Читать книгу Paha-paha tüdruk - Tammy Cohen - Страница 7

Neid tudengeid ikka jätkub, kes võtavad ette reisi neljandale korrusele, teaduskonna õppejõudude raamitud fotodest mööda, koridori lõppu, et minu kabineti uksele koputada. Püüan sellisel puhul paista hoolitsev ja hüüan alati „Sisse!”, nii kutsuvalt, kui vähegi oskan. Vaadake, mind peetakse hoolivaks õppejõuks, keda huvitab siinsete tudengite emotsionaalne heaolu sama palju kui nende intellektuaalsed püüdlused. Nad tulevad küsima kodutööde tähtaegade või kohustusliku kirjanduse või allikmaterjalide kohta, kuid tahavad tegelikult teada, kas psühhiaatria on ikka nende jaoks õige valik või kuidas tulla toime koduigatsusega, mis on nii üle pea kasvanud, et nad ei suuda mõelda muust kui sellest, mis nägu ema hüvasti jättes oli, või baarist, kus nende vanad sõbrad reedel ilma nendeta kokku saavad, või sellest, et nad on õppetöös maha jäänud, sest hoolimatu kallim on murdnud nende südame tuhandeks tillukeseks tükiks, mida ei anna enam iial kokku panna.

Ja ma kuulan neid ja tunnen neile kaasa ja kinnitan neile, et nad ei ole üksi, ja toon neile näiteid samas olukorras olnud ja samu pisaraid valanud varasematest tudengitest, kes on hiljem suuri asju saavutanud, ja nad lahkuvad pisut tugevamatena. Mõni neist saadab mulle pärast isegi e-kirja, et öelda, kui palju abi minust oli ja kuidas minu juurde tulemine oli pöördeline hetk nende ülikoolielus. Vastan lihtsalt, et olin vaid õigel ajal õiges kohas, et see polnud midagi erilist. Aga ma tean, et kõik ei suuda seda, mida mina. Ja keegi ei paista märkavat, et see ei tule mulle loomulikult. Mitte keegi ei paista nägevat, et ma kannan seda muret oma päris riiete peal nagu laborikitlit.

Mulle meeldivad mu tudengid ja ma tunnen neile kaasa – nad mõistavad esimest korda elus, kui nende solipsism siinses anonüümsuses lahustub, et nad ei olegi maailma naba. Asi on lihtsalt selles, et empaatia ei olnud üks neist oskustest, mille ema mulle kodust kaasa andis. Pudel viina päevas teeb inimese suhteliselt enesekeskseks.

Ma olen siin populaarne, aga ma tean, et kindlasti ootab nii mõnigi noorem teaduskonna töötaja minu pensionile jäämist. Nad ihuvad minu koha peale hammast, sest nende jaoks on see vajalik vahepealne samm teel karjääriredeli järgmisele pulgale. Kuid siin ma istun nagu rändrahn ja tõkestan nende noore elu voolu. Aga ma ei anna neile ka ühtegi põhjust end teelt eest lükata. Olen vana, kuid me elame ajal, kui salaja pilgatud ja põlatud vanadus on seadusega kaitstud. Avaldan ikka veel aeg-ajalt artikleid, annan endiselt loenguid, isegi kui tagumine rida vahel halva kuuldavuse üle kurdab. Ma ei lähe, sest mul pole kuhugi minna. Nüüd, kui Shannon on kodust läinud ja me Johnnyga ammu lahutatud oleme, on töö ainus, mis mul on.

Aga see noor naine, keda professor Ed Kowalsky kõik need aastad tagasi seal umbses toas Lauriele tutvustas, oli sootuks keegi teine. Mitte nii küüniline, keegi, kes püüdis endast alati parimat anda.

„Mul on nii hea meel sinuga tutvuda, Laurie.” Kummardusin, et olla tema silmade kõrgusel. Püüdsin mitte mõelda sellest, mida need silmad olid näinud.

Milline see esimene sessioon siis oli? Õigemini huvitab teid vist pigem see, kui katki ta oli?

Tegelikult tundus ta olevat täiesti normaalne 4-aastane tüdruk. Kord jutukas, siis kinnine, häbelik, siis järsku elurõõmust pulbitsev.

Olime kokku leppinud, et ei küsi temalt sellel esimesel sessioonil suunavaid küsimusi, vaid lihtsalt jälgime teda ja laseme tal endal kõike juhtida, aga lõpuks hakkas ta ise sellest rääkima. Ed küsis, mis mänge talle kõige rohkem mängida meeldib, ja tüdruk naeratas, ning tõstis käed suu juurde, väikesed rusikad erutusest pingul.

„Oo, peitust.” Ta tegi väikese elevil hüppe.

„Ja kuhu sulle kõige rohkem ennast peita meeldib?”

„Kööki laua alla või magamistoa riidekappi. Keldrisse ei tohi peita. Sinna ei tohi peita.” Laurie raputas tugevasti pead.

Ed ei vaadanud mulle otsa, aga tundsin, kuidas pinge vallutas ruumi nagu külm tõmbetuul. Sotsiaaltöötaja Debra pani oma täidlased käed endale ümber.

„Miks keldrisse ei tohi, Laurie? Mis seal on?”

Tajusin seda pingutust, mis Edil teha tuli, et oma hääl ühtlase ja kindlana hoida.

Laurie, kes enne seisis näoga tema poole, keeras järsku ringi ja ma ehmusin, kui ta silmad minule pidama jäid.

„See,” ütles ta. „See on seal.”

Pärast seda ei tahtnud ta enam eriti rääkida.

„Ta on väsinud,” ütles Debra ja tõstis riidest koti tagasi oma turskele õlale.

Pean piinlikkusega tunnistama, et kui tüdruk toast lahkus, käis mul kergendusest pea ringi.