Читать книгу Sidrunid ja siilid - Tiina Laanem - Страница 5

Vahi või silmad peast, mitte ühtegi ei näe. Kus need armunud siis on? See on ikka nii, et kui neid hädasti tarvis, redutavad nad ei tea kus, aga kui sa neid silmanurgastki näha ei taha, kargavad aina näkku. Võib-olla mõni ikka tuleb? Pisut kannatust, mõni lihtsalt peab välja ilmuma. Täna pole ju riiklik leinapäev või surnute mälestamise püha, mil ei sobiks oma isiklikele tungidele allajäämist reeta. On täiesti tavaline teisipäev.

Äkki järgmises peatuses veab? Mis hommik see küll on? Nora vaatab kella. Ta on juba poolteist tundi trammis loksunud, kohtamata ainsatki armunud naist. Ei ühtegi sellist, kes lõhnaks armastuse järele. Just lõhnaks, sest kirel puudub ju ilme – üks pitser, mis kõigile sarnase jälje näkku vajutaks. Seda õnnestub vaid salamisi aimata. Aga saladuseta oleks kõik nii ilmne, igav, piinlik ja labane. Nora ohkab. Kuidas rakendada suure teatrimehe soovitust „Jälgige elu! Minge turule, tänavale, bussi, ja vaadake inimesi!”, kui armunud otsustavad üksmeelselt maa alla vajuda. Kõik on nii tuim, et ajab südame pahaks. Ennekõike tema ise – tundetu kui puuhalg. Tüdinud ja lontis.

Ainult mõni nädal jääb esietenduseni, kuid Nora pole õiget meeleolu tabanud. Seda, mis oleks tõeline. End kõrvalt vaadates tundub talle, et hääletoon pole õige, pilgus peegelduvad tunded pole ehtsad, lausutud laused on kulunud, liigutused neetult kunstlikud ja kuivad. Ta ei usu neid isegi, vaevalt siis, et keegi teinegi usuks.

Käekotist peegli otsinud Nora hindab oma silmaaluseid. Ikka pisut turses, eriti vasakpoolne. Kuigi tegelikult on tema jume klaar ja tumedad kulmud, mis näole ilmekuse annavad, kaarduvad lausa karvapealt. Aga silmad jätavad siiski paistes mulje. Igahommikune häda, ilmsed magamatuse jäljed. Eilegi öösel klõpsis ta unetuna paar tundi televiisorit ühelt kanalilt teisele, kuni vastu hommikut unerohu mõjul tukkuma jäi. Peegelpildist pahandatud Nora tõmbab kotiluku kinni ja vaatab uuesti ringi.

Võib olla ta ei mäletagi enam, kuidas tunnevad end need, kes tunnete põhjani jõudnud? Ehk pole tema jalad juba aastaid põhja puudutanud? Sest need tõukavad poolele teele jõudes end pinna poole tagasi. Sest ikka tundub, et see pole see, pole see, pole see… Neetud kahe kolmandiku taak. Sinna jõudes saab tal kõigest isu otsa, ka meestest. Sest jälle pole see, pole see, pole see… Algab uus ring. Ehk asjad muutuksid, kui õnnestuks kordumiste muster katkestada? Aga milles on tema kordumised kinni? On’s tal tõesti armunu meeleolust parandamatu sõltuvus? Ja seepärast ei jõuagi sügavamale.

Tramm jääb kolisedes seisma. Nora vaatab ootusrikkalt ringi, kuid noored armunud jäävad siiski leidmata. Vajaks ta praegu vihjet, kuidas lõhnab lihaleti ääres seisnud ja kannatuse kaotanud müüja, kes alles eile laoruumi nutma tormas, sest maksatüki suuruse pärast virisev klient ta vihale ajas, võiks Nora seda ukse lähistele istet võtnud proua kohalt nuusutada. Või tuleks tal aimu saada lõhnast, mis hoovab õpetajast, kes siiamaani, silmad imestusest pärani, laste tavatu julmuse üle juurdleb, siis poleks vaja rohkemat kui läheneda parempoolse rea kolmandale istmele maandunud prouale. Aga nendega pole Noral midagi peale hakata. Need on tegelased teistest lugudest.

Võib-olla ei sõidagi armunud naised trammiga? Võib-olla kõnnivad hoopis nad jala? Nora ronib trammist maha ja jalutab mööda tänavat edasi. Uitab piki puudega ääristatud alleed ja vaatab veel kord kella. Õhtuni on aega. Tühi tunne urgitseb temas aina laiemat teed. Aga õhtul tuleb tal mängupaika tagasi sõita, mäe otsa ronida ja uskuda, et suudab end armastava naisena usutavaks mängida. Kuigi meeleolu püsib üdini kahtlev. Heitlik ja rabe. Miski pole see, pole see, pole see…

Ilmselt pole ta ka mingi eriline näitleja ega looja. Ilmselt puudub tal oskus asju mõtestada, neis ootamatuid nurki näha, endaski üllatavat leida. Ainult tuhat poosi, mis aastatega kätte õpitud ja nende abil publikut petetud. Äkki polegi temas muud kui harilik ilu ja vahutavad tunded. Ehk sunnibki see teda alatasa peeglit välja otsima. Et aina uurida, ega peened vaod pole öö jooksul sügavamaks küntud? Kui kaunitari rollid mängitud, siis astu kõrvale, sest sinus pole sisu, et küpseid naisi mängida… Nora võtab käekotist päikeseprillid ja paneb need ette. Hah, vaid tunnete toel mängiv näitleja – mida see ka lõpuks väärt on? Ei saa õiget tunnet kätte ja oledki tühi kest. Tühjus näkku irvitamas. Sisendamas, et ei oska midagi, ei suuda midagi. Tulemuseks on vaid lame üldplaan, sest jõud ei käi üle ja tulebki allajäämine.

Neli tundi hiljem jalutab Nora jälle samal tänaval. Ainult vastupidises suunas, ja kissitab ereda valguse tõttu silmi, sest kõik need tunnid veetis ta pimedas kinosaalis, vaadates järjestikku ära kaks filmi, millest kumbki ei täitnud ta ootusi. Kuigi neid ootusi peaaegu et polnudki. Tooli vajunud naine oli valmis leppima filmikunsti kõige mahlasema naiivsuse ja erutava etteaimatavusega. Ta oli nõus alla kugistama kõik sõbra pulmas pruutidesse armumised, vihast välja kasvavad armastused ja tagaajamised, kus kõik saavad surma, aga kangelane jääb ikka ellu. Ka vuntsidega meeste seksapiili, mis sulatab koheva soenguga tädisid. Isegi pardisuuga preilide armsaid äpardusi. Antagu talle ainult üks tilluke noot, piisaks ka noodiidust, mille abil jõuaks vajaliku lainepikkuseni. Korraks isegi tundus, et miski nagu sähvatas sees, kuid see kadus enne, kui Nora sabast kinni sai. Aga lootus siiski jääb, peab lihtsalt ootama. Kuigi esietendus läheneb hirmutava kiirusega ja neetud aeg lidub nagu Etioopia neeger. Nora heidab pilgu hääletuks lülitatud telefonile: seitse vastamata kõnet. Paistab, et Oti nimetissõrme on vahepeal hüsteeriahoog tabanud.

„Tere. Sa oled mulle helistanud?” lausub Nora veidi unisel häälel.

„Tere, kus sa olid?” nõuab kärsitu toon, mis kuulub ilmselgelt Otile.

„Sõitsin trammiga ja käisin kinos.”

„Neli tundi järjest? Selle ajaga võiks Kuu peal ära käia.”

Aja suhtes on Ott tundlik. Kes ei oleks, kui istuks tema kombel viis aastat riigi keskpangas ja jälgiks kullipilgul erinevaid fonde. Oti töö koosneb peaasjalikult koosolekutel istumisest. Kogu ülejäänud aja tuleb endale tegevust otsida kui tikutulega. Õhtuks on ta täiesti läbi ja palgapäeval surub piinlikkustunnet alla. Aga Ott püüab end ikkagi tõestada – kasvatab sääste ja täiendab väsimatu innuga oma teadmiste pagasit.

„No jah. Kui sa nii ütled,” tõdeb Nora loiult.

„Kas sul jäid täna jälle tabletid võtmata?” küsib Ott talle omase pilkega.

„Ära muretse, ei jäänud,” vastab Nora pisut teravalt, kuid jätkab leebemalt.„Mul oli vaja mõelda. See materjal, millel kallal me töötame, ei anna end kätte. Pidevalt on selline tunne nagu hulbiks soos. Vahepeal justkui tuleb mingi põhi alla, aga järgmisel hetkel vajun jälle kaelani sisse. Oleks vaja mingit väikest konksu, millest kinni haarata. Aga praegu pole ma seda veel leidnud.”

„Milleks teil see lavastaja siis on? Et kõhutuult lasta või?”

„Tal on asjast oma nägemus, aga ma ei saa sellele veel päriselt pihta. Eks ta ootab, et ma vaikselt küpseks, viitab üht-teist, kuidas võiks teha, aga…”

„Kuule, te istute seal mäe otsas juba poolteist kuud,” katkestab Ott naise jutu. „Mida te siis publikule näidata kavatsete? Seitsmevaatuselist hiina ooperit või?”

„Kas sinul on selline tunne, et lavastus sünnib nagu sitalkäik? Või mis? Kui sa nii andekas oled, eks tule ja mängi ise.”

„Õnneks pole minu kehas need rakud veel arenema hakanud, mis sunniks mind nende asjadega tegelema, milleks mul annet pole.”

„Kas sa tahad öelda, et minu keha ainult nendest koosnebki?”

„Seda ütlesid praegu sina, mitte mina. Kuigi üldiselt tundub ju loogiline, et kui üks asi kogu aeg nii raskelt tuleb, siis võib-olla inimene ei oskagi seda eriti. Või mis?”

„Kuule, jää vait!” käratab kannatuse kaotanud Nora. „Äkki sa tuled ja küsid mõnelt mu kolleegilt, kuidas neil rollid sünnivad. Kas nagu titetegu või miski keerulisem?”

„Aga pole ju kindel, et nemadki oma tööd valdavad.”

Piir on käes ja Nora nimetissõrm valmistub kõnevoolu katkestama, kuid Ott jõuab temast ette. Ta suudab alati tabada hetke, mil öeldu tõotab keeristormiks paisuda. Siis korjab ta kiiruga viimased hea tahte riismed kokku ja muudab kähku tooni.

„Ootand-oota, ma tahtsin sinuga hoopis teisest asjast rääkida.”

„Millest siis?”

„Sa võiksid mind natuke aidata.”

Kõigi reeglite kohaselt ei peaks solvangutele järgnema omakasupüüdlikud palved või ettepanekud. Aga on’s elu reegleid teadnud? Ott aga tunneb Nora vajadust teiste aitamise läbi endalegi paremat enesetunnet leida. Mõõnaseisundis kasutab ta sageli palsamina teistele appi ruttamist ja vastutulekut, sest keha paneb tänutundest kohe mõnuhormoonide tehase tööle. Tegelikult ta isegi pelgab inimesi pahandada ja väldib tülliminekuid. Paaril korral on Nora ka Oti kuuldes juurelnud, mis veidraid pingeid see teiste aitamise ja meeldimise tung temas leevendab?

Aga praegu vaikib naine jonnakalt. Ise seejuures arutledes, kas pole mitte õnn, et leidub Oti-suguseid, kelle abil näeb ära, et raamatutarkus mahub lahedasti elama ka tillukesse hinge. Kuigi tegelikult teeb see teadmine nukraks. Aga Nora pole veel päriselt lootust kaotanud. Ehk ta siiski eksib? Ei tahaks ju alla anda, sest kõigele vaatamata seob neid mingi veider lähedus ja kehade keemiline klapp.

„Sa võiksid avalduse täita ja Eestimaa Rahvameelsete hulka astuda,” jätkab Ott. „Meil oleks vaja kiiresti tuhat liiget kokku saada. Muidu ei jõua parteid moodustada ja kevadistel valimistel osaleda. Siis oota jälle neli aastat. Pealegi astutakse meile liikmeks tervete peredena – mehed, naised, lapsed, onud-tädid.”

„Aga meie pole ju sinuga abielus ega kanna ühte nime. Isegi ei ela koos. Me lihtsalt magame koos. Kas sellest on partei jaoks küllalt?”

„See just ongi hea, ei hakka liigselt silma.”

„Jah, tundub küll, et teie juhttuumik hoiab oma nimesid kiivalt endale.”

„No kuu-uule! Sinu jaoks pole see ju mingi teema,” viskab Ott irooniliselt. „Oma kuulsat nime soostuksid sa vahetama ehk ainult siis, kui saaksid midagi sama kuulsat vastu. Näiteks Charlie Chaplini või Benny Hilli. Või ma eksin, Nora Elling?”

Nora vaikib, tal pole tahtmist vaidlustesse laskuda. Neid suudab Ott alati nii osavalt suunata, et lõpuks tundub ta endale kui mürgihammastega madu, kelle ainsaks sihiks on püünel särada, nii et suuremat pilti ta eriti ei adu.

„No kuu-uule,” venitab Ott meelitavalt. „Sul poleks ju kahju killukest oma üüratust kuulsusest minu ürituse heaks ohverdada?”

Jälle Oti naljad. Ah, olgu peale, mis seal ikka, leiab Nora. Ta otsustab mehe palvele vastu tulla. Poleks ju ilus teise hoolega plaanitud eesmärkidele lihtsalt vilistada. Eriti veel siis, kui kõik teise inimese tulevikulootused olid ühel kaardil – juba mõne aja eest loobus Ott mugavast kohast riigipangas ning elatas end koolitustest ja loengutest, suunates nüüd kogu auru poliitilisele ümbersünnile.

Nii ongi Nora pool tundi hiljem tulevase partei pisikeses kesklinnastaabis. Ta paneb allkirja, kuhu vaja, ja märkab rahulolu seal, kus vaja. Veel pool tundi hiljem seisab ta juba pöial püsti maantee ääres, et kihutada esimese lahke autoga suveteatri mängupaika, sest buss sõitis napilt nina alt minema. Neetud, ei vea tal täna!

Üks kollane Honda aeglustab käiku, jääb paarkümmend meetrit Norast eemal seisma ja tekitab pidurdades teepervel kruusapilve. Tolmu suhtes tundlik naine aevastab mitu korda. Turtsumisest märgade silmadega poetab ta end vabale esiistmele, et kuulata järgnevad kolmveerand tundi ülevaadet riigis toimuvast: tee-ehitus lonkab kahte jalga, rahaahned maanoored istuvad varsti kõik Lõuna-Ameerika vanglates, lambaliha pole poest saada ja pakendatud saunaviht sobiks hästi põhjanaabrite turule. Ühesõnaga – väikelinna kiilakas linnapea. Kui Nora tema seltskonnast lõpuks vabaneb (härra pöörab edasi mere poole), käib tal pea ringi. Hädasti oleks vaja jahutust, et kogu see veider päev endast maha raputada. Sealsamas metsatuka taga on mitu sopilist järve, kus vesi kindlasti juba ujumiskõlblik. Kellale pilku heites Nora siiski loobub sellest plaanist. Pealegi vingerdab puude vahelt välja üks kirsikarva Ford, mis keerab nina just õigesse suunda. Nora vehib käega. Punane masin justkui kahtleb, kas peatuda, või teha nägu, et ei näe teepervel vehkivat kuju, aga aeglustab siiski käiku.

Esiistmele ronides tunneb Nora end kui pealetükkiv sissetungija. Ta kinnitab püüdlikult turvavöö ja haarab väikse seljakoti sülle. Võõra inimesega kitsukest kuuti jagades on hea, kui saab käed millegi tuttava ümber põimida. Tundub, et juht pole ülemäära jutukas. Ta uurib ebaledes, kuhu hääletaja sõita soovib, ja jätkab vaikides teekonda. Hetk hiljem keerab ka raadiot valjemaks, et kumbki poleks sunnitud teise hingamise iseärasustesse süüvima. Aknast mööda tuhisevat maastikku jälgiv Nora vajub mõttesse ja kulmude vahele tekib sügav kurd.

„Kas teil juhtus midagi? Tundute nii tõsine, isegi murelik,” küsib juht mõne aja pärast ja äratab Nora ajutisest tardumusest.

„Pole hullu midagi,” vastab naine vabandavalt. „Mõtlesin lihtsalt tööle.”

„Kes siis suvel tööst mõtleb? Nii ilusa ilmaga veel,” lausub rooli keerav mees.

„Seda küll,” noogutab Nora. „Üks asi on lihtsalt pooleli. Teeme suvelavastuse proove, varsti peaks esietendus tulema. Seepärast ongi töised mõtted peas.”

„Te olete siis näitleja?” imestab võõras.

Nora noogutab rutakalt. Seejärel naeratab ja vaatab esimest korda rooli taga istuva mehe poole: punakad juuksed ja päikesega õide puhkenud tedretähnid. Paistab, et kaalu pärast see mees väga ei muretse, ilmselt sööb, mida juhtub, lastes kehal laisalt õilmitseda. Roostekarva udemed katavad käsi ja jalgu. Jah, tõepoolest jalgu… Nora võpatab.

„Aga teie, te olete ju…” otsib ehmunud naine kogeledes sõnu. „Täitsa ilma püksata.”

Süüdlaslikult noogutava juhi pilku sigineb suhkruvee pakkuja ilme, mis ei leevenda teise hirmu paraku mitte üks raas. Tõepoolest, üks ehe pervert sellest päevast veel puudus! Jahmunud Nora kobab väriseva käega ukselinki, järgnevate sündmuste rida silme eest läbi jooksmas – vasekarva kubemepuhmani välja. Naise hingamine muutub üha kiiremaks ja süda taob kui trummari soolo. Miks sõidab üks mees palja persega ringi? Muidugi selleks, et hobi korras hääletajaid rahuldada. Nagu omamoodi tasuta kehaabi. Kumb oleks praegusel juhul targem, kas sajakilomeetrise tunnikiirusega kihutavast autost välja hüpata või langetõvehoogu teeselda? Viimase Nora siiski välistab, sest praegu ei tuleks tema kuivavast suust ainsatki vahupiiska. Siis ikkagi välja hüpata? Aga kõik need luud, mis võivad pärast kõverasti kokku kasvada ja temast kööbaka teha? Nii jubedale tulevikule ei julge Nora isegi mõelda.

„Ärge kartke, ma ei tee midagi,” pobiseb juht pooleldi anuvalt.

„Miks teil pükse jalas pole?” küsib naine peaaegu sosinal. „Lubage, ma lähen maha. Ausõna, ma saan siit juba ise edasi.”

„Pole vaja, uskuge, kõik on korras. Käisin just ujumas, ei pannud lihtsalt tähele, et püksid jäid jalga panemata. Teate, hajameelsus. Võtsin teid peale, ja näe, mis juhtus.”

„Kuidas te seda tähele ei pannud, et teil pükse pole?”

„Mulle lihtsalt meeldib end tuulutada,” püüab mees selgitada, ise samal ajal särki allapoole venitades. „See on nii vabastav. Uskuge, ma ei valeta.”

„Lihtsalt tuulutada? Mitte midagi muud?”

„Ausõna, kui ilmad lähevad soojaks, tuleb tahtmine riided seljast visata. See annab omamoodi pingelanguse. Ausõna, ma ei valeta. Ilmselt olen mingis mõttes nudist, aga no selline omaette nudist.”

„Taevake, miks te siis nudistidele mõeldud randadesse ei lähe?”

„Seal on liiga palju inimesi. Mulle ei meeldi rahvahulgad, tunnen end seal ebamugavalt,” ütleb juht vaikselt. „Ausõna, ma kardan suuri rahvamasse. Iga aastaga aina rohkem.”

Oranži kõutsi meenutav mees naeratab süüdlaslikult. Noral pole sel hetkel küll mitte ühtegi käegakatsutavat tõendit tema sõnade õigsuse kohta, ometi ta usub meest. Kõik selle mehe olekus ja hääles sobib öeldu tõenduseks. Nii osavalt ei valetaks isegi parim näitleja. Naine noogutab juhile veidi rahunenult. Vaikimisi edasi sõites jõutakse peagi teeotsani, kus Nora maha läheb. Viimased paar kilomeetrit läheb ta mööda kruusateed jalgsi, kuigi juht pakkus ka võimalust, et viib mängupaigale lähemale. Nora loobus, sest mehe nukrat ebamugavustunnet oli kitsuke autosalong niigi triiki täis. Autost väljudes ja teepervel seisatades vaatab Nora eemalduvale masinale järele ja pomiseb vaikselt omaette: „528 ART”.