Читать книгу Paha-paha tüdruk - Tammy Cohen - Страница 4

Kohkusin, kui tüdrukut esimest korda nägin. Nii naiivne olingi. Millegipärast arvasin, et juhtunu on talle otsaette kirjutatud. Kogu haridusest, kõigist loengutest ja praktikatundidest ning õpikute taga veedetud öödest hoolimata ei uskunud ma, et selline asi võiks kedagi puutumatuks jätta.

Meenutades seda noort naist, kes ma siis olin, kuidas ta esimese tööpäeva hommikul salaja õppehaigla räämas tagaukse kaudu sisenes, et vältida reporterite merd peaukse ees, ning lifti valvavale politseinikule isikutunnistust näidates ühtaegu piinlikkust ja uhkust tundis, siis pole see naine üldse nagu mina, vaid hoopis keegi teine. Keegi põhimõttekindel, piisavalt ambitsioonikas, et muretseda selle pärast, et teda võidakse tema blondide juuste pärast vähem tõsiselt võtta, kuid piisavalt edev, et pikki juukseid siiski mitte maha lõigata. Naine, kes tihti ei naeratanud, aga kui ta seda tegi, võisid kindel olla, et see oli siiras.

Nüüd on mu naeratus nagu tõmblus. Ma isegi ei pane tähele, kui seda teen.

Liftiga üles sõites olin ebalev, kuid elevil. Mind valdas see tuttavlik ärevus, kui tunned korraga uhkust – ilmselt teen oma tööd hästi – ja ka hirmu – mis siis, kui nad leiavad, et ma ei tee oma tööd hästi? Nagu enamik edukaid naisi muretsesin, et minus paljastatakse pettur.

Ma ei teadnud, miks nad minu valisid. Minu doktoritöö alaealiste akuutse trauma pikaajaliste tagajärgede kohta oli pälvinud pisut kohalikku tunnustust, ülikooli kirjastus trükkis selle raamatuna ära ning see müüs akadeemilise teose kohta hästi. Mul oli ehk ees suur tulevik, kuid ma polnud kaugeltki mingi autoriteet. Praegu, aastaid hiljem, tunnen, et olen seda veelgi vähem, hoolimata kõikidest nendest tähtedest mu nime taga ja avara vaatega kabinetist, mille uksel ilutseb minu nimi, ja riiulitest, kuhu kõik mu raamatute võõrkeelsed väljaanded on nagu trofeed üles rivistatud. Kui kõik need tunnustused ja sildid ära võtta, siis ma ei tea, kas üldse midagi alles jääks.

Osakonnas levivate kuulujuttude järgi olime professor Kowalskyga armukesed ning sellepärast valiski ta kahest hindamisest ühe juurde assistendiks minu. Selle kohta, et ta määras teise hindamise assistendiks Dan Oppenheimeri, ei levinud ühtki taolist kuulujuttu. Mees oli minuga samal ametiastmel, kuid palju ambitsioonikam ja avaldanud hinnatud töid mitmes rahvusvahelises ajakirjas. Fakt, et tõenäoliselt pärinesid kuulujutud minust ja Kowalskyst Danilt endalt, ei muutnud neid kuidagi vähem haavavaks.

Professor Kowalsky ootas mind fuajees. Ütlen „fuajee”, nagu olnuks see mõni peen paik, aga mitte miski polnud tol ajal peen. Mõned määrdunudpruunid vaipkatteruudud, üks suur laevalgusti. Ja Ed Kowalsky, kes seisis seal, käes kirjutusalus, kõik hambad nähtaval. Ta püüdis jätta muljet, et see on tema jaoks igapäevane, kuid teda reetsid käed, mis pidevalt juukseid kohendama tõusid. Ta oli nende juuste üle uhke.

„Doktor Cater,” ütles ta. Ja siis: „Anne.” Ta hoidis mu kätt enda pihkude vahel, nagu pressiks mõnd lille.

„Professor Kowalsky…”

„Palun öelge Ed.”

„Ed. Tahtsin lihtsalt öelda, kui tänulik ma selle võimaluse eest olen. Nii tähtis juhtum, kindlasti oli palju neid, kes palusid võimalust teiega koostööd teha.”

„Issand, jaa.”

Nii ta rääkiski.

„Aga teate, Anne, teil on sobilik teaduslik taust ja, mis veelgi tähtsam, teil on praktiline kogemus väärkoheldud väikelastega töötamisel. Muidugi oli kandidaatide seas kõrgema kvalifikatsiooniga inimesi, kes oleks mul käe otsast hammustanud, et juhtumi juurde pääseda, kuid ma pean olema kindel, et esikohal oleks laps ja see, mis tema jaoks parim on, mitte professionaalide egod. Ma ei taha kõndida järgmisel aastal raamatupoodi ja näha seal sellel juhtumil põhinevat raamatut, mille autori eesmärk oli miski muu kui patsiendi aitamine.”

Teisisõnu, ta valis minu, sest ma ei hakkaks tema juhtumist kasu lõikama. Olin liiga noor, et teda ohustada. Aga mul polnud selle vastu midagi. Olin tunnustusest meelitatud. Ning jah, mind erutas ka võimalus töötada ühe äärmiselt traumeeritud lapsega ning aidata talle tehtud kahju pisut leevendada.

La Luzi linnaülikooli kliinikumi psühhiaatriaosakonna koridor oli steriilne paik. Hiljem värviti see pehmet magnooliatooni ja seintele riputati raamitud kunstiteosed. Meilt küsiti enne graafiliste lehtede ülespanekut, kas need on ikka piisavalt „vähestimuleerivad”. Tegime selle üle hiljem veel pikalt nalja. „Kena jakk,” ütlesime, „aga oled sa kindel, et see on ikka piisavalt vähestimuleeriv?”

Mõnikord, kui mõtlen sellele, et olen pärast kõiki neid aastaid ikka veel siin, ei saa ma hingata. Hoian laua ülemises sahtlis paanikahoogude tarbeks paberkotti, mille sisse hingata.

Tuba 238 oli kõikidest nõustamistubadest kõige lapsesõbralikum. Seal olid hallid pehmed toolid, kirjutuslaua asemel madal diivanilaud, ning arhiivikapp täis spetsiaalselt valitud mänguasju. Diivanilaual lebas kuhi lasteraamatuid. „Seesami tänava” kogumik oli kõige peal, pappkaaned äärtest veidi kulunud. Tagaseinas oli veel üks riiul hulga raamatutega ning ruumi kõige kaugemasse nurka oli taktitundeliselt paigutatud lindistamiseks mõeldud makk.

„Nagu teate, on meie roll pigem hinnata kui ravida,” lausus Ed Kowalsky. Ta seisis akna juures, mille ribakardinad jaotasid teisel pool tänavat asuva betoonist ja klaasist kohtumaja ühtlasteks hallideks horisontaalseteks joonteks. Ma nägin, et Ed oli istumiseks liiga närvis. Ta käed askeldasid jälle juuste kallal. Soputa, patsuta, kammi. Soputa, patsuta, kammi.

„Seda silmas pidades teen ettepaneku sessioonide ajal märkmete tegemisest loobuda. Loomulikult lindistame kohtumised ja pärast, kui Laurie on lahkunud, arutame asja ja teeme korralikud kokkuvõtted.”

Uudistes nimetati tüdrukut alaealiseks või Laps L-iks. Tema vend David, kelle psühhiaatrilist hinnangut viisid läbi Ed ja Dan Oppenheimer, oli Laps D. Tüdruku nime kuuldes käis minust judin läbi. Vist esimest korda mõtlesin temast kui lapsest ja mitte juhtumist. Arusaamine, et keegi oli päriselt kogenud ja näinud seda, mida tema, pitsitas valusalt mu rinnakorvi. Mida võis see küll inimesega teha?

Korraga tundsin, et kogu asi käib mulle kaugelt üle jõu.

Kostis koputus.

„Sisse!” hüüdis Ed Kowalsky ja nägin, kuidas ta näole naeratuse manab.

Esimesena astus uksest sisse jässakas keskealine naine, laia kuunäo ja hoolikalt kõrvade taha sätitud pruunide juustega. Tal oli seljas kergesti kortsuvast linasest materjalist lohvakas kreemikarva pluus ja sääremarjadeni ulatuv pruun seelik, mis hõõrus vastu tema läikivaid nahavärvi sukkpükse ja tekitas jalgade ümber staatilise välja. Naise õlal rippus suur riidest kott ja tema vasakut kätt nööris randmest peenike nahast kellarihm, mis kahvatut ihu kokku pressis. Sellesama käe trullakad sõrmed olid mähitud ümber lapsekäe.

„Tervitus kõigile! Mina olen Debra Albright lastekaitsest. Ja see siin on Laurie.”

Te kindlasti arvate, et ütlen seda tagantjärele tarkusest, aga ma vannun, et nii kui see väike olend sotsiaaltöötaja kannul tuppa astus, langes temperatuur seal umbes kümne kraadi jagu. Külm torkis mu kukalt, kuigi väljas oli mahe varasügisene päev.

„Tere, Laurie!” Ed kükitas põlvede raginal ning sirutas välja käe.

Väike tüdruk naeratas häbelikult ja tundus, nagu oleks tema naha all valgus sisse lülitatud. Sotsiaaltöötajast lahti laskmata sirutas ta käe ja surus professor Kowalsky kätt. Too heitis mulle silmanurgast kerge pilgu, nii põgusa, et kui ma oleksin silmi pilgutanud, poleks ma seda tähele pannud, ja ma teadsin täpselt, mida see tähendas. Hoolimata kõigest, mis oli tüdrukuga juhtunud, kõigest hirmsast, mida ta näinud oli, ei peljanud Laurie inimkontakti.

See oli lootustandev märk.

Arvestades kõike, mis sellele järgnes, mõistan nüüd, kui väga me niisuguseid märke otsisime ja kui haavatavaks see meid tegi.

Ja kui ohtlikeks.