Читать книгу Paha-paha tüdruk - Tammy Cohen - Страница 3

„Ma ei suuda seda ikka veel uskuda.”

Paula teadis, et ühe ja sama korrutamine ei aita Gilli, kuid see lause oli talle otsekui kurku kinni jäänud. Iga kord, kui ta suu lahti tegi, siis seal see jälle oli.

„Mina sinu asemel ei laseks endaga nii käituda, Gill. Otsi mingi vinge advokaat. Kaeba nad täiega kohtusse.”

Tüüpiline Ewan. Arvas alati, et kõige suhtes annab midagi ette võtta. Aga ta oli noor. Polnud veel omal nahal tunda saanud, kuidas mõnikord asjad lihtsalt juhtuvad sinuga ja sa ei saa mitte kuraditki ette võtta.

„Ma juba rääkisin tööinspektsiooni juristiga, personalijuht oli ka seal,” ütles Gill vapralt naeratades, kuid naise suured pruunid silmad olid nutmata pisaraist kalkvel. „Jah, võiksin nad küll kohtusse kaevata, aga tuleb välja, et kompensatsioon, mida nad mulle lisaks sellele, mis nad mulle seaduse järgi peavad maksma, on suurem kui summa, mille neid ebaseadusliku töölt vabastamise eest kohtusse kaevates saaksin – seda juhul, kui võidan –, nii et see pole vaeva väärt.”

„Aga see on nii ebaaus,” ütles Chloe, kelle ees laual peaaegu tühja veiniklaasi kõrval lebas juba kolm kägardatud pabertaskurätikut.

„Me oleme nii hea meeskond, meie kõik. Miks nad meid küll lahku löövad?”

„Meie töö ei vastavat ootustele, Chloe,” lausus Gill, hääles reetlik värin. „Ja neil on vaja patuoinast. Kelleks olen mina.”

Paula meelest ei olnud see päris aus. Muidugi oli tal kahju, et Gill pidi lahkuma. Nad olid kaheksa aastat koos töötanud. Nad olid sõbrad. Aga ausalt öeldes oli Gill viimased paar aastat tööd väga lõdvalt võtnud. Ja tootlikkus ning kasumlikkus olid selle tagajärjel kahtlemata kannatanud. Seega oli tema arvates pisut liig ennast ohvritalleks nimetada.

Otse tema vastas üle laua istus Amira, kes oli alla kulistanud kaks džinni toonikuga sama ajaga, mis Paulal oli kulunud oma sidrunijoogist vaid kolmandiku limpsimiseks, ning kes toetus nüüd vandeseltslaslikult ettepoole, paksud tumedad juuksed pisikeses õllelombis tolknemas.

„Mark Hamilton patsutas sulle kindlasti kohe pärast kingaandmist õlale ja palus, et sa „pikka viha ei peaks”,” lausus ta Gillile. „Kas pole?”

Gilli nägu tõmbus sõna „kingasaamine” peale korraks krimpsu ja Paula tundis talle kaasa. Amira võis vahel nii tundetu olla.

„Jah. Midagi sellist vist ütles jah,” pomises Gill. „Aga ma olin šokis, nii et pool tema öeldust läks lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja.”

„Aga kui me kõik keelduksime tagasi tööle minemast,” hüüdis Chloe, põsed tõsimeelsusest ja Pinot Grigiost õhetamas. „Nad ei saa ju meile kõigile kinga anda, ega ju?”

„Arvatavasti ongi nad meile kõigile juba kinga andnud. Lihtsalt sellepärast, et me oleme praegu siin, mitte kuulekalt laudade taga nagu tublid väiksed töölised,” vastas Amira.

Paula tõmbus pingule. Ta oli Gilli poolt ning teda ei pidanud veenma pubisse kaasa minema, kui Gill sel hommikul kohutava uudise sai. Aga Paula ei saanud oma tööga riskida. Mitte nüüd, kui tema oli ainus, kes peres midagi teenis. Higi torkis selgroogu ja ta sirutas salamahti käe, et pluus selja küljest lahti tõmmata. Siin oli nii palav. Või kas oli? Paula hormoonid olid igasuguse kontrolli alt väljunud, nii et ta ei suutnud enam oma kehatemperatuuri reguleerida ning võis vaid mõne sekundi vältel tunda kordamööda külma ja kõrvetavkuuma ja siis taas jääkülma. Mõnikord oli tal nii palav, et talle tundus, nagu keeks veri tema veenides.

„Vabandust, et ootama pidite. Nolk on jälle leti taha lastud. Koolist on vist vaba päev.” Charlie pani baarist toodud joogid käest ja libistas end tagasi oma kohale. Siis sirutas ta käed üle laua ning asetas oma üllatavalt peened sõrmed ümber Gilli käsivarre.

„Ära lase neil kaabakail end heidutada,” ütles ta leebelt. „On küllalt ettevõtteid, kes su hea meelega endale napsavad. Me kõik kirjutame sulle suurepärase soovituse.”

Gill noogutas ja naeratas kangelt, niimoodi poole suuga, nagu naeratatakse siis, kui nuttu tagasi hoitakse.

Charlie kommentaarile järgnenud vaikuse katkestas Sarah, kui, mobiiltelefon käes, hingetuna lauda saabus.

„Vabandust. Vabandust. Lapsehoolduskriis. Nüüd on kõik korras.”

Charlie võttis Sarah’ toolilt oma jaki, et naine saaks istuda. Paula oli alati kadestanud nende kahe omavahelist lähedust: kuidas nad pärast tööd koos joomas käisid ja laekusid järgmisel hommikul tööle pohmellis peade ja häguste mälestustega külastatud pubidest, suvalistest võõrastest, joodud kokteilidest. Kuid pärast Sarah’ poegade sündi jäid sellised väljaskäimised minevikku. Pärast lastesaamist ei ole miski enam endine, ega ju?

Sarah’ punaste juuste otsad olid niisked ja krussis. Väljas ilmselt sadas. Tundus nii. Paula vaatas laua ümber istuvaid inimesi – Sarah, Charlie, Chloe, Ewan, Amira, Gill, tema. Ta juba leinas seda tugevat töörühma, mille nad olid kõik koos moodustanud. Võib-olla ei olnud Gill kõige dünaamilisem juht, ent üldiselt olid nad kõik koos väga rõõmsalt hakkama saanud. Ei mingeid tülisid. Minimaalselt kontoripoliitikat. Unistuste meeskond.

Amira telefon piiksus valjult, kummaliselt kriisates, nii et kõik võpatasid. Ta viskas pilgu ekraanile.

„Oh sa pagan!” ütles ta. „Sain just Julianalt personaliosakonnast sõnumi. Te ei arva iial ära, kes meie uus ülemus on.”

„Kes?” hüüdsid kõik kui ühest suust. Paula vaatas Gilli, kelle naeratus oli kramplikuks muutunud, justkui püüaks keegi seda välja venitada.

„Rachel Masters.”

Paula püüdis üldiselt kontorikõmust eemale hoida, kuid ta oli kuulnud seda nime ennegi mainitavat. Raske iseloomuga. Nõudlik. Konfliktne. Just niisugused sõnad käisid kaasas Rachel Mastersiga. Sellegipoolest saavutas ta ilmselgelt tulemusi – ja see oli see, mis luges.

„Oota,” ütles Sarah. „Ma olen kindel, et kuulsin tema kohta mingit kõlakat. Oli nagu mingi jama kusagil kontoris.”

Gill noogutas. „Ma olen ka seda kuulnud.” Ta hääl tundus peaaegu rõõmus.

Paula võitles tugeva kuumalainega, mis ribikorvi mööda ülespoole hiilis ja kopsude ümber lahvatas, põletades õlgu ja kõri. Ärevus näpistas tema sisemust nagu kiuslik laps. Nad olid pubis olnud juba üle kahe tunni, sellest hetkest saati, kui Gill naasis kohtumiselt Mark Hamiltoniga, näost kaame ja värisev, saatjaks turvamees, kes vaatas pealt, kuidas Gill oma asjad ülejäänud korrusest eraldatud klaaskontorist kokku korjas. Oli peaaegu lõunaaeg, nii et kõik läksid Gilliga pubisse kaasa, et teada saada, mis oli juhtunud. Aga nüüd ei suutnud Paula lõpetada muretsemist selle pärast, mida küll ütleb ettevõtte tegevdirektor Mark Hamilton, kui nendega alla rääkima tuleb, mida ta kindlasti teeb, ja avastab, et kedagi pole. Mis siis, kui ka tema on seal, see Rachel Masters? Muremõtted tabasid teda nagu tätoveerimisnõela torked. Ta oli juhataja asetäitja. Ta peaks teistele eeskujuks olema.

„Anna andeks, Gill,” ütles ta, otsides kätega tooli alt põrandalt oma käekotti. „Me peame hakkama tagasi minema.”

„Ei, me peaksime siia jääma. Näitama Hamiltonile, et ta ei saa lihtsalt teha, mida heaks arvab,” ütles Ewan tuliselt, näides noorem, kui ta tegelikult 28-aastasena oli.

„Ee… küll sa näed, kuidas ta teeb just seda, mida heaks arvab,” ütles Amira. „Mark Hamilton Recruitment on tema ettevõtte. Nagu nimigi vihjab.”

Lõpuks otsustas asjade käigu Gill.

„Ma pean niikuinii minema. Teen omale vaba pärastlõuna ja siis võtan telefoni ning helistan mõned tuttavad läbi, uurin uue töö kohta. Ma ei muretse. Mulle on aastate jooksul palju pakkumisi tehtud.”

Paula oli Gilliga piisavalt kaua koos töötanud, et tunda ära, kui teine vaprat nägu teeb. Vaene Gill. Milline löök tema enesehinnangule. Kuid õnneks hakkas ta koju minema, nii et teised said tööle naasta. Paula piilus kiiresti kella ja ta kõht tõmbus kokku.

„Tulge,” õiendas ta teistega, püüdes vabastada oma vihmamantli varrukasse kinni jäänud kätt.

„Jah, minge te kõik tagasi,” ütles Gill rõõmsalt. „Ma kutsun endale ja oma asjadele takso järele.” Ta rehmas pappkasti poole, milles olid märkmikud, paar varukingi, raamitud foto Gillist ja tema kahest noorest õepojast. „Aga hoidke mind kindlasti toimuvaga kursis. Ootan kõigilt täpset ülevaadet. Ja pildimaterjali kurikuulsast Rachel Mastersist.”

Kui nad kontorist viis korrust allpool asuvasse vastuvõttu jõudsid, oli Paulal juba võhm väljas. Peaks tõesti hakkama jõusaalis käima või midagi, mõtles ta, ja vabanema neist kaheteistkümnest kilost, mis olid paari viimase aastaga end märkamatult talle külge kleepinud, nii et nüüd, 55-aastasena, tundis ta end vaevu ära. Ta hoidis liftis pea maas, sest kartis näha selle peeglitega kaetud seintel omaenda ema.

Miks ta küll selle kohutava vana pluusi täna selga pani? Vormitu sinine T-särk oli säärasest peenest puuvillasest kangast, mis niiskena higise keha külge kleepub. Oleks ta teadnud, et kohtub täna uue ülemusega, pingutanuks ta rohkem. Ja kindlasti poleks ta jalga pannud neid musti pükse. Vähemalt varjas pluus pükste vöökoha ja polnud näha, et need on ülevalt kummiga.

Kontoriuksest sisse tormates, mantel juba pooleldi seljast võetud, olid Paula närvid viimase piiri peal. Palun tee nii, et Rachel Masters ei oleks veel seal. Kuid kiire pilk Gilli endisele kabinetile kinnitas tema suurimat hirmu. Uks oli kinni. Keegi oli seal sees.

Paula istus viis minutit oma laua ääres, teadmata, mida teha. Kuigi kardinad kabineti akende ees olid kinni, nägi ta ribadevahelisest peenikesest praost üht naist kummardumas laua kohale, kus veel sama päeva hommikul olid kuhjas Gilli isiklikud asjad. Naise nägu oli osaliselt varjatud särava tumeda juukselooriga. Paula ei näinud teda küll päris täpselt, aga Rachel Masters oli selgelt temast kümme, võibolla isegi viisteist aastat noorem. See tähendas, et Paulal oli kogemuse eelis. Rachel rõõmustaks usaldusväärse kätepaari üle.

Nüüd juba julgemalt, piilus Paula veel kord kabineti poole ja tundis, et rahuneb. Rachel Masters näis seal nii üksik. Ta oli kindlasti palju rohkem pabinas kui nemad ja soovis meeleheitlikult, et keegi tuleks ja ennast tutvustaks. Ning uue juhataja asetäitjana peaks see kindlasti olema Paula.

Ta hingas sügavalt sisse ja kõndis need mõned meetrid üle sinise vaiba uue ülemuse kabinetini.

„Jaa,” vastati tema koputusele.

Paula astus uksest sisse.

„Tahtsin teid lihtsalt tervitada…”

„Kas see on tavaline, et terve töötajaskond on kaks tundi lõunal?”

Rachel ei tõstnud pilku ja Paula tundis, kuidas naeratus huultel kärbus.

„Ei. Me lihtsalt…”

„Kas te saaksite kõik kokku kutsuda, palun? Tahaksin paar sõna öelda.”

„Jah, muidugi. Kas ühisalal?”

Lõpuks kohtus Racheli teravatipuliste tumedate ripsmetega ümbritsetud kahvatute siniste silmade pilk Paula omaga.

„Noh, kui me just üksteise süles ei kavatse istuda, siis seitset inimest vist siia sisse ei pigista, või kuidas?”

Racheli suu, punaseks värvitud kriips, tõmbus kitsaks naeratuseks.

Paula tundis, kuidas higi kaenla all kõdistas, ning jättis meelde hoida käed kindlasti külgedel.

„Saab tehtud. Küll te näete, me oleme väga sõbralik kamp.”

Jälle see naeratus, mis silmadesse ei ulatunud.

„Ma ei tulnud siia sõpru otsima.”