Читать книгу Tankid ja tarakanid - Timo Laine - Страница 4

See raamat räägib muutuste ajast, mis pööras täielikult pea peale miljonite inimeste elu. Äsja oli see aeg veel siin, meie ümber, kuid tundub nüüd võõrastavalt kaugena. See aeg oli eelkõige vana ja uue vaheline võitlus, mis kätkes endas lootusi, kuid ka hirmu nende lootuste purunemise pärast.

Aina uued, veel hetk tagasi võimatuks peetud üllatused järgnesid üksteisele ja innustasid inimesi edasi minema. Võitluse lõpptulemus ei jätnud kedagi ükskõikseks. Kuigi see erandlik aeg on nüüd juba minevikuks saanud, pole ime, et see elab edasi paljude inimeste meeltes. Nii suuri vapustusi satub inimese eluteele vaid mõni üksik.

Käsitlen oma raamatus Nõukogude impeeriumi lagunemist ja iseenda suhet sellesse. Tahtsin jutustada nii riiklikust poliitikast (tankid) kui ka argielust (tarakanid). Need kaks tasandit langevad mitmel moel kokku. Toon ära rohkesti üksikasju ja fakte, kuid üldiselt on mu lähenemisviis arutlev. Mu eesmärgiks oli muuta ajalugu elavaks ja konkreetseks.

Olen pärit Kuusamost, mis on väike Põhja-Soome linn päris Venemaa piiri lähedal. Üks raamatu tähtsamaid mõjuvälju ongi noore tudengipoisi peaaegu kirglik huvi idapiiri taguse tundmatu maa vastu.

Mind juhtis siiras soov mõista Nõukogude Liitu, sotsialismi ja venelust. Ei olnud mingit kindlate poliitiliste seisukohtade omaksvõtmist, teiste laimamist või lõplike tõdede kuulutamist. Minu meelest on tähtsaimaks väärtuseks ausus. Mind on alati huvitanud, kuidas inimesed mõtlevad ja kuidas nende mõtted kujunevad. Seepärast olen avameelselt kirjeldanud ka enda arengut, varjamata eksimusi ja arusaamade muutumist.

Lugu algab mu lapsepõlvest. Alustan sellest, kuidas minus tärkas huvi Nõukogude Liidu vastu ja kuidas mu vaatenurk võõra naabermaa suhtes järk-järgult laienes. Kuidas arenes mu ühiskondlik mõtlemine ja milliseks kujunes mu suhe sotsialismi kui poliitilise ideega.

Perestroika ajal jälgisin pingsalt sotsialismileeri sündmusi. Sõitsin korduvalt Ida-Euroopasse ajal, mil seal leidsid aset suured poliitilised muutused. Kui muutuste raskuspunkt kandus Nõukogude Liitu, läksin sinna minagi.

Liigun raamatus laial territooriumil Albaaniast kuni Hiinani välja. Pearõhk on siiski endisel Nõukogude Liidul, mille ma risti-rästi läbi kolistasin – Murmanskist Tadžikistanini ja Kaliningradist Kamtšatkani. Käisin paigus, mis olid välismaalastele suletud, mõnikord isegi ohtlikud.

1991. aasta riigipöördele andsin päris palju ruumi. See, et sain jälgida võimuvõitluse otsustavaid pöördeid Soome lahe lõunakaldal, oli minu jaoks ülimalt põnev. Olin tõenäoliselt ainus soomlane, kes osales Tallinna teletorni sündmustes riigipöörde kõige dramaatilisematel hetkedel. Arenguaastates nooruki jaoks olid need tähtsad päevad. Need ei unune iialgi.

Nõukogude impeeriumi lagunemine huvitas mind lisaks kogemuslikule tasemele ka muul moel. Soovisin mõista, mis mu ümber toimub. Et aru saada, millest ma tegelikult olin osa võtnud, pidin tutvuma paljude ühiskondlike ja poliitiliste protsessidega. Raamatu kirjutamiseks tuli teha tublisti uurimistööd. Materjali kogumisele ja uurimisele kulus kümmekond aastat, kirjutamisele vaid poolteist.

Kasutatud allikad on suuremalt jaolt kohalikud. Leedust kõneldes olen kasutanud Leedu allikaid, Moldovast rääkides Moldova omi. Kõige tähtsamad on olnud raamatud, ajalehed, raadio- ja telesaated, intervjuud ja mälestused. Lisaks mu enda päevikud, kirjavahetus ja muu materjal.

Raamatu lõpus käsitlen sotsialismi kokkuvarisemise järel esile kerkinud natsionalismi ja üritan kokku võtta, mis reaalsotsialism õigupoolest oli. Lugu lõpeb suvel 1994, mil Nõukogude Liit oli lakanud eksisteerimast ka poliitilise süsteemina.

Tundub imelik kirjutada eessõna eesti lugejale. Kolmkümmend aastat tagasi elasime me täiesti eri maailmades. Teadmiste ja kogemuste erinevuse tõttu olid eestlaste ja soomlaste võimalused üksteise elu mõistmiseks piiratud. Võib-olla mõtleb eesti lugeja praegugi, et mida üks soomlane võib talle õpetada Eesti või sotsialismi kohta.

Kui hakkasin ise reaalsotsialismiga tutvuma, tundus see mulle tõepoolest veider ja võõras. Ma ei saanudki ju sügavuti tunda rumeenlase või eestlase argielu. Teisest küljest oli mul kohaliku vaatlejaga võrreldes märkimisväärseid eeliseid. Mul oli aega, raha, soov reisida, tohutu huvi teema vastu ja võimalus võrrelda oma tähelepanekuid vaba maailmaga. Olin mitmel moel eesõigustatud. Mu fotoaparaadis oli isegi värvifilm, mis sotsialismimaades oli haruldane.

On uskumatult tore, et praegu elame ühes ja samas maailmas, meie ühises Euroopas. See, et ma üldse neid eesti lugejale mõeldud ridu kirjutan, on 1980ndate alguse vaatenurgast kaunikene ime. Imelisena tundub seegi, et Eesti ja teised sotsialismileeri maad on saanud osaks mu eluloost. Suur osa minust kuulub endise raudse eesriide taha, kuigi arvasin, et olen läänemaailma laps.

Eesti on mu lootusi mitmel moel ületanud. Sellest on saanud väike ja väle euroopalik riik, mis katsetab julgelt uusi ideid. Kuigi mõnikord sooviksin eestlastelt veelgi suuremat avatust erinevuste suhtes, on Eesti olnud postkommunistliku maailma üks suurimaid edulugusid.

Idapoolne Kesk-Euroopa, mis on praeguseks üle aastakümne mulle koduks olnud, on samuti võimsalt arenenud. Praeguste juhtide pürgimus tugevdada oma positsiooni kitsarinnalise patriotismi ja populismi abil on siiski murettekitav tendents.

Eriti kahetsusväärne on see, et mulle tähtis ja lähedane Venemaa ei ole suutnud vabaneda ebameeldivatest nõukogulikest traditsioonidest. Suuruse ja võimsuse sundus on talle raskeks koormaks. Et oma võimupositsiooni demokraatlike nõudmiste vastu kaitsta, on riigi juht viinud oma rahva sellisesse isamaalisuse sohu, millest on raske välja pääseda. Krimmi okupeerimine on selle traagilise tegelikkuse konkreetne sümbol.

1980ndatel olid Nõukogude Liidu ja lääneriikide vahel mõned lahendamatutena tunduvad probleemid, mis takistasid suhete täielikku normaliseerimist, kuigi tahet selleks oli mõlemal poolel. Raskeim neist probleemidest oli Baltimaade okupeerimine.

Nõukogude Liidu lagunemine kõrvaldas äkitselt kõik takistused Venemaa eest, et ta saaks võrdse ja lugupeetud osapoolena astuda Euroopa riikide hulka. Kahjuks see võimalus ei realiseerunud. Krimmi okupeerimine kindlustas, et niisugust võimalustki enam ei ole. Venemaa ja lääne vahel on jälle probleem, mis tundub igavesti lahendamatuna ning millest suhete arendamisel pole võimalik mööda minna.

Neil sündmustel, mida raamat kirjeldab, on otsene seos sellega, milline on meie maailm täna. Kuigi ühiskondlik olukord on põhjalikult muutunud, on paljud nähtused vaid vormi vahetanud. Georg Ots küsib oma soomekeelses laulus „Muuttuvat laulut”, kas inimene muutub või jääb kõik endiseks. Me ei tea, kuhu homne meid viib, aga ainus asi, mis kindlasti endisena püsib, on inimene.

Tere tulemast ajareisile lähiminevikku!