Читать книгу Koduveini aabits - Tiina Kuuler - Страница 3

Veini tooraine valik ja ettevalmistamine on väga oluline osa veini valmistamisest. Hea koduveini saab ainult kvaliteetsest toorainest. Marjad, mis on hakanud juba riknema, rikuvad ära ka veini maitse. Kõik mädanenud puuviljad ja marjad tuleb alati eemaldada. Välismaised viljad – apelsinid, mandariinid, sidrunid jne – tuleb koorida ja kodumaisedki võiks sooja veega loputada. Puuviljad võib kas viilutada või neist mahla välja pressida. Alustame nimekirja vastavalt sellele, kuidas miski vili looduses valmib.

Võilille kollased kroonlehed ja leedriõied sobivad koduveini valmistamiseks hästi, samuti näiteks saialille kroonlehed, nurmenukud. Proovige maitseid lisada ka eri lilledega või ürtide ja vürtsidega – roosi kroonlehtedega, aedkannikesega, hariliku angervaksa õitega, sidrunmelissiga, kaneelikoorega.

Rabarber on väga hea koduveini tooraine, millest kasutatakse ainult varsi. Varsi ei pea koorima. Pigem kasutatakse varasuvist rabarberit, vanem rabarber võib anda veinile kibeda maitse. Rabarberis on oblikhapet, mida saab neutraliseerida, lisades veinilupja.

Maasikas on väga hea ka üksinda, kuid näiteks rabarber sobib sellega suurepäraselt. Marjad peavad olema küpsed, neid eelnevalt ei pesta, vaid riknenud marjad korjatakse seest välja. Rohelised „sabad” võib enne ära noppida, kuid kui on plaanis niikuinii marjad pärast mõnepäevast meskis seismist välja kurnata, polegi mõtet. Kui tahetakse marju veinis hoida kogu käärimise aja, siis peaks rohelised nupsud ära korjama, et mõrkjat maitset juurde ei tuleks.

Vaarikas on hea nii üksinda kui segudes näiteks mustika või mustsõstraga.

Mustikad annavad värvi ja sobivad hästi segudesse. Mustikas sisaldab mõnevõrra bensoehapet, mis toimib loodusliku säilitusainena, seetõttu võib puhtalt ainult mustikast tehtud veini raske käärima ajada olla.

Sinikas sobib veini tegemiseks hästi, kuigi on veidi värvitu ja vesine. Pohl sisaldab bensoehapet, mis püüab käärimist takistada, mistõttu liiga palju pohli segudes ei tarvitata. Pohlad lisatakse mitmes osas – umbes 1/3 kaupa, kui teistest marjadest, näiteks mustikast tehtud vein juba käärima on hakanud.

Sõstrad. Punane sõstar on koduveinitegijate üks lemmikuid. Must ja valge sõstar on suurepärased veinimarjad. Mustsõstart sobib teiste marjadega segada, kuid ka üksi kääritades saab suurepäraseid maitseid. Valgest sõstrast tehtud kuiva veini peetakse maitse poolest kõige lähemaks valgele viinamarjaveinile ja on seepärast tõsiste veinitegijate seas väga kõrges hinnas.

Karusmarjad, nii valged kui punased, on suurepärased marjad valge veini ja dessertveini tegemiseks ning segamiseks teiste marjadega.

Kirss sobib hästi madeira- ja portveini tüüpi koduveinide toormaterjaliks. Mustad ja hapukirsid on paremad, sest murelites ei ole piisavalt hapet. Kirsid pestakse ja kivid eemaldatakse või kallatakse ära koos kogu marjaseguga pärast mõnepäevast meskis seismist.

Õunad on koduveinitegijate klassika. Paremini sobivad hapumad sügis- ja talveõunad, mis on ühtlasi ka mahlasemad, kuid ka suveõuntest saab hüva veini. Maitsev tuleb nii ainult õunast kui ka marjadega segades.

Pirn on veinitegemiseks keskmiselt hea, sellest on raske iseloomulikku maitset käte saada. Hapudest pirnidest tasub proovida valmistada vahu- ja valget veini.

Ploomid sobivad ka üksinda veiniteoks, kuid lõpptulemus on parem, kui ka teisi tooraineid mängus on. Kivid tuleb eemaldada enne kasutamist ja ploomid katki pressida või eemaldada kogu marjamass koos kividega pärast mõnepäevast meskis seismist. Ploomivein käib kiiresti lõpuni, kuid kipub sogaseks jääma ka pärast pikka selitamist.

Kreek sobib magusate dessertveinide ning valgete ja punaste lauaveinide valmistamiseks. Kividega sama jutt kui ploomide ja kirsside korralgi.

Alõtša annab väga happelise ja kuiva valge veini.

Arooniad on suurepärane punase veini tooraine. Traditsiooniliselt segatakse arooniat õunaveini parema värvi saamiseks, kuid väga maitsva kuiva veini saab ka arooniast üksi. Eri allikad soovitavad arooniat enne kasutamist külmutada.

Kibuvitsamarju kogutakse küpsena, isegi veidi üleküpsenuna. Kibuvitsamarju kasutatakse kuivatatult ka teistes veinisegudes. Karvaste seemnetega südamik kraabitakse puhastades välja.

Jõhvikad korjatakse hilissügisel või kasutatakse külmavõetud marju. Need sisaldavad samuti bensoehapet, kuid üksi jõhvikast kannatab veini teha küll. Jõhvikat on hea kasutada mõnda teise veini happe lisamiseks.

Pihlakad sobivad peaaegu kõikide veinide ja segude sisse. Parema tulemuse saab, kui kasutada külmavõetud marju – ei pea just esimeste külmadeni ootama, võib ühe ööpäeva sügavkülmikus hoida ning tulemus on sama. Pihlakates on palju pektiini, eriti juhul, kui marjad ei ole täiesti küpsed – see soodustab veini hilisemat selginemist.

Astelpajumarju võib kasutada nii värskelt kui külmavõetult. Astelpajust veini tehes peab arvestama astelpajuõliga, mis veini väljanägemist kõvasti rikub, seepärast on seda veini parem filtreerida.

Hea koduveini saab ainult kvaliteetsest toorainest. Marjad, mis on hakanud juba riknema, rikuvad ära ka veini maitse.

Rosinad sobivad eriti liköörveinide tegemiseks. Paar peotäit rosinaid võib lisada ka kõikide teiste veinide sisse – need soodustavad käärimist.

Apelsinid ja muud tsitrusviljad sobivad viilutatuna teisi veine maitsestama.

Kõrvitsat on parem segada õunaveiniga. Sobib valge veini valmistamiseks.

Porgand vajab kindlasti endale seltsiks midagi hapumat – jõhvikat, tsitruselisi, haput õunamahla. Kellele porgandimahl maitseb, see võib ka porgandiveinist meeldivaid elamusi saada.

Melonist saab valget veini ja see sobib ka teiste segude sisse.

Mahl iseenesest on hea veini tooraine, kuid see ei tohi sisaldada säilitusaineid.

Moosidest, mis on riiulile seisma jäänud, saab vähekese vee ja suhkru lisamisel toredaid koduveine, mis ei pruugi sugugi olla ainult dessertveinid – moosist saab väga edukalt teha ka kuivi lauaveine.