Читать книгу Pangasaladus - Teksti Autor Eero Epner. Koomiksi Autor Joonas Sildre - Страница 28

30

sealses templis, võtmas vastu viljateri, pidamas aru nende hoolde antud kulla tuleviku üle või arutlemas kusagil ülemise korruse valgusküllases toas laenu-koormuse olukorra üle riigis.

Kas seal kusagil võiks olla ka LHV? Jah, miks mitte. Miks mitte kujutle-da LHV-d ühte suurde äärelinna majja − avara keskmise toa, puidust ukse ning mudast, mullast, liivast ja veest tehtud tellistest meisterdatud seintega −, kus te-gutsesid toona Itti-Marduk-balatu (Rain Lõhmus) ja Marduk-nāșir-apli (Andres Viisemann), suure suguvõsa pead, kes müüsid, ostsid ja vahetasid muu hulgas maju, põlde ja orje, kuid kelle tegevuses märgati juba siis jälgi millestki, mida võiks ettevaatlikult nimetada panganduseks: hoiuste vastuvõtmine, rahvusvahe-lise kaubanduse rahastamine, laenude andmine, krediidi pakkumine.

Olles ühe suguvõsa liikmed, voolas nende sarnaste nägudega inimeste soontes sarnase DNA-ga veri. See polnud suvaline kamp suvalisi inimesi, vaid kokkuhoidev rühm, kelle uksele koputati, see uks avati ja sisse tulid kaupmehed, kodanikud, isegi valitsejad. Lõhmus või Viisemann kohtus nendega keset maja asuvas ilma akendeta suures ruumis, kust avanesid sissepääsud väiksematesse tubadesse, nagu on tänapäeval nõupidamisruumid, privaatsed töötoad ja surise-va masinaga kohvinurgad ühes Tallinna kesklinnas kõrguvas hoones.

Lõhmus ja Viisemann, Itti-Marduk-balatu ja Marduk-nāșir-apli, või hoopis nende kolleegid Nergel-ušēzib või Nab-(a) h hē-bulliț võtsid tulija vastu, istudes ilmselt mõnel savist tehtud toolil või hoopis rätsepistmes kirjul vaiba-

kesel − kõik oletused on lubatud, sest pole säilinud ühtegi iidset LHV kontorit −, kuulates tulija ära, kalkuleerides peas ja sõrmedel võimalusi, pidades sosinal nõu mõne kaastöötajaga ning lahkudes vabandades kõrvalruumi, kus seina äär-de kuhjatult asusid sajad väikesed savitahvlid, uurides nendelt kontserni seisu laenuprovisjonide, varade tootluse ja võib-olla isegi neto intressimarginaaliga, vahtides otsa neile väikestele elegantsetele harkjalgadele, ROE, NIM-i ja LCR-i kaugetele eelkäijatele. Nad proovisid seda sobitada suures toas ootava inimese vajadustega ning astusid siis suurde ruumi tagasi, istudes uuesti savist toolile või kirjule vaibakesele ja andsid tulijale vastuse.

See kõik oli tuhandeid aastaid tagasi, ammu enne halogeenlambikestega liftide tõusmist moodsa linna kohale, kuid midagi selles kõiges on see, mis ei ole juhtunud täna, eile ega isegi mitte viimase saja aasta jooksul. See on juh-tunud juba ammu. Vundamendi on ladunud meie nägudeta esivanemad. Üks asi viis teiseni, sõlmiti suhteid, tehti tehinguid, leiti väljapääse. Et Viisemann