Читать книгу «Litteraria» sari. Sinu isiklik piksevarras : Karin Kase kirjad Kaarel Irdile 1953-1984 - Tiina Saluvere - Страница 6

Paratamatult peegeldub kirjavahetuses ka ajastu ühiskondlik-poliitiline taust, kuigi poliitilised teemad kuigivõrd jutuks ei tule. Ajastuomast sundretoorikat leidubki õigupoolest vaid esimeses kirjas, mille kirjutamiskoht ja -aeg teevad ta eriliseks ning teistest kirjadest märgatavalt erinevaks. Et selle kirja puhul on kontekst tähtsam kui ühelgi teisel kirjal, olgu siinkohal lisatud mõned taustakommentaarid.

Juba ülikoolis õppimise kõrvalt, samuti pärast lõpetamist proovis Karin Kask mõnda aega ajakirjaniku-ametit, töötades Eesti Sõna, Õhtulehe ja Noorte Hääle toimetuses. Et huvi teatri vastu oli tõsine, astus ta Nigol Andreseni õhutusel 1947. aastal Moskva kuulsasse teatriinstituuti GITISesse aspirantuuri. Väitekirja teemaks oli “Shakespeare eesti teatris”, mille prof Gustav Suits oli talle ülikooli-õpingute ajal andnud. Pagasiks oli lisaks teadmistele ka juba õppejõu-kogemus äsjaloodud Eesti Riiklikust Teatriinstituudist, kus Kask instituudi direktori Priit Põldroosi kutsel luges teatriajalugu. Noore teatriteadlase eduka tee katkestas 1949. a Pravdas ilmunud kurikuulus artikkel “Ühest antipatriootlikust teatrikriitikute rühmast”, millele järgnes analoogne nõiajaht ka Eestis. Selle kampaania käigus sattusid “rahvavaenulike kahjurite” musta nimekirja Sirbi ja Vasara kunsti- ja teatriarvustaja Rasmus Kangro-Pool ja Tallinna Teatriinstituudi õppejõud Karin Kask. “Nad taotlenud “nõukogude teatri kägistamist kodanliku esteetika surnud skeemidega, laostuva kapitalistliku kultuuri laibamürkide süstimist meie teatrielu õitsvasse organismi, otsest rünnakut nõukogude kunstile kodanlikelt positsioonidelt.” Formalismile ja esteeditsemisele lisaks süüdistati neidki kodanlikus natsionalismis [---]. 1950. aastal pandi mõlemad vangi.”^[1.] Tollaste süüdistajate loogika järgi oli muidugi ka Kase väitekirja teema selge näide kosmopolitismist. Nii saabuski varsti Moskvast teade, et Kask on aspirantuurist välja arvatud, kuna teema ei ole aktuaalne. Peagi suleti Moskvas ka Shakespeare'i-kabinet, mida juhatas Kase kandidaaditöö juhendaja prof M. Morozov.

Kask on meenutanud, et teda süüdistati veel näiteks selleski, et ta säilitas oma sõjavangis viibiva mehe kirju, mis läbiotsimisel leiti.^[2.] Karistuseks määrati 10 aastat vangistust, mis reaalselt kujunes tänu ühiskondlike olude muutumisele siiski mõnevõrra lühemaks. Kuid vangla-aastaiski on Kask tagasivaates suutnud näha positiivset:“[---] ma ei ole endale lubanud kunagi mingisse enesehaletsusse laskumist. Ja mis mul nii väga viga oligi, lugesin läbi suure osa vene kirjandusest ja õppisin õmblema – kokkuvõttes tulin omadega välja, sain isegi targemaks”.^[3.] Lisaks mainib ta, et tänu vangistusele jäid tal neile aastaile tüüpilised lollused kirjutamata.

Et Kase esimene kiri Irdile on kirjutatud vangilaagrist, siis on isegi raske öelda, kummale adressaadile on see rohkem suunatud – Irdile või vangilaagri tsensorile. Jääb mulje, et pigem on lugejana silmas peetud viimast, kuna seda arvestamata poleks ehk kiri tegeliku adressaadini jõudnudki. Et tegemist on n.-ö patukahetsuskirjaga, näitab selgelt seegi, et kirjas esitatud väited kattuvad kohati sõna-sõnalt Karin Kase avaliku enesekriitikaga, mis ilmus Sirbis ja Vasaras pärast “antipatriootlike teatrikriitikute” paljastamist.^[4.]

Seda kirja lugedes tahaks küsida: kui paljut kirjutatust võib uskuda? Mida tohiks kirjavahetustes üldse võtta sõna-sõnalt, mida peaks aga tänase või homse lugeja jaoks“tõlkima”– ehk mis on ajastuülene ja mis kontekstipõhine? Sarnase küsimuse on püstitanud ka Eve Annuk oma artiklis “Totalitarismi ja/või kolonialismi pained: miks ja kuidas uurida nõukogude aega?”: “Kuidas tuleks siis uurida ja tõlgendada erakirjavahetusi nõukogude aja kontekstis: milline on piir öeldu ja ütlemata jäetu vahel, kuivõrd usaldatavad need kirjad üldse on? Kas need kajastavad seda, mida inimesed tegelikult tol ajal mõtlesid, või viib see järeldus uurija valedele jälgedele?”^[5.] Nõukogude aja, eriti stalinismi-perioodiga seoses oleme harjunud küsima: kas ja kuivõrd on tegemist ikka antud autori tekstiga, tema oma mõtete väljendusega? Kase esimese kirja näitel võiks aga ka küsida: kas võib alati uskuda sedagi, et kirjale märgitud adressaat on õige? Miks oli Kasel vaja Irdile nii kirjutada? Ird ei olnud võimu juures, ta ei saanud Kaske kuidagi aidata. Vastupidi – temagi oli jäänud hammasrataste vahele.

Ird, kes oli 1940. aastal tõusnud Vanemuise juhiks ja jätkas samal kohal pärast sõda ja Jaroslavli kunstiansamblite aastaid, oli 1948. aastal viidud üle Kunstide Valitsuse juhatajaks. 1949. aastal võeti ta sealt maha ja tema asemele pandi Ülo Taigro, veidi hiljem Max Laosson. Ird naases Vanemuisesse, kuid ei saanud seal kuigi kaua olla, sest 1950. aastal vallandati ta kui “natsionalistide käsik”ka teatrijuhi kohalt.Süüd raskendas 1936.a ilmunud Vabadussõja-aineline näidend “Võitlejad kodu eest”. Mahavõtmine oli korraldatud nii,et ametlik põhjus oli justkui juhtimiskriis teatris ja vastuolud näitlejatega, kuid vaatamata näitlejate toetusele hukkamõistukoosolekul tuli Irdil siiski Vanemuisest lahkuda. Järgnes töötu-olek ja näiteringide juhendamine. 1952–1955, s.t siis, kui Kask talle vangilaagrist kirjutas, oli Ird Pärnu teatris. Muidugi polnud see karistus võrreldav Kase omaga, kuid võimude soosingust oli sel hetkel asi siiski üpris kaugel, järelikult puudus ka võimalus asjade kulgu positiivses suunas mõjutada. Seega võib järeldada, et kirja peamiseks adressaadiks tuleks pidada siiski tsensorit. Siit edasi oleks loogiline küsimus: kui formaalne ja tegelik adressaat ei kattu, siis kellele saadetud kirjade hulka peaks selline kiri õigupoolest üldse kuuluma? Paraku muudaks taoline selektsioon olukorra veelgi keerulisemaks ning lisaks paratamatult ka selekteerija-poolse subjektiivsuse.

On tähelepanuväärne, et see kiri on üldse säilinud, sest Pärnu-perioodist on Irdi fondis suhteliselt vähe materjali, teadlikum arhiiviainese kogumine ja säilitamine algas märksa hiljem. Kirja kulunud murdejoontest on näha, et seda on loetud korduvalt. Küllap oli oluline juba vangilaagrist kirjutamise faktki. Ehk on selles kirjas siiski veel midagi sellist, mida tänase pilguga lugedes ei oskagi mõista?

Pole teada, kas Kask kirjutas Irdile vangistusest selle ühe kirja või rohkem, Ird talle ei vastanud. Rääkides üldisest hirmu atmosfäärist 1950. aastate algul, on Kask meenutanud: “Isegi Ird, bravuurne ja millelegi risti ette löömata, nagu ta oli, tuli mu juurde ja ütles: “Tead, ma ei julgenud sulle laagrisse kirjutada.””^[6.]

Järgnevate kirjade taust ei vaja kuigivõrd selgitusi,sest need on kirjutanud juba inimene, kes on normaalsesse ellu tagasi pöördunud ja püüab oma töid ja tegemisi jätkata sealt, kus need enne sundpausi pooleli on jäänud. Pole põhjust kahtlustada, et siin mõeldu ja öeldu vahel erilisi lahknevusi oleks, eriti kirjavahetuse peateema – teatri puhul, millele mõlemad asjaosalised oma elu pea jäägitult pühendasid.

Pärast vabanemist 1954. a asus Kask taas teatriga tegelema, töötades algul Eesti NSV Teatriühingus ja alates 1962. aastast teadurina TA Ajaloo Instituudis, kus ta asutas teatriajaloo sektori. Jäädes truuks oma vanale uurimisteemale, kaitses Karin Kask 1961. a Moskvas oma kandidaaditöö “Shakespeare eesti teatris”. Järgnes doktoriväitekiri “Eesti draamateater”, mille K. Kask kaitses 1972. a Moskvas. Karin Kask on uurinud nii eesti teatri kõige varasemat ajalugu – “Teatritegijad, alustajad” (1970) kui ka kaasaegset teatrit – “Eesti teater 1940–1965” (1987), tegelnud teatrisotsioloogia ja publiku-uuringutega, käivitanud teatriraamatute sarju (“Eesti teatriajaloo vihikud”), teinud tele- ja raadiosaateid teatrist, pidanud teatriajaloo loenguid Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris ja Tallinna Kultuuriülikoolis. Lisaks sellele avaldas ta ajakirjanduses pidevalt arvustusi eesti teatri uuslavastuste kohta, käsitlusi nähtud välisteatrite etendustest ja pikemaid teoreetilisemat laadi kirjutisi näitlejaloomingust, kriitikast, publikust jne, millest vaid osa on koondatud kogumikku “Teatriaeg liigub kiirelt” (1989).

1955. aasta sügisest alates oli Kaarel Ird Pärnu-pagendusest tagasi ja asunud taas Vanemuise etteotsa, olles teatrijuhi kohal kuni surmani. Ird on lavastanud üle 130 draama- ja muusikalavastuse, avaldanud 4 eesti- ja 3 venekeelset artiklikogumikku,olnud teatriühingu esimees ja ülemnõukogu saadik.

1 Toomas Karjahärm, Helle-Mai Luts, Kultuurigenotsiid Eestis: kunstnikud ja muusikud 1940–1953. Tallinn, Argo, 2005, lk 110. [ ↵ ]

2 Karin Kask, Vastab Karin Kask /vahendanud Margot Visnap/. – Teater. Muusika. Kino 1988, nr 4, lk 12. [ ↵ ]

3 Karin Kask, Vastab Karin Kask /vahendanud Margot Visnap/. – Teater. Muusika. Kino 1988, nr 4, lk 13. [ ↵ ]

4 Karin Kask, Ilma vanast otsustavalt vabanemiseta ei saa ehitada uut. – Sirp ja Vasar 1949, 28. 05. [ ↵ ]

5 Eve Annuk, Totalitarismi ja/või kolonialismi pained: miks ja kuidas uurida nõukogude aega. – Arvo Krikmann, Sirje Olesk (koost), Võim & kultuur, 1. Tartu, Eesti Kirjandusmuuseum, 2003, lk 23. [ ↵ ]

6 Karin Kask, Vastab Karin Kask /vahendanud Margot Visnap/. – Teater. Muusika. Kino 1988, nr 4, lk 13. [ ↵ ]