Читать книгу Paha-paha tüdruk - Tammy Cohen - Страница 5

Paula näis kabinetist väljudes veidi pabinas olevat. Amira langetas kiiresti pea ja vahtis kulmu kortsutades arvutiekraani, et jääks mulje, nagu oleks ta sügavalt keskendunud, mitte terve aja tegevjuhi kabineti klaasist seinte vahtimise ja huultelt lugemisega tegelenud.

„Tere kõigile! Kas saaksin korraks teie tähelepanu?”

Paula seisis kohmakalt keset avatud kontori perifeeriat ja püüdis ennast kuuldavaks teha. Ta tõstis pooleldi käe, aga lasi sellel kohe jälle langeda, põsed leekivpunased, kuid Amira jõudis siiski märgata tumedaid laike oma kolleegi kahvatusinise T-särgi kaenlaalustes. Vaesel Paula eluke polnud viimasel ajal olnud kerge. Kuigi ta seda kunagi ei tunnistaks.

„Kas võiksite kõik korraks palun kokku tulla? Rachel tahaks paar sõna öelda.”

„Jah, nagu näiteks „siin on su lõpparve”,” pomises Charlie vaikselt.

Amira süda jättis löögi vahele. Nad olid kõik pubist tagasi tulles tööst ilmajäämise üle võllanalju visanud, kuid tegelikult tundis Amira koondamise ees kabuhirmu. Kahesaja kahekümne viie tuhande naela suurust hirmu. Just nii suur oli hüpoteek, mille kahasse võtmise ta oli põhimõtteliselt Tomile peale sundinud, et lõpuks ometi kolida oma koju. Amira palgata ei saaks nad seda endale enam lubada. Ja arvestades olukorda värbamismaailmas, polnud tal ka väga suurt võimalust otsejoonelt uut tööd leida. Nad said Tomiga viimasel ajal niigi halvasti läbi, osalt kolimisest tingitud rahalise kitsikuse tõttu, osalt murest Amira alaliselt õnnetu ema pärast, kes endiselt ei mõistnud, miks nad ei taha enam temaga koos elada. Amira teadis, et töö kaotamine oleks viimane tilk karikasse.

Gilli kabineti uks avanes – Amira nimetas seda mõttes endiselt Gilli kabinetiks – ja Rachel Masters astus välja. Ei saanud salata, et ta nägi tõepoolest hea välja oma üle õlgade ulatuvate siledate mustade juuste, Toblerone’i šokolaadi moodi teravate põsesarnade, kitsasse seelikusse peidetud austriroosa siidsärgi ja jõusaalis vormi aetud säärtega, jalas nahavärvi kontsakingad, mis olid nii kõrged, et panid mõtlema, kui lühike ta küll ilma nendeta olla võis. Tema jumes oli värskust ja sära, nagu oleks ta just õuest tuppa astunud, ja see saavutatakse vaid kalli kosmeetika abil, ning naine kasutas mingit väga spetsiifilist parfüümi, mida Amira ei suutnud nimetada. Muskus ja suitsunoodid – peaaegu liiga pealetükkiv. Amira järeldas, et tõenäoliselt oli Rachel seda endale vahetult enne väljaastumist peale piserdanud. Julgustuseks. Ewani peal näis see töötavat kui kellavärk. Mees oli niigi pikk, kuid lükkas end uue ülemuse möödudes veelgi enam sirgu ning tema kena poisi/mehe nägu pööras talle järele, nagu tõmbaks keegi seda nöörist. Tohman. Kuid seda ei saanud talle pahaks panna, just nagu ei saa kutsikale pahaks panna seda, kui ta sulle peale hüppab. Amira teadis, et teda peeti liiga otsekoheseks, ning Ewani salakavaluse täielik puudumine pani teda heldima.

„Tore, et lõpuks kõik kohale ilmusite.”

Rachelil oli üllatavalt kõrge plikalik hääl, mis üldse tema hirmuäratava mainega ei sobinud. Ta vaatas igaühele kordamööda otsa, kuni nad kõik piinlikkusest kohapeal tammusid või vaipa jõllitasid.

„Tean, et paljud teist on Gilli lahkumise pärast endast väljas ja muretsevad omaenda tuleviku pärast siin firmas. Ma ei hakka asju ilustama. Osakond on keerulises olukorras. See pole täielikult Gilli süü. Ta tegi mitu aastat head tööd, kuid valdkond on tundmatuseni muutunud ning osakond pole ajaga kaasas käinud. Minu töö on korraldada asjad ümber nii, et oleksime efektiivsemad ja uutele klientidele atraktiivsemad. Aga ma ei hakka valetama – see võib olla valus ning kaasa tuua veel mõned personalimuudatused. Mind on palgatud raskete otsuste langetamiseks ja seda kavatsen ma teha. Loodan selles teie koostööle. Lõppude lõpuks soovime ju kõik üht – edukat ja kasumit tootvat osakonda, mille üle uhked olla.”

Racheli näol välgatas naeratus, mis kadus sama kiiresti, kui oli tekkinud, ent ta jäi oma kohale ja lasi pilgul ringi käia. Küüsi peopessa surudes püüdis Amira silmi mitte ära pöörata, kui uue juhataja pilk temani jõudis, kuid lõpuks vaatas ta siiski kõrvale ja tundis, nagu oleks mingis võistluses kaotajana alla andnud.

„Tore. Kutsun järgmiste päevade jooksul teid kõiki oma kabinetti eravestlusele, et teie kohta pisut rohkem teada saada, samuti huvitab mind, kuidas te näete oma rolli organisatsioonis. Ja siis vaatame edasi.”

Ta hakkas ringi pöörama, kuid Chloe astus sammu edasi, nii et peaaegu tõkestas naise tee. Amira oiatas, kui nägi, et nõtke kontoriassistent oli koguni käe tõstnud nagu väike laps klassiruumis.

„Tere, Rachel. Tahtsin lihtsalt esiteks tere öelda ja teiseks küsida…”

„Ma ei vasta praegu küsimustele.” Racheli kõrge hääl oli järsk, justkui oleks keegi tema nina ees ukse kinni löönud. „Kui teil on küsimusi, võite need esitada, kui vestlusele tulete.”

Chloe Inglise roosi rõõsad põsed muutusid punaseks, kui Rachel oma peadpööritavalt kõrgetel kontsadel hoogsalt kõpsutades kabinetti tagasi läks, ja Amiral oli tüdrukust kahju. Ta võis olla teinekord tüütu ja kohe kindlasti oli tegu ühe esmaklassilise pugejaga, kuid ta oli vaid 24-aastane ning talle maksti igapäevase tööl käimise eest pelgalt sandikopikaid. Selline alandamine oli talle kindlasti ülimalt piinlik, eriti veel Ewani ees, kellele ta püüdis pidevalt muljet avaldada. Amira teada ei olnud keegi Chloele elu sees „ei” öelnud ja talle tundus üheks hirmsaks hetkeks, et neiu hakkab kohe nutma.

„Tahtsin lihtsalt küsida, kas peaksime intervjuuks midagi ette valmistama.”

„Oh sind ullikest, tahtsid kodutööd paluda.”

Charlie ei tahtnud julm olla, ta lihtsalt oli niisugune, kuid Amira teadis, et Chloe ei saa sellest aru. Ta kuulis kord, kuidas Chloe Paulale kaebas, et tema arvates on viis, kuidas Charlie naisi kohtleb, peaaegu võrdne seksuaalse ahistamisega, kuna ta kasutab naiskolleegide poole pöördudes liiga vabalt sõnu, nagu „kullake” ja „tibuke”. Paula oli sunnitud juhtima tema tähelepanu sellele, et Charlie kasutab neid sõnu ka meeskolleegide poole pöördumisel ja et seda ei tohiks liiga tõsiselt võtta.

„Ma olen kindel, et sul pole vaja midagi ette valmistada, Chloe,” nähvas Paula.

Amira vaatas uudishimulikult Paula suunas. See polnud Paula moodi. Tavaliselt olid kõik tema vastused nii närviajavalt kaalutletud, et tekitasid tahtmist lihtsalt tema provotseerimiseks talle midagi tõeliselt pöörast öelda. Tähelepanelikumal vaatlusel selgus, et Paula ei paistnud tavapäraselt rahulik ja vaoshoitud. Tema lühikesed pleekinud pruunid juuksed olid sätitud nagu alati, kuid nägu oli loppis ning selle jooned hägused.

Amira pilk eksles Paulalt klaaskuubikule, millest ta nüüd pidi hakkama mõtlema kui Racheli kabinetist. Ehmatusega kohtus tema pilk uue ülemuse omaga. Naine nõjatus toolile ja vaatas otse läbi klaasi kontorisse. Treenitud naeratus oli ta näolt kadunud ja ta mõjus rangena – isegi kaugelt oli näha, kui kõvasti pigistas ta käes pastakat, mille nuppu kõhedust tekitava rütmiga sisse-välja, sisse-välja lõgistas.

Amira leidis end pilku ära pööramas ja tundis seletamatut süüd – samas, miks ei võiks see kõik hoopis hästi lõppeda? Kahju, et Gill pidi lahkuma, aga nad kõik olid teadnud, et see võib juhtuda. Osakonna halvad tulemused oli isegi ettevõtte aastaaruandes ära märgitud ja oli vaid aja küsimus, kuni keegi selle eest maksma peab, ning Gill oli selleks ilmselge kandidaat. Nii et muutus polnud tegelikult väga ootamatu. Mistõttu otsustas Amira praegu madalat profiili hoida ja targu asjade settimist oodata.

Aga kui ta avas postkasti saabunud PDF-faili, mille oli saatnud endiselt mossitav Chloe, ei saanud Amira kuidagi peast välja neid metallsiniseid silmi, mis happena põletades tema omadesse puurisid.