Читать книгу Paha-paha tüdruk - Tammy Cohen - Страница 2

Kujutage ette, et kõik meie hingehaavad on kõigile näha. Kujutage ette, et neid on näha nagu salakaupa lennujaama skanneris. Mis tunne see võiks olla, käia mööda linna ringi, kõik vaatamiseks väljas – kõik solvumised ja reetmised ja alavääristavad kogemused, kõik purunenud unistused ja murtud südamed? Mis tunne see võiks olla, näha inimesi, kelleks elu meid voolinud on? Inimesi, kes me oleme oma naha all.

Just sellest ma mõtlesin, kui sind praegu uudistes nägin. Tundsin su kohe ära. „Nii tavaline inimene,” öeldi seal. „Uskumatu, et temasugune millekski nii kohutavaks võimeline on.”

Ma ei saanud kohe aru, mida ta mõtleb, kui sel pärastlõunal Barbara Campbellilt sõnumi sain, et ma teleka uudiste peale lülitaksin. Neis oli kõik täiesti tavaline – vabariiklaste juhi valimine, kütuse hind, Süüria, Venemaa. Ei midagi, mis oleks mulle eriliselt korda läinud. Küsisin endalt, kas Barbara hakkab äkki seniilseks muutuma. Ta jäi juba tükk aega tagasi pensionile, nii et see on võimalik. Siis aga mõistsin, et kuna ta elab Inglismaal, mõtles ta loomulikult Suurbritannia uudiseid. Ma ei teadnud, mida ma nende nägemiseks tegema pean. Olin sunnitud Shannonile helistama ja ta hüppas teel töölt koju minu poolt läbi. Tal võttis täpselt viis minutit aega, et ühendada sülearvuti juhtme abil teleriga, kust ma siis otse BBC-d vaadata sain.

Ootasin, kuni Shannon ära läheb, enne kui uudised mängima panin. Ta kallistas mind enne teele asumist pikalt, nagu tal ikka kombeks oli, ja tundsin taas lõputut tänu. Nii paljud tütred kasvavad sellisest lähedusest välja, nagu ka mina, kui mõistsin, et see emale iseloomulik lõhn on eelmise päeva väljahigistatud alkohol. Vanemad valmistavad alati oma lastele pettumuse, see on nende ülesanne. Aga Shannon ei ole mulle kunagi sellepärast pahane olnud.

Barbara sõnumit lugedes aimasin, et uudised pole head. Aga kui nägin fotosid, kui kuulsin, mida sa olid teinud… tahtsin nii väga valada endale suure klaasitäie veini ja selle ühe lonksuga ära juua, nagu oleks see midagi väikest ja kanget, mida pauguga vastu baariletti lüüakse, kuid hoidsin end tagasi. Selle asemel hingasin sügavalt sisse ja püüdsin hinge kinni hoides seitsmeni lugeda, sellal kui kohtumaja ees seisev sinises vihmamantlis naine ekraanil sinu juhtumiga seotud fakte loendas.

„Eelistung,” ütles naise peenikeste huultega suu. „Nimi ja aadress kindlaks tehtud.” Ja: „Kohtunik määras istungiaja.” Seejärel liikus pilt edasi laiale puudega ääristatud Londoni tänavale, kus üks teine naine asetas parajasti järjekordset kimpu võimsale lillekuhilale hoolitsetud George’i-stiilis linnamaja suurte läikivate mustade väravate ees. „Kuritegu, mis vapustas tervet linna,” kõlas reporteri hääl. „Süüdistatav töötas koos ohvriga.” Ja: „Eriti julm tapmine.” Seejärel ilmus ekraanile taas kaasaegne kontorihoone Londoni Citys. Peasissekäigu ees kõnniteel seisev noor mees raputas uskumatult pead. „Nii tavaline inimene,” korrutas ta.

Aga mina tean. Mina tean tõde. Ja tavalist pole seal midagi.