Читать книгу Sidrunid ja siilid - Tiina Laanem - Страница 3

Kõhe hakkab. Miks ta küll pidi sellega nõustuma? Ainult hullumeelne usaldab end kurjast vaimust vaevatud naislavastaja meelevalda, kes pobiseb juba mitmendat nädalat arusaamatuid märksõnu ega suuda inimkeeli selgitada, mis neid ees ootab. Parem juba kohe harakiri teha. Kõht lõhki ja korras, jääb vähemalt avalik häbi ära. Aga ei, selle asemel longib Nora hanerivis mööda metsateed ja püüab end ärkvele raputada. Pea oleks nagu vatti täis, sest uni on luksus, mida ta endale kunagi piisavalt lubada ei saa.

Uuu-niii, uhhuuu… Jah, magamise jaoks on ta liiga ärevil. Teatud palavikulisus tuhiseb ta soontes nii ööl kui päeval. Isegi numbriliselt määratav palavik tõuseb kehas varmalt, kuigi selle mõõtmisest loobus ta juba ammu. Poleks mingi ime, kui praegugi näitaks kraadiklaas pügalaid üle normi. Sellega harjub, lõpuks ei pane tähelegi.

Igatahes sunnib ärevus pidevalt liikuma, piitsutab alati takka. Nagu nüüdki: kuigi ta otsustas suvel paar kuud tööst eemal olla, nõustus ta ikka, vajades ise ilmselgelt puhkust, viimasel hetkel suvelavastuses kaasa lööma. Kuigi, mida see puhkus tema mõistes üldse tähendaks? Ringikihutamist, sest vaatamata sellele, et veri alatasa kehas kiirust ületab, annab ta sellele veel kohvi näol kütust juurde. Kallab kui kiirkaatrisse – liiter igasse hommikutundi. Kindlasti lööks tema veri praegu ringrajal kiiruserekordeid.

Hetkel koosneb Nora keha vaid tervislikust kohvist ja toitvast energiajoogist, kuid pea ei kavatsegi klaariks minna. Muidugi, juba teist nädalat järjest kukkus ta voodisse pärast kahte öösel ja ärkas pisut enne kaheksat. Nende päevade jooksul suutis ta alla neelata kuhja raamatuid, hunniku filme ja dokumentaale, lugematu arvu kohtumisi ja mitu kilo muusikat, mis mängis kõigis neis paikades, kuhu ta sattus, ning elevandiannuse olmetolmu, mis tiirles kõigis neis kohtades, kus käib tihti külalisi ja tema nende hulgas. Lisaks kuhjus Norasse suur hulk maanteemüra, mis kaasneb pideva edasi-tagasi sõitmisega. Aga no lõppude lõpuks – elu slepp peab lohisema, mitte vaevu perset katma.

Ah jaa, mõni õhtune etendus oli ka, kuid tõesti vaid mõni, sest tema mängitud rollidega tükke jäi hooaja viimasesse kuusse üsna hõredalt. Sügisest ootab teda ees vabakutselise põli, vähemasti nii ta otsustas. Tundub, et just praegu on parim aeg erinevatest pakkumistest ja võimalustest kinni haarata. Tundub, et midagi on õhus.

Jätkuvalt unine Nora otsustab ühe suitsu teha. Ehk aitab see ärgata? Kuigi ta teab, et nikotiin mõjub ta haprale häälele halvasti, paneb ta varese kombel kraaksuma. Aga praegu ta lihtsalt vajab midagi. Küsimus polegi tahtejõu puudumises või sõltuvuses: paaril viimasel kuul kulus vaid loetud arv sigarette. Ent suitsu süütamine annab veenva põhjuse aega maha võtta, lihtsalt niisama olla. Nora läidab tulemasina ja tõmbab mõnuga esimese pika mahvi. Samal ajal teeb hanerivis kõndiv seltskond korraks peatuse, sest eespool ruttav lavastaja viipab käega.

„Sealt tee lõpust läheb nõlv üles. Natuke veel ja olemegi mäel,” hõikab lavastaja äraseletatud näoga. Ta seisatab korraks, nagu tahaks midagi lisada, kuid mõtleb siis ümber ja liigub uue hooga edasi.

Üritades samaaegselt nautida nii mentoolimekiga suitsu kui ka äsja tärganud looduse rammusat lõhna, märkab Nora endas teatavat selginemist. Vatt hakkab peast vähehaaval kaduma. Tema ees sammuv kolleeg kiikab juba mitmendat korda selja taha, ilmselgelt millestki ärritunud.

„Ehk võetakse lõpuks ka mäejutlus ette,” viskab eespool kõndiv heleda patsiga naisnäitleja üle õla.„Saaks asjast natukenegi aimu. Mul tuleb juba hirm peale.”

„Mis siin karta?” küsib Nora. „Kas sa koolis vähe etüüde tegid? Mingid tekstid pidid meil ju ometi olema. Nii ma vähemasti kuulsin.”

„Pole meil muud, kui üks suur ja udune mõte,” vangutab teine pead. „Ja paljulubav pealkiri – „Naine nagu armastus”. Mis võib tähendada kõike ja samas mitte midagi.”

„Kas armastus pole siis põnev teema?” aasib Nora. „Meil on mitu kuud aega, midagi ikka välja koorub. Võtad kätte ja oled näiteks neljakümneaastase naise armastus – sisemiselt tohutu rikas ja väliselt kangesti vaimukas.”

Eesmineja itsitab naerda ja vastab pilgates: „Koos kortsude, lõtvunud naha ja hinges karjuva vajadusega end elusana tunda. Ei, kui antaks valida, oleksin pigem kahekümnese naise armastus.”

„Veel tärkamata seksiisu ja mesinädalate aegse põiepõletikuga” muigab Nora. „Kuigi samas pole siis vaja kogu aeg nii kuradima tark olla. Võib olla lihtsalt võluv.”

Vaatamata sellele, et Julia roll läks Nora kolleegist mööda nagu kõik teisedki võimalused esimest armastajat mängida, lausub ta järgnevad read peaaegu ühe hingetõmbega: „Oo, Romeo, kui armastad, siis ütle mulle ausalt. Või kui mind pead liig kiirelt võidetuks, teen kurja näo ja jonnin, öeldes „ei”, et sa mind anuks… ”

„Ainult rõdu ongi veel puudu!” naerab Nora lõbusalt ja manab seejärel ette kirgliku ilme, et meenutada kunagist diplomilavastust ja rääkida Anna Karenina suu läbi: „Armastus? Sellepärast mulle ei meeldigi see sõna, et see mulle nii palju tähendab, palju rohkem, kui te oskate arvata.”

Muigav kolleeg ei vannu alla ja põrutab Karinile omase trotsiga: „Mehed on süüdi! Kõik mehed, sest teie ajate äri, teie käes on raha ja varandused. Naistel pole ju midagi. Paljas ihu ja hing, see on kõik. Naiste suurim õnnetus on see, et mehed ei mõista neid.”

Kahe naise naerupahvakud põrkavad vastu iidsete kuuskede sammaldunud tüvesid ja helisevad kõrgete kaskede võrades. Kaugemale jõudnud pööravad huvitunult päid. Küsivad pilgud tahaksid teada, mis neile kahele nii nalja teeb, kuid naerjad annavad käega vehkides märku, et teised edasi läheksid ja neist väljagi ei teeks.

„Tead, ma nägin eile öösel imelikku und. Suudlesime seal lavastajaprouaga,” lausub Nora päikese käes silmi vidutades. „Veider, aga see polnudki nii halb. Kuigi ta pole üldse minu maitse. Tegelikult olen vaid korra elus naisega suudelnud ja seegi kord polnud mina asja algatajaks. On ikka kummalised unenäod inimesel, kas pole?”

„Võib-olla ta ikkagi on sinu maitse? Sa ei taha lihtsalt tunnistada,” aasib teine vastu. „Ehk oled unenägudes enda vastu aus?”

„Jumal, kui sa vaid teaks, milliseid mehi ma vahel unenägudes suudlen. See valik on ikka nii kummaline, et ise ka ei usuks, kui oma silmaga ei näeks.”

„Oh sind küll. Kes siis nii teeb?”

Heleda patsiga naine vangutab lõbusalt pead ja viitab käega puude tagant nähtavale ilmunud lagendikule, mis valendab esimestest kevadistest õitest. Liigitunnuste järgi on tegemist vist umbrohuga, kuid linnatalvest kurnatud meeltele mõjub iga roheline lible nagu ilmutus. Tahaks aina kükitada ja pihud valgeid õiepabulaid täis korjata. Nina nendesse suruda ning uut algust endasse tõmmata. Kuskil lähedal kasvab ka piibelehti, usub Nora ja veab ninaga mitu pikka sõõmu, et tabada suunda, kust lõhn tuleb. Piibelehed ei õitse veel, veidi varavõitu. Aga lõhn juba on. Mängupaika viivat teed mööda kõndivat Norat tabab omamoodi joovastus, tahaks lapse kombel hõisata ja joosta. Ümbrust silmitsedes imestab ta endamisi, et pole siiakanti varem sattunud. Just siia sisemaale, sest Virumaa mereäärseid külasid tunneb ta tänu lapsepõlvesuvedele nagu oma viit sõrme. Aga siinne ümbrus võtab kohati hingetuks: künklikku maastikku katab vaibana madal samblik ja hiidkõrged puud näivad kuuluvat rohkem taevase kui maise elu juurde.

Väikese pingutuse järel jõuavad nad mäkke, mis saab nende mängupaigaks. Taamal märkab Nora üht poollagunenud hoonet. Näed siis, kellelgi oli jonni ehitada mäe otsa maja, et omada uhke vaatega kodu, mille akendest näeb orus sillerdavat järve. Isegi pardid anti kauba peale. Rääkimata järve ümbritsevast heinamaast ja kuusikust. Mõneks sekundiks tabab Norat tunne, et kõik on üdini tuttav. Nagu oleks ta varemgi sealsamas seisnud. Isegi pardid ujuvad ootuspärases suunas ja maja katusel istub harakas, nagu peab. Kas ta on tõesti siin varem käinud? Kindlasti mitte. Neetud déja vu! Jälle kiusab teda. Viimasel ajal juhtub seda sageli. Kordumise tunne saabub ootamatult ei tea kust, teeb rahutuks ja tülpinuks. Petlikud meeled tahavad aina kinnitada, et kõik on juba olnud. Pidev kordumiste jada. Lõpuks hiilib ligi tülpimus, Nora salakaval vaenlane, keda ta üritab üle kavaldada, maha rahustada ja mõnikord ka maha nottida.

„Võtsin mõned pussikujulised ehted kaasa,” lausub kandekotis sobrav kunstnik. „Meie esiemad kandsid kunagi ammu umbes selliseid. Kuidas need tunduvad?”

Ehte pihku võtnud Nora vaatab seda üksisilmi nagu kummitust, sest isegi see paistab tuttav. Déja vu justkui jätkuks. Veider lugu – ehted pole nende pere naisi kunagi vaimustanud. Nii vanaemal kui emal mahtusid ketid-keed ühte pisikesse karpi. Ka tütreid kasvatati teadmises, et enese esiletõstmine väärib halvakspanu.

Sellega seoses on Nora alati arvanud, et niimoodi leevendas ema oma kibestumist luhtunud võimaluse pärast suurel laval särada. Tal ei õnnestunudki teostada unistus, et inetust pardipojast sirgub luik, keda imetleva aplausiga lavale tagasi kutsutakse. Ehkki ta ise eitaks seda kõike tuliselt.

Ehk oli vanaemal sarnane ripats? Nora ei mäleta, et oleks olnud. Vanaemal oli vaid peotäis punaseid nelke, mida vanaisa talle kuni surmani igal sünnipäeval tõi. Täpselt ühesugused õied. Aga emal olid lillede asemel vahuveinid, mida isa talle seni pidupäeviti külmkappi pistis, kuni võttis nõuks nende juurest minema kolida. Vahuveinid muidugi jäid, neid ostis ema seejärel ise, niristas jooki kõrgesse klaasi ja vaikis pidulikult. Kui isa mõni aasta hiljem oma sõiduautos veokiga kokku põrkas ja õnnetult surma sai, andis see emale võimaluse hakata täieõiguslikuks leseks, kes käis esikukappi jäänud meestemantliga vestlemas ja hoidis majapidamisraha truu järjekindlusega papa pruuniruudulise pintsaku taskus. Sestpeale elaski isa neil justkui kapis.

Aga pussikujulise ripatsi tuttavlikkus painab Norat. Mõnikord valdab teda tunne, et kui asjad nii edasi lähevad, muutub pea mälupiltide ja meelepetete sasipuntraks. Ees ootab vaikne hullumine. Kummaline, miks ta just seda kardab? Nende pereloos puuduvad andmed arukaotuste kohta. Vähemasti avalikkuse silmis, sest varju pakkuvate koduseinte vahel võib ju igaüks endale terake hullust lubada. Kuid miks nägi ta aastaid unes oma ema hulluksminemist? Need olid kõige hirmsamad unenäod üldse.

Ebameeldiva enesetunde seljatamiseks otsustab Nora emale helistada. Ehk oskab tema vastata, kas tütrel võiks selle paigaga mingi seos olla. Telefoni kõrva ääres hoides kuulab ta kutsuvat tooni, millele keegi ei kavatsegi vastata.

„Võta nüüd toru. Ära mängi lolli,” pomiseb ta omaette.

Aga tema pobisemine ei mõju. Nagu ei mõjunud ka lapsepõlve kuumad palavikud, lõikavad kurguvalud või kurvad tujud. Nendega pidi üksi hakkama saama. Kui ema andus oma masendusele ja sellesse vabatahtlikult uppus, ei lugenud miski. Tema toa uks läks lukku ja kõrvad jäid kurdiks kõigele peale muusika, mida ta lugematutelt plaatidelt kuulas. Kaeblemise asemel tuli Noral tekk üle pea tõmmata ja ennast ise lohutada. Laste haigestumine oli nende peres suurim patt. See lõikas kui noaga lahti need haavad, mis löödi ema hinge sõnadega: „Balletitrupis sinuga enam ei arvestata. Eks vaatame, mida kaugem tulevik toob. Ballett vajab täielikku pühendumist. Teisiti pole mõtet. Sul on kaks last kodus, need muud ei tee, kui jäävad haigeks.”

Ja nii läkski. Pikki aastaid ei astunud ema üle koduteatri läve ja leidis lõpuks tööd algajatele seltskonnatantsu õpetades. Varvastel tippivatest inimestest sai nende kodus tabuteema. Oli aegu, mil Nora ja tema õde tõusid hetkeks varvastele, et anda ema süveneva tujutuse kohta sõnatuid vihjeid. Hiljem nad seda enam ei teinud. Ka haigeks püüdsid nad võimalikult harva jääda.

„Mida põrgut, võta see toru nüüd vastu!” sisistab Nora üha enam ärritudes.

Aga ema telefon eirab teda tuima ükskõiksusega. Nagu ei ühendaks neid miski. Ometi peab Nora kellegagi rääkima. Kuna ülejäänud paistavad alles ümbrust uudistavat, arvab Nora, et jõuab veel õele kõne teha.

Vanem õde Ann on teadaolevalt ainus inimene, kes ei jäta iialgi telefonihelinale vastamata – olgu kui tahes sügav öö või solisegu kuum dušš tema paljale ihule, kisendagu lastekari tähelepanu järele või vajagu numbrimäed aruannetesse seadmist. Tema vastab alati. Mõnikord mõtleb Nora endamisi, mis kõnet õde kogu aeg küll ootab? Kas loodab mingit imet? Võimalust võita pilet uueks eluks vahepealse kohustuseta ära surra ja uuesti sündida? Sissekannete lahter tõmmatakse lihtsalt tühjaks: sealt kustutakse kolm kooselu (üks paberiga ja kaks ilma), laenud, lapsed ja luhtumised. Võite otsast alata! Kuigi ilmselt mõjuks see pakkumine liiga ootamatuna. Viks pereema oleks krapsti pliidi juures tagasi, kantseldaks ikka üksinda kolme last, rabaks mitmele firmale raamatupidamist teha, maksaks kohusetundlikult Soome riigile makse – õde kolis kunagi hormoonide mõjul üle lahe –, ostaks lastele uusi riideid ja ülejäänud pisku eest turgutaks oma välimust.

„Ann kuuleb,” kostub telefonist kurisev tämber.

„Tere, kuidas läheb? Oled ikka elus?” uurib Nora reipalt.

„Pole viga. Kuidas sul endal läheb, kullake?”

„Ah, istun siin mingi mäe otsas. Hakkame mingit lavastust tegema.”

„Teete proovi, kallis?”

„Varsti hakkame. Seekord saab minust kolmekümneaastase naise armastus.”

„Mis asi?” imestab õde. „Ongi kohe selline lugu või?”

„Ei, lugu meil seekord polegi. Kõik sünnib kohapeal, mõne kuu jooksul. Teeme ja katsetame, eks siis näeb, mis välja kukub.”

„Kallis, sul läheb siis küll raskeks. Rohkem kui roodu jagu mehi, üks värvikam lontrus kui teine. Peaksid ikka monotükki nõudma!”

„Mida sa sellega öelda tahad?” pärib Nora vastu.

Aga vastuse asemel kostub telefonist kilinat, kolinat ja kõrgel häälel kriiskava poisi hüüded, kelle puhul Nora on kindel, et temast saab maailmakuulus kastraatlaulja.

„Issand, Patrik, palun ära kisu seda, ma ju rääkisin sulle, jäta järele, see kukub alla! Räägi edasi, kullake, ma kuulan sind, see kuradi poiss ei saa aru, ta kohe peab selle riiuli endale kaela tõmbama. Sa räägi edasi, kallis, ma kuulan sind…”

„Ma küsisin ju sinult, mida sa sellega öelda tahad?”

Aga neil ei lasta rääkida, sest tulevane kastraat soovib oma hääleulatust proovile panna, saates end seejuures müraga, mis tekib esimesi ettejuhtuvaid esemeid kokku lüües.

„Oota, mida ma öelda tahan? Patrik, tule siia! Jäta see kisendamine järele, tule ma annan sulle õuna, söö niikaua õuna, ma pean tädi Noraga rääkima. Oota, kuhu me nüüd jäime?”

„Et ma peaks endale monotükki nõudma,” meenutab Nora kannatlikult.

„Ah jaa, monotükki. See oleks huvitav. Igal juhul võiksid sa enda vastu aus olla. Kurat, Patrik, ma annan sulle kere peale, kui sa selle nüüd katki tõmbad.”

„Mis mõttes aus?”

„Selles mõttes, et mida armastus sinu jaoks tähendab,” ütleb õde. „Patrik! Lõpeta kohe ära, mida sa kisendad, mis sul nüüd viga on? Olgu, kallis, ma pean praegu lõpetama, see laps ajab mu hulluks, ma helistan sulle hiljem tagasi.”

Tuut-tuut-tuut… Tõepoolest, ei saaks öelda, et õega peetud kõned ja kohtumised Nora emadusega seotud mõtetele just innustavalt mõjuksid. Lapsed suudavad enamiku ajast nii kuradi tüütud olla. Jah, muidugi on ta lapse saamisele mõelnud, sest ei tahaks muutuda grimmi järgi lõhnavaks vanamooriks, kes ei tea muust kui teatrist, kuid praegu pole aeg tema jaoks küps. Pigem üritada kolmekümneaastase naise armastusele kuju anda kui selle viljadega tegeleda. Õde soovitas tal enda vastu aus olla. Aga see polegi nii lihtne. Sel juhul peaks ta avalikult oma armastuseahnust tunnistama. Seda täitmatust, mida kannustab igatsus lugematul arvul ihalevaid pilke köita. Kuskil sisimas istub ju soov, et kõik oleksid temasse natuke armunud – nii uued kui ka vanad tuttavad, nii taksojuhid kui kelnerid, nii turvamehed kui uksehoidjad, nii kolleegid kui vanad sõbrad. Isegi juhuslikud teelesattujad ja pealesunnitud lauanaabrid. Või on seda liiga palju palutud?

Telefon hakkab Nora käekotis värisema ja äratab mõtetest. Ekraan näitab saadetud sõnumit: „Mul on sinu järele selline igatsus, et lähen kohe hulluks. Ott.”

Nora klõbistab saabunud teatele kiiruga vastuse. Klõpp-klõpp-klõpp, tähtedest saavad sõnad, sõnadest laused ja lausetest sõnum, mis annab enamat kui lootust.