Читать книгу Koduveini aabits - Tiina Kuuler - Страница 2

Kui nüüd juuksekarv lõhki ajada, siis tegelikult tehakse kodus enamasti kääritatud jooki, mitte veini. Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse (ATKEAS) § 12 lg 3 sätestab: Vein on käesoleva seaduse mõistes viinamarjadest toodetud ainult kääritamise teel saadud üle 1,2 mahuprotsendilise kuni 15 (kaasa arvatud) mahuprotsendilise etanoolisisaldusega toode /…/

Marjadest ja puuviljadest tehtavat jooki nimetab see seadus aga kääritatud joogiks. Viinamarjakasvatajad, keda meil Eestis on üha rohkem, proovivad vaikselt ka n-ö pärisveini teha. Sellegipoolest kasutame igapäevases kõnes ikka sõnu vein ja koduvein – kui ma tituleeriks ennast koduse kääritatud joogi tegijana, kellel on kodune kääritatud jookide kelder, kõlaks see, nagu ma räägiks põllumajandusministeeriumi alkoholipoliitika osakonna ametnikuga.

Niisiis, koduvein ja milleks seda teha. Üks põhjus on kindlasti vana peretraditsiooni jätkamine. Ma pole veel kohanud inimest, kes ei mäletaks või poleks näinud vanavanemate või maasugulaste juures suuri mulksuvaid klaaspudeleid.

Needsamad pudelid on alles, paljudel juhtudel ka teadmised ja töövõtted. Vahel on see väga tore tunne, et oled ja teed midagi täpselt nagu su vanaisa või isa teinud on. Tihtipeale on ikka veel alles ka needsamad õunaaiad ja sõstrapõõsad, millest need vanad veinid tehti.

Siit jõuame kohe teise põhjuseni veiniteoks – kuhugi tuleks ju need ülejäävad viljad ja marjad panna, kui kõik moosid ja kompotid valmis on. Kodune veinitegu võimaldab ühe korraga päris suure hulga marju, mis muidu võib-olla hoopis raisku läheksid, mõttekamalt ära kasutada.

Kolmandaks põhjuseks võiks olla ise tegemise rõõm. Meil on poodides ka tohutu valik leibasid, ometi pole vist peret, kus pereema viimase paari aasta jooksul vähemalt ühe korra ise leiba teinud poleks. Koduveiniga täpselt sama lugu – ise tehtud, hästi tehtud.

Ise tegemisel on ka nüansid. On neid veinisõpru, kes teevad meelsasti n-ö vana kooli ülimagusat marjaveini. Ja on neid, kes püüavad oma marjaveini võimalikult viinamarjaveini meenutavaks kääritada. Hea veini tegemine on mõnes mõttes müsteerium: kuidas marjad küpsevad, kuidas nad veiniks ete valmistatakse, kui pikalt käib käärimine ja mis sellest lõpuks välja tuleb. Veiniarmastaja üks suuremaid naudinguid on selles müsteeriumis ise osaline olla.

Eks iga suur veinisõber unistab, et tal võiks olla päris oma veinikelder, kus uhkelt riiulite vahel jalutades õnnestunud aastakäike loetleda ja veinikeldri pärleid demonstreerida. Paraku vaid vähestel meist on see võimalik – pole ruumi ega/või rahalisi vahendeid.

Jõuame järgmise põhjuseni – ise veini tehes tuleb see lõppkokkuvõttes päris odavalt käte. Kui alustada veinitegu päris nullist, soetada käärimisnõud, mulksutajad, kurnamissifoonid, korgid, pärmid, suhkrud, aga marjad on omast käest võta, siis tuleb ühe liitri maksumus 1 euro ringis. Aga kui vajalik varustus juba olemas ja vaja oleks soetada vaid suhkrut ja veinipärmi, saab hakkama julgelt 60 sendiga liitri kohta või isegi alla selle.

Eks ta on maitse asi, aga ma pigem joon oma tehtud head alla 1 eurost marjaveini kui poest soetatud 2eurost viinamarjaveini, mis on kokku valatud Bacchus-teab-millest.

Teadmine, millest su joogipoolis tehtud on, viib meid veel ühe hea ajendini ise jooki kääritada: sa saad oma veini teha täpselt nii „öko” kui vähegi võimalik. Ei mingeid lisaaineid, mis järgmisel hommikul pea valutama panevad. Kuigi loomulikult, liiga palju veini, ka kodust ökoveini, võib pea valutama panna ikkagi.