Читать книгу Lõhestusjoon - Tiit Tarlap - Страница 8

Oma ema rahva hulgas Üksiklane uuri ei kandnud. See olnuks liiga reetlik, rõhutanuks ta erandlikkust. Kelladest oli siin ainult kuuldud, aga omaks polnud neid võetud. Milleks taoline punaste alpus? Seetõttu ei osanud ta nüüd täpselt öelda, kui kaua aja pärast Asko toibus. Lõuna oli igatahes juba söödud, nii et kolm-neli tundi pidi möödas olema.

Asko lebas endiselt põrandal – täpselt nii, nagu ta oli kukkunud. Kui Metsala Agur kuulis, et tegemist on transiga, keelas ta lamajat isegi näpuotsaga puutuda.

„Muidu ei leia hing tagasi tulles keha enam üles. Kõigi manatarkadega on niimoodi.”

Olnuks Üksiklane kergemeelsemas tujus, võinuks ta öelda, et kui teekond viib Tarbatust Uus-Copani ja tagasi, ei tohiks paar sammu põrandalt sängini enam palju lugeda. Ent ta polnud kerglases tujus. Ja Asko ei olnud mingi suvaline manatark. Tema puhul oli tõesti parem austada reeglit: mida ei tunne, ära torgi. Siin oli tegemist millegi tegelikuga, mitte tavaliste posijate autosugereeritud visioonidega.

Ärkamine tuli äkilise vapustusena nagu löök. Lamaja kõiki liikmeid läbis üheaegne tõmblus. Siis see taandus ja Asko juba avanenud silmi täitis piin. Ta vaade oli sihitud lakke ja fikseeris alles aegamööda Üksiklase ja Aguri kujud, kes tema kohal kõrgusid. Noormees hakkas üle kogu keha lõdisema, ta hambad plagisesid. See ei tulnud külmast. Ta ei olnud kananahal, See oli vaid keha kramplikkus, mis teda raputas. Mitte nii tugev kui naasmise esimene impulss, aga see-eest püsiv. Pigem võinuks seda nimetada vaevatud keha ülepingeks.

Nad tõstsid ta voodile ja Agur, kellel oli kaasas maarohtudest keedetud ravijookide paun, alustas leevendamist. Üksiklane suhtus sellesse mõnevõrra skeptiliselt, kuid vahele ka ei seganud. Tema teadis veel vähem. Selle asemel saatis ta ukse taga seisva teenri ülemmeistri juurde ütlema, et ärkamine on toimunud, aga rääkijat Askost esialgu veel pole.

Agurile tuli au anda. Asko oli öelnud, et piinlemine pole kunagi vähem kestnud kui pool päeva, aga ravitseja tuli leevendavate ja rahustavate jookide abil toime umbkaudu nelja tunniga, kusjuures teise poole sellest ajast ravialune magas. Siis olid nad jälle niisama kaugel kui hommikul: Metsala Agur ära saadetud ja Üksiklane koos ülemmeistriga Asko juures. Noormees juba istus. Ta ei näinud nüüd halvem välja kui tavaliselt, ehkki ta väljanägemine oli juba niigi halb küllalt. Tundus, et teda praegu küsitleda on lihtsalt julm, aga polnud pääsu.

„Mida sa seekord nägid?” tahtis Üksiklane teada. Enne, ravitseja juuresolekul, polnud ta asjast rääkimist üritanud.

„Ma olin jälle seal,” sosistas Asko. „Pariisis. Rüütliisand ütles, et seal on nüüd mingisugune punanägude linn, Uus-Topan või Copan. Aga ei olnud. See oli Pariis. Ja ta oli tohutult suur. Üks torn oli nii kõrge, et midagi nii kõrget ei saa üldse ette kujutada. Aga see polnudki nagu päris torn; see oli raudpalkidest ja paistis veel rohkem läbi kui mõni hõre sara. Nad kutsusid seda Teiffeliks… või Eiffeliks… Aga seekord olid kõik koledasti hirmul. Nad vist kartsid, et maailmalõpp on tulemas. Või midagi niisugust.”

„Kas need ratastega loomad ka ikka veel ringi veeresid?” küsis Jaanus.

„Ikka,” kinnitas Asko. „Ainult nüüd olid nad kuidagi... teistmoodi. Ümaramad. Mõned olid hoopis isemoodi. Neil ei olnudki rattaid või õieti oli ka, aga neid oli hoopis rohkem – kohe ratas ratta kõrval. Aga midagi käis veel ümber nende rataste ja see kõik mürises ja lõgises koledasti ja ette ulatus neil loomadel ilmatu pikk nina nagu suur palk, ainult seest õõnes. See oli ka rauast. Ja taevas lendasid rauast linnud. Aga ööd ei olnud enam valged. Need olid nüüd niisama pimedad nagu meil. Paistis, et nende rauast lindude pärast. Seal käis vist sõda, ma ei saanud ainult aru, kuidas seda peeti.”

„Sa ütlesid – ööd?” küsis Üksiklane väga tasa, kui Asko hinge tõmbas. „Kui kaua sa seal siis õieti olid?”

„Ma ei tea,” pomises Asko. „Kaks või kolm päeva.”

Jaanus ja Üksiklane vahetasid pilke. Transis oli noormees olnud ainult keskhommikust varase pärastlõunani.

„Oled sa ikka kindel?”

„Noh, võib-olla neli päeva,” pakkus Asko kahtlevalt hoopis juurde. „Aga ei,” otsustas ta lõpuks, kui oli järele mõelnud. „Nii palju vist ikka mitte.”

Ei mingisugust kattuvust äraoldud aja ja siin möödunud tundide vahel, mõtles Üksiklane ja tema selgroogu mööda jooksis erutusejudin. Neil seal Uus-Copanis oli õigus. Aeg tähendas hoopis midagi muud, kui üldiselt arvati. Seda oli ju unenägudegi põhjal väidetud. Üürike suigatus võis tuua kaasa unenäo, mis kestis... Noh, igatahes kauem kui suigatus ise. Kohe kordades kauem. Seda oli vaat et igaüks kogenud.

„Aga kus sa seal elasid kogu selle aja?” huvitas Jaanust praktiline pool. Üksiklane oleks eelistanud küsida hoopis, kes Asko seal oli, aga ei riskinud. Veel mitte. Selgus, et polnud mõtetki.

„Ma ei tea!” imestas Asko isegi. „Ma lihtsalt olin seal ja nägin.”

„Kas sa kellegagi rääkisid ka?” küsis Üksiklane. „Mõne kindla inimesega, ma mõtlen.”

„Ma... ei tea. Ei… oska öelda… Ma lihtsalt olin seal ja nägin.”

„Aga kas nemad sind ka nägid?” muutis Üksiklane taktikat.

„Ma ei tea,” korrutas Asko õnnetult. „Ma sain ainult aru, mida nad kartsid ja kui halvasti nad ennast tundsid ja mina kartsin ja tundsin sedasama. Tunnen veel praegugi.”

See oli lootusetu. Ja mitte sel põhjusel, et Asko oli kirjaoskamatu külapoiss, Jaanus aga Põhjala Liidu ülemmeister ja tema, Üksiklane, hoopis isevärki tegelane. Üksiklasel oli kuri kahtlus, et samadel asjaoludel poleks kumbki neist kahest samamoodi midagi targemat vastata osanud. Sest siinne mõistatus oli neile kõigile ühtviisi liiga suur. Koguda võis ainult killukesi.

„Ütle, kas sa käid sel kombel alati seal... Pariisis, või mujal ka?”

„See võib ka mujal olla,” soostus Asko, kui oli veel natuke Aguri kosutavat ürdijooki rüübanud. „Ma alati ei tea. Mõnikord ei ole see üldse linn ja vahel pole isegi ühtki inimest näha. Siis ma ei tea, kus ma olen. Võib-olla seal lähedal, aga võib-olla hoopis mujal. Ja ükskord...”

„Ja ükskord?” kordas Jaanus, et noormees liialt oma mälestuspildi üle mõtlema ei jääks.

„Ükskord oli kõik surnud. Ainult mingid varemed või nende jäänused. Nagu oleks keegi laste liivamajakesed luuaga üle pühkinud. Aga suured muidugi. Ja mujal, nii kaugele kui silm ulatus, oli kõik kõrbenud. Puud, põõsad, isegi rohi. Mitte ühtki inimest, looma, lindu ega putukat. Ei... Üks suur ämblik jooksis mööda paljast, pragunenud maad. Väga suur – nagu koer. Tema oli ainuke. See oli nii kurvastav. Nagu matmispaik, kus pole enam isegi maetuid. Ja taevas oli nii tume, peaaegu must. Valgus oli nõrk ja ähmane. Aga see polnud ei õhtu ega hommik. See oli päev.”

Nad mõtlesid natuke selle musta taevaga elutu päeva üle, kus ainsaks elusolendiks oli üks ämblik.

„Kus see oli, sa muidugi ei oska öelda,” arvas Jaanus.

Aga seekord Asko oskas: „See oli ka Pariisis. Noh, õieti selle lähedal. Ma tundsin ühe koha ära. Seal olin juba enne olnud. Siis, kui see veel elas.”

„Nii et see sinu Pariis ei ole alati ühesugune?”

„Ei,” kinnitas Asko pisut imestunult, nagu oleks Üksiklane milleski ilmselges kahelnud. „See on sama koht, aga kord nii, kord hoopis teisiti. Sellepärast ma ju räägin, et see ei ole päris.”

„Kui tihti sul need ärakäimised ette tulevad?” tahtis Jaanus teada.

„Kuidas kunagi. Vahel korra kuus, mõnikord kaks. Siis jääb jälle kuu või kaks päris vahele. Alguses ma lootsin siis, et olen terveks saanud. Nüüd enam mitte. Ammu enam mitte.”

„Aga kas sa satud neisse kohtadesse juhuslikult või püüad vahel määrata, kuhu just lähed?”

„Ma ei taha neisse üldse sattuda!” karjatas Asko. „See lihtsalt juhtub ja siis – ma olen seal.”

„Aga kui sa tahaksid,” käis Üksiklane peale nagu lapsele. „Mängime, et tahaksid. Kas sa siis tuleksid toime?”

Asko mõtles veidi ja raputas pead. „Ma ei usu. See lihtsalt juhtub. Vastu mu oma tahtmist. Kui ma väga püüan mõtelda, et ei taha, siis see jääbki tulemata. Aga iga kord see ei aita ja vahel pole üldse mingit hoiatust. Siis on see nagu piitsaplaks selja tagant. Siis ma ei jõuagi mõtelda, et ei taha. Nagu täna.”

Üksiklane juurdles, kas Asko puhul oli tõesti tegu vaimse ajasrändega, nagu Chakuatso rühmade kõige hullumeelsema tiiva teoreetikud seda võimalikuks pidasid. Ainult et mis ajad need olid, kus poiss vastu iseoma tahtmist ringi hulkus? Mingit valgete Pariisi polnud kunagi olnud ega saanud nüüd ju enam kusagilt tekkidagi.

Isegi kui ime juhtuks ja ajaloo käik sedavõrd järsu pöörde teeks, et valge rassi viimased jäänused siit Põhjalast oma maad tagasi vallutama suudaksid minna ja lõpuks võidaksid, tähendaks see ainult rasside segunemist – punaste määratul arvulisel domineerimisel. Ent niisugune paigake nagu Pariis oli ammu unustatud. Isegi kui Uus-Copan kaoks – kui see maatasa tehtaks – ja hiljem uuesti üles ehitataks, ei saaks sellest enam iialgi Pariisi. See nimigi oli maetud.

Aga Asko käis seal. Pidevalt. Ja paistis, et mitte ainsas ja ühesuguses Pariisis.

Mis ta selle poisiga nüüd õieti tegema pidi? Mida oskas tema üleüldse üksi teha? Koguda veel rohkem kummalisuseraasukesi? Kas neid enam leiduski? Vaevalt küll niisugusel määral, et see viivitust õigustaks.

Nad jätsid kurnatud noormehe rahule, lasid talle süüa ja uued riided tuua ning enne seda pesemistoobri korraldada, et vaevahigi ja reisimustus – koos läbitud maisest reisist – maha pesta. Selle eest jäeti hoolt kandma usaldusväärne mees, kes pidi vaatama, et ninakad teenrid poisile ülekohut ei teeks. Too oli liiga väärtuslik – ehkki ikka veel teadmata põhjusel – ja seejuures liiga suures masenduses, et talle mõne ennasttäis, aga pardiajuga töllmoka poolt veel lisapingeid juurde tekitada.

„Ma pean ära sõitma,” ütles Üksiklane, kui nad Asko kambrist juba väljas olid.

„Uus-Copani,” nentis ülemmeister. „Ette kandma.”

„Just,” ei teinud Üksiklane onu ees asjast saladust. „See võib sulle meeldida või mitte, aga kui valgete inimeste Põhjala Liitu veel üldse miski aidata suudab – enne kui keegi selle varem või hiljem, nii või teisiti üle võtab –, oleme need meie, see minevikust tulevikku otsiv ringkond, nagu sa neid nimetasid.”

„Ja kuidas sina neid nimetad?” küsis onu vaevu varjatud umbusuga.

„Mina ütleksin...” Ta takerdus, püüdes leida vastet sõnale „visionäärid”, kuid pidi loobuma. „Selles keeles puudub vastav väljend. Kõige lähem oleks: avara pilguga inimesed, nägijad.”

„Viimasel ajal ma muust ei kuulegi kui nägijatest,” torises vanem mees. „Ühe juurest just tuleme. Mina olen hädas rohkem tegijatega. Nende teod ei meeldi mulle.”

„Õhtu on tulekul,” ütles Üksiklane, „aga valgust jätkub veel kauaks. Mis sa arvad, kui võtaksime hobused ja käiksime hiies ära? Lahkun juba koidikul.”

Onu heitis talle mõtliku pilgu, kuid Üksiklane ei teinud seda ettepanekut hoopiski mitte silmakirjalikkusest. Ta tahtis tõepoolest minna. Kodus, Uus-Copanis, ei olnud keegi talle iialgi öelnud, milles just asi, aga suuremaks sirgudes ja vanemaks saades hakkas ta seda tähele panema. Teda ei olnud kasvatatud nagu punast meest – sellise isa pojana ja ümbritsevaid olusid arvestades olnuks see loomulik. Teda oli kasvatatud nagu punast meest ja valget meest. Ning see tõi pähe kummalisi mõtteid.

Onu juba küsiski: „Ma olen mitu korda aru pidanud, mida meie hiied sulle korda lähevad? Poeg kuulub ometi isa suguvõssa. Ja kogu su senine elu...”

Kogu ta senine elu oli talle mõista andnud, et ta ei ole oma kodumaal kodus, mõtles Üksiklane. Et ta on seal otsekui külaline. Sallitav ning isegi soovitud külaline küll, aga siiski mitte oma. Ja kui ta isa ei oleks olnud piisavalt varakast perekonnast, poleks tema enam vahest ka nii väga sallitav külaline. Mõni ime siis, et ta oma päriskodu otsides mujal ringi vaatas.

„Ma olen pooleks lõhestatud mees,” oli kõik, mida Üksiklane vastas.

Nad ratsutasid tosina sõjasulase saatel üle kindluse tõstesilla, läbi linna, väravast välja, ning kappasid üle lehekuiselt rohetavate aasade hiieni. Siin nad kasvasid – igivanad sammaldunud puud keskel, nende ümber nooremad, aga samuti ammu juba jändrikud, ja servades alaneva poolsõõrina noored puud kuni kõige värskemate tammehakatisteni. Südametammed. Igaühe alla oli maetud mõne selle maa eest langenu süda. Rahvas uskus, et suure häda korral tõusevad nad kõik kord taas maad kaitsma.

Nad jalastusid ja kõndisid tammikusse. Saatesalk, milleta ülemmeistril polnuks sünnis ringi liikuda, jäi ootama. Ülal ühte põimuvate okste all polnud veel hämar, sest lehed ajasid alles hiirekõrvu.

Üle kogu maa oli palju niisuguseid tammikuid – kõikjal, kuhu need puud võisid juuri ajada. Seal, kus ei ajanud, lepiti ka teiste puudega. Neid oleks pidanud veel määratult rohkem istutama, ainult et truud südamed, mida nad pidanuks märkima, olid jäänud kaotatud lahinguväljadele. Nende mälestuseks olid teised märgid.

Onu ja õepoeg sammusid kõrvuti hiie südamikku. See oli päris pikk astumine. Kumbki ei rääkinud sõnagi. Kumbki ei püüdnud ka ära arvata, mida teine mõtleb. Üksiklane üritas hoopis aru saada, mida ta ise mõtleb. Nii nagu ta oli teinud esimesest korrast saadik, mil ta siin käis. Ja ei saanud ikka veel aru. Aga see paik tähendas talle midagi. Poleks tegelikult pidanud, nagu onu ennist vihjas, aga tähendas sellest hoolimata.

See oli kõrgem rahvastest. See oli kõrgem riikidest. See oli kõrgem rassidest. Siin puhkasid südamed, mis olid andnud endast kõik – rohkemat ei saanud kelleltki nõuda. Sest rohkemat ei olnud. Aga need, kes andsid selle „kõik”, olid ausad südamed, ükskõik mida nad enne polnud ka tundnud või teinud.

Hiie keskele lagendikule jõudnud, seisid nad seal tükk aega kõrvuti, vahetasid siis pilke ja pöördusid tagasi. Nüüd võis juba rääkida. Mitte et see enne suisa keelatud oleks olnud, aga see polnud viisakas. Pühapaika minnes mõtles igaüks vaikides sõnu, mida esiisadele niisama vaikides öelda. Nüüd olid need öeldud. Võis jälle igapäevastele muredele pühenduda.

„Hoia Askot nagu silmatera,” sõnas Üksiklane. „Ma ei tea ikka veel, mis tähendus tal on, aga et see on suur, pole kahtlust. Kuidas temast punaste pool muidu teada saadi – ja veel niimoodi, et ta asukoht endiselt kõigi eest saladusse jäi ja teda otsida tuli? Siin peab olema tegemist vaimse väega. Poisil on see olemas. Ja kellelgi on kusagil veel. Nad on oma rännakutel võib-olla kokku puutunud, aga nii, et kumbki teise kehalist asukohta ei tea. Muud seletust ma ei näe.”

„Mina ei näe üldse mingisugust,” ühmas Jaanus. „Ma ei saa niisugustest asjadest aru. Aga ütle mulle, kas ka sina oled siin algusest peale ainult teda otsimas.”

„Ei, seda küll mitte. Aga tähtsa asja oskan muidugi ära tunda, kui selle otsa suisa komistan.”

See ei olnud, pehmelt öeldes, kogu tõde. Ent viimast ei võinud Üksiklane ka lihasele onule välja öelda. Too ei oleks aru saanud. Seda enam, et päris lõpuni ei saanud ta isegi aru.

„Nüüd, kus on selge, et meie Asko Sääsesoost minema viisime, pole raske ära arvata, kus ta on,” ütles Üksiklane selle asemel välja sulaselge ja lihtsa tõe. „Peale sinu sisenõukogu ei tea praegu keegi, kes ta niisugune on või kust tuli. Nii peab see jäämagi. Need paar teenrit, kes taolise isiku ilmumisest sellel kindlal ööl üldse teavad, oleks parem mujale saata. Siis ei saa keegi kolmas, kuues või kaheksas neilt midagi välja uurida. Ja ära saada neid mitte üksi, vaid koos veel mitme kõrvalisega, et ärasaatmine selle ööga ei seonduks.”

„Kas see olen nüüd mina, kes peast segi on läinud, või sina?” küsis Jaanus teda kuulates.

Üksiklane vaatas onule tungivalt silma. „Vaheta tal riideid, muuda ta välimust, muuda ta seisust, pea teda vangis või tee temast Pihkva vürsti sohipoeg, kes liiga paljude armukeste eest redutab, aga hoia ta elus.”

„Sa arvad siis, et võidakse isegi...” Sakala Jaanus ei lõpetanud.

„Kui nemad teda ei saanud, siis äkki nad arvavad, et keegi teine ka ei tohi,” ütles Üksiklane. „Ma ei tea, kas see nii on, aga arvestama sellega peab. Oleks parem, kui ka sina arvestaksid. Mitte igaüht ei tulda punaste sõjaväega kodust ära viima.”

„Ma hoian ta sulle elus,” pigistas Jaanus lõuapärad korraks kokku. „Oma kantsi ja mehi ma ikka veel tunnen. Kaua sul läheb? See Uus-Copan – või Pariis – pole just kiviga visata.”

„Ei tea,” tunnistas Üksiklane. „Siit piirini, sealt veel päev raudteeni. Edasi läheb libedalt. Tagasi käib samal moel. Aga kui kaua mul seal kulub, teab ainult too suur kamp segaseid jumalaid taevas, kes üksteist igavusest kividega pilluvad. Taara ja Uku muidugi välja arvatud,” lisas ta väärikalt.

Onu hakkas tasa naerma. „Sellest olen ma ammu aru saanud, et sa neist ühtegi ei usu. Meie maal on nüüd nii rohkesti jumalaid, et teeb vist sama välja, nagu poleks ühtegi. Abi on neist just niisama palju.”

Tagasi sõitma hakates kohtasid nad väikest salkkonda, kes ilusat ilma nautides omakorda hiide saabus. Kõige ees ratsutas kõige tähtsam neist, kenasti riietatud noor neiu, Karulaane Vello tütar Meeli. Teised olid ta saatjaskond. Vahetati viisakaid tervitusi. Särav pilk, millega neidis Üksiklast silmitses, ei jäänud Jaanusel märkamata.

„See õis on sul noppida, kui sa ainult tahaks,” tegi ta teekonda jätkates märkuse. „Ma ei usu, et sul seal juba kedagi kindlat oleks. Muidu poleks sa nii pikalt siin.”

„Ta on vaevalt kakskümmend täis,” arvas Üksiklane Meeli kohta hajameelselt. „Mina olen juba üle kolmekümne.”

„Just paras vahe,” muigas vana mees riukalikult. „Sul juba sarved maas, aga tema alles äsja õide puhkenud.”

Jaanuse sapine tuju oli hiieskäiguga üle läinud, kuigi käik lõppes üsna tõsise jutuga Askost.

„Kui Meeli ainult teaks, kes ma tegelikult olen, ei vaataks ta minu poolegi,” nõelas Üksiklane. Tundus, et onu kadumaläinud sapp oli nüüd temasse üle kolinud.

„Uakee,” mõtles ta mornilt. „Uakee Kintok. Ei, nüüd juba ammu Uakee Gayasal.”