Читать книгу Sidrunid ja siilid - Tiina Laanem - Страница 2

Piimvalges udus riivab kellegi põlv äkitselt Ralfi põlve. Tiheda võsana kasvavad karvad ehmuvad valveseisakusse – võõra inimese ootamatu puudutus mõjub alati kui surakas elektrit. Kui ette teaks, oleks ehk teisiti. Ralf nihkub pisut eemale ja püüab läbi udu aimata, millise keha juurde pealetükkiv põlv kuulub. Aga see ei õnnestu, sest seina sisse peidetud aukudest visiseb uus ports auru peale. Väike vahejuhtum ei sega siiski Ralfi rahulolu, ta vajub kerge ohke saatel uuesti vastu seina.

Juba aastaid lõdvestub ta kõige paremini just seal, kus kihab elu. Ilmselt toodab tema unehormoone raadio, mille saatel on mõnus nii magada kui ka ärgata. Ralfi muusa elab endistviisi kärarikkal tänaval, kummutab peekrit rahvarohketel pidudel ja tõmbab hinge suurlinna metroodes. Seetõttu kuuluvad tema valikusse ka veekeskuste aurusaunad – oled justkui omaette, aga häälekas sumin ootab vaid paari sammu kaugusel. Pealegi mõjub valge aur meeltele uinutavalt. Kui juhuslikud kokkupuuted võõra ihuga kõrvale jätta, polegi tal logelusmekadele suuremaid etteheiteid. Kuigi ka selle üle pole tal põhjust nuriseda, sest hetkel ta keha lausa kubiseb võõrastest puudutustest. Vaid kümmekond minutit tagasi muljusid sitked naisesõrmed Ralfi ihu kui külmikus kõvaks läinud taignatükki iga kandi pealt pehmemaks. Lihased surisevad siiani. Tõepoolest, kui tead ette, et keegi sind puudutab, on see mõnus. Oled isegi tänulik.

Samal hetkel meenub Ralfile kunagine tüdruksõber, kes oli kahtlusteta kehakummardaja ja kinkis talle sünnipäevaks massaažisalongi kinkekaardi. Esialgu mõjus see äpardunud vaimukusena. Aga vaid esimene korrani. Pärast seda sai Ralfist kuulekas lesija, kes kannatab ära nii massööri innukuse hood, mis lähevad eriti kirglikeks just valusate kohtadeni jõudes, kui ka tema vaimukused, mis toituvad hirmust rasvumise ees. See kõik on tühiasi võrreldes enesetundega, mis pärast saabub.

Aga hetkel püüab Ralf meenutada, miks said tal suhted otsa naisega, kes pelgas paaniliselt, et tükike jääkainet takerdub ta reitel asuvate rakkude vahel? Ühtegi mõistlikku põhjust ei meenu. Ilmselt helistas ta Ralfile liiga sageli. Või vaevles soovunelmate küüsis, et naine on Maa ja mees Kuu. Ning kindlasti ihkas ta mängida kõiki rolle Ralfi öistes unenägudes. Ilmne suurusehullustus! Läbi hämu meenub Ralfile, et kunagine kallim üritas vist isegi piirata tema külaskäike juuksurisalongi. See asub Ralfi kodutänaval ja lahked näitsikud pesevad tal seal paar korda nädalas pead. Põhjuseta armukadedus on hirmus asi! Juuksuris käimine kuulub lihtsalt Ralfi nõrkuste hulka – kõigepealt ootad oma järjekorda, mõnuled kohvitassi taga ja jälgid, kuidas kaunid naised ümberringi askeldavad. Nad ei unusta sult kunagi küsida, kas kõik on hästi või vajad sa veel kohvi ja värskeid ajalehti. Järgneb pooltund, mil vetruvad sõrmeotsad pakuvad õndsust, mis lõpuks lausa une toob. Tõepoolest – too naine süüdistas Ralfi puudutustenäljas, mida temasugune mees oskab leevendada vaid ostetud teenustega. Kuidas saanukski ta niisuguse lahmiva prokuröriga kokku jääda?

Saunauks kolksatab uuesti. Hetk hiljem astub kellegi kondine jalg Ralfi varvastele. Kurat, valus on! Kas jälle koperdab mõni puutenäljas tegelane ringi? Uksest saabunu kobab kätega nagu piimaklaasi uppunud abitu kärbes. Selles kujus on midagi tuttavat. Kui viimaks ilmub nähtavale naeratus, mis on ühekorraga nii poisilikult uje kui ka rehapulkasid meenutavat hambarida paljastav, tunneb Ralf siseneja ära.

„Robert, oled see sina?” küsib ta pisut kahtlevalt.

„Jah, mm… mina,” vastab kohmetu hääl udustest kõrgustest.

„Tule istu siia, siin on ruumi küll,” kutsub Ralf ebalevat kuju enda kõrvale.

„Sina ka ss… siin,” kogeleb Robert lakkamatu naeratuse saatel, mis tõestab, et pikki vahemaid hoidvad hambad ei koli ka küpsemas eas üksteisele lähemale.

„Sind pole ka sada aastat näinud,” täheldab Ralf rõõmsalt.

„Jah,” vastab Robert ja naeratab lakkamatu innuga aina edasi.

„Kuidas läheb? Pole tõesti kaua näinud,” võtab Ralf jutuotsa enda kätte, sest pausid ajavad teda hulluks ja igavikku veniva naeratusega ei oska tema neid täita.

„Noo nii, ee… enam-vähem,” kohmab Robert suunurki endistviisi ülespoole hoides.

Ralfil pole muud võimalust, kui ise edasi rääkida, sest pole lootustki, et Robert lõpetaks juba pooleldi juhmiks muutuva naeratamise ja asendaks selle inimkeelse kõnega.

„Mul on ka kiired ajad, olen kogu aeg jooksus. Tead, võtsin aastaks Venemaa viisa. Vaatan sealkandis ringi, ehk õnnestub töö mõttes jalg ukse vahele saada.”

„Ma vist kuulsin jah, et sa pp… polegi enam seal toiduainete kontsernis suhteid silumas.”

„Ei noh seal pole ma enam sada aastat. Isegi kontsern lagunes vahepeal laiali.”

„Oli vist kk… küll nii,” venitab Robert vastuseks. „Tead, mm… ma käisin vahepeal mustal mandril rändamas. Olin paar kuud ära, kk… kui tagasi tulin, pp… polnud isegi mu lemmikjogurtit enam müügil. Ja pp… pooltel toodetel olid uued pp… pakendid.”

„Pole pääsu, kõik tuleb ju liikumises hoida.”

Hetke valitseb meeste vahel vaikus, kuid siis valgub naeratus uuesti Robertile näkku.

„Kuule, ss… sinust sai ju vahepeal rootslaste pp… pangas meediapealik. Nad pistavad ss… sind ju iga kord telekasse, kui pangas mm… mingi jama juhtub.”

„Ja olgu milline jama tahes, lõpuks küsitakse ikka, miks pank internetimaksetelt teenustasu võtab. Kuul pähe! Ega seal pangas polnud ka mõtet lõputult istuda.”

„Ah nii?” imestab Robert ikka naeratades. „Mis siis vv… viga oli?”

„Seal tukuvad kõik nagu kassid kuumal ahjul,” vastab Ralf. „Keegi ei aja jalgu kõhu alt välja. Pakud neile kümme head mõtet, aga nemad jäävadki esimese juurde heietama. Mõte jookseb kiiresti kokku. Kuigi tead, tuleb välja, et riigiametnikud oskavad veel hullemad olla. Poleks uskunud, et kuskil käib selline teovalss.”

„Ss… sa oled nüüd siis rr… riigiametis?” imestab Robert.

„Olin aastakese kaitseministeeriumis,” noogutab Ralf kannataja ilmel. „Oh jestas, seal tulevad vennad hommikul tööle, sügavad mune ja püüavad selgusele jõuda, kas kuskil leiduks veel mõni arengukava, mida saaks hakata jälle ümber tegema. Kohe otsivad sellist! Ega niisuguse tööga tulevad ainult lootusetult innukad tüübid toime.”

„Kus sa ss… siis nüüd oled?” pärib Robert.

„Oma firmas, turundan ja silun suhteid. Nõudlus on nii kõva, et lausa upun töösse.”

Tekib vaikus. Seejärel püüavad uduses ruumis istuvad mehed välja arvutada, mitme aasta eest nad koos ajalehetoimetuses töötasid: üks lipsu pooduna majandustoimetuses (nüüd ajaks lips selles ametis naerma) ja teine sporditoimetuses, kus igatsetakse siiani taga neid aegu, mil suurema osa päevast sai malet mängida.

„See oli tõesti ammu. Kuigi tundub nagu eile,” arutleb Ralf mõtlikult.

Aeg-ajalt juhtumisi kohtudes on nad alati põgusalt vestelnud, kuid ikka nii, et sõnad jooksevad ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ralf justkui mäletab, et Robert läks vahepeal ajalehest rahulikuma rütmiga ajakirjatööle. Või hakkas hoopis vabakutseliseks? Piinlik küll, aga Ralfi peas valitseb selle koha peal täielik tühjus.

„Kuidas endal? Toimetad ikka seda spordiajakirja?” uurib ta.

Pisut kössi vajunud Robert noogutab süüdlaslikult. Tõmbab ettevaatlikult käega läbi juuste ja uurib vilksamisi Ralfi higipiiskadega kaetud nägu, mille terav nina puurib talle otse silmade vahele. Kas nüüd antakse temalegi paigalmarsi meistrijärk kätte?

„Ee… üht reisiajakirja tt… toimetan ka,” selgitab Robert pooleldi vabandades.

Tegelikult pole Ralfil mingit plaani teist rünnata või millegi mahamagamises süüdistada – las igaüks elab nagu tahab. Moodne inimene on ju salliv, ja Ralf on igal juhul moodne. Talle on alati meeldinud mõte enda moodsusest. See tähendab nii laineharjal püsimist kui tippvormi. Lisaks on moodsal inimesel parimad geenid ja pikk eluiga.

Ja kui aus olla, siis kuuluvad Roberti-sugused Ralfi silmis eraldi inimtõugu – tüübid, kes elavad suuresti iseenda peas. Käivad ringi ja naeratavad kummaliselt, kuid vaatamata oma kohatisele veidrusele saavad eluga isegi paremini hakkama kui mõni teine. Üdini aus olles Ralf isegi pisut kadestab seda pikka ja kõhetut kuju. Miks? Sest Robertis pesitseb kirglik rännumees, kes kaob igal aastal paariks kuuks kuhugi maailma pärapõrgusse ja elab justkui mitut elu korraga. Mis on Ralfi nädalased reisid Roberti seiklustega võrreldes? Ei muud kui mugavalt korraldatud sutsud, tuhandest killust koosnevad postkaardid. Võiks öelda, et Ralf muud ei teegi, kui reisib ja pakib kohverid. Ikkagi lennufirmade kuldklient! Aga vaatamata sellele tahaks ta kunagi Roberti kombel jalgrattaga mööda musta või kollast mandrit sõita, savionnis ööbida, papist põhjaga bussis sõita ja läppunud sööklas põrandakaltsu meenutavat leiba süüa. Ehkki samas pole ta päris kindel, et temasugune suudaks aeglaselt rappuvas bussis või jalgrattal liikudes rahulikuks jääda ning päevade kaupa ühetaolisi külasid läbida. Piinlik tunnistada, kuid Ralf on tabanud end isegi mõttelt, et filmi vaadates reisiks justkui suurema lustiga, sest kõik võõrad paigad ja eredad elamused tulevad kiiremini kätte.

„Kuule Robert, sa võiks hoopis minu juurde tööle tulla,” välgatab Ralfil mõte. „Mul oleks just sinusugust inimest vaja. Pikema puhkuse osas saaks kokku leppida.”

„Ma ei tea, kk… kohe nii äkki või,” vastab Robert ehmunud naeratuse saatel.

„Aga mis siin ikka venitada? Mul on paar suuremat projekti silmapiiril,” selgitab Ralf.

Naeratus ei kavatsegi Roberti näos sel päeval surra, tema ilme muutub aina veidramaks.

„Võta nüüd pakkumisest kinni, Wittgenstein,” käib Ralf peale, kasutades hüüdnime, mis jäi Robertile külge kunagi väga ammu nende ühisel Amsterdami-reisil.

Tol ajal töötasid nad veel mõlemad lehetoimetuses, olid üsna noored ja rohelised, nagu nende reisikotidki. Et vabaneda lõplikult reisisüütusest (klanitud Soome ja viisakas Rootsi ei läinud ju arvesse), otsustasid nad üheskoos Amsterdami põrutada. Igatahes tehti seal kõike, milleni mõte küündis, ja tutvuti kõigega, mis otseselt vastu ei punninud. Lisaks suitsetati ja söödi – seeni ja kooke, seeni ja kooke… Kuni ühel hetkel jäi Robert vait. Kohe nii vait, et suust ei tulnud enam ühtegi silpi. See juhtus ühel õhtul, kui nad kontvõõrastena mingile peole sattusid. Alguses ei pannud Ralf sõbra kõnevõime kaotust tähelegi, lärmakas ruumis polegi ju mõtet häälepaelu kulutada. Aga kui teine ka mitu tundi hiljem ainult noogutas või pead raputas, muutus olukord veidraks. Järgmisel hommikul tekkis Ralfil hirm, et Robert ei hakkagi enam rääkima ja temast saab esimene tumm sporditoimetaja. Selle väljavaate ärahoidmiseks jootis ta sõbrale sisse terve liitri rohelist teed, viis teda värske õhu kätte jalutama ja näitas talle linna kaunimaid paiku. Lõpuks suutis tummahammas esimesed sõnad kuuldavale tuua. Oo, kuidas see Ralfi rõõmustas! Ta poleks kunagi uskunud, et ühe meesterahva argised lausejupid suudavad teda peaaegu heldimuspisarateni viia. Hiljem üritas Robert seletada, mismoodi ta kala kombel tummaks jäi: teda olevat tabanud veider kõnehalvatus, mis tähendas seda, et sõnu ritta seades tundusid need kõik liiaga ebatõelistena. Täiesti võltsid. Viimases hädas asus ta numbrite kallale, püüdes spordialade kaupa statistikat meenutada. Ja siis läks sõnatus lõpuks üle. Kuid pärast seda jäi Robert palju vaiksemaks, mõnikord viivitasid sõnad tema suus nagu alatasa hilinevad inimesed. Muidugi, ka varem polnud ta eriline jutupaunik, kuid mida aeg edasi, seda vähem ta lobises. Ralf mäletab siiani maavärinat, mille põhjustas sporditoimetuse juhi räuskamine, kui ta avastas, et Robert oli suurema osa maailmameistrist suusaässaga veedetud tunnist vaikides mööda saatnud. Kuigi kirjutada oskab Robert jätkuvalt hästi. Tegelikult aina paremini, lisaks on ta põhjalik ja nutikas, ja tema ees ei jää ükski pisiasi märkamata. Enda kõrval istuvat Robertit silmitsev Ralf jõuab veendumusele, et just selline tegelane on tema firmast puudu. See, kes aitaks käima lükatud asjad korralikult lõpuni viia. Muidu vaatab talle varsti igast nurgast mõni tähelepanu anuv poolik asi vastu.

„Mul oleks täpselt sinusugust meest vaja,” kordab Ralf nagu mantrat. „Meie sinuga võiks iga kell luurele minna. Ja üks luurele minek ootabki varsti ees.”