Читать книгу Koduveini aabits - Tiina Kuuler - Страница 5
4.
Veiniteoks vajalik riistvara
ОглавлениеSelleks, et vein käima panna, on eelkõige vaja käärimisnõud. Traditsiooniliselt on selleks olnud suured, 20–30liitrised klaaspudelid. Julgesti võib kasutada ka spetsiaalsest toiduplastikust 30liitriseid käärimistünne, mida poodides müüakse. Kui on soov korraga vähem kui 20 liitrit veini teha, saab edukalt kasutada ka 5–7liitriseid plastikust veepudeleid. Tähtis on vaid, et käärimisnõu, milles veini teete, oleks vähemalt kolmveerandi ulatuses kääriva veiniga täidetud, et veini kohale liiga palju õhuruumi ei jääks.
Laia suuga plastikust käärimistünnides on hea teha veini esmane käärimine (5–7 päeva), mil marjad alles meskis ligunevad, ning hiljem, kui marjad on välja kurnatud ja ainult mahl alles jäänud, võib veini käärimiseks klaaspudelisse edasi kallata. Plastiktünnis võib veini vabalt ka lõpuni kääritada.
Kitsa suuga pudelites on parem kääritada puhtast mahlast tehtud veini. Suurte pudelite pesemine on omaette kunst, need kipuvad kergesti purunema. Samas on käärimisnõude puhtus veiniteo juures väga oluline.
Järgmine väga tähtis asi on vesilukk ehk mulksutaja. See kinnitatakse õhukindlalt käärimisnõu peale ning täidetakse poolest saadik veega. Mulksutaja kaudu pääseb käärimise käigus tekkiv süsihappegaas pudelist välja. Korki pole vaja veini käärimise ajal otsast ära võta – süsihappegaas pääseb servadest välja, kuid äädikakärbsed sisse ei pääse. Küll aga peab jälgima, et vesi torust otsa ei saa, eriti suvel või soojas ruumis, ning vajadusel tuleb vett juurde kallata.
Vanasti kasutati klaaspudelite peal plastiliinist moodustatud korki, mille keskele pisteti kummivoolik, vooliku teine ots omakorda pandi veepurki. Tänapäevased vahendid on töökindlamad – plastiliin nimelt kipub soojas ruumis üles sulama ja kummivooliku ümbert ära vajuma, kaotades nii oma õhukindluse. Eri mõõdus pudelisuudele on olemas vesilukuauguga kummikorgid.
Nende jaoks, kes ei kannata oma eluruumides käärimise ajal tekkivat spetsiifilist veinilõhna või keda häirib tasane mulksumine, on välja mõeldud söefiltriga vesilukud: vee asemel on neis aktiivsüsi, mis ebameeldivad lõhnad kinni püüab ja ka mulks sumbub sinna tasakesi ära. Üks doos sütt kannatab ära paar-kolm veinitegu.
Kui tõesti pole võta ei üht ega teist, ajab asja ära ka pudelisuu kohale tõmmatud kummikinnas või õhupall, millele on peenikese nõelaga auk sisse torgatud. Kuni vein käärib, on pall/kinnas õhku täis; käärimise lõppedes vajub aga lonti või tõmbub koguni pudelisse sissepoole.
Sifoon (kurnamisvoolik) – sellega on lihtne veini käärimise käigus sademe pealt teise nõusse kurnata. Korki pole vaja toru otsast eemaldada – vedel mahub servadest läbi ja sade ning marjaosakesed jäävad pidama. Sifooni läheb vaja ka pärast käärimise lõppu veini pudelitesse villides.
Hüdromeeter on vajalik suhkrusisalduse mõõtmiseks veinis. Selle näidu järgi saab määrata, kas vein on käärimise lõpetanud, ning algse ja lõpunäidu vahe järgi arvutada tekkinud alkoholi protsenti.
pH-mõõteribad – aitavad määrata veini happesust.
Kanguse mõõdik – paar tilka mensuuri tilgutatult annab teada, kui kange on vein välja kukkunud.
Kurnamiskott – nailonist kottt teeb marjade/puuviljade meskist väljakurnamise pärast mõnepäevast leotamist tunduvalt lihtsamaks. Kot ei tohi koos marjadega liiga tihedalt kinni siduda, sest marjadel peab olema piisavalt suur kokkupuutepind vedelikuga, et kogu oma värv, aroom ja maitsed edasi anda.
Korgid/kapslid – veini võib panna säilima nii keeratava korgiga pudelisse kui sulgeda pudelid korgist korkidega. Kapslid, mis käivad korkide peale ja kinnitatakse keevasse vete torgates, sulgevad pudeli õhukindlalt. Eri värvi kapslid aitavad veinikeldris vahet teha eri partiidel ja aastakäikudel. Siidri ja vahuvein valmistajate jaoks on olemas ka raudadega šampanjakorgid.
Korkija – tugev mees jaksab korgid ka käega pudelile otsa suruda, kuid palju lihtsamalt ja kergema vaevaga teevad selle töö ära erinevad korkimisaparaadid.