Читать книгу «Litteraria» sari. Sinu isiklik piksevarras : Karin Kase kirjad Kaarel Irdile 1953-1984 - Tiina Saluvere - Страница 7

Põgusalt tahaks peatuda veel ühel teemal, mis kirjavahetuses korduvalt jutuks tuleb. Igal loomeinimesel on alati plaane rohkem, kui ta realiseerida jõuab, ei ole ka Karin Kask siin erandiks. On paratamatu, et elu teeb korrektiive, võib juhtuda, et mõnest plaanist kasvab välja uus ja huvitavam. Karin Kase puhul on teada vähemalt kaks suurt plaani, millest ta mõtles aastakümneid ja mis ometi jäid realiseerimata – need on Erna Villmeri ja Kaarel Irdi monograafiad. Nende teostamata jäänud ideede areng on mingil määral jälgitav säilinud kirjade kaudu. Karin Kase kirjad Erna Villmerile asuvad Teatri- ja Muusikamuuseumis,^[1.] kuhu need jõudsid tänu Katri Aaslav-Tepandile. Kirjad pärinevad aastaist 1957–1965, s.t kuni E. Villmeri surmani. Monograafiaplaanist on juttu juba esimeses kirjas (29.01.1957), samuti ka edaspidi, kuid erinevatel põhjustel lükkub see üha edasi. Et plaanist pole päriselt loobutud ka 30 aastat hiljem, ilmneb Kase intervjuust ajakirjale “Teater. Muusika. Kino”: “Ülestähendused, Villmeri kirjad ja kaardikesed ootavad, et teeksin neist kui mitte raamatu, siis ülevaatliku artikli.”^[2.] Raamatule on valmis mõeldud ka pealkiri – “Kustunud täht”. Et sellenimelist raamatut ei tule iialgi, on nii autorile kui lugejaile selge juba aasta pärast, kui Kask avaldab sama pealkirja all TMK-s katkendeid Villmeri päevikutest koos omapoolse eessõnaga.^[3.]

Soov Irdist raamatut kirjutada oli Kasel mõtteis samuti pikemat aega, korduvalt on sellest juttu ka siinsetes kirjades. Teatud mööndustega võib seda kirjavahetustki vaadata kui üht osa ettevalmistusest monograafia kirjutamisele, püüdu oma uurimisobjekti üha põhjalikumalt süveneda. Samas näib aga, et just liiga lähedane inimlik suhe on teinud kirjutamise keeruliseks, nii et see lükkub aina edasi. Karin Kask on avaldanud erinevatel aegadel Irdist ja paljudest tema lavastustest väga põhjalikke käsitlusi, analüüsinud ja mõtestanud mitmeid olulisi teemasid Irdi loomingus, kuid monograafia jäi siiski sündimata. Kaarel Ird suri 25. detsembril 1986. Varsti pärast seda asuti Jaak Alliku eestvõttel koostama mälestusteraamatut Irdist. Kogumiku käsikiri pandi kokku, kuid ei ilmunud kunagi ja on hoiul Kirjandusmuuseumis. Kaske autorite seas pole, küll aga on kogumiku juures tema arvamus, et sellisel kujul see materjal ilmuda ei tohi. Kasel on õigus – käsikiri on kroonulik ja igav, kaugeltki mitte Irdi põneva isiku vääriline. Miks ei kirjutanud siis Kask ometi ise ja paremini?

Möödunud aastal annetas Irdi kauaaegne assistent Endla Hermann EKLA-le oma materjale, mille hulgas on ka Karin Kase kirju temale aastaist 1975–1990.^[4.] Sealgi on läbivaks teemaks soov Irdist kirjutada. Irdi surma järel taastati Vanemuises üks tema tipplavastusi, nüüd ka Reet Neimari poolt eesti teatriloo 100 tähelepanuväärsema lavastuse hulka valitud “Tagahoovis”.^[5.] Karin Kasel oli idee teha “Tagahoovi” lavastusest (algse plaani järgi lisaks veel paarist-kolmest lavastusest) raamat, mis põhineks peamiselt dokumentaalmaterjalil. “Minu mõte oleks jäädvustada Irdi loomeprotsess dokumentaalse materjali põhjal,”kirjutab Kask Hermannile 21. aprillil 1987. Nagu kirjadest ilmneb, tehti selleks ka juba eeltöid, kuid ikka ja jälle on muud tööd ja tegemised vahele tulnud. Ka kolm aastat hiljem on pooleli jäänud töö ikka hingel, kuid pole ilmselt enam täit usku selle valmimisse. “On ju meie aeg nii heitlik ja kas me ikka suudame olla niisugused, nagu tahaksime!” kirjutab Kask Hermannile 31. jaanuaril 1990. Küllap sundis halvenev tervis plaanide teostatavuses kahtlema. Kuid ehk võib nende kõhkluste taga aimata ka ajaloo kordumist paradoksaalsel moel – taas ei olnud teema aktuaalne?

1 Karin Kase kirjad Erna Villmerile (1957–1965). – TMM 6773, T 53: 1/20. [ ↵ ]

2 Karin Kask, Vastab Karin Kask /vahendanud Margot Visnap/. – Teater. Muusika. Kino 1988, nr 4, lk 15. [ ↵ ]

3 Karin Kask, Kustunud täht (Erna Villmer – 100). – Teater. Muusika. Kino 1989, nr 3, lk 42–50. [ ↵ ]

4 Karin Kase kirjad Endla Hermannile (1975–1990). – EKLA, reg 2006/54. [ ↵ ]

5 Reet Neimar (koost), Sajandi sada sõnalavastust. Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007. [ ↵ ]