Читать книгу Sidrunid ja siilid - Tiina Laanem - Страница 4

Klõp-klõp-klõpp… vaikus, klõp-klõp-klõpp… jälle vaikus. Klõbinale lähemale hiilides, tasakesi trepist üles ronides ja märkamatult ukse taha liikudes kuuleb ta lisaks ka nohinat, läbi nina üminat ja helisid, mis meenutavad pea kratsimist. Järelikult Martin töötab. Ühel pool arvutit hunnik saiu ja teisel pool limonaadipudel. Või siiski mitte? Pigem hulbib sünteetilise paradiisi avarustes. Ning seejuures pole ta enam mingi Martin, oh ei, temast sai juba tükk aega tagasi jamesbondilik kuju, kelle keha koosneb vaid külma rahu rakkudest. Enam pole ta ülekasvanud mürsiku välimusega mees, vaid seksapiili klassika. Huvitav, mitmes martiini juba läheb? Või mitmes naine voodisse võlutud?

Venna töötoa pooleldi avatud ukse taga seisvat Ralfi huvitab veelgi enam, millise näitleja välimust Martin vaimusilmas endale laenab – Timothy Daltoni, Roger Moore’i või Pierce Brosnani? Ilmselt viimase, sest nad on kõige vähem sarnased. Selja tagant hinnates veaks Martin isegi Bondi-tüdruku rolli välja, muigab Ralf endamisi ja püüab meenutada, kas Bondi-saagas on naist, kelle roostekarva juuksed ripuksid veidi õlistena kõrvade kohal ja kogu maine ilu koonduks kätesse. Kuid mida võikski oodata ühelt bondihoolikult, kelle videoteegis teisi filme polegi? Et ta tahaks olla tema ise? See 37-aastane kuju, kes elab oma emale kuulunud maja teisel korrusel, sest tema naine jalutas uue kallima juurde ja võttis kaasa nii nende ühise tütre kui ka korteri. Olla ikka see mees, kelle silmavalged punetavad kui maasikad, sest nende ainsaks sihiks on arvutiekraani vahtimine ja keegi ei mäleta, millal nad nägid viimati ehtsat rannaliiva, lõbutsevaid inimesi, sumisevat kohvikut või märatsevat jalgpalliväljakut?

Oo jaa, seda kõike näevad need silmad iga päev sünteetilises paradiisis, second life’i tänavatel jalutades, sealsetesse kohvikutesse põigates, kontserte ja näitusi külastades, uusi tutvusi sõlmides ja kinnisvara ostes. Ainult et James Bondi joonistatud koopiana, mitte lihast ja luust Martinina. Mehena, kellele noorem vend oli kunagi alt üles vaadanud, sest ta suutis Ralfi jaoks müstiliste valemite abil arvutiekraanile uskumatuid keskkondi sünnitada ja pani veel mõni aeg tagasi nutika programmeerijana kopsaka teenistuse tasku. Aga ühel hetkel jooksis tema enda kõvaketas nii lootusetult kokku, et praegu meenutab ta tolmunud ahvi, kelle puhul jääb vaid loota kunagise vaimuerksuse taastumist. Päevad läbi rohkem mängib kui töötab.

Nii et kumb siis – Pierce Brosnan või Roger Moore? Kuigi tegelikult ei kõlba Martin salaagendiks nii ehk naa, sest tema tedretähnidesse uppunud mugulat meenutav nina ja sorgus juuksed reedaksid ta juba kaugelt. Niisuguse välimusega pole võimalik vaikselt massidesse imbuda või seltskonda sulanduda. Ikka pannakse tähele. Aga tähelepanu keskpunkti sattudes kaotab Martin otsekohe usu oma võimesse normaalselt käituda ja mõistlikku juttu ajada. Ta muutub kohmetuks ja vasak silm hakkab kergelt tõmblema. Eks koolinarrimine („Matu-Matu, pea põleb!”, „Kuule porgand, võta peet naiseks!”) jätab oma jälje. Lausa ime, et nad vennad on, sest Ralfi jaoks pole mingi mure poolelt sõnalt jutujärjega haakuda, paraja tugevusega kätt suruda, huvitatud ilme ette manada ja igal suvalisel teemal vähemalt viis minutit rääkida (see oli üks tema kunagisi eesmärke, mille ta endale püstitas). Vaatamata sellele mahtusid nad ühe katuse alla elama. Kuigi tõele au andes Ralfi pisut häiris see ülemise korruse hõivanud tegelane, kes kompsudega kohale tulles lubas järgmisel päeval endale uut eluaset otsima asuda, kuid seda homset ei paistnudki saabuvat. Homsest sai varsti juba aasta.

„Hoi tralla! Aeg on ärgata, mees,” hõikab Ralf ja tõmbab toaukse hooga lahti.

Arvutilaua kohale kummardunud Martin jõnksatab selja korraks sirgemaks, aga järgmisel hetkel vajub see lonti tagasi. Ta pobiseb midagi omaette ja vaatab korraks üle õla. Pilk sogane nagu tiigil, mille vesi pole kuude kaupa liikunud, ja paistab, et juba hetke pärast unustab ta sellegi, et keegi tuppa astus ja õhu liikuma pani.

„Äratus-äratus, tasumise tund on tulnud! Tõmba nüüd juhe seinast välja,” kamandab Ralf, laskmata end venna hämarast olekust eksitada.

„Pea’nd pea, ära sega, mul on üks asi pooleli,” pomiseb Martin kivistunud ilmel ekraani jälgides. „Ma praegu ei saa…”

„Aitab juba, sul on kogu aeg midagi pooleli. Sa oled ise ka pooleli,” lausub Ralf ja raputab venda õlast. „Nüüd tuleb hoopis puhkust võtta. Millal sa üldse viimati puhkasid?”

„Ma ei mäleta. Eelmisel aastal võtsin millalgi nädala.”

„Mees-mees, nii ei lähe. Tõmba nüüd juhe seinast välja, las teised poisid progevad natuke sinu eest. Sina lähed paariks nädalaks puhkusele.”

„Aprillis? Praegu on ju külm, mis ma selle külmaga puhkan?” imestab Martin ja tõstab pilgu ekraanilt, sest talle tundub, et vend tahab ta lumehange lükata.

„Mis vahet seal on? Sa ei käi ju rannas. Pole viimased viis aastat käinud, on ju nii?”

Ralfi teada pole Martinil isegi ujumispükse. Kunagi ammu olid, aga neil on augud sees. Sellistega ei lähe ju mere äärde: lapsed hakkaks teda nähes nutma ja vanaprouadel kukuks proteesid lahti. Seega pole ta ilmselt oma nina randa pistnud. Ka uusi pükse pole ostnud, sest head ilma on aasta jooksul vaid paari nädala jagu ja seepärast on ujumispükste ost Martini jaoks mõttetu kulutus.

„Mul oleks su abi vaja. Mäletad, sa lubasid mind aidata, kui vaja,” meenutab Ralf.

Mälukaotuse teesklemine oleks kohatu, sest neist kordadest, mil noorem vend oli Martini elus kriisijuhtimist teostanud (Ralfi sõnakasutus), võiks vabalt õpiku kirjutada. Ausalt öeldes seisis tema praegunegi elu suuresti püsti Ralfi najal, kes korraldas kogu nende majapidamist: ostis süüa, palkas tubade kasimiseks koristaja, küttis ruumid soojaks (Martinil pole aimugi, mis kütet majas kasutatakse) ja maksis kõik vajalikud arved. Vanema venna panus seisnes vaid paaris klahvivajutuses, mis rahanutsu igal kuul õigele arvele tõstis. Isegi emotsionaalse sideme loomiseks tütrega (jälle Ralfi väljend) vajas Martin noorema venna abi ja suunamist.

„Mida sa siis tahad?” venitab Martin pisut tusaselt.

„Sa peaksid meie juuri otsima minema,” vastab Ralf silmagi pilgutamata.

„Mis juuri?” pärib Martin umbusklikult, sest talle tundub, et vend lihtsalt narrib.

„Meie sugupuud, noh. Lähed ja selgitad välja kõik vana-vana-vanavanaisad ja vanaemad ka. Teed ühe korraliku uuringu. Paari nädalaga peaksid vast hakkama saama.”

„Nalja teed või? Terve sugupuu, kahe nädalaga? Selleks läheb ju pool elu. Mõtle ise, kas mul on aega istuda ja kilode kaupa pilte vaadata? Ja tonni jagu teed juua, mul isegi magu haige. Kui tahad, võin arvutist midagi otsida, arhiivid peaks seal ju üleval olema. On isegi mingid firmad, kes raha eest inimeste sugupuuga seotud asju uurivad. Neilt saaks ju midagi tellida.”

„Selge see, et kirikuraamatud ja arhiivid tuleb jooksuga läbi lapata. Aga see pole muud kui faktipuru. Sellest juba pilti kokku ei saa. Meil on vaja elavat folkloori. Mis see siis ära pole, natuke vanainimesi kuulata. Endal pole vaja suudki lahti teha.”

„Just, mis see siis ära pole! Eriti kui vanainimene lobisema kukub. Imeb inimesest viimased elumahlad välja. Kuule, miks sul seda sugupuud üldse tarvis on?”

„Miks, miks? Varsti on kõik eakad sugulased surnud ja meie ei tea oma juurtest midagi. Tead, praegu on niisugune aeg, kus tuleb oma juuri tunda. Pealegi hakkan ma varsti uuele erakonnale lugu looma. Aga enne võiks ikka iseenda looga pisut kursis olla.”

„Oh jumal küll,” ohkab Martin loiult, sest ta ei mõista, miks tuli vennal tuju poliitikas sorkida. Ilmselt pole lihtne elada, kui saad lapsena ilmutuse vägevate hulka tõusmisest. Hiljem röövib see kinnismõte igasuguse võimaluse seisma jääda. Kui isegi tundub, et asjad sujuvad, paistab edenemine ikka liiga aeglane. Igale teisele piisaks, kui saaks rahulikult oma ettevõtmist arendada ja usaldust toota (Ralfi lemmikväljend!), mitte meeltesegaduses solgiauku hüpata. Aga mõtted pole vennad, eriti Ralfi omad.

„Lugusid läheb vaja! Mõistad? Me peame endast terviklikuma pildi saama,” selgitab Ralf, ise jutule kätega kaasa vehkides.„Eristu – ja sa oled edukas!”

„Misasja?” kohmab Martin tuhmil häälel.

„Kui sa ei eristu, oled juhuvalik. Kas sa tõesti soovid olla juhuvalik?”

„Mul ükskõik…”

„Jama jutt! Küll sa saad lõpuks ise ka aru, et oma juuri tuleb tunda.”

„Kust ma neid lugusid siis otsin?”

„Kundast!” teatab Ralf võidukalt.

„Sellest tsementeeritud pommiaugust?” imestab Martin. „Tore koht küll otsinguteks!”

„Kuule mees, sa pole vist Kunda peale kunagi laiema nurga alt mõelnud,” tõdeb Ralf pead vangutades. „Aga tee seda ometi. Kas sa oled midagi kuulnud Kunda kultuurist? Ei ole! Viimane aeg oleks seda viga parandada.”

Võiks arvata, et Ralf lihtsalt pilkab: tema põselihased hoiaksid nagu vägisi naeru tagasi. Samas manab ta näole abivajaja ilme, mis vähemasti naiste puhul alati toimib. Mitte et Martin endas naiselikke algeid märkaks, kuid ometi täheldab ta leebumist, sest pole ju võimalik tigetseda, kui kellegi ilme lubab sulle ühekorraga nii taevast rahu kui ka maapealset paradiisi. Oh võtku endale ometi naine (neid tiirleb Ralfi ümber alati parves) ja hullutagu teda oma plaaniga Kundast maailmakultuuri tulipunkt teha. Pealegi on naistel säärastesse asjadesse rohkem usku.

Paraku pole Martinil seda mõeldes aimugi, et vennal ei tule pähegi end lähiajal kellegagi siduda ja seeläbi tuhandetel võimalustel ainsa hoobiga päid maha raiuda. Ta ei taipa sedagi, et tema ise kujutab Ralfi jaoks hirmutavat näidet sellest, mis juhtub, kui rong ühte sumbunud kolkasse toppama jääb. Juba pikemat aega meenutab ta Ralfile ainsa puu ja kiviga kõrbe, kus undab ringi vaimuväsimus. Lausa uskumatu, millise kannatlikkusega suudab niisugune väsinud vaim samade teemade juures püsida, neid aina uuesti ja uuesti kedrata. Nagu koosnekski maailm vaid kahest ideest ja kolmest sõnastusest. Ei, nii musta auku ei tahaks Ralf veel kukkuda.

„Meie emapoolne suguvõsa on mõlemat liini pidi Virumaalt pärit,” jätkab Ralf kahtlaselt rõõmsalt. „Kõik need Varangud, Lammasmäed ja Toolsed lausa kubisevad meie esivanemate jalajälgedest. Ka isapoolne vanaema elas Virumaal.”

„Mis siis sellest?” pärib Martin endistviisi umbusklikult.

„Kui keegi võtaks vaevaks asjaga natukene tegeleda, võiks Kundast teha uue Stonehenge’i, Yellowstone’i pargi või Kuningate oru. Sa ei usu, jah?”

„Kui ma veel Tabelinuse kondid ka üles leiaks, võiksime end rahumeeli Virumaa suurvürstideks kuulutada. Pole kahtlust, et DNA-proov näitaks veresugulust. Või näed sa tavaliselt unes, et olid eelmises elus hoopis Lembitu?”

„Kuule, matemaatik, kui sa natuke arvutad, jõuad isegi järeldusele, et oleme siin kõik Lembitu järeltulijad.”

„Ja sellepärast ongi meil rahvuslik vimm lätlaste vastu, sest nemad lõid Lembitul pea maha ja viisid selle Riia linna,” täheldab Martin juba kerge naeratusega.

„Ja pole seda siiani tagasi andnud!”

„Kuule, aga Lembitu poeg Meelis sai ju ühes raamatus surma,” meenutab Martin. „See juhtus vist kõvasti enne seda, kui ta jõudnuks lapsi tegema hakata.”

„Ära usu ilukirjandust! See on viimane asi, mida tõe pähe võtta,” naerab Ralf. „Kuigi samas pole vahet, palju asjal tõde sees. Peaasi, et usutakse! Inimestel on lugusid vaja.”

„No jaa, aga,” alustab Martin vaidlemist.

„Jäta ükskord juba oma agad,” katkestab Ralf teda poolelt sõnalt. „Sa oled üks lõputu aga-mees. Sellest kõik su jamad algavadki.”

Pole kahtlust, et üks pisike sõna suudab valitseda kogu elu. Kindlasti pakkus see salakaval AGA ühel ebamugaval hetkel Martinile põgenemisteed, kuid võttis ta seejärel vangi ja kärpis tiivad kana kombel lennuvõimetuks. Nüüd käibki ringi ja kaagutab: „Aga, aga, aga…” Ralf mõõdab venda etteheitval pilgul. Talle meenub üks eriti äge aga-puhang, mis tabas Martinit pärast seda, kui nende leukeemiat põdenud ema otsustas elukohta vahetada ja kolis taevastesse kõrgustesse, jättes laguneva majaloksu lahkesti poegadele. Olukord oli niigi rusuv, kuid Martin muutis selle oma lakkamatu agatamisega (aga mina ei tea, mis nüüd saab, aga maja kukub kokku, aga katus laseb läbi) kohati väljakannatamatuks. Lõpuks näiski ainumõeldav kogu kupatus nooremale vennale jätta, kes talle veel lahkesti hüvitist maksis. Ega maja omamisel polnud Martini meelest nüüdki erilisi eeliseid, kui jätta kõrvale õnnis tunne, mis tekib lapikese maa ainuvalitsemisest.

„Kellelt ma seda rahvapärimust siis koguma lähen?” uurib Martin vaikselt.

„Seda peaks nüüd mõtlema,” kratsib Ralf kukalt. „Vanaema langeb valikust vist välja, sest temast sai pärast insulti sürrealist. Kui me ta jutu ritta paneme, tuleb lõpuks välja, et pärineme mõisahärra sohitütrest, kes sai omakorda lapse leebelt kirikhärralt ja kindlasti astub ühel hetkel tegelasena sisse Johannes Laidoner, kellest ilusamat meest pole meie vanaema oma elu jooksul näinud. Tead, sa võiksid keskenduda pigem neile sugulastele, kes laulda oskavad.”

„Miks just neile?” imestab Martin, kellele näib üha enam, et vend teda salamisi pilkab.

„Sest laulikutest on kõige rohkem oodata,” vastab Ralf tõsisel ilmel. „Pidi isegi nii olema, et kui nemad hoogu lähevad ja laulma kukuvad, ilmub neile minevik piltidena silmade ette. No mis siis viga kõiki neid lugusid kirja panna!”

„Kuule, kas sa pead mind päris lolliks või?”

„Ei, miks siis päris lolliks? Vaata, sina usud ainult seda, mida arvutist näed. Aga maailmas leidub uskumatuid asju. Sa ei kujuta ettegi, mida kõike. Tead, soomlased ravivad „Kalevalast” runode ettelugemisega isegi haigusi. Miks ei võiks mõni meie suguvõsa naistest lauldes nägemusi näha?”

„Kus ma selle laulupeo siis korraldan? Tädi Miili juures Mudaaugul või?”

„Tjah. Kole nimi see Mudaaugu,” nendib Ralf. „Ma ei kujuta ette, mis meie esivanemate peades küll toimus, et nad talule nii koleda nime panid. Ei mingit märgilist mõtlemist. Õnn veel, et perekonnanimi pole Mudaaugu. Ralf Raavikuna on ennast ikka tunduvalt meeldivam esitleda. Või kuidas kõlaks – Martin Mudaaugu?”

Venna juurteotsimise plaan tundub Martinile hirmuäratavalt töömahukas ja arulage. Muidugi tuleb sugulasi tunda, kuid peab seda siis niisuguse pühendumusega tegema?

„Kuule, aga miks sa ise ei lähe?” püüab Martin end pagendusest päästa.

„Sulle sobib see projekt rohkem,” vastab Ralf veendunult.„Sul puudub ajaline mõtlemine. Mina mõtlen tunnihinna alusel, iga minut on arvel. Tead ise, vanad inimesed räägivad ju nii neetult aeglaselt. Ma hakkan üleni sügelema, enne kui nemad jutuga lõpule jõuavad. Ja rahvalaulude kuulamine eeldab sinu moodi kannatust, seal on kogu aeg üks ja sama, üks ja sama, enne läheb terve igavik, kui teemaga edasi jõutakse.”

Peaks vist venna sõnade peale solvuma, mõtleb Martin, kuid ei viitsi seda teha.

„Tead, sa võiks Mudaaugult või onu Kusti juurest Kuldisaarelt mõned perekonnareliikviad linna tuua,” jätkab Ralf asjalikul ilmel.„Mäletad, onu Kusti pakkus meile neid napsuklaase – sellise hõbedase äärisega, mis vanavanaisa leeripäevaks sai. Ilmaasjata jätsime sinna. Oleks ikka hea, kui kodus oleks asju, millel lugu juures.”

„Minu meelest on Mudaaugul kehv aura,” tõdeb Martin. „Ilus loodus ja puha, aga kuskil kuklas kummitab ikka teadmine, et vanaisa seal endale kuuli pähe lasi.”

Toona olid nad mõlemad veel põlvepikkused poisikesed, kui nende emapoolne vanaisa ühel kevadel endalt elu võttis. Memme närvid said tõsise hoobi, ta otsustas kodutalust minema kolida ning maja uueks perenaiseks hakkas tema õde Miili, kes on kraadi võrra kangem moor. Nüüd elabki Miili Mudaaugul ja toona Kundasse kolinud vanaema on juba otsapidi vanadekodus, kus veedab päevi peamiselt sürrealistlikke jutte rääkides.

„Jah, kehvasti läks meie vanaisaga. Ega see endast tükk maad noorema naise võtmine hästi lõpe,” püüab Ralf naljatada.

„Vaevalt, et ta armukadedusest endale kuuli pähe kihutas. Seda ma küll ei usu.”

„Ja vaevalt, et me päris põhjust enam teada saame.”

„Üldse oleks vist targem selliste kummituste rahu mitte rikkuda,” arvab Martin.

Ralf noogutab innukalt. Kellel neid halbu uudiseid vaja? Praegusel juhul soovib ta vaid seda, et vend maale sõidaks ja vähemalt paar nädalat seal oleks. Et maja oleks tühi ja ainult enda päralt. Ainsagi liigse silmapaarita.