Читать книгу Köögiviljakasvataja aabits - Tiina Paasik - Страница 6

Viljavahelduse plaani koostamise ja kasutamise alus on köögiviljataimede kuulumine erinevatesse sugukondadesse ja erinev reageerimine orgaanilisele väetisele, samuti kasvunõuded.

Samasse sugukonda kuuluvaid köögiviljataimi kahjustavad sarnased kahjurid ja haigused.

Köögiviljataimed vajavad orgaanilist väetist erinevalt. Orgaanilisele väetisele reageerivad hästi kapsad, kurk, kõrvits, melon, arbuus, seller, porrulauk. Orgaanilist väetist antakse sügisel enne kasvuala kündi või kaevamist.

Teisel aastal kasvatatakse juurvilju (pastinaak, söögipeet, porgand, kaalikas), aedsalatit, aeduba, söögisibulat, spinatit, küüslauku. Orgaanilist väetist on antud eelviljale.

Kolmandal aastal kasvatatakse redist, rõigast, aedhernest, nuikapsast, naerist. Need köögiviljataimed on lühikese kasvuajaga ja kasutavad hästi mullas olevate taimetoitainete varu.

Väikeaias on soovitatav kasvatada köögiviljataimi erineva suuruse ja kujuga peenardel. Peenrad tuleb ümbritseda puidust, metallist, tellistest või muude erinevatest kividest piiretega.

Peenardeks jaotatud kasvualal on otstarbekas jälgida viljavaheldust. Kõige levinum on viljavahelduse neljaväljasüsteem, mis sobib keskmise raskusega huumusrikkale mullale.

1 Kõrvitsalised (kurk, kõrvits, arbuus, melon).

2 Juurviljad (porgand, pastinaak, söögipeet, kaalikas).

3 Kaunviljad (aedhernes, aeduba).

4 Varajane kartul.

Köögiviljataimede kasvatamisel väikeaias on soovitatav planeerida peenrad nii, et oleks arvestatud taimede sobivust naabritega. See vähendab märgatavalt kahjurite ja haiguste levikut. Näiteks porgandi ja aedoa, aedherne kasvatamine kõrvuti ridades aitab vältida porgandilehekirbu ja -kärbse levikut, samuti hernemähkuri ja -kärsaka levikut.

Lehtpuutuhk on aedniku asendamatu abiline.

Kasvuala ettevalmistamisel on soovitatav määrata kõigepealt mulla happesus (pH). Köögiviljade kasvatamiseks sobivad huumusrikkad saviliivmullad ja kerged või keskmise raskusega liivsavimullad, millel on nõrgalt happeline või neutraalne reaktsioon.

Mulla reaktsioon mõjutab oluliselt taimede kasvu ja arengut, samuti mõjutab mulla pH-tase nii toitainete omastamist mullast kui ka mikoroorganismide tegevust.

Mullad jaotatakse järgmiselt:

 pH kuni 4,5 – tugevalt happelised;

 pH 4,6–5,5 – mõõdukalt happelised;

 pH 5,6–6,5 – nõrgalt happelised;

 pH 6,6–7,2 – neutraalsed;

 pH üle 7,2 – aluselised.

Enamiku köögiviljataimede kasvuks sobib neutraalne või nõrgalt happeline muld ehk pH 5,5–7,0. Mulla happesust saab määrata testritega, mulda tuleks võtta mitmest kohast.

Lihtsam viis mulla happesust kindlaks teha on määrata seal kasvavad taimed.

Happelistel muldadel kasvavad põldrõigas, kanarbik, leesikas, jänesekapsas, väike oblikas, sammal, põldkannike, põld-nälghein.

Leeliselisel mullal kasvavad põldsinep, kollane karikakar, harilik tõlkjas (rakvere raibe), humallutsern.

Neutraalasel või leeliselisel mullal kasvavad põldkukekannus, piimaohakad, põldjumikas, jänesekäpp, jänesekapsas.

Neutraalsetel ja nõrgalt happelistel muldadel on märgata vihmausside aktiivset tegevust.

Mulla happesuse muutmiseks on võimalik kasutada klinkritolmu, dolomiidijahu, paekivijahu, tolmpõlevkivituhka. Väikeaias piisab mõnikord ainult orgaanilisest väetisest (kompost, puulehed, puutuhk), vältida tuleks happeliste väetiste (lämmastik- ja kaaliumväetised) liigset kasutamist.

Happeliste muldade bioloogiline aktiivsus on vähene, esineda võivad mitmesugused haigused:

 tõusmepõletik (Pythium spp.);

 hahkhallitus (Botrytis cinerea);

 nuuter (Plasmodiophora brassicae).

Happeliste muldade kahjurid on naksurlased (Eladeridae ssp.). Kahjustust on võimalik vähendada lupjamisega, see pärsib vastsete arengut.

Mulla happesuse määramine on eeldus, et köögiviljataimi kasvatades saab korraliku ja suure saagi.

Happelistel muldadel on häiritud taimetoitainete omastamine, taimed võivad kannatada kaltsiumi- ja magneesiumipuuduse käes.

Tasasele maale külvatud köögiviljad.