Читать книгу Pangasaladus - Teksti Autor Eero Epner. Koomiksi Autor Joonas Sildre - Страница 26

28

Tehnilisest kergusest hoolimata on ilmselt nii mõnigi neist mures. Kraapida iga kuu kokku mõned sajad või tuhanded eurod, see polegi ehk nii lihtne. Kuid nad teavad, et nii need asjad käivad. Teist võimalust ei ole. Me elame säärases maailmas ja õigupoolest oleme elanud säärases maailmas juba kaua. Sest LHV ajalugu ei alanud eile, 2019. aasta kuumal juunipäeval, mil Madis Toomsalu teatas kümnendi tehingust − nad ostsid ära Danske panga eralaenuportfelli. See ei alanud ka kümmekond aastat varem, 2009. aasta 6. mail. See oli pooljahe päev, mil paljudes kohtades sadas vihma ja temperatuur ei tõusnud kusagil üle viieteistkümne kraadi. Lõuna-Aafrika Vabariik valis endale tol päeval uue presi-dendi, Gruusias algasid järjekordsed NATO õppused ning Gerd Kanter tähistas oma kolmekümnendat sünnipäeva kalorivaba tordi ja alkoholivaba õllega − riski piir on meil kõigil erinevas kohas. Samal päeval sai aktsiaselts Lõhmus, Haavel & Viisemann Finantsinspektsioonilt tegevusloa tegutseda pangana. Ent LHV ei alanud ka siis. LHV ajalugu ei alanud isegi kümmekond aastat varem, kui ühe pealinna raamatukogu poolhämarates ruumides langetati otsuseid ühe investee-rimisühingu asutamise kohta.

LHV ajalugu algab palju aega enne seda. Väga palju aega. LHV algab aastal 1754 enne Kristust, mil igaveseks tundmatuks jääv meister tõstab viimast korda käe ja lööb primitiivse, kuid tõhusa peitli otsaga veel viimast korda vastu tema ees kõrguvat hiiglaslikku kivisammast.

Sel hetkel jõuab meie lift kohale. Uksed avanevad.

1901. aasta detsember oli Iraanis nagu ikka − jahe. Hoolimata lähedal asuvast Araabia kõrbest, kust tuuled tassisid siia suurema osa aastast subtroopilist kui-vust, mis segunes Vahemere idaosast kohale vajuvate suurte niiskete õhuvälja-dega, langes enne jõule temperatuur sageli viie kraadini ning arheoloogidel, kes sobrasid ammu unustatud linna külmas kivipurus, tuli rohkem kui kord jahtunud sõrmedele puhuda.

Me ei saa kunagi teada, mida tundis, teatas või hüüdis teadlane, kelle näpud puutusid esimest korda jahedat, musta ja ootamatult siledat kivipinda. Ilmselt oli see „Mon dieu!“ või „Quelle surprise!“ või midagi muud, mida prants-lased sellistel hetkedel hüüavad, kui nende poolkülmunud sõrmed puhastavad suvalise kivirisu alt ettevaatlikult välja rohkem kui kahemeetrise mustja samba, mille külgedele on iidne peitel raiunud loendamatul hulgal märke ja märgikesi. Kokku tõmmati tol detsembripäeval ajaloo jaoks tähendusetu kivipudi alt välja