Читать книгу Sidrunid ja siilid - Tiina Laanem - Страница 6

On jumala õnnistus, kui sul juhtub olema vend, kelle liikumise kiirus meenutab maantee serval tuigerdavat teerulli. Kõik kihutab mööda, aga rauast hiiglane loivab oma vääramatus rahus ikka edasi, pigem pidurdades kui gaasi vajutades. Nagu elav tõestus, et ka aegluubis liikuv käsi jõuab lõpuks kukalt sügama. Kuigi esialgu tuleb seda kätt kõvasti tagant nügida, et toimuks väikseimgi edasiminek.

Vahepeal tekkis Ralfil tunne, et kui tal õnnestubki venda rooliratta ja juhiistme vahele suruda, jääb viimane ikkagi enne magama, kui süütevõtme keeramiseni jõuab. Vaid vähesed oskavad kinnitada turvavööd liigutusega, mis meenutab aeglase valsi kõige aeglasemat sirutust. Aga Martin lausa valdab seda. Tagantjärgi tundub isegi uskumatu, et Ralfil läks korda venda sedavõrd ruttu – vaid tühise pooleteise kuuga – nii kaugele viia, et ta läkski maale perekonnapärimust koguma. Lõpuks on see ju väga hea puhkuse veetmise vorm. Eriti siis, kui sul endal pole midagi paremat teha.

On juba teise päeva õhtu pärast Martini ärasõitu. Seinakell läheneb kaheksale ja Ralfil on tunne, nagu teinuks aeg ulaka kiirenduse, sest ühtegi pidurdajat polnud läheduses. Kaks viimast päeva möödusid nii kärmelt, et venna olemasolu läks sootuks meelest. Nagu poleks teist olemaski. Kui Martin oleks sel ajal juhtumisi ülemisel korrusel arvuti taga rabanduse saanud, tulnuks tal oma matuseid ilmselt kauem oodata kui üldiselt tavaks. Aga kõik on ju korras – ei mingeid koolnuid ega hingevaakujaid. Kuigi veider, et vend pole helistanud. Kas tõesti läks maal põnevaks, mõni lehm hakkas poegima või kartul pealseid ajama? Ralf otsustab olukorda kontrollida. Ta tahab olla kindel, et Martin jääb veel vähemalt nädalaks maale.

Kärsitult valib ta tuttava numbri ja jääb ootele: kutsub, kutsub, kutsub. Et mitte asjatult oodata, katkestab kõne ja valib sama numbri uuesti. Jälle kutsub, kutsub, kutsub. Mõnikord peab ikka budisti kannatus olema, arvab Ralf, kutsuvat tooni kuulates.

„Kurat, oota, ma ei saa praegu rääkida,” kostab torust meeleheitlik hääl, mille taustalt kuuldub kolinat ja müdinat. Vanatädi majas möllaks justkui orkaan.

„Mis juhtus? Mis teil seal toimub,” karjub Ralf torusse, ehkki tal pole mingit põhjust häält tõsta või mööda tuba edasi-tagasi tormata. Ometi ta teeb seda.

„Raisk, lendas mulle pähe! Tõbras ei lase lahti,” röögatab Martin torusse. „Kuradi kurat, kõrvast tilgub juba verd. Varsti on kõik kohad sitta täis.”

„Mis sa karjud? Mis sul viga on?” püüab Ralf koledas lärmis millestki aru saada.

Jälle kostab teiselt poolt telefonitoru iseäralikke hääli ja kileda naistämbri hõikeid.

„Jumaluke, oli sul vaja sinna lakka ronida,” halab tädi Miili kõva häälega. „Nüüd kõrvast verd jookseb, issake, mis me teeme? On alles raip, ei lase lahti. No oli sul vaja sinna lakka ronida, seal pole muud kui koli ja tolm, sinna pole mõtet ronida. Taevas küll, sa jooksed ju verest tühjaks, kisu see raip lahti…”

Tädi Miili on ilmselgelt sõiduvees. See väikest kasvu käbe naisterahvas armastab sünnist saati hirmu tunda. Kui kuskil varitseb hädaoht, löövad Miili silmis sarvilised tulukesed põlema. Kõige kõhedamad jutud, mida Ralf lapsepõlves kuulis, pärinesid eranditult Miili suust. Kord ei julgenud nad vennaga magamagi jääda, sest vanatädi kirjeldas värvikalt hullu vanameest, kes käis nende külas majasid süütamas ja koleda häälega naeris. Miili esitas seda võigast naeru õige mitu korda. Tundub, et Miili sündis elama ohtlikku elu – aga pidi selle kahjuks igavas maakolkas mööda saatma. Nüüd kostab tädi kiljumise taustaks Martini värvikast vandumisest saadetud ähkimine. Vend kavatseb Ralfile midagi öelda, aga enne, kui ta jõuab seda teha, viskab miskipärast telefoni kolksuga lauale. Järgneb purkide, pudelite ja plekknõude kolin.

„Mis teil seal toimub? Mis juhtus?” kisab Ralf täiest kõrist ja loodab, et keegi kuuleb.

Hetkeks kolin vaibub, kuid jätkub tädi Miili sõjaka kisaga. Keegi jookseb müdinal ringi.

„Ma lasen raipele suraka dihlofossi, pane sa silmad kinni,” kamandab Miili nagu lahinguvalmis rooduülem. „See ikka aitab, viskab sussid püsti, kus ta pääseb.”

„Ära lase dihlofossi, ma saan mürgituse, hull oled peast,” keelab Martin nutuseks kiskuval toonil. „Aja ta minust eemale.”

„Kurat, see tuleb mulle kallale. Jumal teab, mis haigused sellisel küljes,” hüüab tädi hirmunult. „Ma toon kärbsepiitsa, äsan sellega raipele. Oota natuke, kohe leian piitsa üles, taevas küll, oh jumal, jumal, su kõrvast voolab verd. No on ikka elajas. Oli sul vaja sinna lakka ronida. Pea veel natuke vastu…”

Ilmselt tuleks kõne katkestada ja mõne aja pärast uuesti helistada, arutleb Ralf endamisi.

Loodetavasti meenub karjujatele helinat kuuldes ka tema olemasolu. Või peaks päästeameti teele saatma?

„Ma ei julge kõvemini lüüa, löön sind veel uimaseks,” arvab vanatädi. „Löö ise raipele, sa tead paremini, kui kõvasti lüüa.”

„Ära karda, viruta kõvasti,” annab Martin nõu. „Pane külje pealt suurema hooga.”

Kostub tume mütsatus ja kuuldemäng saab Ralfi jaoks läbi. Torust kuuldub vaid hädine „piip-piip-piip” ja side ongi katkenud. Kiiresti mööda tuba edasi-tagasi tormav Ralf kõhkleb hetke, kas helistada tagasi või oodata veidi. Aga mis tal siin oodata? Ta valib rabistades venna numbri ja heidab abipaluva pilgu lakke. Jälle tuleb kannatust varuda.

„Jaa-jah, kuuleme-kuuleme,” kiljub ärev naishääl, tõenäoliselt tädi Miili, kelle tämber meenutab juba kristalliklirinat. „Nüüd on korras, lõime raipe uimaseks. Martin kohe räägib sinuga, oota natuke, las ta joob suhkruvett ja rahuneb.”

Väsinud ohke ja löriseva ninaga kohmab Martin torusse midagi ebamäärast. Venna kõnevõime puudustele tähelepanu pööramata üritab Ralf rahulikuks jääda ja toimunu osas lõpuks ometi mingit selgust saada.

„Martin, kas sa kuuled mind?” küsib Ralf võimalikult kõvasti.

„Jah, kuulen küll,” ohkab Martin torusse ja jääb vait.

„Ma võin sulle kriisijuhtimist pakkuda. Kas läheks vaja?” üritab Ralf nalja teha. „Tee nüüd kohe kindlaks, kas su elu varitseb hädaoht ja mis võiks olla selle halvim tagajärg?”

„Minu tühine surm,” pigistab Martin vaevaliselt läbi hammaste.

„Väga hea! Sellist olukorda pole me küll planeerinud, kuid surm on ju igapäevane asi. Mis võiks su surma tingida?”

„Üks hullunud varesepoeg,” vastab Martin tusaselt.

„Või nii, ahah. Aga kus asub kriisikolle?”

„Minu peas!” pahvatab Martin ärritunult. „Jäta oma möla! See pole naljakas. Mu parem kõrv tilgub verd!”

„See lõhnab juba avaliku kriisi järele. Paha lugu tõesti.”

„Kurat, sinu pärast ma siia maale tulin. Oli mul vaja? Sõidan kohe tagasi, mulle aitab! Ühegi maja lakka ma enam ei roni. Kui vaja, roni ise. Mind see vana paberipahn ei huvita. Pealegi kavatseb Miili kogu kupatuse maha müüa.”

„Oot-oot-oot. Võtame nüüd ükshaaval,” püüab Ralf venda rahustada. „Noored varesed ei karga inimestele tavaliselt pähe.”

„Aga see kargas! Oli vist lakka lõksu jäänud ja läks mind nähes pööraseks. Või oli lihtsalt hull ja nägi parasjagu halba und. Või arvas, et olen tema kadunud ema. Sa proovi ise niisugusest hirmsast linnust lahti saada, kui see sul pöörase jõuga õla küljes ripub. Lõpuks lõime raipe uimaseks.”

„Siis on ju hädaoht möödas, võid uuesti lakka ronida!”

„Keri kuradile!”

„Muide, seda plaani ma juba kuulsin, et Miili tahab maja maha müüa. Arusaadav, tädi ei saa ju talvel üksi hakkama, teed tuiskavad täis ja pood on kaugel. Laste juures on ikka mugavam. Nii et roni aga lakka ja vaata kogu varandus üle.”

„Lakka võid ise ronida, mina sinna oma jalga enam ei tõsta. Sõida siia, siis näed, kuidas siin igal sammul mõni ilge elukas varitseb.”

„Mis siis veel?” küsib Ralf lõbusalt, sest venna hädine olek ajab teda naerma.

„Naera-naera,” osatab Martin solvunult. „Aga proovi ise siin ussisoos ellu jääda.”

Pahuralt nohisedes liigub Martin tädi kuuldeulatusest kaugemale. Kolksuvate uste järgi teeb Ralf järelduse, et vend läheb õue, kuigi esialgu puhiseb telefonitorusse nagu vihale aetud härg. Võtab aega, enne kui ta uuesti rääkima hakkab.

„Usu või ära usu, aga siin toidetakse ikka alles majaussi. On alles sõgedus!” lausub Martin sosinal. „Miili vaagub ise haua äärel, aga loodab ikka, et majauss talle õnne toob.”

„Ega naised ei jäta, nemad võivad isegi vanade kirsade võlujõusse uskuda, kui keegi neile ütleb, et sellest abi on,” tõdeb Ralf. „Mäletad, meie vanaema kattis ka Mudaaugul majaussile lauda. Üks nastik õgis end paksuks nagu kastmisvoolik.”

„Ja tuligi õnn õuele, kui vanaisa püssi hakkas paugutama,” nendib Martin. „Ilmselt tassis vanavanaema ka majaussile piima, kuni taadiga Siberisse saadeti. Aga nemad oma jonni ei jäta, ikka toidavad. Varsti on õu madusid täis.”

„Ära aja,” kahtleb Ralf venna jutus. „Ega neid nüüd nii palju ka ole.”

„Eile juba ühte nägin, roomas ringi nagu maksavorst!” tõstab Martin häält. „Kuuri ümbrus on risu täis, hea koht ussidel sigida. Miili loodab, et aitan tal majaümbrust koristada. Aga kuidas ma siin boamadude keskel ringi liigun, ah? Karkudel või?”

„Kuule, need on ainult nastikud,” rahustab Ralf. „Muide, kes seda talu siis osta tahab?”

„Ei tea, on mingi naine. Oota, ma lähen tuppa tagasi, annan telefoni Miilile, küsi tema käest.”

Jälle kolisevad uksed. Kostab uus annus murelikku hala, sest tädi Miili ei taha kuidagi uskuda, et Martin tunneb end juba paremini ega taha arsti kutsuda. Kui oleks Miili teha, helistaks ta kohe kiirabisse ja laseks lähimast linnast brigaadi kohale saata. Tema meelest tuleks varesega võidelnud mees mõneks ajaks lavatsile pikali tõmmata ja talle üks rahustav süst susata. Tädi plaani ennetades surub Martin talle telefoni pihku ja palub vennaga rääkida, kuigi Miili on ikka veel nii ähmi täis, et ei saa esialgu arugi, mida temast tahetakse.

„Miili kuuleb,” hõiskab ta lõpuks kui pasunast. „Kas sina Ralf, jah?”

„Mina ikka,” püüab Ralf end vaos hoida. „Kuidas teil läheb? Martin ütles, et keegi tahab talu ära osta. Kes see niisugune on?”

„Jah, tahab küll, oli üks noor naine, ise veel näitleja,” vastab Miili. „Oota, las ma vaatan järele, mul on siin laua peal üks paber, kuhu ma kõik tähtsad asjad kirja panen. Muidu ei seisa midagi meeles. Oot-oot, las ma loen, siin on kõik pudru ja kapsad kirjas, näed sa, isegi see on kirjas, et mul on homme pensipäev. Ahaa, nüüd ma leidsin õige koha üles – Nora Elling! Kõik on kirjas, isegi tema telefoninummer ja aadress. Ta teeb siin kuskil teatrit või midagi, talle see koht väga meeldis. Lubas kohe ära osta.”

„Siis on ju hästi,” lausub Ralf rõõmsalt, kuid jätkab veidi tõsisemal toonil. „Aga tädi, katsu siis Martinile järgmisteks päevadeks tegevust leida, et ta ikka maale jääks. Nagu me kokku leppisime, eks?”

„Ole sina mureta,” vastab tädi usalduslikult. „Küll meil siin tegevust leidub. Suur õu vaja korda seada. Pärast pidi Martin Kuldisaarele sõitma, onu Kusti juba ootab.”

Pikast edasi-tagasi kõndimisest väsinud Ralf seisatab köögilaua ääres, lõpetab mõneti rahunenult kõne ja vajub toolile istuma. Küll võib üks jutuajamine tühjaks tõmmata. Toas tundub nii umbne. Akna avamine paiskab näkku küll pahvaka tuult, aga see on soe nagu vatitekk ega jahuta meeli. Termomeeter näitab tõelist leitsakut. Ilmselt pole ka äikesevihm enam kaugel. Varsti hakkab sadama.