Читать книгу Pangasaladus - Teksti Autor Eero Epner. Koomiksi Autor Joonas Sildre - Страница 27

29

kolm suurt sammast, mille küljed sobisid kahtlaselt ideaalselt kokku, moodusta-des nõnda ühtse tervikliku samba − ühtse tervikliku sõnumiga.

Need olid seadused, välja töötatud peaaegu kolm tuhat aastat varem, mil paljude kaasaegsete arvates siples inimühiskond alles tsivilisatsioonimähkmetes, kuid mil tegelikult pandi kirja see, mis kehtib praeguseni. Kuningas Hammurapi (või pangandusterminites öelduna iidse Babüloonia CEO) oli tol kujuteldamatult kaugel ajal lasknud sammastele raiuda põhimõtted, mis pretty much võiksid olla siiani suvalise ühiskonna sisekorraeeskirjad.

Näiteks ütleb too iidne CEO, et kui mõni mees näitab sõrmega naiste-rahva poole, on see solvang ja tema nahka tuleks veidi lõikuda. Või − ja sellest punktist lähtub iga praegusaja finantsinspektsioon − kui karjane teeb pettust ja toob tagasi vähem lambaid kui tema lahkesse hoolde hommikul usaldatud, siis peab ta maksma omanikule kümnekordse trahvi. Neid punkte ja paragrahve on veel. Kahemeetrine sammas on neid tihedalt täis täkitud ja raske on neis mitte näha tänapäeva muistset peegeldust. Kui kellegi põllul kasvab madalam vili kui tema naabri omal, siis on tema töötaja teinud kehva tööd ja viimane peab vahe kinni maksma. Kui kaupmees annab vahendajale õli või vilja, peab vahendaja andma talle kviitungi. Kui keegi ei hoolitse piisavalt hästi tammi eest ja see pu-runeb, ujutades maad üle, peab tammi omanik maksma kõik kahjud kinni.

Ent kõigi nende loendamatute punktide kõrval, mis käsitlevad abielu-rikkumist, tunnistuste andmist kohtus või niisama üldist õiglust ning mis sageli lahendavad kõik kriisid brutaalselt (abielurikkujad seotakse kokku ja visatakse jõkke, valetunnistuse andja tapetakse, silma väljalöömise eest lüüakse ka sinul silm välja), kõneldakse Babüloonia CEO koostatud ja tundmatute käsitööliste kä-tega välja raiutud sammastel enam-vähem esimest korda ka protsenti koguvatest hoiustest ja intressiga koormatud laenudest. Tulikirjades pankade, kriitpaberile trükitud laenubrošüüride ja virtuaalsete rahaülekannete asemel olid siis keset kõrbe seisvad hiiglaslikud templid, peitlitega mustava kivi sisse raiutud print-siibid ja arvestamine viljaterades, kuid see kõik, millele praegune pangandus toetub, oli juba toona olemas.

Tehingud on läinud keerulisemaks, tasemeid on tulnud juurde ja pee-nekoeliste käsitsi värvitud tekstiilkostüümide asemel kantakse pankades klassi-kalisi kehasse õmmeldud musti ülikondi, rõhutamaks soliidsust, erapooletust ja kindlameelsust, kuid selle kõige juur on endiselt seal − Araabia kõrbe äärealadel. Ei ole näiteks keeruline ette kujutada praegusaja Eesti Panga töötajaid mõnes