Читать книгу Lõhestusjoon - Tiit Tarlap - Страница 5

Asko surus end täies pikkuses vastu öiselt niisket maapinda ja soovis surra. Et kevadise kõdu järele lõhnav maa põlispuude all ta neelaks. Lõplikult.

Aga maa ei tahtnud teda veel. Siin pidi ise kaasa aitama. Alles noorukiohtu mees ei olnud kindel, kas ta sellega hakkama saaks. See oli ainult üks mõte. Aga juba ammune. Liiga ammune, et ta enam päriselt usuks, nagu võiks ta seda tõeliselt teha. Lihtsalt kõike olevat ja mitte olevat tundus nii neetult raske taluda. Seda tema äraneetud võimet, millega tal elada tuli. Surmast oli lihtsalt hea mõelda. Lohutuseks.

Ega Maa samuti niisugust suremisviisi heaks poleks kiitnud, nii olid manatargad ikka rääkinud. Aga Maa annaks andeks. Tema annab alati kõik andeks. Nagu oleks tal ükspuha. Ilmselt oligi.

Oma ainsa relva – Karli antud lühikese pistoda – oli Asko põgenemisel ära kaotanud ja nüüd sai see muidugi heaks vabanduseks, et mitte midagi säärast üritada. Vabanduseks hetkel.

Iga kord, kui tema vaim sealt – ta ei teadnud õieti isegi, kust – tagasi saabus, valdas teda säherdune masendus, et oleks tahtnud ulguda. Mõnikord ta ulguski – kui juba suutma hakkas –, hoolimata sellest, kas keegi kuulis pealt või mitte. Ja ta ei teadnud, kus oli hullem: kas siin või hoopis seal, kus ta vaim oli oma järjekordsel rännakul viibinud. Need maailmad paistsid tema omast väga erinevad. Seal oli kõik teistmoodi. Aga samas ka… nii äraneetult sarnane – täis piina ja valu.

Lisaks veel hingemattev kehaline vaev kõigi nende tahtmatute ärakäikude järel. Justkui piinleks iga ta kehaosa pöörases pinges. See polnud nagu haav või vigastus kindlas kohas, mille põhjusest sa vähemalt aru said. See oli kõikjal korraga: kätes, jalgades, kogu kehas ja peas, vahel kauemat, teinekord lühemat aega, aga ei kunagi vähem kui pool päeva. Ja need olid veel kerged juhused...

See oli alanud juba siis, kui tal esimesed vuntsiudemed nina alla tärkasid. Nüüd oli sellest enam kui viis suve möödas. Ja kõik paistis üha hullemaks minevat. Manatargad ütlesid, et see on taevane anne ja et sellega tuleb tänumeeles leppida. Ta pälvis isegi külarahva – esialgu ettevaatliku – tähelepanu, kuna temas nähti juba tulevast võimalikku manatarka Taara enda valikul.

Segunenud rahvaste hulgas leidus neidki, kes arvasid selle hoopis Odini, Peruni, Jehoova, Taara või muude jumaluste kingituseks. Ainult et teiste manatarkade nägemused olid hoopis teist laadi. Need olid maised, seoses päris eluga. Neist oli kasu. Tema omad aga... Kui ta oligi selgeltnägija, siis... Mis see ometi oli, mida ta nii suurte vaevade hinnaga nägi? Sel polnud ju tegeliku maailmaga mingit seost. Ta ei tahtnud seda kõike. Aga ta sai neid ärakandumisi ainult suurivaevu tagasi hoida. Ja kui need tabasid teda ootamatult, ei tulnud seegi välja.

„Üles!” Karl de Paris tonksas lamava Asko pastlatalda kergelt saapaninaga. „Tõuse juba. Hobune on nüüd küllalt puhanud. Või tahad siin hommikuni põõnata ja punanäod ära oodata?”

Rüütel surus vandesõna alla. Oli kõrgeauline Conrad von Turaida teda vast ülesandega õnnistanud! Kantseldada seda peast segast santlaagrit ja toimetada ta ühes tükis ja täie tervise juures Tarbatusse. Ja ta pidi seda naljatilka veel täie austusega kohtlema, mitte nagu üht põrunud matsi. Mis neile – jumalate nimel – seal pähe oli läinud? Olevat Sakala Jaanuse enda käsk. No see kõrgeauline läks ka aastatega vist aina arust nõdremaks. Paneks ta ükskord kõrvad pea alla, saaks Põhjala Liidu ülemmeistriks ehk mõni nutikam – olgu siis Turu Mauno või Sigtuna Ragnar.

Nüüd olid siin veel punanäod ka platsis! Neetud raudteed! Mida punased mehed kõik välja ei mõelnud! Sa ei võinud enam millegi peale kindel olla. Kogu ta kaitsesalk sai tema enda ja tolle Asko pagemist kattes vist hukka. Parimal juhul.

Nelisada aastat tagasi, kui punanägude laevad kaugel läänes esimest korda ookeani kaldal randusid, polnud neil veel midagi niisugust nagu praegu. Aga tuld sülitavad kahurid ja niisama kindlalt tulistavad püssid olid neil juba siis ja selle vastu ei aidanud ükski raudrüü. Sealtpeale läkski kõik kus kurat.

Algul oli sissetungijaid veel vähe ja neile anti, mis nad tahtsid – nende tugipunktid –, sest mis valgel mehel muud üle jäi. Aga punaseid tuli muudkui juurde, neid sigines nagu sipelgaid ja nad liikusid järk-järgult muudkui edasi ida poole. Kes suutis neid pidada? Rahvad suruti alla. Kes sai, pages ise veel kaugemale ida poole, kuigi pidi seal juba ees olijatega eluruumi pärast lahingut lööma. Ainult et aastatega jõudsid punased mehed ka sinna järele ja varem maa-alade pärast tülitsenud valged põgenesid nüüd juba koos, kui ei tahtnud võõraste alla jääda. Aastakümme aastakümne ja sajand sajandi järel. Kuni punaste liikumine läänest kohtus teiste samasuguste tulekuga lõunast või idast.

Lõpuks oli jäänud ainult Põhjala. Siinset karmi ilmastikku ja pikka pimedat talve punanäod vist ei armastanud. Aga nüüd tundus, et ka selles ei võinud enam nii kindel olla. Punased ei paistnud ikka veel ära mahtuvat, otsisid aina uusi vabu maid. Ja valgete omi nad niisugusteks pidasidki...

Tõsi, eks olnud nüüd valgetel samuti püssid – need, mida nad punastega kaubeldes olid hankinud. Kuid need olid vananenud ühelasulised – niisugused, nagu punanägudel olid olnud kunagi iidsel ajal, kui nad alles tulid. Taolised, mis võtsid täpselt ainult poolesaja sammu peale, kui hoopis üles ei öelnud. Ja neid uuesti laadida oli terve tegemine, nii et lahingus ei pruukinud selleks enam aega jääda.

Aga teiselt poolt suurt merd tulnutel olid nüüd viielaengulised vindid, mis sirutasid su maha kahesaja, kolmesaja ning enamagi sammu tagant. Enne kui sa üldse vastu laskma said hakata. Need lasid üheainsa laadimisega viis korda. Ja nende kahurid tulistasid nüüd plahvatavate mürskudega, mis kõik ettejääva segamini võisid lüüa. See võitlus oli lootusetu... Kõik oli lootusetu...

Räägiti isegi, et punanäod purjetasid nüüd rauast laevadel, aga niisugune jutt pani Karli kõvasti kahtlema. Vähemalt seni, kuni oma silmaga pealt pole näinud. Need oleksid ju kohe põhja läinud. Teisalt, kes oleks võinud uskuda, et ilma hobusteta vankrid hakkavad pikas rodus mööda rauast teid sõitma...

Tegelikult ei olnud punanäod oma loomulikus olekus just päris punaste nägudega. Enamasti mitte palju tõmmumad kui päikese ja tuule käes elanud valged kaugel lõuna pool. Nimi oli neile külge jäänud sõdurite hirmutava näomaalingu järgi – tookord sajandite eest, kui suure vabadusvõitleja, Karl de Parise nimekaimu Karl Suure vastuhakk läänes maha suruti, ellujäänud vangi võeti ja tuhandete kaupa võõrastele verejanulistele jumalatele ohverdati. See oli tõesti tõsine ja peaaegu et ka viimane vägev vastuhakk. Hiljem võideldi pigem siis, kui enam kuhugi eest põgeneda ei olnud. Üksnes meeleheitevõitlusi.

Sellele mõeldes vandus Karl de Paris alati tulist kurja. Õieti poleks ta tohtinud kuradi nimegi suhu võtta – oma esivanemate ammuse usu pärast. Aga mis sellest usust veel järele oli jäänud? Siin, Põhjala Liidus, uskusid kõik, nii segunenud põgenikud kui ka algrahvad, omaenda jumalaid ja suhtusid mõistvalt teiste omadesse. Niipalju oli ühine häda neile õpetanud – sallivust. Ja mõni ei uskunud enam üldse midagi ning ka seda salliti. Sest kõik oli kuradile läinud. Või kohe minemas. Kuna see, mis puudus, oli lootus. Ja kui sinus pole enam lootust, pole ka tulevikku.

Asko ajas end ohates jalule ja mõlemad ronisid nende ainsa järelejäänud hobuse selga, Karl sadulasse ja Asko tema taha laudjale. Asko enda oma oli tal alt ära tulistatud, kui salk ootamatult punanägudele sattus ja viimased neid veel ootamatumalt ja rahuaja kokkuleppeid rikkudes ahistama asusid. Hea veel, et neid nii palju polnud, et kõiki pääseteid kinni prunditada. Aga kaitsesalgal tuli end ülesande heaks ohverdada. Ainult taevas teadis, mis nendega juhtus. Neil, kes surma said, oli veel vedanud, selles oli Karl kindel.

Karl ei uskunud väga, et neid taga aetakse. Nad olid ikkagi omal pool piiri. Lühikese öö varjus tuli vaid sündmuskohast kaugemale jõuda. Hommiku saabudes pidi vaenusalk ise siit kus see ja teine kaduma. Siis lootis Karl mõne rüütlimõisa leida ja valitseja käsule viidates uued hobused hankida. Kui vaja, siis ka mehi.

Tavalises olukorras oleks ta lasknud Askol, sel külamatsil, kes millegipärast ülemmeistrile vajalik oli, seni hobuse kõrval joosta, öelgu Turaida Conrad mida tahes, kui too mehike talle üldse kaevata julgeb. Karl de Paris oli ikkagi elupõline sõdalane – rüütel –, ja Asko eikeegi. Ent praegu paistis seisukord teine. Niimoodi jõudsid nad kiiremini edasi ja taevas ise teadis, et seda läks tarvis. Pimedas ei osanud kusagilt abigi otsida. Ta ei taibanudki segaduse järel enam, kus nad õieti on. Piirimaadest oli tõesti parem kaugemale saada, kui punanäod juba nii häbematuks läksid. Äkki kavatsesid nad jälle sõjaga piiri nihutada? Olid juba alustanud?

Järsku tuli talle uus mõte. Kui too kaltsukubu oli Sakala Jaanusele tõesti nii vajalik... siis teadsid seda ehk ka punanäod? Äkki oli ta millegipärast neile mõlemale tähtis?

„Kuule, kas sa ei arva, et need punased koerad just sind jahtisidki?” küsis ta, korraks tahapoole kiigates. Ega ta vastusest küll palju lootnud ja nii ka läks.

„Ma ei tea,” ütles Asko ebalevalt. „Aga miks?”

„Seda minagi,” nentis Karl. „Et miks?”

Rüütli kõnetusest julgustatult esitas Askogi küsimuse: „Mida sinu liignimi de Paris õieti tähendab, aulik isand, kui mu küsimus muidugi viisakusetu ei tundu?”

Karl ei näinud hetkel mingit põhjust tüütavat hoolealust eirata. Lõppude lõpuks olid nad praegu ühes paadis, õigemini küll sama hobuse seljas, ja midagi lugupidamatut ta küsimuses samuti ei leidnud. Hoolealune oli küll alamast soost, aga praegu polnud nagunii kellegagi rääkida ja vaikimine hakkas juba rusuvaks muutuma.

„See tähendab, et ma olen Pariisi Karl,” selgitas ta. „Vanas frankide keeles muidugi. Ja see ei kehti tegelikult minu enda, vaid mu iidse suguvõsa kohta, kes seda keelt rääkis. Sina muidugi ei tea, kus Pariisi küla asus. Ega seda ei olegi enam olemas. Seal on nüüd see punanägude Topan või Copan. Tegelikult Uus-Copan. Ju siis punanägude meretagusel kodumaal on ka üks sihuke.”

Omavahel rääkisid põgenikud segadialekti, mida kõneles kogu Põhjala Liit, sest muidu poleks segunenud rahvad omavahel hakkama saanud. Mitte et iga pärisrahvas oma algset emakeelt lõplikult oleks unustanud, aga see oli nüüd rohkem koduseks kasutamiseks.

„Aga ma tean, mis on Pariis,” ütles Asko nüüd selles ühiskeeles kuidagi kõhklevalt. „See on üks Euroopa suurimaid linnu.”

„Mida sa seal jahvatad?” imestas Karl. Asko-mehike oli ikka tõega segane. „Kust sa selle võtad?”

„Ma-ma ei tea,” kogeles Asko. „Aga ma olen... seda näinud. Ainult ma ei tea... kuskohal.”

Püha taevane ratsavägi, mõtles Karl. Ta oli korraks juba arvama hakanud, et noormehes, keda mõlemad pooled oma kätte tahtsid, peitus tõepoolest midagi asjalikku. Nüüd nägi ta, et oli eksinud. Pigem kerkis jälle kahtlus, et kas ka Põhjala Liidu ülemmeister pole mitte enam vist, vaid päris kindlasti peast nõdraks jäänud, kui teist samasugust seltsiks otsis.

„Ja mis asi on Euroopa?” küsis ta igaks juhuks.

„Noh, see on vist enam-vähem see, mida me siin Chakuatsoks kutsume.”

Karl de Paris vangutas üksnes tummalt pead. Edasi jutelda ei olnud enam lusti. Asko jälle ei pidanud sündsaks vestlust peale suruda. Ta teadis oma kohta. Ega ta sellel teemal eriti soovinudki rääkida. Ta tajus, et temast ei saada aru. See oli ta isiklik needus. Ainult väsimus, hirm ja see kummaline nimede kokkulangemine olid sundinud end hetkeks avama. Et see asjatu oli... Noh, siin küll kahelda ei saanud.

Nad ratsutasid vaikides edasi. Hobune oli tugev rüütliratsu. Niisugused olid kauges minevikus mõeldud kandma tursket sõdalast koos raske turvisega. Raudrüü kui niisuguse olid punanägude püssid ammu mõttetuks rauakoluks liigitanud, aga tugevad hobused püsisid endiselt hinnas. Siiski hakkas see siin pikal teekonnal ja topeltkoormuse all tuntavalt väsima.

Koidik lähenes ja muutis põhjamaise hiliskevade lühikeses öös ümbruse kontuurid üha selgemaks. Parem, kui poleks seda teinud. Nüüd muutusid ka nemad kaks juba kaugelt nähtavaks Ja et nägijaid leidus, kinnitasid kolm üle värskelt küntud põllu lähenevat ratsanikku.

Juba iseloomulike kantmütside järgi otsustades olid need punanägudest ratsaväelased. Kuna nad aga tulid üle hiljaaegu küntud lageda põllu otsejoones põgenike poole ja kui nood lähema metsasalu poole pöörasid, siis ka ise vastavalt suunda muutsid, oleks ilma mütsidetagi selge olnud, et need polnud lihtsalt punanäod. Need olid punanäod, kes otsisid just nimelt neid.

Lootust oli vähe. Karl ja Asko istusid kahekesi surmväsinud hobusel ja vahe vähenes kiiresti. Ainus, millele sai panuse teha, oli võimalus, et nad metsa varjudes suudavad jälitajate käest kaduda. See oli küll üsna tilluke võimalus, aga see oli ka ainuke.

Kuidas pärgli pärast neid siit üles oli leitud? Muidugi, Karl de Paris teadis, et punanägudel leidus vaatamistorusid, mille abil kauged asjad paistsid nii, nagu nad oleksid lähedal. Aga niisugune järjekindlus ikkagi!

Taas võttis võimust aimus, et ka eelnenud kokkupõrge, kus ta oma salga kaotas, ei olnud juhus. Ja nüüd polnud see enam kahtlus, pigem juba teadmine. Ikkagi jahiti just nimelt neid, või täpsemalt – seda eriskummalist külapoissi Askot, kes polnud kunagi, sünnist saati, kellelegi korda läinud, aga nüüd läks äkki kõigile.

Hetkeks lipsatas läbi Karli pea mõte lüüa teine küünarnukiga hobuselaudjalt maha ja jätta vaenlasele tema soovitud saak. Teda ennast nad siis ilmselt enam ei jälitakski, kahekesi polnud aga pääsemist nagunii. Ent rüütli- ja sõdalaseau ei lubanud tal nii talitada, kui leidus veel juuspeengi võimalus ülesande täitmiseks. Mets võis ehk siiski pääsemist pakkuda, olgugi et see näis tõesti peaaegu võimatuna. Kuidas ta ilmuks Tarbatusse Turaida Conradi ette – salk kaotatud, Asko ära toomata, aga tema ise alles? Üksi nagu viimane argpüks!

Jälitajad olid nüüd vähem kui saja sammu kaugusel. Nemad oma püssidega oleks võinud juba ammugi tule avada, aga nad ei teinud seda isegi praegu. Tema mahajäänud salka oli eile õhtul kõmmutatud, nagu torud võtsid, nad kuulsid seda kanonaadi oma selja taga veel kaua. Aga nüüd teadsid tagaajajad täpselt, kes nende eest põgeneb ega saanud lasta. Sest tahtsid vähemalt üht neist päris kindlasti elusalt ja tervelt.

Karl teadis, et tema see olla ei saa. Polnud ühtegi põhjust, miks tema pidi puutumata jääma. Aga Asko… Just nüüd meenus Karlile sõnasõnalt Conradi käsk, mis samuti nõudis poissi ühes tükis ja täie tervise juures Tarbatusse. Ja Asko istus tihedalt vastu Karli selga, varjates teda oma kehaga. Ei riskitud isegi hobust alt ära lasta, nagu eile kogemata juhtus, sest nii võidi kobamisi ikkagi meest tabada. Ometi asus päästev metsaserv juba siinsamas ja jälitajad pidid teadma, et seal läheks neil palju raskemaks. Seal oli ka Karlil võimalus ümber pöörata ja võidelda – ühelasulise püssi, mõõga, püstoli ja kas või hammastega. Mets pakkus palju võimalusi. Kaitsetu oli ta punaste relvastuse ees vaid lagedal.

Miks neid ainult kolm on? välgatas läbi pea. Eile oli punanägusid vähemalt kolmkümmend. Nad pidid olema hargnenud. Ei saanud ju olla, et mingil põhjusel oli kogu piirimaa nendega üle ujutatud. Sellest oleks ometi kuulma pidanud.

Vastus järgnes peaaegu samal hetkel. Tihnikust nende ees ratsutasid lagedale veel kolm punanägu ja sihtisid moodsad viielaengulised vindid põgenikele, kes olid oma ainsal vankuval ratsul niisama hästi kui sealsamas. See oli lõks – ja lõpp. Tagumine kolmik oli samuti peaaegu kohal ja pidurdas ringi sulgudes juba jooksu.

Kuue vaenlase vastu polnud enam metsaski võimalust. Ometi ajas Karl oma hobuse rinnutsi esimese kolmiku peale, tõmbas mõõga välja ning võis ainult loota, et ka need siin ees ei julge Asko vigastamisega riskida. Vintpüssi kuul võtnuks nii lähedalt isegi kahest mehest korraga läbi nagu sulavõist, aga nemad istusid tihedalt vastamisi nagu paarituvad konnad.

Asjatu lootus! Nad ei pidanudki riskima ja tulistasid – kõik kolm korraga –, ainult et mitte mehi, vaid otse hobusele rindu. Loom kukkus kui niidetult ja mehed lendasid üle tema pea – Karl esmalt alla ja Asko talle otsa, kuid hoog paiskas viimase kohe ka edasi.

Asko jäi tahtetult vaenlase ette lamama, justkui oleks talle kõik juba ammu ükspuha – nagu see oligi –, kuid Karl de Paris, mitmendat põlve rüütel, oli ainsa ropsuga püsti nagu kass. Nüüd, mil Asko keha teda enam ei kaitsnud, teadis ta täpselt, mis oodata on. Ja elusalt ta end kätte anda ei kavatsenud.

Ta oli küll kuulnud, et punanäod ohvrialtareil inimverd enam ei vala, aga uskus seda niisama vähe kui rauast laevu. Parem surra juba siin. Ja võtta kaasa kas või üksainus neist verivaenlastest.

Polnud aega ega võimalust krampides viskleva looma sadula küljest musketit kätte saada. See-eest oli tal ürgvana, aga hästi hoitud püstol – vaid ülikute luksusese – pihus juba püsti karates. Selle tühjendas ta alt üles täpselt lähima ratsaniku rinda, kes, käed laiali, tagurpidi paiskus. Järgmiste kallale sööstis ta juba mõõgaga. Need kaks olid asja ootamatust arengust üllatatud ja vinnastasid alles oma püsse, et uut padrunit rauda saada.

Ometi ei jõudnud Karl neid väheseid sammegi teha. Lask tabas teda hoopis selja tagant vasakusse õlga. Kuid mitte veel surmavalt. Taibates, et võidelda on juba võimatu, lasi ta käiku äärmusliku vahendi – loendamatutel harjutustel treenitud võtte. Ta tegi oma elu viimase pingutuse, pannes sellesse kogu järelejäänud jõu ja täpsuse, kuna kokku hoida polnud enam millegi jaoks. Järsu liigutusega läks raske mõõk ta paremast käest lendu ja tungis ligida maa pealt teisele punanäole otse kõrri. See oli täistabamus! Hetkeks lahvatas läbi rüütli juba lõpuga leppinud teadvuse võidurõõm – viimane.

Kohe tabasid teda selja tagant kaks järgmist lasku ja eespool ainsana terveks jäänud vaenlaselt ka kolmas. Rüütli keha otse kõikus neist edasi-tagasi. Kuna aga eestpoolt tuli kuul lähemalt, kukkus ta põlvist paindudes tahapoole selili ning Karl de Parise, ammu kadunud Pariisi küla rüütlite viimase järeltulija surnud silmad jäid tardunult põhjamaist koidutaevast vaatama.

Neli sadulasse jäänud punanägu kogunesid kokku ja tulid hobustelt maha. Nad ei kandnud mingeid sõjavärve, neid värve ei kasutatud tegelikult enam aastasadu – sestpeale kui nende kasvav arvukus siin mandril taolise lisahirmutamise mõttetuks muutis. Praegu näisid nad Askole lihtsalt tavaliste tõmmut verd meestena, ainult viletsa habemekasvuga. See viimane omadus paistis aga silma ehk ainult seetõttu, et neil kõigil oli niru habe. Eks olnud ka Põhjalasse kokku pagenute järglaste seas igasugust habemekasvu, nagu ka igasugust sorti ninasid, silmi, lõualuid või nahatoone.

Kaks sõdurit tõstsid endist viisi ükskõikselt lamava Asko jalule ja sidusid tal käed selja taha. Sõnatult. Teised kaks vaatasid üle oma langenud kaaslased ja raputasid lootusetult päid – nii vastamisi kui Askoga tegelevate kaaslaste suunas. Ikka sõnatult. See paistis Asko jaoks üsna sõnakehv rahvas olevat, vähemalt need sõjamehed siin.

Askole oli ükspuha. Ta ju oligi surma igatsenud. Juba kaua aega. Kui see asi nüüd tema eest ära otsustati, siis seda parem. Aga kiiret ei paistnud punanägudel – teisiti ei osanud ta neid oma mõttes ikkagi nimetada – sellega olevat. Muidu poleks siduda tasunud.

Vajasid nad ehk vange oma ohverdamisriituste jaoks? Mis siis ikka. Tema jaoks tegi see sama välja. Ehkki ta nüüd, mil asi tegelikuks kiskus, ei olnudki oma surmasoovis enam nii väga kindel nagu siis, kui ta sellest vaid endamisi mõtteid heietas. Aga tema tahet vaevalt keegi küsima hakkab. Nagu, muide, need omadki põhjamaa mehed, kes talle kodukülla järele tulid ja ütlesid, et viivad ta nüüd Tarbatusse.

Muidugi, Tarbatut oleks ehk huvitav näha olnud. Kuulu järgi olevat see Põhjala Liidu tähtsamaid linnu, võib-olla isegi kõige tähtsam – Asko ei teadnud täpselt. Seal olla vägevad kivimüürid ja uhked ehitised. Aga oma needusest polnud tal nagunii kuskil pääsu, olgu siis kodus, Tarbatus või seal, kuhu punanäod ta nüüd viivad. Needus oli temas eneses. Selle eest ei saanud ära minna. See tuli kaasa.

Esialgu ei paistnud neil tema äraviimisega mingit kiiret olevat. Sõdurid – neli meest, niipaljuke neid järel oligi – asetasid surnukehad kõrvuti rohule, aga hauda kaevata polnud vist millegagi ja põletismaterjali matuseriidaks ka ei kogutud. Tõsi, mida teadis Asko nende kummaliste inimeste kommetest? Oli oma metsakülas seni ainult lugusid kuulnud – peaaegu eranditult kurje. Võib-olla ootasid nad lihtsalt ülejäänud kaaslasi. Askogi mäletas, et eile oli neid palju rohkem olnud.

Mõne sõna punanäod ikka vahetasid, nii et päris tummad nad polnud. Ainult keelest ei taibanud Asko vähimatki. Vahest nad temaga sellepärast ei rääkinudki, et nemad jälle ei mõistnud Põhjala keelt – ja eesti või liivi keelt ammugi mitte.

Kaks meest istusid Asko lähedal ja tegid suitsu. See komme oli juba ammu punaste juurest siiagi levinud, nii et sellest sai Asko aru. Karl de Paris – nüüd juba kadunuke – oli samuti piipu suitsetanud. Kolmas punanägu toimetas midagi surnukehade juures. Neljas jalutas eemal, et ühe langenu laskudest ehmunud ja kaugemale traavinud ratsut teiste juurde tuua. Kõik tundus vaikne ja kui esimesed päikesekiired poleks valgustanud kolme nüüdsama elust lahkunud inimese keha, võinuks olukord paista üllatavalt rahumeelne.

Ühtäkki tungis sellesse rahuhetke midagi teistsugust. Esialgu jäi selle iseloom arusaamatuks, kostis ainult kummaline häälitsus surnute juures toimetavalt mehelt, kelle teiste poole pööratud selg tundus kuidagi nagu kangestuvat. Siis hakkas mees aeglaselt põlvist konksu vajuma, pöördus sealjuures veidralt väändudes ringi ja nüüd võis näha nuga, mis oli pidemeni tema keskkehasse tunginud. Ent selleks hetkeks istus teine samaisugune nuga – samuti pidemeni – juba ühe suitsetava sõduri kehas. Võis vaid aimata, et need ei saanud tulla kusagilt mujalt kui siitsamast tihnikuservalt nende kõrval. Aga kust nimelt?

Teine sõdur kobas alles palavikuliselt oma püssi järele, kui tihnikust kõmatas lask. Ainult kogenematu Asko ei taibanud, et see polnud musketipauk, vaid tuli vintpüssist. Punase sõduri pinges näol välgatas üllatusevirve, mis ei takistanud teda oma niisama ohtlikku relva vinnastamast ja välkkiirelt palge heitmast. Ta sai sellega hakkama, kuna võsast tulnud kuul võttis maha hoopis hobust tagasi toova sõduri, kes seni veel midagi polnud taibanud ja kes vastupidise järjekorra puhul võinuks kergemini varjuda ja vastu tulistama hakata. Aga seda kavalat strateegiat Asko ei mõistnud, isegi kui tal selleks aega jätkunuks.

Nüüd oli vangi kõrvale jäänud sõdur äkitselt üksi ja sundseisus. Ta saatis viivitamatult kuuli sinna, kust kõrva järgi pauk oli käinud ja silm pajupõõsast paiskuvat püssirohusuitsu näis seletavat. See oli viga, mida ta ei saanudki vältida.

Uue kuuli raudatõmbamise lõksak kostis juba paari sammu jagu vasakult, punanäol oli relv alles vinnastamata. Ta püüdis meeleheitlikult kiirustades kuuli rauda tõmmata, kuid püssi uuesti palge heita enam ei jõudnud, langedes nähtamatu vaenlase kiiremast lasust just niisamuti selili nagu Karl de Paris ennist.

Näis, et rahulikust paigalseisust oli möödas üksainus silmapilk, aga nüüd äkki lamasid kõik neli punanägudest sõdurit elutult maas.

Alles siis, pärast relva uue vinnastamise lõksatust avanes metsa ääristav võsapuhmas ja nähtavale ilmus – üksainus mees. Tal oli vintpüss laskeasendis ja silmad valvsalt ümbrust uurimas Pika öömusta keepmantli kapuuts oli taha lükatud ja tumedad, mõnevõrra sasitud juuksed rippusid õlgadeni. Mantli alt paistsid ainult niisama mustad säärsaapad – värv, mida kandsid vaid need, kes endast eriti ei hoolinud. Või ei hoolinud sellest, mida teised neist arvavad. Ta tundus pikka kasvu, kuid kas ta oli paks või kõhn, seda polnud lohmaka mantli alt näha. Liigutuste kassiliku nõtkuse järgi otsustades võis ta olla pigem sale, aga jõuline. Vanus jäi kohmakalt piiratud täishabeme tõttu ebamääraseks, kuid halli habemest ega juustest ei paistnud.

Ta ei vaadanud endistviisi seotud kätega istuva Asko poolegi, justkui poleks viimast üldse siin. Kõigepealt läks ta esimese, noaga surmatu juurde, tõmbas tapariista välja, pühkis selle vastu laiba rõivaid verest puhtaks ja pistis hetkeks keebihõlmu paotades tuppe tagasi. Siis kordas ta sama protseduuri Askole lähema noaohvri juures, ainult et nüüd rändas terariist saapasäärde. Kuuliga tabatule heitis ta vaid põgusa pilgu, olles oma lasketäpsuses nii ligidalt nähtavasti kindel. Ja Askost tegi ta veel vähem välja. Ka mitte küsimusest, kes võõras üldse on. Ainsaks vastuseks oli tõmmunahalise mehe hetkeline pilk üllatavalt erksinistest silmadest – külm nagu jäine hingus ja võitluspinge tõttu ühtaegu veidralt lõõmav. Kohe pöördus ta pilk taas mujale.

Kas temagi ei osanud ühiskeelt? Aga häält teha võinuks ju ikka. Või vähemalt kuidagi märku anda.

Selle asemel kõndis kummaline võõras poolsada sammu neljanda langenuni, sõrm endiselt päästikul. Tolle puhul polnud tal vist veel täit kindlust, aga ta jäi kohapeal ilmselt vaatlusega rahule – et sealtpoolt pole ootamatut kuuli enam karta.

Ta laskis relva alla, pani selle langenu kõrvale kükitades siis üldse käest ja kontrollis kaelalt lamaja südamelööke. Seejärel vabastas sõduri ettevaatlikult püssist, mis oli tollel rihmaga üle õla heidetud, ja tõi oma mantli alt nähtavale valge linase riidetüki. Lahti volditult osutus see küllaltki suureks. Tundmatu rebis riide kaheks, voltis mõlemad pooled uuesti kokku ja toppis haavatu mundri alla, ühe kuuli sisenemis- ja teise väljumishaavale. Siis korjas ta üles lamaja relva ning padrunitasku, tuli nendega metsaservale tagasi, pani maha ja... kadus ikka veel sõnagi lausumata metsa. Ikka vaikselt nagu vari.

Endiselt seotud Asko ei osanud midagi mõelda. Kui varasemale kolmele tapetule poleks lisandunud veel kolme ning üht haavatut, võinuks arvata, et siin pole üldse keegi käinud. Ainult et need surnud ja haavatu ju olid – koos Karl de Parisega nüüd siis seitse. Kõik peale tema, Asko. Miks too viirastuslik Vari ka tema pihta ei lasknud? Või miks ta Askot vabaks ei päästnud, kui vaenlaseks ei pidanud? Köidikud olid tugevad. Asko polnud kindel, kas ta neist omal jõul õhtukski lahti saaks.

Või oli siia oodata veel kedagi, kellele too võõras sõdalane ainult teed puhastas? Miks ta muidu haavatud vaenlase eest nii halastavalt hoolt kandis, aga siis maha jättis, kui toda hiljem siiski elavana ei vajatud?

Seotud kätega Asko nagunii kaugele ei jõuaks, mõne hobuse selga igatahes kindlasti mitte. Ta ei suudaks nende kammitsaidki lahti harutada. Püsti oleks küll saanud ja võinud hakata jalgsi komberdama.

Aga kuhu õieti? Kui teda ei taheta ära lasta, siis ta ei pääse niikuinii kuskile.

Vari, nagu Asko teda mõttes nimetas, naasis peagi. Seega oligi ta tahtnud vaid kindel olla, et kinniseotu vahepeal minema ei ratsuta. Aga nüüd võis võõra tulekut ka kuulda. Tõsi, mitte meest ennast, vaid läbi võseriku talutatavat hobust – see oli tõeliselt väärt loom, niipalju kui Asko oma külamehetarkuses otsustada oskas.

Ka seekord ei teinud kummaline võõras istujast väljagi. Ta korjas hoopis kokku kõigi langenute vintpüssid ja padrunitaskud ning kinnitas rihmadega oma ja veel kahe hobuse sadulate külge. Kuid siis ta lõpuks rääkis esimest korda – oma hobusega. Keelt, mis ta huultelt vallandus, polnud Asko enne kunagi kuulnud.

Lõpuks, otsekui alles nüüd kössitajat märgates, tuli võõras noormehe juurde, päästis tal käed vabaks ja sõnas üsna heas, kuigi mitte päris puhtas liivi keeles, mis Asko silmad pärani ajas: „Su vereringe vajab ehk pisut taastumist. Vali seni endale veel üks hobune välja. Me läheme kumbki kahega, et teel vahetada.”

„Kuhu?” küsis Asko ja kohmetusest tegi ta seda hoopis ühiskeeles.

„Mis sa ise arvad?” muigas võõras, samas keeles vastates. „Tarbatusse muidugi. Sealt punanahad sind kätte ei saa.”

„Miks nad mind üldse tahavad!?” purskas Asko. „Miks nad kõik mind tahavad?”

„Vaat seda küsi juba minust targematelt,” soovitas võõras eemaldudes, et rännakuks viimaseid ettevalmistusi teha.

„Aga see haavatud punanägu?” imestas Asko, nähes, et võõras kavatseb ilmselgelt lahkuda ilma meelemärkusetu sõdurita, kelle eest enne ometi hoolt oli kandnud. Võis ju olla, et mees ei talunudki hobuse selga tõstmist, aga... miks oli siis üldse vaja temaga vaeva näha?

„Rohkem saab tema heaks teha ainult tema õnn,” ühmas võõras vastumeelselt. „Ta kas leitakse omade poolt või ta sureb.”

Kui nad kiire traaviga teekonda alustasid, kummalgi üks varuhobune kõrval, sai Asko kohmetusest võitu ja küsis: „Kuidas ma tohiksin sind nimetada, aulik isand?”

„Isandaks pole vaja,” tuli vastuseks. „Aga kui sa just pead, siis kutsu mind Üksiklaseks.”

„Kummaline nimi,” imestas Asko, saanud julgust sellest, et võõras end isandaks ei tituleerinud.

„Lihtsalt sellepärast, et enamasti teen ma oma tööd üksinda,” selgitas Üksiklane. Ja nüüd kõlas jutt juba puhtas sakala murdes.