Читать книгу «Litteraria» sari. Sinu isiklik piksevarras : Karin Kase kirjad Kaarel Irdile 1953-1984 - Tiina Saluvere - Страница 4

Teatriteadlane Karin Kask on öelnud, et “ei tuleks karta mälestusi, mis on alati subjektiivsed ja võivad olla vastuolulisedki. Ajalugu tuleb kirjutada üles ka selliste mälestuste abil.”^[1.] Vähemalt sama subjektiivsed on ka kirjad, kuna nende kirjutamisel on objektiivsuse taotlusest tähtsam isiklike mõtete, muljete ja meeleolude edasiandmine teisele inimesele. Kuid ametlikegi ajalookäsitluste ideoloogiline kallutatus sunnib meid tihtipeale nende tõepärasuses kahtlema, mahavaikitud faktid sunnivad alternatiivseid allikaid mujalt otsima. Kirjavahetustes leiduv võib aidata paremini mõista mõne sündmuse tagapõhja, kirjutamise aega ja olusid ning inimlike suhete võrgustikku, mis asjaosalisi ja nende tegusid paratamatult on mõjutanud. Mõnikord võib ka näiliselt tühine detail avada seni varjul olnud tähendusi või uusi vaatenurki. Mida erinevamate kildude summast tervikpilt kujuneb, seda täiuslikum see saab.

Karin Kase (22.09.1919–12.05.1998) ja Kaarel Irdi (27.08.1909– 25.12.1986) kirjavahetus ei ole päris tavapärane, sest sellel on vaid üks pool – Kase kirjad Irdile. Me ei saa ilmselt kunagi teada, kui palju kirjutati neile kirjadele vastuseid, kuna Karin Kase arhiiv, kus need kirjad võiksid leiduda, ei ole säilinud. Kuid oletada võib, et seda kirjavahetuse teist poolt polegi olnud väga palju, kindlasti mitte selles mahus, kui on Kase kirju Irdile. Korrespondentsi ühepoolsusele vihjatakse mitmetes kirjades: “Olen siis Moskvas ja kasutan igavat koosolekut Sinuga vestlemiseks, mis on alati üks suur tennisemäng ilma partnerita olnud.” (6.03.1973) või “Tervitan, ilma vastust ootamata. Kirjavahetus ilma vahetuseta! Kah tore!” (juuni 1968).

Pärast Irdi surma oli Karin Kask üks nendest, kes Irdi käsikirjalise pärandi säilimise ja korraldamise üle kõige enam südant valutas. Kui arhiiv 1987. a kevadel vastavalt Irdi tahtele Kirjandusmuuseumisse jõudis, oli Kasega juttu ka tema kirjadest Irdile, mis arhiivimaterjalide hulgas leidusid. Ta luges need üle, leidmata seal midagi, mida ta peaks vajalikuks uurijaile sulgeda, kuigi tal oleks see õigus olnud. Kirjadest rääkides tuli kõneks ka see, kas ja kui palju on neile vastuseid. Mäletan Karin Kase sõnu: “Mõnikord kirjutas ta ikka vastu ka!” Need kirjad, nagu ka oma muu käsikirjalise pärandi, lubas Karin Kask anda samuti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi, mis sel ajal kandis veel käsikirjade osakonna nime. Kuid nagu juba öeldud, läks kahjuks teisiti.

Teades Irdi impulsiivset loomust, võib oletada, et enamasti haaras ta vastuseks pastaka asemel hoopis telefonitoru. Kui Kask oli kirjutav inimene, siis Ird oli pigem rääkija. Irdi fond EKLA-s sisaldab küll kirju Irdilt (s.t masinakirjakoopiaid saadetud kirjadest) enam kui 250 adressaadile, kuid valdavas enamuses on need ametlikud kirjad. Need on kirjad, mis on kirjutatud dikteerides, samuti nagu Irdi artiklidki. Selleski avaldub Irdi rääkija-loomus – talle oli vaja publikut! Dikteerides jälgis ta üleskirjutaja reaktsiooni, saades nõnda kiiret tagasisidet oma mõtteavaldustele ja sõnastades oma mõtteid vastavalt sellele ümber. Kuid kirjutada sel kombel erakirju on märksa keerulisem, kui mitte võimatu. Nii võib oletada, et need kirjad, mis ta Kasele kunagi kirjutas, ei olnud dikteeritud, vaid kirjutatud käsitsi, käekirjaga, mida tema enda sõnu kasutades suutis ta ise ka üksnes kolme päeva jooksul pärast kirjutamist lugeda.

Irdi fondis leidub vaid üks Irdi kiri Karin Kasele.^[2.] See on kirjutatud masinakirjas (s.t dikteerides) ning on dateerimata. Et see ei ole kuigi pikk, kuid on samas iseloomulik näide Irdi stiilist, olgu ta siinkohal ära toodud:

Kallis seltsimees Karin Kask

Suur tänu esimese köite eest. Kui mind kunagi on tarvis üles puua, siis on süüdistusakt valmis.

Mulle näib, et kuigi Te Vana Hirmsa pärast elus küllalt pahandust olete tundnud, Te mingisugusest põikpäisusest, mis minu subjektiivse arvamuse järgi ei tule puupeasusest, veel ikka jätkate Vana Hirmsa eest sõdimist.

Mina muidugi arvan, et sõdite sellega õige asja eest. Kui paljusid Te aga teistest inimestest selles veenda suudate, eks seda näitab ajalugu.

Nagu esimesest lausest nähtub, on kiri saadetud Karin Kase kirjutatud või koostatud raamatu valmimise puhul. Kuna kasutatakse teie-vormi, on tegemist suhteliselt varasema perioodi kirjaga. Oletada võib, et kirjas on juttu Kase raamatust “Shakespeare eesti teatris” (1964), kus muu hulgas räägitakse põhjalikult Irdi Shakespeare’i-lavastustest, sest teised sellest ajast pärit eraldi raamatutena ilmunud Kase kirjutised (“Ants Lauter” 1965, “Eesti NSV rahvakunstnik Ilmar Tammur” 1966, “V. Kingissepa nimeline Tallinna Riiklik Akadeemiline Draamateater” 1966) pole Irdiga kuigivõrd seotud.

1 Karin Kask, Vastab Karin Kask /vahendanud Margot Visnap/. – Teater. Muusika. Kino 1988, nr 4, lk 14. [ ↵ ]

2 EKLA, f 307, m 2: 32. [ ↵ ]