Читать книгу Lõhestusjoon - Tiit Tarlap - Страница 6

Tarbatu hakkas öösse mattuma. Lehekuul oli see küll üsna lühike. Linnavahtidel polnud ringi käies enam vajadust hõikumiseks, et on aeg tuled kustutada ja magama heita. Aus linnarahvas ei vajanud meeldetuletamist. Ja ebaaus... Noh, neile olid jälle saabunud vastikud ajad, mille kohta keegi Varga-Villem kunagi ammu olevat sülitades poetanud: „Kogu aeg nii valge väljas, et ei julge enam üldse õue minna.” Sisse ja välja reisijatel läks suve lähenedes seevastu lahedamaks, kuna linnaväravad avati ikka päikesetõusul ja suleti loojangul, nagu kogu aeg oli tehtud.

Taaramäe kantsi tuledega polnud linnavõimul mõistagi asja. Seal valitses aastaringselt oma kord, mille oli kehtestanud Põhjala Liidu ülemmeister ainuisikuliselt – just niisuguse, nagu parasjagu vaja läks.

Ülemmeister oligi kogu Põhjala Liidu valitseja, kuigi see riik oli mõnes mõttes omalaadne vabariik. Pärimise teel valitsejaks saamise aeg oli läbi. Punanägude oht lõpetas selle ära. Valitseja pärilusjärglane võis olla eelmise valitseja surma korral alles liiga noor, lihtsalt juhmivõitu või mõnel muul põhjusel kõlbmatu. Sellist õnnetust ei võinud nii ohtlikul ajastul lubada.

Palju väiksem oli niisugune oht Vanemate Suurkogu poolt valitava ülemmeistri puhul, kes omas täit valitsejavõimu riigis, mis vajas kindlat sõna, mitte aga lõputuid nääklusi. Kord juba valitud, sai temast käskija elu lõpuni. Kuid ta ei pärandanud võimu.

Et kiusatusi vältida, kehtis seadus, mis keelas järglaseks valida kedagi ta poegadest, lähimatest sugulastest ja isegi samast hõimurahvast. Võimekuse ja tubliduse korral tohtis igaüks neist tõusta uue ülemmeistri lähikondlaste hulka, aga selliseid asju otsustas juba uus käskija ise.

Olemasolu seisis pidevalt kaalul. Nii hapral kaalul, et see pidi välistama igasuguse isikliku auahnuse – niipaljukest kui seda tegelikkuses summutada õnnestus. Küsimus seisis allesjäämises, valgete hävinenud maailma viimases vabas alas.

See oli kummaline riik õige kummalise elanikkonnaga. Põhjala oli muutunud enneolematult rahvarikkaks. Niisugune asi võinuks nälga põhjustada, kui lääne, ida ja lõuna põgenikud poleks kaasa toonud palju uut nii maaharimises, käsitöös kui ehituskunstis. Samas oli nende organiseerimatu, kuigi üliarvukas juurdetulek aegade jooksul olnud liiga jõuetu ja heitunud, et muutuda vallutuseks. See oli vaid põgenemine punaste alla langenud maadelt, varjuletulek.

Ja varju anti. Juhtus nende vahel varem, mis juhtus, nüüd olid nad kõik lõpuks ühes leeris – punastest vallutajatest ahistatud valged. Või õigemini selle rassi jäänused. Võis siis vendi ära tõugata? Ning kui neid oli rohkem, oldi ka tugevamad. Kui ainult pelk arvukus võinuks aidata.

Kohalik võim ja tavad jäid just nagu kehtima. Keegi ei üritanud neid muuta. Tulijad polnud ju jõuga sisse tungivad vaenlased. Kõik ainult täienes ja ühtlustus kuidagi märkamatult. Nagu iseenesest – sedamööda, kuidas toimus segunemine. Piisas vaid mõnest põlvkonnast, et kogu Põhjala tundmatuseni muutuks. Isegi keel, mida siin räägiti, oli nüüd teine – niisugune, millest kõikjal aru saadi. Ka see oli tekkinud kuidagi nagu iseendast.

Riigi keskus ei olnud alati Tarbatus paiknenud. Esimene ülemmeister valitses Sigtunast. Siis võtsid Albioni asteegid kogu Norra Fjordideranniku üle ja Sigtuna muutus liiga kergesti haavatavaks. Liidu kõrgem võim taandus Turusse. Ent peagi selgus, et see jääb teistest piirkondadest liiga kaugele põhja. Lisaks muutsid punaste hirmuäratava kiirusega arenevad laevastikud peagi sobimatuks ükskõik missuguse sadamalinna, mis välistas Kalevanlinna valimise.

Pihkva jäi ohtlikult löögiulatusse lõuna poolt tulnud irokeesidele, kes Sarmaatia üle ujutasid ja samal ajal India irokeesidest lahku lõid, et oma riiki ise teistes suundades laiendada. Turaida olnuks muude Põhjala piirkondade suhtes liialt lõunas, kuigi naeruväärne „liit” Chakuatso mayadega tagas sellele vähemalt näilise julgeoleku. Ainult et see asus ebameeldivalt lähedal „armsatele” liitlastele endile. Nõnda viis üle-eelmine ülemmeister keskuse Tarbatusse. Kuni uue olukorrani. Või... lõpuni...

Tundus, et viimase valgete koosluse valitsejad otsisid asjatult pelgupaika, just niisamuti, nagu oli seda kogu Vallutuse jooksul sama asjatult teinud kogu valge rahvas tervikuna. Nüüd asus riigi keskus Tarbatus. Ja aju. Ning nii ühes kui teises pesitses mure. Hullem veel – nad olid pilgeni muret täis. Sageli, väga sageli püsiti ülemmeistri kantsis aru pidades hilise ööni üleval.

Ka täna istus Sakala Jaanuse pisemas nõukambris ümber laua kolmeharuliste küünlalühtrite valgel viis meest. Need olid ülemmeister ise, Karulaane Vello, Sigtuna Ragnar, Turaida Conrad ja noorimana meestest Wodzineki Zbigniew, kelle päritolu viitas ammukadunud Poolale ning kelle perekond elas juba kolmandat põlve hoopis Pihkvas. Tema oli vaevalt kolmkümmend täis, aga tänu imepärasele arvutusvõimele ning teravale mõistusele tõusnud noorusele vaatamata juba Põhjala Liidu peavarahoidjaks. Ülemmeister ise oli tublisti kuuskümmend vana, teised kolm jagunesid nende kahe äärmuse vahele. Nelja mehe ees seisid kosutuseks mõdukannud, saksa juurtega Conrad eelistas õlut. Vello ja Ragnar suitsetasid piipe.

Pärast päevaseid tegemisi oli taoline kokkusaamine nõunikel tavaline, kui keegi just mujal rakkes ei viibinud. Selleks polnud isegi konkreetset vajadust tarvis. Nüüdki istusid nad koos pigem harjumusest kui mõne tänase häda survel. Tegelikult oli kogu nende elu üksainus põletav häda ja küsimus: mis saab homme ja kas homset üldse tuleb? Nad olid sellega ammu harjunud.

„Nii et kantsimüüre me enam tugevdama ei hakkagi,” pigem nentis kui küsis Conrad kruusi suult võttes.

Zbigniew laiutas sõnatult käsi, andes mõista, et sel teemal ei tasu rohkem rääkida.

„Mis neist müüridest enam kasu on?” küsis Sigtuna Ragnar värskest suitsupilvest omakorda, ja pisut tüdinult. Vaidlus oli juba aastaid vana, kuid uus karm tõde ei tahtnud ikka veel kõikide peakoore alla päriselt ära mahtuda. Seda oligi raske vastu võtta. Olukord kippus kujunema niisuguseks, et nad olid jäänud praktiliselt kaitsetuks.

„Müürid lugesid midagi siis, kui punanägude kahurid tulistasid veel raudmunadega. Aga nüüd neil kuulid lõhkevad. Neid kutsutakse mürskudeks. Üksiklane nägi üht punaste meest omavahelist lahingut ise pealt ja rääkis, mis jõud seal taga on.”

„Ja kahureid kutsuvad nad nüüd suurtükkideks,” lisas Jaanus mõtlikult. „Niisuguste tule all jääb paksemastki müürist poole söögivahega ainult suitsev kivihunnik järele. Nemad ise varjuvad selle tule eest hoopis maa sisse kaevatud aukudes.”

„Võib-olla peaks kah aukusid kaevama,” irvitas Karulaane Vello süngelt. „Aga mis me seal oma taprite ja ambudega tegema hakkame? Või musketitega? Nemad ajavad meile siis lihtsalt mulla peale, ja asjad ühel pool. Kui me seda viisakusest juba ise ei tee.”

„Irvita aga,” kortsutas Ülemmeister kulmu. „Ainult et müüridega on nüüd ikkagi lõpp. Need ehitati hallil ajal poolakate ja noogardlaste ja moskoviitide vastu. Ja meie eneste vastu, kuni meil oli veel mahti ja jätkus lollust omavahel sõdida. Aga kus on nüüd poolakad ja leedulased ja noogardlased ja moskoviidid?”

„Põhjakaares pole punased päris mereni veel kippunud,” märkis Conrad. „Ehk ei meeldi ilmastik.”

„Fjordidemaa ranniku võtsid Albioni asteegid küll üle nagu nalja,” märkis Ragnar kuivalt.

„Eks see olnud rohkem vajadus,” poetas Zbigniew nutikalt, aga oma nooruse tõttu vaoshoitult. „Albion on mereriik. Kogu asteekide kaitse mayade vastu seisab mere valitsemisel. Nad ei tahtnud, et Chakuatso kõik mandri rannad Albioni ümber oma kätte saaks ja võtsid Fjordideranniku sellepärast ise. Chakuatsol oli siis lõunas incadega nii palju tegemist, et nad ei saanud takistada. Ja ida irokeeside laevad on nii kaugel teises meres, et neil polnud siin midagi kaasa rääkida.”

„Fjordiderannik Fjordiderannikuks, aga kuidagi me siiski veel püsime vee peal,” sõnas Conrad mõtlikult. „Mayad ei lase vähemasti irokeese edasi tulla. Neile on kasuks, kui Albion ja Sarmaatia otse kaubelda ei saa.”

„Seisame!?” lajatas Karulaan peopesaga lauale. „Meie? Me seisame täpselt nii nagu kärbes lapatsi ootel. Ainult sellel põhjusel, et punased ise üksteist vastastikku edasi ei lase.”

„Ükskõik mis põhjusel, peaasi, et sellest abi on.”

„Ja meie maksame selle eest neile andamit, nii et veri ninast väljas,” ühmas Vello. „Siin pole muud ütelda, kui et sel moel pole neid endid siia enam tarviski. Niigi teeb sama välja.”

„Sa ikka mõtle ka, mida räägid!” põrutas ülemmeister Jaanus äkki kurjalt – kurjalt mitte niivõrd küll Vello kui kogu nende äraneetud saatuse peale. „Tead küll, kuidas punaste alla jäänud pärisrahvaste käsi on käinud. Jah, tuhandete kaupa vereohvreid – nagu Karl Suure sõja järel ja veel sada aastat hiljemgi – enam ei tooda. Ja vähemalt mayad on oma aladel orjad nüüdseks vabadeks kuulutanud. Vist. Just nagu. Aga pärisrahvad kuivavad ikka kokku kui kevadine lumi. Känguvad ära. Kiievi ja Esztergomi aladel aetakse järelejäänud rahvast tühermaadele... kuidas see nüüd kõlas... reservaatidesse. Justkui nende endi kaitseks! Aga tegelikult selleks, et neid jalust ära saada.”

„Ja seal kõngevad nad veel kiiremini kui mujal,” ümises Ragnar süngelt.

Jaanus noogutas. „Andku kõik meie jumalad, et punanäod omavahel igavesti kisklema jääksid. Sest meie püsime siin täpselt selle päevani, kui nemad omavahel igavese rahu sõlmivad.”

„Peale nende vahel laveerimise pole meil midagi,” võttis Zbigniew nukralt kokku. „Kui seda ka enam teha ei saa, võime ainult imet oodata.”

„Seda on juba nelisada aastat oodatud,” krimpsutas Conrad nina. „Aga imed aitavad vist ainult tugevamaid. Neid, kes ka ilma läbi saaks. Ja sel puhul kulub mulle veel üks kruusitäis ära.” Ta läks nurgalaual seisva õlleankru juurde. Teised valasid mõdu.

„Kas de Parisest pole ikka veel midagi kuulda?” küsis Jaanus ka oma piipu välja otsides.

„Ei,” raputas Conrad pead, sest talle oligi küsimus määratud. Tema oli salga teele saatnud ja Karl de Paris tema mees.

„Imelik, et nii kaua läheb,” pomises ülemmeister. „See hakkab pisut muret tegema.”

„Mulle kah,” tunnistas Conrad. „Aga teisalt... Üksiklane läks ka sinnapoole, juhuks kui kahtlustel alust on – et teiselt poolt rutatakse samamoodi, ehkki see on kõvasti seespool piiri meie maal.”

„Aga temagi pole tagasi,” ütles Jaanus kuivalt.

„Noh, seda korda, kui tema tagasi ei tule, ei arva minu silmad nägevat,” leidis Conrad. „Iseasi, mis uudistega...”

„Miks üldse niisugune mees nagu Üksiklane nii tühise asja pärast välja läks?” imestas Karulaan. „Ja de Paris veel poolesaja mehega ees? Et tuua ära üks segane? Kas meil neid siin veel vähe on?”

„Üksiklane on niisuguste segaste vastu alati iseäralikku huvi tundnud,” nentis Conrad.

„Aga de Paris?”

„See lugu on natuke keerulisem,” poetas Sigtuna Ragnar, kui oli ülemmeistrilt pilguga nõusoleku saanud. Ragnar juhtis nimelt sedasorti asutust, mida teistes aegades ja oludes võinuks nimetada salateenistuseks, aga nemad ütlesid lihtsalt „Silm ja Kõrv”.

„See segane,” alustas Ragnar, „elab piirialal kuskil Sääsesoo nimelises pärakolkas. Ta on kohapeal vist omajagu tuntud. Osa külarahvast peab teda manajaks – või tulevaseks manajaks, kui ta vanemaks saab – teine osa haigeks totakaks. Pisut kaugemal ei teata temast midagi ja ega meiegi seni teadnud. See on tõesti üsna ligipääsmatu padrik.

Siis sattus sinna läbisõidul otsemat teed otsides kogemata üks harjusk ja jäi vihma pärast paariks päevaks paigale. Hiljem viskas tolle nägemuste nägija üle mingis piirikõrtsis nalja. Ju siis tema uskus seda totakaks pidajate poolt. Kõrtsilised said samuti suutäie naerda. Ainult üks mees mitte. See oli järsku hirmsat moodi huvitatud ja muudkui päris harjuskilt nende nägemuste ja ka mehe enda kohta. Eks too siis jutustas, ega tal kahju olnud. Aga kui see huvitundja järele ei jätnud, muudkui edasi päris ja külasse teed ka küsis, tekkis harjuskil väike kahtlus. Taipate vist ise, et ta on üks minu meestest ja harjuskitöö on selle tarvis hea kattevari – kust ma muidu rääkida teaksin.

Noh, inimesi on muidugi igasuguseid. Paljud otsivad imetegijaid, et abi või nõu saada. Eks seegi huviline võinud olla üks neistsinastest. Aga võib-olla ka mitte, nii et küla kättejuhatamisega harjusk juba vassis pisut. Päris valetada ta ka ei saanud, teised kõrtsilised kuulasid pealt ja mõni oleks teadnud järsku parandama hakata.

Siis tegi harjusk näo, nagu tüütaks see jutt teda ära. Ja mis te arvate? Nüüd tegi võõras harjuskile kõige kallimat rüübet välja, et see ainult edasi räägiks. Et missugused nägemused need ikka veel olid, millest ta kuulis ja kuidas täpselt ja nõnda edasi.

Noh, harjusk muidugi rääkis, aga sedapuhku juba ehtsat hundijalajama. Siis teeskles, et ta mõõt on täis ja lasi kõrtsilaual pea kätele. Aga ise passis vaikselt, et mis saab – kui saab?

Sai küll. Võõras jättis isegi oma täis kruusi lauale ja kadus kõrtsist nii ruttu, nagu kardaks kohe püksi teha. Harjusk vargsi järele. Ja mis te arvate? Võõras oli juba oma hobuse võtnud ja kappas täies galopis minema, nagu oleks tal kalmetäis koolnuid kannul. Võite ise ära arvata, kumma riigi poole. Igatahes mitte meile.

Harjuskil polnud aimugi, milles asi, aga et see sell mayade jaoks töötav valge nuhk on, hakkas talle küll koitma. Ja sel juhul pidi asjas selle kiiruse järgi otsustades midagi tähtsat taga olema. Nüüd polnud temalgi muud kui sadulasse ja tuhatnelja siiapoole.

Meie teadsime veel vähem, aga ma pidasin ülemmeistriga nõu ja me leidsime, et kui asi neile nii tähtis on, et iga lihtne nuhk elevile läheb, on lugu kummaline. Siis pidi ta selles kandis olema ju selge käsuga ja just sellesama külahullu pärast. Või oli ta koguni üks paljudest nuhkidest. Vaevalt et meie mees just selle ainukese otsa oskas komistada. Ja siis pidi asi tõesti tõsine olema.

Me ei tea praegugi, mis see on, aga teada tuleks saada. Nii andis ülemmeister Conradile käsu mõni tubli rüütel hea salgaga Sääsesohu saata ja see nägija ära tuua. Conrad siis saatiski de Parise poolesaja mehega ja harjusk läks teejuhiks.”

„Aga Üksiklane?” küsis Zbigniew. „Tema pidi ju ikka midagi teadma, et ka läks.”

„Üksiklane tuli parajasti reisilt ja et tema mayade asjus kõige teadjam on, küsisime nõu. Ta ei osanud esiotsa midagi täpset arvata. Vangutas pead ja ütles, et kõigepealt tuleb mehe endaga rääkida, enne kui seda millegagi siduma hakata. Mayadel olla mitmeid kummalisi uskumusi ja et kui nii arenenud rahvas midagi usub, ei või sellest mööda vaadata. Aga tõsiselt ta asja võttis, see on selge. Ei mallanud isegi siiatoomist ära oodata. Hüppas ise värskele hobusele ja kihutas de Parisele järele. Üksipäini – nagu alati.

Ja siin me nüüd siis istume. Ei ole veel de Parist, ei ole seda talumeest ega ole ka Üksiklast.”

„Imelik lugu,” tunnistas Karulaane Vello, kellele kõik oli alles uudiseks. „Õige imelik. Aga eks meil ole ennegi imelikke lugusid juhtunud. Ikka täiesti teine tõug need punanäod. Saa neist aru…”

Teine esmakuulaja, noor Zbigniew, tegi mõtliku näo ja lisas: „Minu jaoks annab just see asjale kõvasti kaalu juurde, et Üksiklane nii ärevile läks. Ja kui juba jutuks... Ma pole seniajani taibanud, mis mees ta niisugune üldse on. Üksi tuleb, üksi läheb, kui midagi teha on tarvis, teeb ära. Aga ta võib ka öelda, et nii- või naasugusele asjale ei tasu lihtsalt aega raisata. Pärast tuleb välja, et nii ongi. Ja allub ainult ülemmeistrile nagu meie, kuigi tal päris oma valdkonda juhtida ei ole. Või ikkagi on, kui nende manajate ja nägijate peale mõtelda?”

„Ta on meile nii palju väärtuslikku teada andnud, et on nõuniku aujärge väärt,” ütles Sakala Jaanus kinnise ja järsu tooniga, mis teema lõppenuks kuulutas. Nende, Põhjala Liidu ülemmeistrile kõige lähemate nõunike omavahelises seltskonnas juhtus seda harva. Lõppeks polnud ju tegemist sündinud monarhi, vaid vanemate endi valitud võimukandjaga. Tema praegune toon aga ei soosinud jätkamist. Nagu sama teema üleskerkimisel varemgi oli juhtunud. Noor Zbigniew lihtsalt ei teadnud seda veel. Ent sedapuhku ei tahtnud ka Karulaane Vello leppida.

„Kas keegi üldse teab, mis ta nimi on? Kes ta on? Kust tulnud?”

Pärast teadmatust tunnistavat vaikust, mille vältel neli meest mõnevõrra trotslikult pead raputasid, ütles ülemmeister tasa: „Mina tean. Aga lubasin, et ei räägi, kui ta ise ütelda ei taha. Igal rüütlilgi on õigus elada omaenda võetud nime all, kui ta ainult päris nime oma väejuhile teada annab ja see nimi rahuldab. Ja väejuht peab tema soovi austama ja saladust pidama. Olete unustanud?”

Jälle järgnes viiv vaikust, mille kestel neli meest pilke vahetasid. Muidugi oli niisugune komme olemas, aga harva kasutas seda keegi kauem kui mõne turniiri ajaks, ehkki leidus muidki näiteid. Aga et nii kaua kui Üksiklane... Kuid ülemmeistri vaade ütles selgesti, et enamat nad temalt ei kuule.

Siis lausus Conrad lepitavalt: „Sellest meile piisab. Kui sina teda usaldad, võib seda igaüks.”

„Kas jutt on juba usaldusest?” kerkisid Sakala Jaanuse puhmas kulmud kõrgele. „Pärast seda, mis ta oma teadmistega meie heaks teinud on?”

„Iga teise tundmatu puhul oleks ammu kerkinud küsimus: keda ta veel võib teenida?” kasutas Sigtuna Ragnar kaaslaste avatud teemat oma südame kergendamiseks ära. „Minu ameti juures oleks niisugune küsimus suisa kohustuslik. Aga tema puhul jääb see sinu tõttu muidugi kõrvale, ülemmeister.”

„Keda teist on tal veel teenida jäänud?” kõverdusid Sakala Jaanuse huuled sapiseks muigeks. „Peale punanägude muidugi. Aga nagu sa, Vello, ütlesid, võivad nemad meid niigi kärbselapatsiga laiaks lüüa, kui me oma makse ära ei maksa. Kas neile on selleks praegu nuhkijaid tarvis?”

Uksele koputati. See oli midagi erakordset. Öisel nõupidamisel ei tohtinud ükski teener ilma loata ukse tahagi tulla. Niisiis oli juhtunud midagi erakordset.

Kui uks suurmeistri hääle peale avanes, oli lävele ilmunud teener ka ise oma pealesunnitud teo tõttu ähmis. Kogeleva häälega tõi ta kuuldavale: „Ma v-väga vabandan, kõrgeauline ülemmeister, aga just saabus isand Üksiklane. Küsib, kas siin ollakse veel ärvel.”

„Saada sisse!” kõmatas Sakala Jaanus ning keegi ei teadnud, kas see uudis tähendas pinge langemist või hoopis jõudsat tõusu. Kuid et ebaharilikust koputusest peale kambris pinge valitses, oli selge.

Natukese aja pärast sisenes pikk mees mustas keepmantlis ja niisama mustades tolmunud saabastes.

„Tõin tolle Asko ära, ülemmeister,” teatas ta väsimusest kiretu, peaaegu tuima häälega. „Karl de Parist ärge enam oodake. Tema mehi enamjaolt vist samuti.”

„Võta istet, kustuta janu ja räägi!” viipas Jaanus, väljendades kogu seltskonna ühist kärsitust.

Üksiklane istus. Keegi isegi ei püüdnud välja nuputada, mil moel ta hulk aega pärast linnaväravate sulgemist Tarbatusse oli pääsenud.