Читать книгу Lõhestusjoon - Tiit Tarlap - Страница 9

Noor emand Uakee Gayasal istus oma Uus-Copani villa buduaaris suure peegli ees ja uuris murelikult isikut, kes talle sealt vastu vaatas. Ta oli ainult kahekümne üheksa aastane kaunis naine, kuid ärevuseks oli sellegipoolest põhjust. Uakee oli juuste värvimisega kaks päeva hiljaks jäänud.

Juuksed olidki tema peamiseks murelapseks ja küsimus rohkem kui tõsine. Otsekui kriminalist roimapaigal uuris naine hoolikalt oma mustade juuste juuri, et avastada, kas sealt ei ole juba liiga hirmutavalt välja kasvamas nende tõelist värvi – punaruugeid – tõusmeid.

Need juuksed olid ta needuseks. Nad ei olnud õiget värvi. Lisaks näis neil olevat kalduvus reetlikult lokki tõmbuda ja see oli veel hirmsam, kuigi reetlik krussikaar oli tegelikult väike. Mida kõike oli ta pidanud nendega ette võtma, et see veel väiksem oleks. Hea vähemalt, et kummalgi ta lastest seda viga küljes polnud. Nemad olid pärinud oma isa ning ka Uakee enda vanemate loomupäraselt mustad ja traatjalt sirged juuksed.

Möödunud aastal olid Uus-Copani seltskonnadaamid mingi vallatu impulsi ajel juukseid lokkinudki ja see oli Uakee jaoks pikk kergendusaeg. Ent nüüd riskis ta olla kas vanamoodne või seisis taas silmitsi oma suurima hirmuga – kellelgi võis lõpuks ikkagi silma jääda, et ta ei olegi laitmatult puhtavereline maya.

See kohutav saladus oli teda saatnud kogu elu. Tänu taevale, et vähemalt silmad olid õiged. Neid poleks kuidagi peita saanud. Valgete verd leidus tõepoolest ainult piisake. Aga sellest oli küllalt, et tema seltskondlikule positsioonile korvamatut kahju teha. Et need äraneetud tunnused üle kes teab mitme põlve just tema juures välja pidid lööma!

Muidugi oli mayade ühiskond viimasel aastasajal suured muudatused läbi teinud. Intelligentsed ringkonnad rääkisid meelsasti ja paljusõnaliselt vaeste valgete pärismaalaste omapärast ja vajadusest seda säilitada. Nüüd, kui polnudki enam midagi säilitada. Kui see omapära ega ka valged ise kellelegi enam mingiks probleemiks ei olnud. Ka ametliku orjanduse viimased jäänukid kadusid veel Uakee enda eluajal. Mayade maa oli nüüd väga valgustatud ja tolerantne – sõnades.

Tegelikkuses käsitlesid kõik need inimarmastusest nõretavad ilukõned pärismaalaste „kahjuks kadunud” kultuuridest valgeid nagu hobuseid või jahikoeri. Viimased olid ju suurepärased loomad. Nii arukad! Nagu hobuste või koerte puhul, räägiti ka valgetest nende endi juuresolekul kolmandas isikus, justkui ei kuuleks nad seda üldse või ei taipaks sõnagi. Ja nagu tubli kutsu kiita saades niutsus ja saba liputas, ilmus ka valge näole sel puhul õnnelik ja totakas naeratus. See oligi nüüd tema „omapära”. Koertest, hobustest ja headest valgetest peeti lugu, aga kellele võinuks pähe tulla pidada neid endasugusteks?

Kuuldus, et keegi kõrkidest ja puhtaverelistest seltskonnadaamidest kuulub samuti kas või natukene sinnapoole, olnuks asjaosalisele katastroof. Uakee mäletas, kuidas ta ise ühel sarnasel juhtumil külma tõrjuvust üles näitama oli hakanud. Võib-olla kõige agaramalt. Kindlasti agaramalt kui tõelised puhtad mayalannad, kes ei pidanud endast kramplikult kas või vähimatki kahtlust kaugel hoidma. Või kes neid tegelikult päriselt teadis? Kes siin maal üldse kellestki täpselt teadis? Või iseendast... Aga teised ei olnud Uakee mure.

Ta läks vannituppa (suur ühisveevärk oli samuti alles selle sajandi õnnistus) ja käsutas teel kaasa blondi orjatari – ups!, teenijanna. Too võttis perenaise juuksed õhinal käsile, elades siiralt kaasa suure daami võitlusele oma ilu ja noorusvärskuse igikestvuse eest.

Tegelikult ei näinud toatüdruk samuti halb välja, koguni vastupidi, aga talle endale ei tulnud nende looduse poolt kingitud võrdsus pähegi. Tema oli ju ainult lihtne valgeplika. Ta peaaegu värises ikka veel innukusest, kui võis osa võtta emanda ilu köögisaladustest. Tema jutusoon voolas üle.

„Palun vaiki, Mathilde!” sõnas Uakee raugelt. „Ma olen pisut väsinud ja sinu loba tüütab mind.”

Toatüdruk jäi ehmunult vait, aga jätkas seda agaramalt oma tegevust. Protseduuri peamisest põhjusest polnud tal mingit ettekujutust. Tema arvates muutis see niigi kaunid juuksed lihtsalt veel säravamaks. Ent veninuks vahe eelmisest korrast veel paari päeva võrra pikemaks, poleks Uakee julgenud enam abi tarvitada. Siis tulnuks tal protseduur endal ja üksi ära teha.

„Anna andeks, kallike,” pehmendas Uakee oma eelmisi sõnu. „Ma olen pisut närviline. Mul on vist migreen.”

„Aulik emand peab end paremini hoidma,” kinnitas Mathilde hardalt, aga vaikis kohe. Tal oli meeles, et loba tüütab.

„Ja mina peaksin kuuluma nende poolele,” mõtles Uakee õudusega, mida isegi eluaegne harjumine ohuga palju ei pehmendanud. Ometi kuulus ta ju ka sünnilt kõigiti väärikasse perekonda. See oli vaid üle mitme põlvkonna väljalöönud atavism. Ema õpetas teda sellega juba maast-madalast võitlema. Peale seltskondliku tõrjutuse ei oleks tema iseärasuste avalikuks tulek midagi kaasa toonud, ajad olid nüüd juba niisugused. Aga mis oli talle peale seltskondliku seisundi üldse tähtis?

Tõsi, valgeid ja segaverelisi ei saadetud juba peaaegu kakssada aastat enam ohvrialtarile – noh, vahel juhtus seda veel, mõne lahingu või mässu järel. Nüüdseks oli inimohverdamine preestrite meelehärmiks päriselt lõpetatud. Teadusliku maailmavaate pealetung oli kiire ja traditsioone vapustav. Jumalad pidid urgudesse pugema ja preestrid neile järele.

Ikkagi lootis Uakee, et see oli vähemalt keegi valgetest ülikutest, kellelt ta piisake vale verd pärines. Kunagi minevikus olid neil ju isegi ülikud – eriti hinnatud inimmaterjal ohvrialtarite jaoks. Alles hiljem said kõigist järelejäänutest juba vahet tegemata vaid orjad.

Asi ei olnud siiski ainult seltskondlikus viltuvaates. Ka Uakee ise ei suutnud leppida, et temagi on natuke segatud tuimanäolise ja harimatu orjaverega. Või verega, mis kõlbas kunagi ainult altareid kastma. Seda ei saanud olla!

Aga kahjuks oli. Reetlike tunnuste vastu ei saanud. Põhjus peitus küll nii kauges minevikus, et ei isa ega ema suutnud oletada, kumma perekonnast niisugune häbiplekk kaasa võis tulla. See jäi nende kolme saladuseks. Õde ja vend olid märksa nooremad – mis viitas pärast Uakee sündi kõhklusele üldse rohkem lapsi soetada – ja nemad ei saanudki teada. Nende endi puhul polnud ka midagi varjata. Ainult Uakee üksi oli see äraneetu. Valgete veri...

Ei lugenud, et kunagi olid punased inimesed kaugetel emamaadel omakeskis kõike sedasama toime pannud, mis siin – orjastanud ja ohverdanud. See oli juhtunud vanal hallil ajal ja lõppenud juba ammu enne suurt rännet üle ookeanide. See oli lihtsalt ajalugu. Alles siin, uues maailmas, oli vana komme metsikutes vallutus- ja hävitussõdades veel korraks lõkkele löönud.

Ei lugenud ka see, et nii siin kui kaugel emamaal oli enamik punaseidki inimesi vaesed. Et leidus üldse igasugusest kihist punaseid inimesi peale orjade. Aga nüüd polnud seda nime poolest ju enam ka valged.

Uakee oleks eelistanud olla pigem mõni neist kehvematest punastest, aga kindlalt puhtavereline. Tal jätkus küllalt enesekindlust arvata, et oleks oma välimusega nagunii kuhugi välja jõudnud. Ja ta kavatseski olla puhtavereline, nagu oli olnud seni. Iga hinnaga...

Ometi tundis ta ka mõnd teistest jahmatavalt erinevat valget ja segaverelist. Üks neist oli Kallo Coracol.

Kallo... Uakee naeratas endamisi nukralt ja unistavalt. Kallo – temast vaid kolm aastat vanem segavereline. Ta oli tundnud teda maast-madalast. Nende isade maavaldused paiknesid kõrvuti. Kui Kallo lapsena puhtpunaste poistega vahel kaklema pidi, tegi ta seda punase mehe osavuse ja valge mehe raevuga. Kuni ta rahule jäeti. Uakee mäletas seniajani tema külmalt lõõmavaid siniseid silmi. Silmi nagu leegitsev jää. Kuidas need olid teda vaimustanud...

Nad kutsusid teda Üksiklaseks ja see oli tõesti tabav. Kuigi Kallo leidis endale punaste seast mõnegi sõbra, jäi ta millegi poolest alati eraklikuks. Ta ei püüdnud kellegi moodi olla. Ta kavatses olla oma moodi. Võib-olla see temas Uakeed vaimustaski. See erandlikkus ja sõltumatus. Võõrapärane nimi ka. Üksiklane Kallo oli olnud Uakee esimene armastus. Ja... võib-olla ka viimane...

Aga Kallo oli lihtsalt... erand. Tema ema, blond Põhjala naine, kelle vanem Coracol sealt kõigi jahmatuseks endale kosis, oli samuti erand. Tema pea oli alati püsti ja käitumine sõltumatu. Tõsi, ta oli pisut kinnine, ka pärast seda, kui oli keele juba päris hästi ära õppinud. Räägiti, et niisugused nad seal Põhjalas ongi.

Seltskonnas ei võetud teda algusest peale kui alamat. See oli uute olude tekitatud ühiskondlik kapriis. Erandlik ja juhuslik. Muidugi tegi ka Coracolide perekonna varanduslik positsioon halvustamise raskeks, aga valget emand Coracoli oleksid teised daamid võinud lihtsalt ignoreerida. Kuid ei ignoreerinud. Teda peeti isegi huvitavaks. Eksootiliseks.

Selles asi seisiski! Emand Coracol oli nii täielikult ja varjamatult erinev, et tavalised hindamiskriteeriumid kaotasid tema puhul tähenduse. Ta ei olnud oma, ta ei olnud alam, ta oli lihtsalt erinev. Nii teda võetigi ja see laienes omakorda Kallole ja noorematele lastele.

Oli enam kui kaheldav, kas midagi niisugust oleks võinud juhtuda mõne kohaliku valge või segaverelise naise puhul, õigemini – siin ei jäänud mingeid kahtlusi. Isegi abielu sellise naisega olnuks nende seltskondlikus ringis midagi kujuteldamatut. Ja ka muudes ühiskonnakihtides poleks niisugune kurioosum kindlasti tunnustamist leidnud. Kuid mayade kõrgklassis, eriti Uus-Copani omas harrastati juba tükk aega valgustatust.

Uakee mõistis, mis Kallot ja tema ema siinsetest põlastus- ja haletsusväärsetest valgetest eristas. Nemad ja nende vanemad ei olnud kunagi olnud punaste orjad. Coracoli valge abikaasa oli pärit vabalt maalt. Ta oli valgete vaba maa üliku tütar. Ning imeliku arusaamatuse läbi, mida nimetati poliitikaks, seisis Põhjala Liit endiselt punaste riikide vahele surutuna, kuid sõltumatult. Ja võis niisuguseks jäädagi.

Aga isegi kui poliitika ei muutunud, võis tuhmuda uudsuse ja erandlikkuse võlu. Seltskond võis oma mängukannist lihtsalt ära tüdineda. Ja see ei tõotanud valge naise lastele, aga veel kindlamini nende endi lastele seltskondlikust seisukohast midagi head. Nende poolevereliste puhul ei pruukinud erandlikkus olla enam nii eksootiline. See võis väärtuse kaotada ja siis polnud endised lemmikud enam midagi muud kui tavalised alamast rassist segaverelised.

Üksiklane armastas Uakeed vist veel rohkem. Loomulikult ei saanud sellest midagi välja tulla. Vanemad tegid asja Uakeele kohe selgeks. Ta mõistis seda ka ise. Võrdsus ja üksnes erinevus, need ei lugenud palju, kui Kallo oli ikkagi võõras ja valet verd. Just tema, Uakee puhul, kes ise pidi kogu elu varjama oma perekonna häbi. Tema olukord vajas kindlamat, otse laitmatut tuge ja Balam Gayasali taust oli just niisugune. Võõrastega võis sõbrustada, kuni nad olid seltskonna soosingus, aga nendega ei seotud end igaveseks. Nendega ei abiellutud. Kõik ei olnud ekstsentrikud nagu Kallo isa Itzal Coracol. Pealegi – tema puhul tuli kasuks teo täielik uudsus. Edaspidi ja järglaste puhul poleks sellest enam kindlasti abi olnud.

Ja muidugi oli Itzal Coracol mees. Meestele lubati alati rohkem. Hoopis teisiti oleks seltskond suhtunud punase daami naitumisse valge mehega, olgu või vaba maa ülikuga.

Täiskasvanuks saades Uakee abiellus – ülimalt õige mehega –, Üksiklane kadus aga hoopis silmapiirilt. Uakee ei teadnud isegi, kuhu. Ent just see omaaegne keelatus oligi võib-olla mõjuvaim põhjus, mis ei lasknud naisel Kallot kunagi päriselt unustada.

„Olgu pealegi,” ütles Uakee endale otsustavalt. „Oleksin ma temaga abiellunud, oleksin praegu juba õnnetu. Kindla peale. Selles ei saa mingisugust kahtlust olla.”

Aga õigupoolest kahtles ta mõnevõrra hoopis selles, kui palju ta oma ülimalt mõistlikku väidet ise uskus. Siis ütles ta endale, et ta peab olema laitmatult puhtavereline daam laitmatus puhtaverelises perekonnas, ja see väide oli mõjuvam. Kuna midagi muud talle jäänud ei olnudki. Tõsi, nüüd olid tal juba ka lapsed – laitmatult puhtaverelised poiss ja tüdruk. Ilma igasuguste reetlike tunnusteta, nagu ka tema enda, Uakee, ning Balami vanemad ja vanavanemad.

Läbi vannitoa õhukese ukse kostsid sammud. Uakee tundis eksimatult ära oma mehe enesekindla astumise. Teenijad oleksid liikunud peaaegu kuulmatult nagu varjud. Ilmselt oli Balam täna jälle varem lõpetanud. Ta luges Uus-Copani Ülikoolis muinasteaduste kursust, aga nüüd oli suvi tulekul ja õppeperiood hakkas läbi saama. Nagu ka seltskonnahooaeg. Varsti sõidavad nad suvitama oma Goratli maavaldusesse Seine’i alamjooksul. Kogu linna koorekiht sõitis suveks laiali – maavaldustesse, suvitusrandadesse, kuhu keegi.

Uakee polnud seniajani aru saanud, miks Balam õieti peab seda armetut abiprofessori kohta, mis maavaldusest ning aktsiatest laekuva tuluga võrreldes suurt midagi sisse ei toonud. Ta teadis, et enamikul härrasmeestest olid oma hobid ja harrastused, millega päevi sisustada ja muinasajalugu polnud neist kindlasti kõige hullem. Enamik selle ringkonna mehi harrastas ratsutamist ja küttimist, kadus sel põhjusel vahel mitmeks päevaks – ja vaid jumalad teadsid, millega nad seal veel või koguni põhiliselt tegelesid. Viisakas daamide seltskonnas ei võetud seda eriti jutuaineks.

Balamil olid tema raamatud, väike naps ja mõned samasugused veidrikest sõbrad. Ainult et Balami puhul läks see Uakee arvates juba niikaugele, et ta mõnikord mõtles, kas poleks parem, kui ka tema mees enamiku kombel „jahil” käiks ja ohjeldamatut pidu peaks. Need teised tulid pärast vähemalt koju tagasi ja olid seal siis olemas. Balam elas „vahekäikudeta” kodus, aga kas ta seal ka olemas oli, tekitas kahtlusi.

Mitte et see Uakeed eriliselt riivanud oleks. Ta polnud oma mehe järele hull. Ei olnud eales olnudki. Aga nad olid ikkagi üks perekond – või kuidas? Ja milleks pidi Balam oma harrastusest tegema töö? Õpetama ametlikus asutuses teisi nagu mõni palgaline. Uakee oli daamide ringis juba poole kõrvaga paari iroonilist vihjet tabanud. Esialgu küll naljatlevat ja õrna, sest Uakee enda positsioon selles ringis püsis seni ülitugev.

Olgu, mõtles ta neil puhkudel pisut blaseerunult. Igaühel olid oma veidrused ja temal tuli leppida Balami omadega. Kahju vaid, et mehe isikuomadused ka naise seisundile ikka veel nii tugevat mõju avaldasid. Siin pidi küll midagi muutuma.

Naised olidki viimaste aastakümnetega tunduvalt iseseisvamaks saanud. Radikaalsemates ringkondades räägiti juba nende hääleõigusest. See oli nüüd küll puhas fantastika. Vähemalt praegu. Ja tühja sellest! Hääleõigus või mitte – see, mis luges, oli nagunii hoopis puhas veri ja varanduslik seis. Nii pidi see ilmselt jäämagi. Ajuti poputatavad erandid ei tulnud arvesse. Ka lemmikloomi oli alati peetud – vahel ühtesid, siis jälle teisi. Kuidas mood nõudis. Üksikute valgete ja segaverelistega oli seltskonna tasemel sama lugu. Lihtsalt mood, mis tuli – ja võis ka üle minna.

„Sa oled seal,” mitte ei küsinud, vaid konstateeris Balam Gayasali hääl ukse taga.

„Jaa, ma tegelen oma juustega,” kinnitas Uakee.

„Tore,” aktsepteeris Balam ükskõikselt, mis tekitas Uakees kihvatuse, et täpselt sedasama oleks mees vastanud ka siis, kui ta kuulutanuks, et poob end parajasti vannitoas üles.

„Ma tulin ainult korraks läbi, et riideid vahetada,” andis „armastav abikaasa” teada. „Lähen klubisse. Ma võtan kaariku. Sa ilmselt ei kavatse nagunii kuhugi minna – nüüd, kus sul pea märg on.”

„See kuivab ära,” tõusis Uakees äkki ootamatu jonn, „ja siis ma lähen... ee... vereohvrit andma.”

„Vereohvrit?” kostis üllatus läbi ukse, naine aga tundis hetkelist võidurõõmu mehe niisama hetkelise tõelise tähelepanu üle.

„Jaa,” kinnitas ta ning teadis ühtäkki üllatudes, et tahab seda tõesti.

„Kellele siis?” tunti ukse taga huvi. Küsimus pani Uakee huulde hammustama. Selle peale polnud ta oma äkkotsuses veel mõelda jõudnud, aga praegu ei tohtinud kokutada, jutt pidi kõlama veenvalt.

„Ix Chelile,” teatas ta esimese pähetulnud jumala nime. Tegelikult polnudki see väga ebaõnnestunud valik. Mayad polnud kunagi tunnustanud üht kindlat peajumalat, kuid jumalate pikas reas leidus rida tähtsamaid tegelasi ning Itzamna, kes pärimuse järgi oli leiutanud voldikraamatud ja kirja, kuulus nende hulka, Ix Chel oli aga Itzamna naiskaaslane. Paraku jäi sellest Balami jaoks väheks.

„Huvitav valik,” kostis ukse tagant taas abikaasa vihaleajavalt igapäevaseks muutunud hääl. „Lapsed oled sa juba sünnitanud ja kudumise vastu pole kunagi huvi tundnud. Aga kui religioosne ärkamine sind tõesti just täna tabas, lase endale mõni voorimees peatada. Neid liigub tänaval kogu aeg.”

Uakee otsis silmadega midagi, mida vastu ust virutada, ja leidiski, aga jättis teo muidugi tegemata. See oleks liiga lapsik olnud. Tuli ainult niisugune tahtmine. Jutt religioossest ärkamisest oli juba selge iroonia.

Vana uskumuse järgi sooritati veriseid toiminguid vastavalt iidsele kokkuleppele jumalatega, mis kohustas inimesi jumalatele inimvere näol võlga maksma, et neid sellega toita ja edasine heatahtlikkus ära teenida. Võlg tulenes asjaolust, et loomise ajal olid jumalad inimkeha tekitamiseks maisijahule omaenda verd valanud ja teinud sel moel vajaliku taigna. Peale harimatu lihtrahva ei uskunud seda praeguseks enam ükski hing. Kombe tasemel peeti aga väikest aadrilaskmist endiselt au sees – nüüd juba pigem ebausuna.

„Miks sa arvad, et ma ei taha veel lapsi?!” hüüdis Uakee asja viskamise asemel, ja see oli juba tõesti valesamm.

„Sina!” pahvatas Balam ukse taga naerma. Nüüd ei ajanud ta Uakeed enam vihale. Nüüd ajas ta naise juba raevu. Nimelt asjaoluga, et antud juhul oli mehel õigus. Just Uakee oli Balamile selgeks teinud, et kaks järeltulijat on täiesti piisav arv ja kumb neist kahest õieti sünnitama peab, et kaasa rääkida – või kuidas?

„Ja miks meil kaks kaarikut ei võiks olla!?” karjus Uakee vahkvihas. „Tahad sa öelda, et meile ka kaksteist üle jõu käiksid?”

„Vana teema,” kostis ukse tagant ja juba märksa enam summutatult koos kaugenevate sammudega. Uakee puhkis, laksas Mathilde’ile ägedalt vastu sõrmi ega mõelnudki seekord midagi pehmendavat öelda. Vana teema! Muidugi oli see vana teema, ammu selgeks räägitud ja Uakee enda poolt heaks kiidetud.

Kui Chakuatso kraapis kokku kõiki ressursse ja pingutas püksirihma, et olla valmis ähvardavaks konfliktiks musta mandri incadega, kui lihtrahvas strateegiliste varude forsseeritud loomise tõttu normeerituse piiril elas, leidis riigi ülemkiht olevat heaks tooniks vajalikku eeskuju näidata. Iga pereliige ei pidanud endal enam isiklikku hobukaarikut. Piisas ühest, suurema pere puhul kahest.

Nad olid selle ja muudegi enesekitsenduste üle ääretult uhked. Igaüks pidi oma osa andma, nemad samuti. Seda enam, et Uakee teada oli tema mehel mitte just õhuke pakk sõjatööstuse aktsiaid ja tema enda vanematel samuti. Sõda neid vaesemaks küll ei teinud. Ja seda enam tuli end ise piirata. See oli... üllas.

Aga ta pidi ju sellele nurjatule ironiseerijale midagi vastu kähvama ja nii ruttu ei tulnud muud meelde. Neetud lugu, et õiged vastused ei tulnud kunagi pähe õigel ajal. Nüüd oleks ta paremini öelda osanud, aga too jultunud tüüp oli juba läinud.

Resigneerunult mõtles Uakee, et tegelikult oli see nurjatu ironiseerija ning jultunud tüüp ta oma mees. Uakee enda valitud, kuigi formaalselt tegi ettepaneku muidugi meespool. Aastate eest oli tema iroonia Uakeele isegi meeldinud. Tõsi, siis ei olnud see kunagi suunatud ta enda pihta nagu praegu, kui ta rääkis ohverdamisest. Veel kord neetud! Kas mehed siis tõesti ei saanud aru, et polnud üldse tähtis, millest ja mida räägiti, vaid kuidas.

Aga ohvri ta annab, see oli nüüd tõesti kindel. Ainult mitte Ix Chelile vaid pigem... surmajumal Mictlantccuhtlile. Kuduma ei kavatsenud ta tõesti edaspidigi hakata, see oli liiga labane meelelahutus ja võis sõrmedele mõhnad tekitada, aga Mictlantccuhtliga suhtlemiseks oli ta praegu just õiges tujus. Läbi ukse toimunud kõnelus tundus sõna otseses mõttes sümboolne. Näis, nagu poleks nad abikaasaga eales teisiti suhelnud kui läbi vaheseina.

Uakee ei teadnud veel, millist armu surmajumalalt õieti paluda, aga see polnudki tähtis. Tegelikult polnud ka see tähtis, kellele just ohverdada, kui ühtegi neist nagunii olemas ei olnud. Pärast oli lihtsalt hea seltskonnas möödaminnes mainida, mida ta oli teinud. Pealegi mõjus tempel oma iidse pidulikkusega alati... kuidagi sind ennast pisendavalt ja rahustavalt. Kõik need sugupõlved, kelle usk ja mõtted sealt kunagi siiralt läbi olid käinud...

Ta lähebki. Selle aja jooksul, mil juuksed kuivasid, otsis ta üles vana obsidiaanist skalpelli – ohvrinoa. Varem kasutati ainult templi omi, aga sellest oli üldhügieenilistel kaalutlustel loobutud. Nüüd oli vähemalt igal positsioonikamal ohverdajal enda ohvrinuga kaasas.

Preestritel polnud siin enam midagi öelda. Nad pidid tänulikud olema, et keegi üldse tuli ega lasknud nende jumalatel päriselt nälga surra. Seda enam, et iga vereohvriga käis kaasas ka ohverdaja positsioonile vastav rahaline annetus ja see ei lasknud nälga surra preestritel enestel. Pärast riigi ja usuelu selgepiirilist lahutamist oli neil endiste aegadega võrreldes igatahes kitsas käes, nii et ähvardavad saatusekuulutajad olid ühtäkki muutunud lahketeks headeks isakesteks. Ja ükski jumalus ei köhatanudki.

Pidulikke ja rangeid rõivaid selga pannes uuris Uakee veeni oma vasakul käel. See tundus olevat niisama kättesaadav kui kahe aasta eest, kui ta viimati ohverdas. Vähemalt üleliigse rasvumise pärast ei pidanud muret tundma. Selle vastu aitas regulaarne ratsutamine.

Praeguses tujus tundusid need paar sümboolset veretilka, mis nüüdsel ajal ohverdati, naeruväärsed. Vanasti, vaat siis tõesti ohverdati! Lisaks tapale aetud valgete massidele ei andnud ka punased inimesed endale armu. Nemad end muidugi verest tühjaks ei lasknud, selleks oli nende veri liiga väärtuslik ka neile endile, aga ohvriand oli toona ikkagi midagi hoopis muud.

Abikaasad tegid seda siis tihti koos. (Viimase mõtte juures ilmus

Uakee hoolitsetud kulmude vahele hetkeks vaevumärgatav korts.) Elegantselt riietatud maya naine põlvitas mehe ees ja lükkas parema käega ogalist nööri läbi oma keele, vasakuga tõmbas juba keelt läbinud nööriotsa. Emanda ees asetses liud või korv lak, mis sisaldas nööri ja paberiribasid. Mehed niristasid verd käest, aga lisaks veel põsest, keelest või fallosest. Lihasse torgati astelrai kumerad astlad. Need sundisid juba ise protsessiga lõpuni minema: kui astel oli kord sisse torgatud, oleks selle tagasitõmbamine olnud märksa valusam ja tekitanuks rohkem vigastusi kui astla päripidine väljumine. Verekaotusest tekkisid – tõenäoliselt endorfiinitaseme tõusu tõttu – fantastilised nägemused...

Noh, see oli nüüd muidugi liig mis liig, ent praegusaegne sisselõige tühise verenirega tundus samuti liialt... liialt tühine. Uakee ei läinud ju mitte selleks ohverdama, et toita üsnagi kaheldava olemasoluga jumalaid, vaid selleks, et iseennast maandada. Ta otsustas ohverdada umbes teeklaasitäie. Seda oli just niisama palju, kui andsid doonorid. Võib-olla pidanukski ta hoopis vereülekandesse minema? See oleks olnud äärmiselt isamaaline. Jama! Siis oleks ära jäänud kogu sünge ja pidulik rituaal, mida ta vajas. Vajas kohe hädasti...

Hoolitseva emana vaatas Uakee enne lahkumist üle, kas valge lapsehoidja on hoolealused ikka korralikult lõunauinakule pannud. Poiss oli juba viiene ja hakkas vastu tõrkuma. Kolmese tüdrukuga seda muret veel polnud. Muret tegi hoopis lapsehoidja ise. Mitte et ta halvasti hakkama sai, kuid ta oli lihtsalt... valge