Читать книгу Pangasaladus - Teksti Autor Eero Epner. Koomiksi Autor Joonas Sildre - Страница 30

32

asemel et joosta mööda kodulinna ja ajada oma investeerimisühingu asju, istus ta suure osa järgnevatest kuudest mõne kilomeetri kaugusel Bostoni kesklinnast Harvardi ülikoolilinnakus, kus veel paar aastat varem oli jalutanud ringi Barack Obama (ja kuhu peatselt ilmus keegi Mark Zuckerberg). Kuuel päeval nädalas ta õppis ja kuna see oli Harvard, siis polnud tegu lihtsalt teoreetilise aruteluga selle üle, milline võiks või ei võiks elu olla, vaid juhtumiuuringu meetodil võeti ette teiste õnnestumised ja ebaõnnestumised, käidi läbi head ja halvad otsused, mis on kunagi kusagil tehtud.

Lõhmus ei olnud kõigi tudengite seas mitte kõige vanem, vaid üks noori-matest − noortudeng, rebane, värskelt õppima asunud Lõhmus, kes oli jõudnud juba asutada, juhtida ja maha müüa ühe panga ning asutada ühe uue investeeri-misühingu. Õhtuti ta luges, taustaks sageli Austria trip hop-klassikud Kruder & Dorfmeister, või siis läks jõusaali ja rassis kangide peal, või jalutas hoopis lähedalasuvasse pubisse, kus tegi seda, mida ikka pubides tehakse.

See kõik kõlab pigem veidi igavleva ja väikest vaheldust otsiva mehe pisikese haridusseiklusena kui tõsiseltvõetava investeerimisäri juhtimisena. Vahetult enne Tallinnas lennuki peale kõndimist oli Lõhmuse tabanud üks ko-halik reporter, kes oli kuulnud uue ühingu asutamisest ja küsis selle eesmärkide kohta. „Olen mõelnud investeerimispanganduses teha midagi teistmoodi, kui siiamaani tehtud,“ annab Lõhmuse talle vastuse, mis on sama üleüldine nagu kolmapäevaõhtu, sisaldades korraga kõike ja mitte midagi.

Ent ta ei olnud ainuke. Ka teised lõkke ääres istunud hajusid kiiresti nagu hommikune udu. „Sai palju reisitud,“ ütleb üks neist napilt esimesi kuid iseloomustades. Käidi siin ja seal, hängiti nende ja nondega, jõlguti, vahiti, ve-deleti − vaat nii asutati 1990ndate lõpus investeerimisühinguid. Tõsi, tšillimine ei olnud päris nende vaba valik. Kuna paljud tulid Hansapangast, siis oli neil teatud aja vältel keelatud teha Hansapangaga samas sektoris teatud asju. Ehkki Lõhmus oli innukale reporterile lubanud, et „ei ole põhjust hakata olemasolevaga konkureerima,“ teati juba vanas Babüloonias, et raha − nagu ka jumalaid − on üks, ning kõik, kes sellega tegelevad, on rohkem või vähem (aga alati rohkem) üksteise konkurendid.

„Meil oli Hansapangaga kokku lepitud, et me ei hakka sealt inimesi üle meelitama,“ mäletab Rain Tamm. „Samas andsime aga teada, et ootame kõiki hu-viga“ − ja mulle tundub, et ta naeratab kergelt. Sest väga palju muud polnud toona vaja öeldagi. Inimesed hakkasid tasapisi tulema, ära tilkuma Hansapangast, mis