Читать книгу Lõhestusjoon - Tiit Tarlap - Страница 7

Nad võtsid käigu Asko juurde ette alles hilisel hommikul. Mõlemad surmväsinud teelised vajasid kõigepealt puhkust. Nüüd, mil otsitav oli punanägude eest ära toodud, polnud jutuga enam tulikiire. Lisaks mõistis Üksiklane, et eelolev usutlemine ei tohtinud olla pealekäiv või muidu ei saavutaks nad kuigi palju. Seda ei saanud läbi viia väsinult, pinges ja sundivalt.

Et kohale toodud noort külapoissi arvukate juuresolijatega mitte ära hirmutada, läksid Sakala Jaanus ja Üksiklane vaid kahekesi. Teistel tuli oma uudishimu talitseda ja igapäevaste töödega tegelda.

„Said sa temalt midagi juba teel ka teada?” küsis ülemmeister minnes. Öösel, teiste juuresolekul polnud Üksiklane kuigi jutukas olnud, aga see oli tema juures tavapärane. Ja mehe silmadest vaatas siis vastu ilmselge rampväsimus. Ta rääkis vaid kuivade nappide sõnadega, kuidas kõigepealt de Parise sõjasalk ülesannet täites otsa sai („Eks mõned jõudsid ehk lõpuks laiali joosta, need tilguvad pikapeale tagasi.”) ja kuidas hiljem suri ka rüütel ise.

Üksiklane oli varju hoides kogu aeg lähikonnas liikunud – ilma asjade käiku sekkumata, enne kui sellest tõepoolest kasu tõusis. („Kuus vintpüssi ja padrunid andsin all vahtkonna relvurile üle. Piisake küll, aga asjaks ikka.”)

„De Parise oleksin võib-olla päästa saanud,” tunnistas ta kahetsevalt, „aga ainult siis, kui tal oleks õnnestunud metsa jõuda. Lagedal poleks me ka kahekesi toime tulnud – kuue vindi vastu. Ja siis oleks Asko punanägudele jäänud. Aga tema see põhiküsimus oligi.

Mulle jäi üle ainult varitsusrünnak. De Parise vaprus, kui ta vist suisa ime varal kaks punanägu maha võttis, tegi asja lihtsamaks. Ja mina ei saanud teda isegi matta ega ka kaasa tassida,” lisas ta kahetsevalt. „Viies hobune oleks meid takistama hakanud. Nii palju rihmu polnud mul ka, et teda kindlalt sadula külge köita. Pidime sealt kähku kaduma, enne kui uued punanäod välja ilmuvad.”

„Ma saadan kellegi vaatama,” ütles Conrad. „Kui ta seal veel alles peaks olema.”

Üksiklane vaikis veidi ja lisas: „Karl pidas ennast frankiks ja ma jätsin ta südame kaasa toomata. Nemad olid kristlased ja talle poleks niisugune asi meeldinud.”

Teised noogutasid selle peale mõistvalt. Üksteise kombeid oli austama õpitud.

Mis südamesse puutus, siis siin võis olla seos just punanägude endi kurikuulsa ohverdamistavaga, kus südamed lõigati välja elusatelt ohvritelt, kuid mõnede valgete rahvaste sõdalastele sai kombeks lõigata südamed välja oma kaaslastelt, kes olid lahingus langenud. Muidugi vaid siis, kui lahinguväli niigi palju nende kätte jäi, et see võimalik oli. Enamasti juhtus see vaid ülekaaluka üllatusrünnaku korral metsalahingutes. Põhjala Liidus annetati kehad itkulaulu saatel tuleriidale langemispaigal, aga südamed toodi koju tagasi. Seal maeti need hiide ja istutati iga maetud südame kohale noor tamm. Iga tamm hiies märkis ühe langenud relvavenna südant.

Üksiklane jättis ütlemata, et Karli usk oli talle üksnes käepärane vabandus. Ta oleks selle tema jaoks metsikuvõitu kombe nagunii täitmata jätnud. Kui Karl polnuks kristlane, pidanuks lihtsalt mingi muu vabanduse välja mõtlema. Aga vabandust oli tal vaja, et mitte enda kohta veel rohkem küsimusi tekitada.

Nüüd, hommikul, kui ülemmeister küsis teel teada saadu kohta, kehitas ta vaevumärgatavalt õlgu.

„Kiirrännak ei ole hingepuistamiseks just parim aeg. Jah, ta näeb nägemusi. Paistab, et kaunis kummalisi. Aga rääkida ta neist palju ei tahtnud. Ega ma peale pressinudki. See olnuks nagu suuga herneid püüda. Kihutasime peatusteta, ühelt hobuselt teisele hüpates, isegi tukkusime sadulas – kordamööda.”

Ta ei hakanud mainima niigi selget: et usalduslikuks vestluseks peab enne ka pisut tuttavamaks saama. Võhivõõrastele ei pihita.

„Tegelikult küsis hoopis tema minult, miks kõik teda järsku jahivad. Ma ei osanud muud kosta, kui et seda peab mõnelt targemalt küsima. Tahaks teada, kes see küll on.”

„Karta võib, et tegelikult tema ise, ainult ta ei tea seda veel,” arvas ülemmeister. „Meil sinuga tuleb see talle kuidagimoodi selgeks teha.”

„Me peame selle kuidagimoodi koos temaga lahendama,” juurdles Üksiklane. „Peame teda avameelseks julgustama ja liitma sinna juurde siis selle, mida mina mayadest tean. Mingi seos peab ometi olema. Miks nad teda muidu nii väga tahtsid?”

Ülemmeister noogutas. See, et noorem mees vestles temaga nagu võrdsega, ilma tiitlit kasutamata, ei häirinud Jaanust. Omavahel need kaks niimoodi rääkisidki.

„Kutsu mind ka tema juures ainult Jaanuseks,” ütles ta nüüd. „Ülemmeistri nimetus võib poissi hirmutada. Iseasi, kui just peabki hirmutama. Aga siis tuleb enne kolm korda järele mõelda, kas see asja mitte hullemaks ei tee.”

Üksiklane oli niigi taibanud, et valitseja ei kavatsenud esineda iseendana. Ta riietuse kattis üleni vana hallikas keep ilma ainsagi ehteta ja selle alt paistsid väga lihtsad kantud saapad, millel polnud isegi kannuseid.

Asko kössitas talle puhkamiseks antud kambris sängiserval ning nägi õnnetu ja nigel välja. Kõhnad õlanukid näisid tahtvat läbi halli räbaldunud hame tungida. Asi ei seisnud külmas, näljas ega ka hirmus. Kamber oli talutavalt soe, lauale toodud toidust seisis enamik küll alles, aga sellest oli söödud. Ja kõhna noormehe pilk polnud mitte hirmunud, vaid – ükskõikne. Teda kauem tundnud Üksiklasele hakkas üha enam paistma, et niisugune seisund ongi tema jaoks tavaline.

Muidugi võis kõne alla tulla veel koduigatsus. Ta oli kodunt lihtsalt pikema jututa välja rebitud ja sunniviisil kaasa viidud. Aga miski ütles kogenud silmale, et masendus ja apaatia vaevavad noormeest juba ammu enne kodukülast lahkumist. Ja niisugusel juhul pidi see olema mõne pikemat aega väldanud paine tagajärg.

„Hommikust, Asko!” alustas Üksiklane juttu, et seda kuidagi üldse alustada. „Kas ärkasid ammu?”

„Siis, kui süüa toodi,” tuli nagu kohkunult vastuseks. „Hommikust, Üksiklane,” lisas noormees kohmetult.

„See on mu hea sõber Jaanus,” tutvustas Üksiklane ülemmeistrit ja tundis end nende sõnade juures kaunis narrilt. „Ta tõi meile hüva rüübet kaasa. Pole küll veel lõunagi käes, aga ta arvas, et pärast sihukest reisi teeb see meile mõlemale head. Aitab kiiremini jalule saada. Sa ju ikka jood meiega?”

Talle endale tundus algus tõesti nigel. See mõjus nii võltsilt kui üldse võimalik. Üksiklasel polnud aimugi, kuidas nende kõigi vanusevahesid arvestades noore poisiga loomulikult rääkida. Proovi, kuidas tahad, ikka kukuks see kuidagi ametlikult välja. Aga just viimast tuli algusest peale vältida. Õnneks pidi siin nooruki jaoks kõik võõralt mõjuma, nii et ehk jäi võltsus selle varju.

Asko noogutas tervituseks ka ülemmeistri – õigemini lihtsalt Jaanuse suunas, tõusis, räbaldunud hame poolde reide rippumas, ning astus paljajalu laua juurde. Pastlaid ja maavillaseid sukki ei olnud ta jõudnud jalga tõmmata. Need olid veel halvemas seisukorras kui hame ja püksid.

Tegelikult ei liigutanud ta end soovist juua. Ta täitis lihtsalt käsku. Kuigi Üksiklane oli öelnud, et ta pole isand ja oli teda kogu ühise reisi vältel võrdse kaaslasena kohelnud, ning ehkki ta Jaanust üldse ei tundnud, tajus Asko instinktiivselt, et nad on temast tähtsamad. See polnud mingi kunst. Siin olid kõik temast tähtsamad. Seda taipas ta kas või eine lauale kolksatanud teenri põlglikust käitumisest. Oleks ilmagi taibanud. Ta polnud rumal. Nüüd ta siis istuski kuulekalt lauda. Need kaks olid vähemalt sõbralikud.

Mõlemad öised saabujad kosutasid end koos Jaanusega. Siis ütles Üksiklane, lootes, et magus, aga üsna kange jook ehk mõju avaldab: „Jaanus kuulis meie seiklusest ja läks ärevile. Ka teda ajasid punanäod kord nooruses taga, nii et talle meeldiks kogu selle loo algust kuulda saada. Mina teadsin ainult teist poolt täpselt.”

Asko rääkis kuulekalt, kuidas teda külast „ära korjati”, kuidas ööhakul punanägude otsa satuti ja kuidas nad Karl de Parisega ainsal hobusel pimedusse põgenesid ja ära eksisid. Ning millega see aovalguses lõppes. Ta ei öelnud ülemmeistrile ja Üksiklasele midagi uut. Mehed ei oodanudki seda. Küll aga muutis mõdu muidu sõnaahtra noormehe jutu aegamööda ladusamaks ja seda ootasid nood kaks tõepoolest. Üksiklane valas hoolsalt lisa. Alles nüüd oli aeg pärisjuttu ajada.

„Kas mäletad, kuidas sa meie kohtumisel teada tahtsid, miks kõik sind otsivad?” küsis ta. „Mina veel vastasin, et seda peab küsima kelleltki targemalt.”

Asko mõdust elavnenud silmad avardusid ja ta noogutas. Üksiklane läks otserünnakule.

„No vaata siis, milles on mure. Ma küsisin siin kantsis nende targemate käest. Tuleb välja, et nemad ka ei tea. Isegi mitte see mees, kes salga sinu järele saatis. Usu mind, see kõlab kui nali, aga tema ka ei tea.”

„Ku-kuidas see võimalik on?” muutus Asko pilk uskumatuks. „Miks ta siis üldse...?”

„Sind punanägude eest ära tahtis tuua?” tegi ka Jaanus suu lahti. „Ta sai kuidagi teada, et just punanäod võivad sulle järele tulla, ehkki ei teadnud, miks, ja otsustas su enne ise ära tuua. Sa oled ju valge. Meie inimene.”

Ta jättis lisamata kurva tõsiasja, millega Askol polnud midagi peale hakata: et keegi ei uskunud punanägusid üle piiri tulevat nii suurel hulgal ja sõjaväeliselt. Seitse-kaheksa nende valgenahalistest sulastest, kellest teisel pool piiri vaevalt et puudust tunti, oleksid töö palju vaiksemalt ära teinud. Sääsesoo külas polnud neile millegagi vastu hakata. Pealegi poleks mayade kahvanäolised teenrid – nagu too nuuskur kõrtsis – mingit kahtlustki äratanud. Nad võinuksid esineda omadena.

Kust aga vastaspool üldse pidi teadma, et Askoga äkki kiireks läheb? Ainus seletus oli, et mayade salakuulajaid pidi kõrtsis olema kaks. Teine jäi kohale ja just temale harjusk end omakorda paljastaski – oma imelise kainekssaamise ja Põhjala Liidu suunas kihutamisega.

Kõige hullem asja juures oli, et ohutuses kindel olles ei öelnud Conrad von Turaida Karl de Parist teele saates talle üldse, milles asi seisab. Selle eest raputas ta endale nüüd vist juba keskööst saadik tuhka pähe. Sõdalane sai lihtsalt käsu üks kindel mees selgelt nimetatud kohast üles leida, kohale tuua ja kõik. Mis selles siis rasket oli? Seega ta läks. Ja hukkus, ning tema salk samuti.

Ega ülemmeister ennastki süütuna tundnud, samuti „Silma ja Kõrva” juht Sigtuna Ragnar. Nemad olid ainsad, kes midagi taipama oleksid pidanud. Üksiklane, kes võib-olla olekski taibanud, kuulis kõigest alles liiga hilja ning ratsutas ainult teistele järele.

Praegu oli selle üle muidugi juba asjatu kurta. Punase surve all oli langenute hulk aegade jooksul lugematuks paisunud. Varsti pole võibolla terves Põhjala Liidus enam kedagi järel, kes üldse langeda võiks, kuna kõik on seda juba teinud. Täna oli tähtsam, et ettevõtmine ise ikkagi teoks sai ja see poiss nüüd siin istus.

„Nii et seda ta ei teadnudki, miks punanäod mind tahavad?” kordas Asko taas ühtaegu masendunult ja pettunult.

„Ei, aga siit nad sind vähemasti enam kätte ei saa – või kui, siis ainult koos kogu Põhjala Liiduga,” lohutas Üksiklane, Asko kruusi turgutuseks lisa valades. Ise aga juurdles, kahtlus südames, kas mõningane oht selleks oligi äkki olemas? Selge, et Askot peeti teisel pool ülitähtsaks. Kui tähtsaks aga tegelikult? Kui tähtsaks keegi üldse oskas teda pidada?

„Vaata,” ütles ta vaikselt, aga sisendavalt. „Me mõlemad Jaanusega arvame, et siiski on üks inimene, kes teab, miks nad sinu järele tulid.”

Nooruki silmis oli üksainus suur küsimus.

„Sina ise,” poetas Üksiklane.

„Mina?!” Jahmatus Asko silmades oli suur ja siiras. Ta vaatas Üksiklast, otsekui oleks too öelnud midagi tolles võõras keeles, millega oli seal, surnukehadest ääristatud metsaserval rahustanud oma hobust.

„Kedagi teist ei ole,” noogutas Jaanus. „Aga meie oleme sulle abiks ja aitame vaagida. Igaüks on natuke omamoodi. Mõtle, mille poolest oled sina muudest inimestest teistmoodi?”

Kui Asko midagi ei kostnud, ütles Üksiklane: „Sa näed ju nägemusi nagu manatark.”

„Ei,” vaidles Asko. „Meie kandis on kaks manatarka. Nemad näevad tõepoolest... asju. Aga neil ei ole pärast seda nii hullult paha olla. Mina näen ainult rumalusi ja pärast seda on mul kole... ma ei tea – mis. Ja nemad võtavad enne rohte ja jooke ja näevad asju siis, kui nad tahavad. Aga mina ei võta midagi ja kui see tunne tuleb, pean ennast hoopis tagasi hoidma, et nii ei juhtuks. Ma ei tahagi... et see juhtuks. Ainult et iga kord minu tahtmine ei aita ja siis see tuleb ikka.”

„Mis tuleb?” küsis Jaanus ettevaatlikult, et ilmselgelt masendatud noormeest mitte liialt raputada. „Mis siis juhtub, kui see tuleb?”

„Ma hakkan siis nägema!” pahvatas Asko piinatult. „Aga ma olen kuskil mujal. Seal on kõik võõras. Inimesed on võõrad ja asjad on võõrad ja keeled on justkui võõrad, aga ma justkui saan neist ikka mingil moel aru. Ainult et seda pole ju olemas! Ja kui ma tagasi olen, siis... on mul nii hirmus halb ja see võib kaua kesta. Kohe algul on päris pahasti, pärastpoole hoiab kergemat vimma vahel oma kaks päeva sees. Alla poole päeva pole kunagi.”

„Kas sa ei saaks rääkida, mida sa näed?” uuris Üksiklane. „Nendest kohtadest.”

„Noh, need pole üldse päris. Ma mõtlen... Ma olen ju teistes külades käinud, ükskord Turaida linnas ka. Ja... kui me nüüd siia Tarbatusse ratsutasime, olid need ka kõik võõrad kohad, kust me läbi tulime. Aga need olid päris, mis sest, et ma neid varem näinud ei olnud. Aga need, mis ma siis näen, need ei ole.”

„Võib-olla on seal kõrgeid mägesid?” aitas Üksiklane, pälvides ülemmeistri mõneti üllatunud kõrvalpilgu. „Kohe väga kõrgeid, nii et ulatuvad taevani ja on kaljused? Või merd? Oled sa kunagi merd näinud? See on niisugune veteväli, et silm teist kallast ei näegi.”

„Ma olen kuulnud, mis asi on meri!” hüüatas Asko närviliselt. Pinge ja joodud mõdu ei lasknud tal lauakaaslaste tundmatu, aga kindlasti kõrgema seisundi ees enam liigset aukartust tunda. „Ja ma olen kuulnud ka mägedest ja isegi jõgedest, millest on raske üle näha. Inimesed ju jutustavad. Harjuskid käivad meilt läbi ja toovad uudiseid. Aga need kõik on päris. Ainult see, mis mina näen, ei ole. See...”

Äkki näis talle midagi meenuvat. „See rüütliisand, kes surma sai...”

„Mis temaga oli?” muutus Jaanus veel tähelepanelikumaks. Üksiklane seevastu lausa rippus silmadega Asko huulte, silmade, näoilme küljes – kõige küljes, kust kas või poisi teadmata võis mingit selgust välja paista.

„Ta ütles, et tema nimi tähendab ühte kohta, ühte küla nimega Pariis ja et seda pole enam ammu olemas. Aga mina teadsin seda nime. Ma olin seda näinud. Ainult et see polnud mingi küla, vaid...

Noh, ma olen Turaidas käinud ja nüüd nägin Tarbatut, kuigi öösel. Need on linnad. Aga see... See oli nii suur... Ja kuidagi ma teadsin, et see on üks Euroopa suurimaid linnu. Mitte kohe, aga lõpuks. Tegelikult oli see Chakuatso, aga seal nad pidasid seda Euroopaks.”

„On palju suuremaid linnu kui Turaida või Tarbatu või Sigtuna,” ütles Üksiklane, häält rahulikuks sundides. „Kui sa näeksid kas või Uus-Copani või Mayapani Chakuatsos või Tenochtitlani suure mere taga. Ka asteekide Londynum on suur ja paljud teised. Kas seal sinu Pariisis oli punanägusid?”

„Seal oli igasuguseid nägusid – valgeid ja pruune ja musti ja punaseid. Kõige rohkem muidugi valgeid, meiesuguseid – palju rohkem kui teisi. Ja millised majad seal olid! Nagu mäed! Ja vahel oli öösiti sama valge kui päeval. See on küll teistmoodi. Päike ei paistnud ja kuu ka mitte, taevas oli must. Aga all oli kõik ikka valge ja...”

Nooruk hingeldas. Tema hääl kostis sama tasa kui enne, ent toon jättis mulje, nagu karjuks ta erutusest.

„Mööda laiu tänavaid jooksid imeliku urinaga võõrad ratastel loomad ja nende loomade sees istusid inimesed. Need pidid olema loomad, nad ju liikusid ise. Ei hobused, härjad ega keegi muu neid ei vedanud. Seesuguseid polnud üldse näha. Kui need ratastel loomad seisma jäid, lasksid nad inimesi uste kaudu sisse ja välja. Ja neil inimestel polnud seest tulles häda midagi. Ja...”

Ühtäkki Asko vakatas. Tema silmad pöördusid pahupidi ning siis kukkus ta toolilt põrandale veel enne, kui Üksiklane või ülemmeister liigutadagi jõudsid. Mõlemad kargasid ainult hilinenult püsti.

Asko lamas vaikselt põrandal ega liigutanud enam. Isegi ta kõhna keha kukkumine oli olnud kohatult vaikne. Seisjad silmitsesid teda mõne hetke tummas ehmatuses. Üksiklane sai esimesena hääle tagasi.

„Nii see tal siis käibki,” ütles ta tasa. „Paistab, et me ärritasime ta sellest rääkima sundides liiga üles ja… siis see juhtus.”

„Huvitav, kui kaua see kestma peaks?”

„Seda unustas ta öelda. Kui ta isegi teab. Alati ei olegi vahest ühtemoodi.”

„Me peame Metsala Aguri kutsuma,” arvas ülemmeister.

„Ravitseja? Mida tema siin tegema peaks? Ta ei tea sellest midagi.”

„Keegi peab ju poisi juurde jääma. Minul on muidki muresid kui oodata, millal ta jälle silmad lahti saab. Küllap sinul samuti.”

„Ei,” raputas Üksiklane pead. „Minul midagi sellest tähtsamat praegu küll ei ole. Küsimus on, kas me teda liigutada üldse tohime või peab sinna jätma, kuhu kukkus?”

„Ega temaga põrandal midagi hullemat enam ei juhtu, kui juba juhtus,” arvas Jaanus. „Aga Metsala saadan ikka. Poiss ju ütles, et tal pidi pärast... tagasi tulemist kole paha olema. Ehk oskab Agur leevendada. Parem muidugi on, et sina ka jääd. Kui ta toibub, anna mulle teada. Panen kellegi ukse taha ootama.”

„Ma tundsin Karl de Parist päris hästi,” ütles Üksiklane mõtlikult, „Tean, kus see tema esiisade Pariis asus. Täpsemini ehk, kui ta ise teadis. Just selle koha peal seisab praegu Uus-Copan.”

„Chakuatso vana pealinn?” kergitas ülemmeister kulme. „Seal, kust sa ise…”

„Jah, pealinn enne seda, kui nad veel kaugemale itta liikudes keskuse Seine’i äärest Odra äärde nihutasid. Aga Uus-Copan on oma kakssada aastat vanem kui Mayapan ja tegelikult jäi vaimuelu keskus endiselt sinna. Niisugust asja riikliku otsusega üle ei vii. Mayapan seevastu rajatigi nimelt just pealinnaks.”

„Sa elasid Uus-Copanis – kui suur see õieti on?”

„Väga suur, ülemmeister,” ütles Üksiklane kuivalt. „Seal üksi elab vaat et sama palju rahvast kui terves Põhjala Liidus kokku.”

Sakala Jaanus langetas hetkeks silmad. Seal üksi... Lisaks kõik muud linnad ja maad. Ta ju teadis, teadis kõike, aga ikka oli raske selle peale mõelda. Kogu punanägude kohutava arvukuse peale, nende sõjalise üleoleku peale…

Viimane oli nüüd nii suur, et nad võinuksid välja saata ka üksnes tuhat meest vintpüsside ja suurtükkidega ning kogu Põhjala Liidu ühendatud vägi oleks avamaises lahingus laiali löödud nagu... Neid, viimaseid vabu valgeid, ei vaevunud punased enam vaenlastekski pidama. Karulaane Vello võrdlus kärbsest ja lapatsist oli veel pehmesti öeldud. Metsade rüpes poleks asi muidugi niisama lihtne. Aga mis see enam luges, kui läkski veidike kauem…

Ent ta võttis end kohe kokku. Mis siis, et neil jäigi vaid imele loota. Imesid võis ju ette tulla. Üks väike ime lebas praegu tema enda jalge ees kambripõrandal. Kui nad vaid teaksid, mis sorti ime. Nende olukord ei lubanud pirtsakalt valida. Uurida tuli kõike ebatavalist. Tavalisest polnud enam abi.

„See vaevatud Asko rääkis Pariisist,” juurdles ülemmeister. „Või, tähendab, Uus-Copanist. Punaste linnast. Ja just punanäod hakkasid teda jahtima. Sina aga ütled, et seal on mayade vaimne keskus? Noh, see, mis selle poisiga toimub, on ka vaimne. Ta keha on ju veel siin – või kuidas?”

„Nii see on,” noogutas Üksiklane. „Kunagisel Pariisil ja praegusel Uus-Copanil pole suuruselt küll rohkem ühist kui sääsel ja tarval, aga koht on tõesti sama... Ja...” Ta peatus ebaledes.

„Ja...?” surus ülemmeister kannatamatult takka.

„Mayad on siit vaadates üsna kummaline rahvas,” pomises Üksiklane, kätt laubale tõstes. „Seda on küll võõrad rahvad üksteise jaoks alati. Ja kui jutt käib juba rassidest, ei olegi teisest vist päris lõpuni võimalik aru saada. Minevik, kust me tuleme, on liiga erinev...”

„Aga sina ju...” alustas Jaanus, kuid peatus järsult, isegi nüüd, mil keegi kõrvaline neid ei kuulnud.

„Kuidas minuga on, tead sa isegi,” ütles Üksiklane kumedalt. „Aga siin tead ainult sina, ja parem, kui see nii ka jääb. Saad isegi aru, mispärast.

Mis ma ütelda tahtsin, on see, et lisaks tavalistele erinevustele on mayadel veel midagi, millest ka nende hulgast vaid vähesed teavad ja mille vastu veel vähesemad endiselt huvi tunnevad. See unustati, läks suuresti kaotsi juba ammu enne, kui nad üle ookeani tulid. Praktilise maailma, tehnika kiire tõus, mis neid nii tugevaks tegi, on taolise huvi surmanud.

Aga nüüd hakkab just seesama areng vana ja unustatut uuesti elustama. Justkui uuele ringile minnes. Paljutki vaadatakse värske pilguga. Vähemalt mõnes kitsas ringkonnas arvatakse, just praeguste uusimate saavutuste najal, et vana täielikult kõrvale jättes on ka mitmest olulisest teetähisest kasutult mööda mindud. Neid püütakse uuesti üles leida. Nende rahvaste juurest, kus nad veel alles on.”

„Ja nemad sind siia saatsidki,” nentis ülemmeister nii tasa, et seda poleks kuuldud isegi samas toas mõne sammu kaugusel. „Pooleldi maya, nagu sa oled.”

„Jah, onu,” noogutas Üksiklane. „Pooleldi maya ja pooleldi sakalane, nagu ma olen.”

Ta vaikis hetke. „Mina ise ei tea seda iidset salaõpetust – aga võibolla ainult pärimust – kaugeltki hästi. Minust targemadki ei tea, ja nende hulgas olen mina ainult õpilane. See nõuab väga pikka pühendumist. Oskan öelda niipalju, et arvamus – aga võib-olla ainult uskumus – pärineb mayade meretaguselt kodumaalt. Eelkõige linnast nimega Cholula, mida ammu enam pole. Vana-maya keeles tähendab see – need, kes on lahkunud.

Väga ammu jäeti see linn miskipärast maha – täiesti tervena. Keegi ei tea enam, miks. Ega ka mitte seda, kuidas? Just see on põhiline. Ja niisuguseid linnu on veel. Just samast iidsest ajast. Keegi ei asunud neisse enam kunagi. Nüüd on enamiku niisuguste linnade maised jäljedki ammu kadunud. Aga teadmised – nende raasud – hingitsevad edasi. Ootavad, et praegune inimene nad oma uute teadmistega jälle lahti seletaks. Et leida minevikust tulevikku. Sellest minevikust, mis teil siin on veel olemas, aga vägeva tehnikaga mayadel enam mitte.”

Ta vaatas mõne hetke mõtlikult mingisse ebamäärasesse punkti. Jaanus ei pööranud talt silmi, kuid ei kiirustanud ka tagant. Kui kõneleja sai rääkida segamatult, tegi ta seda selgemini.

„Ringkond õppinud inimesi,” ütles Üksiklane, vältides sõna „õpetlane”, mida Põhjalas ei tarvitatud, „kes sellega tegelevad, ei taha, et eri rassid kaoks või et nad ühe rassi ülemvõimu alla ja ühesugusteks surutaks. Neil, punastest tehnilises mõttes mahajäänumatel rahvastel on võib-olla palju selgemini säilinud need teadmised, mille tehnika teed läinud punased rahvad on kõrvale jätnud ja unustanud. Siin võib veel alles olla teetähis, millest kunagi hooletult mööda mindi.

Sellest ei saa siinsed inimesed ilmselt ise aru ega oska seda ära kasutada, samamoodi nagu punased rahvad kunagi minevikus. Kui aga nüüd ühendada see, mis on iidsetel rahvastel veel säilinud, ja mayade praegused teadmised, milleni on jõutud võib-olla just oma vanast pärandist ilmajäämise hinnaga, siis võib maailma kohta väga imelikke asju selguda.

Sellepärast me ei tohiks lubada, et teised rassid alla surutakse. Et nende veel säilinud esindajad oma juured kaotaks. Sest siis kaoks ka pärand selle elusal, ehedal kujul.

Põhjala Liit peaks puutumatul kujul alles jääma, samuti need valged, kes Sarmaatiast põhja tundratesse taganesid. Ja must rass lõunas Vahemere taga ja kollane siit kauges idas. Punased mehed ei ole veel jõudnud kõike allutada, purustada ja ühetaoliseks trampida. Aga oht, et see hävitustöö viiakse lõpule, on järjest suurem. Tarvitseb ainult kusagil leiduda midagi, mida punane mees himustab, ja pärisrahvas aetakse minema või heidetakse alla.

Midagi läheb kahjuks alati tarvis. Alati. See on konkurentsi maailm, ja konkurents kihutab halastamatult tagant, aga meie pisikestel ringkondadel Uus-Copanis – või ka mujal – puudub praegu igasugune võimalus poliitikat muuta. Kui me tõepoolest suudaksime ette näidata midagi käegakatsutavat, mis veenaks, vaat siis… Midagi, millel oleks soodus tähendus ja mõju ka meie tänapäevale, sellelesamale konkurentsile. Siis... tunnustataks ehk ka kõrgemal tasandil valgete iseolemise väärtust… kas või lihtsalt sellesama kasu pärast, mis praegu sunnib punaseid mehi vastupidi toimima.”

„Ja meie maksame niikaua mayadele „liitlasmakse” ja kui nad kuskil sõda peavad, veel erimakse,” ütles ülemmeister hapult.

„Ja teie maksate makse ja erimakse nagu sõja puhul kõikjal,” noogutas Üksiklane, „ja peate sellegi eest taevast tänama. Iseolemine säilitab rahva vähemalt sellena, kes ta on. Põgenik või ikestatu seda enam ei ole. Või vähemalt mitte kauaks. Me räägime aastasadadest, onu, mitte ühe inimese elueast.”

„Ja sa ütled seda kõike alles nüüd!” Ülemmeistri toonis peitus solvumine ja sõnatu, kuid tuntav etteheide. On’s siis niisugune tänu selle eest, et ma sind siin segamatult toimetada lasen ja oma võimuga varjan?

„Sa pole varem küsinud,” kehitas Üksiklane õlgu. „Laias laastus olen seda õigupoolest kogu aeg rääkinud.” Ta teadis isegi, et vastus pole ammendav, aga rohkemat öelda tal polnud.

„Väga laias laastus,” kõverdas Jaanus huuli. „Nii laias, et inimestest, kes minevikust tulevikku otsivad ja kelle hulka sa nähtavasti kuulud, kuulen küll esimest korda.”

Üksiklase vastus oli pisut põiklev. „Ma olen sulle palju rääkinud. Palju on ka rääkimata. Ja väga paljust ei saa ma ka ise aru. Ühe inimese arusaamised on piiratud.”

„Tänan!” hammustas ülemmeister. „Sellega tahtsid sa muidugi viisakalt öelda, et mina siin oma nõdra mõistusega ei saaks aru. Mis tähtsus sellel poisil sinu arvates ikkagi on?” küsis ta, osutades Askole, kes endises poosis maas lamas. „Kui sa oskad natuke täpsemalt ütelda kui seni. Mis tähtsus on just temal, mitte sellel udusel jutul pärandist.”

„Aga just selle pärandi tõttu tal ju tähtsust ongi,” ütles Üksiklane ja tema jääsinised silmad mustadest juustest raamitud näos vaatasid mõtlikult tühjusse. „Enne ma ei teadnud üldse, kas on. Tõin ta Tarbatusse, et ise teada saada. Ma ju otsingi siin eriliste annetega inimesi. Algusest peale. Aga kui ta siis nimetas äkki suurt linna Pariisi ja ma sidusin selle Uus-Copaniga, kust ma isegi tulen, siis... Tekib tunne, et see võib olla veel tähtsam, kui ma algul arvasin, ehkki ma ei tea praegugi, kuidas just. Ma ei oska ikka veel seletada. Me peame ära ootama, kuni ta toibub.”

„Kas Uus-Copanis on tõesti öösel valge nagu päeval?”

„Ei. Tänavavalgustus on muidugi olemas, aga ööd see päevaks küll ei tee. Ja mingeid „ratastel loomi” seal ka ringi ei veere. Aga mind huvitab, kuidas see poiss nimetaks rongi, kui ta sellest kuulnud pole ja seda näeb. Need sõidavad juba ammu, nagu sa isegi tead. Neid veab vedur, mis töötab auru jõul. Käivad katsetused ilma hobusteta jõuvankrid ka ilma rööbasteta liikuma panna. Mina usun küll, et see võib õnnestuda, kui juba veduritega välja tuli. Aga kuidas poiss neid „ratastega loomi” nägi...

Selles asi ongi: need vanad salateadmised – nagu ka nüüd tekkinud uued teadused – vihjavad, et aeg ei ole päris niisugune, nagu meile paistab. Ära täpsemalt küsi, ma ei oska vastata. Ainult et see, mida Asko näeb ja arvab mitte olemas olevat, võib tõepoolest ikkagi olla – kusagil... millalgi... Ja see võib midagi tähendada... Midagi, mis võib välja viia suurele läbimurdele. Läbimurdele, mis maailma muudab. Ja see kuluks meile vist mõlemale ära?”

„Lisaks tähendab see, et praegu panid sa poisi pihta omadelt ja lasid seejuures neli oma meest maha,” ütles Sakala Jaanus realistliku skepsisega. „Mitte et ma neid taga nutaks, aga loodetavasti ei tule sul sellepärast pahandusi.”

Tegelikult ei olnud need üldse need sõnad, mida Jaanus öelda oleks tahtnud. Need olid lihtsalt sõnad, mida ta öelda oskas. Igatahes tundis ta suurt vajadust uriseda ja ka need sõnad ajasid asja ära.

Ülemmeistril oli tunne, et ta mõistus hakkab üles ütlema. Kui õepoja nõuanded viimastel aastatel ei oleks teda mitmes välispoliitilises ummikus õigesti otsustada aidanud, oleks ta praegu oma pooleverelise sugulase juttu kuulates tema täies arus kahtlema löönud. Ent kui see mees niimoodi rääkis...

Alles oli Jaanus Üksiklasele nina peale visanud, et too neid siin Põhjalas rumalateks peab, aga... kas polnud nooremal mehel siis tegelikult õigus? Mida teadsid nemad neist suurtest ja võimsatest rahvastest, kelle vahel laveerisid, et mingilgi moel ellu jääda? Nende teadmistest? See tegi meele kibedaks.

Nad oleksid tahtnud koos nende rahvastega suured olla. Käsikäes edasi minna. Kuid nende, valgete, olemasolu ei võetud lihtsalt arvesse. Nagu ka mustade ja kollanahksete inimeste oma kusagil kaugel, nagu ta oli kuulnud. Neid vaid taluti seni, kuni nad mere tagant tulnud punaste raskele saapale ette ei jäänud, kui aga jäid, pühiti minema. Või pandi lihtsalt orjama. Muuks polnud neid tarvis. See oli veel kibedam.

„Kes on minu jaoks omad?” küsis Üksiklane talle silma vaadates. „Ma pidin selle poisi saama ja ma sain ta. Sest ma ei tea, kes teda veel tahtis.”

„Vähemalt need inimesed, kes sind saatsid, peaksid sulle ju omad olema. Kes teine võis taolise nägemustenägija vastu huvi tunda?”

„Ära ole nii kindel. Huvilisi võib mitmesuguseid olla. Niisugused inimesed nagu meie poleks küll suutnud sõdureid välja saata. Ja kas sa kujutad ikka päris hästi ette, kui kaugel asub Uus-Copan?”

„Selle asemel kujutan ma õige vastikult ette, et see teine seltskond võib Sääsesoo poisile ka siia järele tulla, kui ta nii vajalik on.”

„Igatahes mitte sõjaga,” raputas vahepeal järele mõelnud Üksiklane pead. „Te olete ju mayadega liitlased, eks ole? Et kehtivat tasakaalu raputada, tuleb vaadata ka teiste punaste riikide poole ja praegu on kõik siinse olukorraga rahul. Keegi ei taha praegu, et see, ma vabandan, eikellegimaa nimega Põhjala Liit siit kaoks. Vähemalt mitte kellegi teise valdusse.

Niisugused asjad aga, millesse see nägija puutub, kära ei kannata. Kohe üldse mitte. Kui meie valitsus on võtnud nõuks nende vastu huvi tunda, tunneb ta veel suuremat huvi, et sellest ei saaks kuulda keegi teine, näiteks asteegid, irokeesid või incad.”

Vanem mees vaatas talle nõudlikult otsa. „Kes sa küll õieti oled, mu õe Linda poeg?”

Üksiklane muigas kõveralt. „Ma ju ütlesin juba ammu, et mind saadeti siia otsima erilisi andeid, keda uurida. Neid, kes mind saatsid, huvitavad teised rassid just nende sõltumatutel aladel. Mina olin sobiv mees tulema.”

Onu pilk ei muutunud teragi pehmemaks. „Algul oli see päris usutav. Aga mida kauem ma vaatan... Kas nad õpetasid sind selle jaoks võitlema nagu noort kuradit, pääsema läbi lukustatud uste, olema märkamatu seal, kus igaüks silma torkaks ja tulema toime seal, kus keegi teine toime ei tuleks?”

„See on karm maailm, onu,” kehitas Üksiklane õlgu. „Mees peab ju enda eest seisma, eriti kui ta üksipäini tööd tegema saadetakse. Või arvad sa tõesti, et olen salakuulaja? Jõudude vahekord on niisugune, et ei mayad ega keegi teine vajaks teile halba tegemiseks mingisuguseid salakuulajaid. Sa tead seda isegi.”

Nüüd vana mehe vaade muutus. Kuid see ei pehmenenud, vaid sinna tekkis lootusetus. „Selles on sul õigus. See on ka peamine põhjus, miks ma sind algusest peale usaldada võisin. Keegi ei saa meie olukorda enam hullemaks teha, kui see juba on. Ma lähen nüüd ja saadan Metsala Aguri. Kui see poiss siin ärkama peaks, siis keegi meestest seisab ukse taga, et mulle teade tuua.”

„Ülemmeister!” Mineja oli juba uksel, mille taga keegi võis olla, nii et Üksiklane pöördus tema poole valjusti ja ametlikult. Sakala Jaanus peatus ja vaatas tagasi.

„Kas sa tead, et „ma” tähendab vana-maya keeles „ei” ja sõna „ya” on „valu”?”

„Mis sa sellega öelda tahad?” kortsutas onu laupa.

„Et maya tähendab seisundit – ilma valuta.”

„Neile endile ehk küll,” läigatas Jaanuse silmis vihasähvak. „Aga sa räägi seda neile rahvastele, keda mayad neljasaja aastaga maa pealt ära on pühkinud.”

Ta pööras uuesti selja ning läks kambrist välja. Natukese aja pärast saabus ravitseja Metsala Agur.