Читать книгу Väga efektiivse inimese 7 harjumust. Tagasipöördumine karakteri eetika juurde - Stephen Covey R. - Страница 7

Rohkem kui kahekümne viie aasta jooksul, mil olen töötanud inimestega äri- ja akadeemilisest maailmast, erinevatest perekondadest ja abieludest, olen kokku puutunud paljudega, kes on saavutanud hämmastavat välist edu, kuid ometigi leidnud end heitlemas sisemise tühjusega, tundes sügavat vajadust isikliku tasakaalu, efektiivsuse ning tervete, täiustuvate inimsuhete järele.

Ma oletan, et paljud probleemid, mida minuga on jagatud, tunduvad tuttavad teilegi.

Olen püstitanud ja saavutanud oma karjäärieesmärgid ning minu ametialane edu on tohutu. Kuid see on mulle maksma läinud minu isikliku ja perekonnaelu. Ma ei mõista enam oma naist ja lapsi. Ma pole enam kindel isegi selles, kas mõistan ennastki, ning mis on minu jaoks tõeliselt tähtis. Olen endalt küsinud: kas see kõik on seda väärt?

Alustasin uue dieediga – sellel aastal juba viiendat korda. Ma tean, et olen ülekaaluline ning soovin tõepoolest muutuda. Kogun kõikvõimalikku uut infot, sean eesmärgid, kujundan üldist positiivset hoiakut ja sisendan endale, et ma saan sellega hakkama. Kuid ma ei saa. Paari nädala pärast vajub kõik soiku. Näib, et ma ei suuda endale antud lubadusi üldse pidada.

Olen käinud ühel efektiivse juhtimise kursusel teise järel. Ootan oma alluvatelt palju ning püüan nende vastu igati sõbralik olla ja neid õiglaselt kohelda. Sellegipoolest ei tunneta ma mingit nendepoolset lojaalsust. Mul on tunne, et kui peaksin ühegi päeva kodus haigevoodis veetma, siis lobiseksid nad enamiku ajast kohvinurgas. Miks ei suuda ma neid õpetada olema sõltumatud ja vastutustundelised – või tuleks leida alluvad, kes seda suudaksid?

Minu teismeline poeg on mässumeelne ja tarvitab narkootikume. Ükspuha mida ma ka ette ei võtaks, ta ei kuula mind. Mida teha?

Teha on nii palju. Ja kunagi pole piisavalt aega. Tunnen, et olen surve all ja endaga pahuksis terve päeva, iga päev, seitse päeva nädalas. Olen käinud ajaplaneerimise kursustel ja katsetanud poole tosina erineva planeerimissüsteemiga. Mõningal määral on need ka aidanud, kuid sellegipoolest ei tunne ma, et elaksin seda õnnelikku, viljakat ja rahulikku elu, mida ma elada tahaksin.

Tahan, et mu lapsed õpiksid tundma töö väärtust. Et nad midagi tegema hakkaksid, pean juhendama iga nende liigutust … ning leppima hädaldamisega igal sammul. Palju kergem on seda ise teha. Miks ei suuda lapsed oma tööd teha rõõmsameelselt ja ilma meeldetuletuseta?

Mul on kiire – tõeliselt kiire. Kuid mõnikord küsin ma endalt: kas see, mida ma teen, muudab midagi ka pikemas perspektiivis? Mulle meeldiks mõelda, et minu elul on tähendus, et asjad on kuidagi teistmoodi tänu minule.

Minu sõbrad ja sugulased saavutavad teatud edu või saavad tunnustust, mina aga naeratan ning õnnitlen neid vaimustusega. Kuid sisimas ma kannatan. Miks see nii on?

Ma olen jõuline isiksus. Ma tean, et suudan kontrollida peaaegu iga suhtlemisakti. Tavaliselt suudan ma teisi isegi mõjutada, saavutamaks soovitud lahendust. Ma mõtlen läbi iga situatsiooni ning tunnen tõesti, et minu pakutud ideed on tavaliselt parimad kõigile. Kuid ma tunnen end ebamugavalt. Mõtlen alati sellele, mida teised inimesed minust ja minu ideedest tegelikult arvata võiksid.

Minu abielu ei klapi. Me ei löö omavahel lahinguid; me lihtsalt ei armasta enam teineteist. Oleme käinud nõustamistel; oleme proovinud mitmeid asju, kuid kunagine tunne ei ole enam uuesti süttinud.

Need on sügavad, valusad probleemid – probleemid, mida ei saa lahendada kiirparanduse meetodil.

Mõned aastad tagasi heitlesime mina ja mu naine Sandra samuti sedasorti murega. Ühel meie poegadest oli koolis väga raske aeg. Teoreetilises osas oli ta väga nõrk; ta ei suutnud järgida isegi testide juhendeid, rääkimata nende edukast sooritamisest. Sotsiaalses mõttes oli ta ebaküps, pannes oma lähedased tihti ebamugavust tundma. Kehaliselt oli ta väike, kõhetu ja halva koordinatsiooniga – näiteks keerutas ta pesapallikurikat juba enne, kui pall oli väljagi visatud. Teised naersid ta üle.

Olime Sandraga üleni haaratud soovist oma poega aidata. Tundsime, et kui edusammud mingis eluvaldkonnas üldse tähtsad on, siis ennekõike lapsevanema rollis. Me töötasime oma hoiakute ja käitumisega tema suhtes ning püüdsime mõjutada ka teda. Püüdsime teda vaimselt aidata, kasutades positiivset mõtteviisi sisendavaid võtteid. „Las käia, poeg! Sa suudad seda! Me teame, et suudad. Tõsta käed kurikal natuke ülespoole ja jälgi palli. Ära enne lööma hakka, kui pall sinuni jõuab.” Ning kui tal läks natukenegi paremini, olime suuresõnaliselt teda ka julgustamas: „Tubli, poeg, jätka samas vaimus!”

Kui teised ta üle naersid, noomisime me neid: „Jätke ta rahule! Ärge kiusake! Ta ju õpib.” Poeg aga nuttis ja korrutas, et temast ei saa kunagi head mängijat ning tegelikult talle pesapall ei meeldigi.

Mitte miski ei aidanud ning me olime tõsiselt mures. Me nägime, kuidas mõjus see tema enesekindlusele. Püüdsime olla julgustavad, abivalmid ja positiivsed, kuid pärast korduvat ebaedu tõmbusime me lõpuks tagasi ning püüdsime asjale vaadata teisiti.

Sel ajal olin tööalaselt seotud liidrite arendusprogrammide väljatöötamisega erinevate klientide jaoks üle kogu maa. Seoses sellega valmistasin ette kahekuulist kursust kommunikatsioonist ja tajudest IBMi tippjuhtide programmi jaoks.

Ettekandeid koostades ning uurimustööd tehes hakkas mind eriti huvitama, kuidas tajud moodustuvad, kuidas juhivad need meie nägemisviisi ja kuidas see omakorda juhib meie käitumist. See juhatas mind uurima ootuste teooriat ning eneseteostuslikke ennustusi ehk Pygmalioni efekti ning ma hakkasin mõistma, kuivõrd sügavalt on kinnistunud meie tajud. Õppisin, et peame silmitsema nii läätse, mille läbi me maailma näeme, kui ka maailma, mida me näeme, ning et läätsed ise kujundavadki meie maailma tõlgendamise viisi.

Kui rääkisime Sandraga kontseptsioonidest, mida ma IBMis õpetasin, ja iseendi olukorrast, mõistsime, et see, mida me tegime oma poja aitamiseks, ei olnud kooskõlas sellega, kuidas me teda tegelikult nägime. Kui me ausalt oma sügavaimatesse hingesoppidesse tungisime, mõistsime, et tajusime teda põhiliselt ebaadekvaatsena, millegipärast mahajäänuna. Polnud tähtis, kui palju me nägime vaeva oma hoiakute ning käitumise kallal, meie pingutustest polnud mingit kasu, sest meie tegudest ja sõnadest olenemata oli tegelikuks sõnumiks pojale: „Sa ei ole võimeline. Sind tuleb kaitsta.”

Me hakkasime aru saama, et olukorra muutmiseks pidime muutma kõigepealt iseennast. Ning selleks, et ennast efektiivselt muuta, pidime esmajärjekorras muutma oma arusaamu.