Читать книгу Väga efektiivse inimese 7 harjumust. Tagasipöördumine karakteri eetika juurde - Stephen Covey R. - Страница 8

Samaaegselt uuringutega tajudest süüvisin ma sügavuti ka edukirjandusse, mida oli avaldatud Ameerika Ühendriikides alates 1776. aastast. Ma lugesin ja töötasin läbi sõna otseses mõttes sadu raamatuid, artikleid ja esseesid sellistes valdkondades nagu enesearendamine, populaarteaduslik psühholoogia ning eneseabi. Minu käes oli oluline kokkuvõte sellest, mida vaba ja demokraatlik rahvas pidas eduka elamise aluseks.

Kuna mu uurimus viis mind läbi 200-aastase edukirjanduse, märkasin ma hämmastavat pilti, mis loetust esile kerkis. Nii oma mure kui samasuguse hingevalu tõttu, mida olen näinud nende inimeste eludes ja suhetes, kellega olen paljude aastate jooksul töötanud, hakkas mulle üha rohkem tunduma, et viimase 50 aasta edukirjandus on pinnapealne. See kirjandus oli täidetud sotsiaalse kujutluse teadvustamise, meetodite ja kiirlahendustega – sotsiaalsete plaastrite ja aspiriiniga, mis asusid teravate probleemide kallale ning mõnikord isegi näisid need ajutiselt lahendavat, kuid jätsid puudutamata kroonilised põhjustajad, lastes neil edasi valutada ning ikka ja jälle pinnale tõusta.

Tugeva kontrastina keskendus peaaegu kogu esimese 150 aasta kirjandus niinimetatud Iseloomu Eetikale kui edu alusele – omadustele nagu ausameelsus, aupaklikkus, ustavus, mõõdukus, vaprus, õiglus, kannatlikkus, töökus, lihtsus, tagasihoidlikkus ning Kuldne Reegel. Benjamin Franklini autobiograafia on hea näide sellisest kirjandusest. Põhimõtteliselt on see lugu ühe mehe pingutustest integreerida sügavale oma loomusesse teatud printsiipe ja harjumusi.

Iseloomu Eetika väitis, et efektiivseks elamiseks on olemas põhiprintsiibid ning et inimesed võivad tõelist edu ning kestvat õnne kogeda ainult siis, kui nad õpivad ja ühendavad need printsiibid oma põhiloomusega.

Kuid varsti pärast Esimest maailmasõda nihkus põhinägemus edust Iseloomu Eetikalt sellele, mida me võiksime nimetada Isiksuse Eetikaks. Edukus muutus määravaks inimeste omavaheliste suhete sujuvamaks muutmisel, isiksuse, avaliku maine, hinnangute ja käitumisviiside, oskuste ja tehnikate puhul. Isiksuse Eetika kasutas peamiselt kahte teed: ühelt poolt inimlike ja avalike suhete meetodid, teisalt positiivne mõtteviis (PMV). Osa sellisest filosoofiast väljendus inspireerivates ja paikapidavates maksiimides, nagu „Sinu suhtumine määrab sinu lennukõrguse”, „Naeratusega võidab rohkem sõpru kui tusatujuga” ja „Kõike, mida inimese mõistus suudab kujutleda ja uskuda, suudab ta ka saavutada”.

Osa isiksuslikke lähenemisviise olid selgelt manipulatiivsed, isegi petlikud, julgustades inimesi kasutama meetodeid, mille kaudu panna end teistele meeldima, või teesklema oma tahtmise saavutamiseks huvi teiste hobide vastu, või kasutama võimutäiust, või rajama oma teed läbi elu hirmu külvates.

Osa sellelaadsest kirjandusest tunnistas iseloomu edu koostisosaks, kuid kaldus seda pigem lahterdama kui möönma, et see on põhjapanev ja katalüütiline. Iseloomu Eetikale viidati vaid moka otsast; põhiosa moodustasid kiirlahendusena mõjuvad meetodid, jõustrateegiad, suhtlemisoskused ning positiivsed hoiakud.

Hakkasin mõistma, et Isiksuse Eetika oli alateadlik allikas lahendustele, mida meie Sandraga püüdsime oma poja puhul kasutada. Kui ma aga mõtlesin sügavamalt Isiksuse ja Iseloomu Eetika erinevustele, mõistsin, et olime Sandraga oma laste headest käitumistavadest sotsiaalset profiiti lõiganud ning meie silmis see poeg lihtsalt ei vastanud nendele. Meie kujutlus endist ning oma rollist heade, hoolitsevate vanematena oli isegi sügavam kui meie kujutlus oma pojast, ja vahest isegi mõjutas seda. Siin oli palju rohkem tegemist sellega, kuidas meie asja nägime ja soovisime probleemi lahendada, kui muretsemisega oma poja heaolu eest.

Kui me Sandraga sellest rääkisime, saime valulikult teadlikuks oma iseloomu ja motiivide võimsast mõjust ja sellest, kuidas meie teda tajusime. Teadsime, et sotsiaalsed võrdlusmotiivid ei olnud kooskõlas meie sügavamate väärtustega ning võisid viia tingimusliku armastuse ning lõpuks poja eneseväärtuse tunde kahanemiseni. Niisiis otsustasime suunata oma pingutused endale – mitte oma meetoditele, vaid sügavamatele motiividele ning poja tajumisele. Poja muutmise asemel proovisime eemalduda – eraldades ennast temast – ning tunnetada tema identiteeti, individuaalsust, eraldiolekut ning väärtust.

Sügava mõttetöö ajel ning uskudes ja palvetades hakkasime oma poega nägema läbi tema enda unikaalsuse. Nägime temas üha uusi ja uusi võimalusi, mis teostuvad vastavalt tema enda tempole ja kiirusele. Otsustasime rahuneda, tema teelt kõrvale tõmbuda ja lasta esile kerkida tema enda isiksusel. Oma loomulikku rolli nägime me poja jaatamises, temast rõõmu tundmises ning tema väärtustamises. Me töötasime kohusetundlikult edasi ka oma motiivide kallal ning lõime kindlustunde sisemised allikad, et meie endi väärtushinnangud ei sõltuks meie laste käitumise sobivusest.

Kui me loobusime oma endisest ettekujutusest poja kohta ning lõime väärtusele põhinevad motiivid, hakkasid tekkima uued tunded. Tema võrdlemise ja hindamise asemel hakkasime me tema seltsi nautima. Lõpetasime oma pingutused muuta poeg vastavaks oma kujutlusele või mõõta teda vastavalt sotsiaalsetele ootustele. Me ei püüdnud teda enam õrnalt ja positiivselt suruda vastuvõetavatesse sotsiaalsetesse mudelitesse. Kuna me nägime teda põhimises adekvaatse ning eluga toime tulevana, lõpetasime tema kaitsmise teiste pilgete eest.

Poiss oli harjunud olema meie kaitsva tiiva all, niisiis pidi ta läbi tegema mõned võõrutusvalud, mida ta ka väljendas ja mida meie aktsepteerisime, kuid millele me tingimata ei reageerinud. „Meil ei ole vaja sind kaitsta,” oli meie sõnatu sõnum. „Põhimõtteliselt oled sa okei.”

Nädalate ja kuude möödudes hakkas ta tundma vaikset eneseusaldust ning hakkas iseennast jaatama. Ta lõi särama vastavalt oma tempole ja kiirusele. Poeg muutus standardsete sotsiaalsete kriteeriumide järgi akadeemiliselt, sotsiaalselt ja füüsiliselt esileküündivaks tohutu kiirusega, jättes kaugele selja taha niinimetatud loomuliku arenguprotsessi. Aastate möödudes valiti poiss mitmete õpilasorganisatsioonide juhtpositsioonidele, temast sai tunnustatud sportlane, kes hakkas koju tooma vaid parimaid tunnistusi. Ta oli kujunenud võluvaks ja siiraks isiksuseks, mis võimaldas tal suhelda erinevate inimestega midagi pelgamata.

Me usume Sandraga, et meie poja ühiskondlikult muljetavaldavad saavutused olid pigem pooljuhuslik väljendus tema tunnete kohta iseendast, kui lihtsalt reageering sotsiaalsele tasule. Sandrale ja mulle osutus see hämmastavaks kogemuseks ning oli väga õpetlik nii suhetes teiste lastega kui ka meie teistes rollides. Meie teadvusse jõudis eluline erinevus edu saavutamisest Isiksuse ja Iseloomu Eetika kaudu väga isiklikul pinnal. Meie veendumust on hästi väljendanud psalmikirjutaja: „Otsi hoolega iseenda südames, kuna seal peituvad elutõed.”