Читать книгу Tankid ja tarakanid - Timo Laine - Страница 10

Aastal 1997 juhtus midagi, mis avas mulle ainsa hetkega täiesti uue maailma. Minu toas oleva transistori kanalivahetusnupp oli läinud kogemata valesse asendisse, mistõttu raadiost kostis vaid kummalist kahinat. Isa seletas, et raadio on nüüd lülitatud kesklainele, mille abil saab kuulata välismaa raadiosaateid.

Sattusin otsekohe vaimustusse. Siitpeale kuulasin õhtud otsa raadiot. Leidsin kiiresti mitmeid lemmikjaamu, aga kõige rohkem meeldis mulle sagedusala läbi kammida ja uusi jaamu otsida. Isa nägi, et olin tõsises vaimustuses ja ostis mulle lühilaineraadio, millega oli võimalik kuulda palju rohkem kui väikese transistoriga.

Esimeste leitud raadiojaamade hulgas olid Petroskoi raadio, Moskva raadio ja Poola raadio, mis edastasid ka soomekeelseid saateid. Sotsialistlikes maades panustati oluliselt välismaale suunatud lühilainesaadetele. Ja mis olekski võinud olla parem viis mõjutamaks inimeste poliitilisi arusaamu!

Sotsialistliku maailma suurim raadiojaam oli Moskva raadio, millel oli saateid rohkem kui 60 keeles, aga ka kolmemiljonilise elanikkonnaga Albaania tahtis rääkida oma asjadest rootsi ja veel 20 muus keeles.

Petroskoi soomekeelsed saated erinesid Moskva ja Varssavi omadest selle poolest, et neid ei tehtud Soomes elavatele kuulajatele, vaid Nõukogude Karjala soomekeelsele vähemusele. Nimetus „soomekeelne vähemus” on õige ainult sel juhul, kui räägitakse pärast sõda sellesse piirkonda elama asunud ingerlastest.

See, et karjalastele ja vepslastele pakuti vähemuskeeleks soome keelt, oli näide omamoodi kultuuriimperialismist, mille soome kommunistid endaga Karjalasse kaasa tõid. Moskvale sobis soome keel suurepäraselt, sest Karjalat nähti heameelega Soome-suunaliste laienemisplaanide hüppelauana.

Suurema osa Petroskoi raadio soomekeelsest programmist moodustasid tavalised uudiste- ja kultuurisaated, aga teinekord meenutati kangelaslikku võitlust Soome okupantide vastu või sõimati õhinal valgesoomlastest lihunikke ja nende käsilasi. Seda oli päris kohutav kuulata.

Poola raadios räägiti õhtust õhtusse riigi raskest majanduslikust olukorrast. Üsna üldise ja ebamäärase käsitluse tõttu polnud aru saada, millega õigupoolest tegu oli. Pidev jutt raskustest ja nende ületamisest tundus kuidagi veider. Kummalisus tuli arvatavasti sellest, et teema oli tollal alanud streigiliikumise tõttu pidevalt aktuaalne, kuid konkreetsetest erimeelsustest ei soovitud rääkida. Sõjaseisukorra väljakuulutamiseni oli aega vaid aasta või paar.

*

Kõige huvitavamaid kuulamiskogemusi pakkus mulle 1980. aastate alguses Moskva raadio. Seal räägiti Nõukogude inimeste elust, Nõukogude teaduse leiutistest ja teistest sotsialismi saavutustest. Regulaarselt jälgiti ümber maakera tiirlevate kosmonautide uudiseid. Mõnikord räägiti, et Nõukogude teadlased on välja selgitanud, kuidas on võimalik pikendada inimese eluiga isegi kümneid aastaid. Vahel otsiti mõistatuslikku lumeinimest, kelle jälgi oli leitud Altai mäestikust.

Eriti hästi jäi meelde see, kuidas Siberis korrusmaju ehitades lahendati igikeltsa probleem. Et keltsase maapinna liikumine maju ei lõhuks, ehitati need sammastele, nii et maja vundamendi ja maapinna vahele jäi vähemasti pool meetrit õhku.

Mingil põhjusel ei rääkinud Moskva raadios sellest, et inimesed täidavad majade alla jääva ruumi haisvate olmejäätmetega. Ei räägitud sellestki, et majade all leidsid lisaks hulkuvatele koertele ja kassidele rahuliku puhkepaiga ka joodikutest Nõukogude kodanikud. Seda kõike nägin oma silmaga kümme aastat hiljem, kui võisin Leena jõe kaldal Jakutskis imetleda seda suurt leiutist, millest lapsepõlves kuulsin.

1980. aastate keskel esitati Moskva raadio ingliskeelses saates väide, mis õõnestas tõsiselt mu usku Nõukogude Liidu siirusesse ja tema meedia usaldusväärsusesse. Saates soovitati unustada lääneriikide jutud Nõukogude ohust ja mõelda tõsiasjale, et Nõukogude Liit pole iialgi alustanud sõda ühegi teise riigi vastu.

Seda väidet ei oleks tohtinud esitada soomekeelses saates, sest viimne kui üks soomlane teadis, et see pole tõsi. Kas Talvesõda alustas Soome või oli sadu tuhandeid ohvreid nõudnud kokkupõrge Nõukogude Liidu arvates vaid tähtsusetu piirikonflikt, mida ei arvata sõdade hulka? Aga kallaletung Poolale 1939?

Nõukogude Liidul olid mõistagi omad vahendid sõjaliste interventsioonide korraldamiseks. Ta moodustas endale ustavad valitsused ja saatis neile siis vennalikku abi. See tundus peaaegu et omakasupüüdmatu eneseohverdusena.

Raadiokuulamisest sai mulle harrastus, mida nimetati DX-kuulamiseks. See tähendas pidevaid uute raadiojaamade otsinguid ja neile kuuldavusraportite koostamist. Tavaliselt saatsid raadiojaamad kirjutajale vaevatasuks QSL-kaardi, mis oli ametlikuks kinnituseks selle kohta, et oled jaama kuulanud.

Hakkasin üha rohkem kuulama ingliskeelseid saateid. Õppisin ära tundma erinevaid keeli ja mõistma nende keelte tähtsamaid sõnu. DX-kuulamine on huvitav ja arendav harrastus, mis kahjuks on koos tehnika arenguga peaaegu kadunud. Teisest küljest on uskumatult tore, et tänapäeval saab raadiojaamu interneti või satelliitide vahendusel kuulata puhtalt, ilma tõrgeteta. Igaüks võib kodutöid tehes kuulata Hollandi muusikat või moslemitele mõeldud reedest jutlust.

Külm sõda oli raadiolainetel mitmel moel kuulda. Sotsialistlikud maad pidasid lühilainesaateid tähtsaks, kuid seda tegid ka lääneriigid. Ameerika Hääl, Raadio Vaba Euroopa ja Vabadusraadio hoolitsesid selle eest, et idaeurooplastel oleks ka muid infoallikaid kui valitsuse kontrollitavad kommunikatsioonivahendid. Nad suunasid oma saated nimelt Ida-Euroopale. Neil oli näiteks eestikeelseid, aga mitte soomekeelseid saateid.

Läänes sai ida raadiojaamu vabalt kuulata, aga idas kodanike otsustusvõimet ei usaldatud. Läänest tulevaid saateid häiriti segajate abil süstemaatiliselt. See käivitas ohjeldamatu võidurelvastumise, sest osapooltel tuli hankida üha võimsamaid saatjaid, et oma signaal võidule pääseks. Lääne jaamad lisasid saatesagedusi, et segamine ei suudaks muutustega kaasas käia.

Sageli täheldasin, et Raadio Vaba Euroopa oli hästi kuuldav, kui pisut enne täistundi mängiti saate tunnusmuusikat, aga kui saade ise algas, siis kadus see hirmsa ragina alla. Segajate tekitatud heli meenutas tavalisi, lühilainele iseloomulikke häireid, kuid oli juhuslikest häiretest katvam ja laiaulatuslikum.

Kui Nõukogude Liit 1980ndate lõpus saadete segamise lõpetas, muutus raadiolainete üldpilt korraga palju selgemaks. DX-kuulajad imestasid, kui erinev võib kuulamine olla ilma segajate ragina, vingumise ja mulinata.

Raadiote segamine ei ole praegugi täiesti kadunud nähtus. Kui kuulasin 2003. aastal Teheranis BBC farsikeelset saadet, kostis jutt tuttavalt kõlava surina tagant. Mu iraani tuttav kinnitas, et Lõuna-Iraanis kostab BBC üsna puhtalt, kuid hiljem leidsid mu kahtlused kinnitust. Iraanis ikkagi tegeldi lühilainete segamisega. Iraan on proovinud segada ka satelliitide kaudu vahendatavaid telesaateid, lähetades satelliidile oma signaali.

*

Teist, tavalise segajana mõjuvat raadioheli põhjustasid suurriikide valvesüsteemid, mille abil sai avastada võimalikke tuumakatsetusi ükskõik millises maailma paigas.

Hoopis huvitavamad olid nn numbritädid, kes lugesid saksa keeles numbreid viiekohaliste sarjadena. Paljud arvasid, et nii vahendati näiteks pangaandmeid, aga alles Saksamaade ühendamine paljastas, kuidas asjalood tegelikult olid. Ida-Saksamaa julgeolekuteenistus Stasi vahendas numbrite abil teateid oma läänes tegutsevatele agentidele.

Paari aasta pärast, kui asi juba selge oli, leidsin lühilaineilt jaama, mis luges numbreid samamoodi viiekohaliste sarjadena, aga seekord rumeenia keeles. Kas rumeenlased kasutasid sama tehnikat mingil muul eesmärgil või mis imeasi see võis olla? Kurikuulus Securitate oleks selleks ajaks pidanud olema juba ajalugu.

1980. aastate keskelt hakkas mu raadioharrastus üha rohkem keskenduma lühilainealast kõrgematele sagedustele ehk ULL-i ja televisiooni poolele. Iseäranis suviti oli soodsate ilmastikutingimuste korral võimalik näha televisioonijaamu Kesk-Euroopani välja. Kõige tavalisemad olid Vene, Poola, Tšehhoslovakkia, Saksa, Taani ja Norra jaamad.

Pilt oli nii viletsa kvaliteediga ja hüplik, et programmi jälgimisest ei saanud juttugi olla, aga peamine oligi jõuda selgusele, kust saated tulevad. Erineva tehnilise süsteemi tõttu ei saanud ma Ida-Euroopa telepildile iial värve. Häältki oli võimalik leida vaid eraldi raadiovastuvõtja abiga.

Kõigist tehnilistest raskustest hoolimata sain ettekujutuse sellest, milliseid televisioonisaateid Nõukogude Liidus ja mujal Ida-Euroopas tehti. Saagikoristuse edenemist jälgiti regulaarselt. Palju näidati ka sõjafilme, rahvamuusikat ja päevakajalisi saateid.