Читать книгу «Litteraria» sari. Sinu isiklik piksevarras : Karin Kase kirjad Kaarel Irdile 1953-1984 - Tiina Saluvere - Страница 5

Kirjad, mis siinses raamatus trükivalgust näevad, on piiritletud daatumitega 7.11.1953–18.02.1984. See aeg hõlmab erinevaid etappe nõukogude ühiskonna ja eesti teatri arengus, mille peegeldused kirjavahetuses on jälgitavad. Kajastamist leiavad nii Irdi teatriteoreetilised huvisuunad (Stanislavski, Brecht jm) kui ka 1960. aastate lõpu noore režiipõlvkonna (Hermaküla, Tooming) oma tee otsingud Vanemuises. Selgesti tajutav on Kase panus Irdi rahustaja ja delikaatse suunajana, olgu siis suhtumises noortesse, kommentaarides Irdi artiklitele-sõnavõttudele või lavastusi puudutavates hinnangutes-soovitustes. “[---] olen meelsasti Sinu müristamiste piksevardaks, kui see Sulle ja Sinu kunstile kasuks on,”kirjutab Kask Irdile (16.10.1971). Oma ägeduse ja mahlakate ütlemiste poolest kurikuulsa Irdi jaoks oli suhe tasakaaluka ja tema ülekeevat temperamenti targalt maandada oskava ning samas paljudes olulistes küsimustes temaga sama meelt oleva Kasega kindlasti stabiliseeriv ning kokkuvõttes ulatus selle mõju Irdi kaudu teistegi vanemuislasteni. Nii võib ehk isegi väita, et Kase “piksevarda-roll” Irdi jaoks on üks näide sellest, kuidas teatriteadlane võib reaalset teatriprotsessi mõjutada.

Vaatamata nõukogude ühiskonna suletusele õnnestus Karin Kasel olla kursis mujal maailmas tehtuga. Ta pidas seda teatriteadlasele ja -kriitikule enesestmõistetavaks ja “nii 1960., 1970. kui 1980ndatelgi nägi Karin Kask Eestit ikka ja alati rahvusvahelises kontekstis, tema mõõt oli maailmateatris nähtu ja võõrkeeltes loetu.”^[1.] Lea Tormisele antud intervjuus ütleb ta: “Näha välisteatrite külalisetendusi – seegi on meie ala inimeste rõõm ja vajadus, mille tarvis ükski kopikas liiga kallis ega ükski väsimus liiga suur pole. [---] Kirjandusteadlane saab maailma tippraamatud ikka kätte, teatriteadlasel ei õnnestu tipplavastusi kaugeltki alati näha. Teatriraamatute, huvitavate artiklite rõõm on teine suur rõõm. Nende kaudu on praktiliselt kogu maailm avatud.”^[2.] Ka kirjades Irdile on sageli juttu reisimisest, mis ette võetud mõne olulise lavastuse nägemiseks, ja muljetest, mis teatrireisidelt kaasa toodud. Justkui möödaminnes antakse aeg-ajalt vihjeid huvitavatele artiklitele välismaises teatriajakirjanduses.

Nii teatriajaloo tundmist kui ka kaasaegse teatriga kursis olekut pidas väga oluliseks ka Kaarel Ird. Tema rikkalik raamatukogu, kus leidub palju selliseidki teatriraamatuid ja -ajakirju, mida ei ole üheski Eesti raamatukogus, on Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogus nüüd Irdi memoriaalkoguna kõigile teatrihuvilistele kasutatav. Oma eessõnas albumile “Vanemuislane Kaarel Ird” (1981) on Karin Kask Irdi kohta kirjutanud: “Tema nõudlikkuskriteerium tuleneb maailmateatri taseme tundmisest. Pidev kaasaelamine teatrielu arenguprotsessiga, mis ulatub Efrosest, Tovstonogovist, Ljubimovist Brooki, Strehleri, Bessoni, Steini, Planchoni, Berghausi jt. meie ajastu suurte lavastajateni, on Irdi kaitsnud mahajäämuse ja skleroosi eest. Tema raamaturiiulitel võib leida teatrimõtet maailma ulatuses. Siin on teatriajakirju paljudes keeltes.

Ja mida ta ise lugeda ei mõista, selle pistab ta kätte nendele, kes loetust midagi saada võiksid ja seda omakorda teistele edasi annaksid.”^[3.]

Irdi ja Kase suhte puhul on huvitav asjaosaliste väga erinev päritolu ja taust. Kuigi mõlema lapsepõlv ja noorusaastad jäävad Eesti Vabariigi aega, ei ole nende kogemused ja mälestused kaugeltki sarnased. “Avastasin enda jaoks siis, kui erinevad keskkonnad olid mahtunud tolle pisukese Eestimaa lapile,” kirjutas Kask pärast Irdi isa kirjade lugemist, meenutades ühtlasi ka üht varasemat sarnast seika. Tundub, et nende erinevuste vastastikune aktsepteerimine suhtlemise käigus rikastab ja lähendab mõlema osapoole maailmapilti.

Karin Kask (neiuna Mullas) sündis 22. septembril 1919. Tema isa oli Eesti Vabariigi kõrgem sõjaväelane, ema õpetaja. Ta sai parima hariduse, mida tollane Eesti riik võimaldas. Algkoolis andis hea põhja Prantsuse Lütseum, kust “tulin kuue klassiga nii välja, et siiamaani räägin selle baasil prantsuse keelt,” meenutab K. Kask.^[4.] Edasised õpingud kulgesid Tallinna Kommertsgümnaasiumis, kuna isa sooviks oli, et tütar läheks ülikooli majandust õppima ja hiljem panka tööle, sest see tundus olevat kindel teenistus.

Juba koolitüdrukuna avaldusid Karini kaks suurt kirge, mis saatsid teda kogu elu: kirjutamine ja reisimine. Tema esimene teadaolev trükivalgust näinud kirjatöö on avaldatud raamatus “Reisimuljeid Poolast: õpilaste ekskursioon 27.VI–19.VII 1938”(Tln 1939). Gümnaasiumi lõpetamise järel astus ta Tartu Ülikooli eesti kirjandust ja rahvaluulet õppima. Et ülikooli lõpetamine sattus sõja ajale (1942), siis tuli see lõpetada ka veel teiskordselt (1946), kuna N. Liit ei aktsepteerinud üldiselt Saksa okupatsiooni aegseid diplomeid.^[5.]

Kirjavahetuse teine osapool, lavastaja ja teatrijuht Kaarel Ird sündis 27. augustil 1909 Riias. Varakult orvuks jäänuna pidi ta hakkama ise juba õige noorena end ülal pidama, mistõttu ei saanud soovitud mahus kooliharidust omandada. Seda trotslikum oli soov teadmiste järele ja autodidaktina jõudis ta kadestamisväärse eruditsioonini.Vististi oli just isiklik saatus see, mis viis elus esineva ebaõigluse ja sotsiaalse ebavõrdsuse sügavama tunnetamiseni ning sellest tulenevalt vasakpoolse maailmavaateni. 1934–1936 õppis ta Tartu Draamateatri Seltsi Teatrikunsti Stuudios, mille õppemaksu tasumiseks pidi õppimise kõrvalt maalrina töötama. Et see ei olnud kerge, laseb aimata kasvõi Irdi kiri stuudio juhatusele, milles ta palub õppemaksu tähtaega pikendada.^[6.] Ometi jäi stuudio lõpetamata – ja sealt väljaheitmise põhjuseks ei olnud mitte tasumata õppemaks ega edasijõudmatus õpinguis, vaid “ülemeelik käitumine” (!).^[7.]

Kõigi suuremate ja väiksemate erinevuste kogusumma muutub aga tühiseks, kui suunata pilk peamisele – ühisele armastusele teatri vastu, sest just see oli Kase ja Irdi aastakümneid kestnud sõpruse vundamendiks. Olgugi et üks oli teoreetik, teine praktik, on kirjavahetuse läbivaks teemaks ühine igapäevane hool ja mure eesti teatri pärast. Midagi väga iseloomulikku on selleski, et neid mõlemaid on nende töös ja töössesuhtumises võrreldud hoolsa aednikuga.^[8.]

1 Karin Kask in memoriam. – Sirp 1998, 22.05. [ ↵ ]

2 Lea Tormis, Karin Kaske meenutades. – Teatrielu ’97. Tallinn, Eesti Teatriliit, 1998, lk 187. [ ↵ ]

3 Karin Kask; Meeri Säre (koost), Vanemuislane Kaarel Ird. Tallinn, Eesti Raamat, 1981, lk 10. [ ↵ ]

4 Karin Kask, Vastab Karin Kask /vahendanud Margot Visnap/. – Teater. Muusika. Kino 1988, nr 4, lk 7. [ ↵ ]

5 Karin Kask, Curriculum vitae ärakiri. – EKLA, f 301, m 11: 15. [ ↵ ]

6 Tartu Draamateatri Selts ja T. D. S. Teatrikunsti Stuudio materjalid. Sissetulnud kirjade raamat 1933– 1935. – EKLA, f 187, m 2: 2. [ ↵ ]

7 Tartu Draamateatri Selts ja T. D. S. Teatrikunsti Stuudio. Stuudio õppenõukogu koosolekute protokolli-raamat 30.05.1933–02.04.1936. – EKLA, f 187, m 1: 4. [ ↵ ]

8 Karin Kask in memoriam. – Sirp 1998, 22.05; Reet Neimar (koost), Sajandi sada sõnalavastust. Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007, lk 122. [ ↵ ]