Читать книгу Pangasaladus - Teksti Autor Eero Epner. Koomiksi Autor Joonas Sildre - Страница 29

31

võiks olla madalas ristkülikukujulises toas jahedust õhkava savikatuse all hoopis Marduk-nāșir-apli − see pole kujund, vaid ühe ajaloolise pärandi erinevate otste kokkupainutamine, ringi sulgumine ja ringi jätkumine, sest pole midagi uut siin päikese all, isegi mitte LHV pole seda.

Ma ei tea, kui palju mõtlevad selle peale inimesed nendes liftist paist-vates ümberehitatud hruštšovkades ja kaugemal sinaka taeva taustal kumavates eramajades, mis palistavad rannaäärt. Ilmselt mitte eriti palju. Ilmselt mitte kunagi. Ja ma pole kindel, et selle peale mõtlesid isegi LHV enda tüübid, kui nad 1999. aastal laiali läksid. Sest ma pole selleski kindel, et nad tol hetkel üleüldse millegi eriti konkreetse peale mõtlesid.

„Me tulime tühja tuppa kokku ja mõtlesime, mida me tegema hakkame,“ mäletab Lõhmus. „Meil ei olnud konkreetset eesmärki ega perspektiivi.“ Leviteerime koos Lõhmusega tema kahekümne kolmandal korrusel asuvas kontorinurgakeses, kuhu lift meid toonud on. Ta kannab lõheroosat T-särki, helesiniseid teksaseid ja muretut ilmet. Võib-olla nägi ta umbes säärane välja ka kakskümmend aastat tagasi. Need, kes teda tunnevad, väidavad, et ta vananeb aeglaselt, peaaegu mär-kamatult, võib-olla mõni korts kusagil rohkem, kuid vananemise raskust temas ei ole − või peidab ta seda hästi. Ühes intervjuus ütleb Lõhmus, et soovib elada kahesaja-aastaseks, elades nagu kilpkonn (retsept: istuda vahel kilbi all, vaadata tagasihoidlikult ja mitte midagi teha).

„Me olime nagu teismelised,“ meenutab Lõhmus. „Me saime pangast priiks ja olime õnnelikud, sest pangandus tundus kohutavalt boring, aga ühtegi järgmist sammu ei olnud meil ette mõeldud.“ Ta vaatab peaaegu otse helenda-vasse päikesesse, tema sinistes teksades tagumiku all on kolmteist korrusetäit tema asutatud ja suuresti talle kuuluvat panka. See − pank − ei juhtunud toona, kakskümmend aastat tagasi. Tagantjärele ajaloosündmuste puslet kokku pannes on raske aru saada, mis üldse juhtus, mis oli see kleepekas, mis seda punti koos hoidis. Pigem meenutab LHV algus murdeealiste koopainimeste teisipäevaõh-tust lõkketuld, mille ääres otsustatakse järgmisel hommikul mammuteid kütti-ma minna, kindlasti just nimelt mammuteid, kuid hommikul ärgates kulutatakse pool jahiajast haigutamisele ning seejärel longib igaüks ise suunas, taustal lend-lemas eikellegi juhitud heinakõrred.

Otsa tegi lahti Lõhmus ise. Kõigest mõni nädal pärast lõkkeõhtut kõn-dis ta lennukisse ja sõitis selja taga loojuvast päikesest eemale USA poole. Selle