Читать книгу Tankid ja tarakanid - Timo Laine - Страница 8

Umbes 1970. aastate lõpus ilmus kooli telliskiviseinale kriidiga kirjutatud tekst: „Hurskainen on kommunist”. Võisin siis olla vahest viiendas klassis. Hurskainen oli õpetaja, kelle kohta minul isiklikult ei olnud ühtki paha sõna öelda. Kommunist oli selgesti sõimusõna, aga mida selle all mõeldi?

Taipasin peagi, et kommunisti pitseri võis külge saada teatud viisil mõeldes. Järelikult oli tegu mingisuguse teisitimõtlemise vormiga. Esimesed teated, mis kommunismi sisu kohta sain, kõlasid päris meeldivalt. Kõiki koheldakse võrdselt, inimesed töötavad ühise hüve nimel ja tööga loodud väärtused jagatakse nii, et ka vaesed ja haiged saavad oma osa. Omand on kollektiivne. Ma ei mäleta, kust niisugune info pärit oli, aga kindlasti mitte kodunt ja vaevalt, et koolistki.

Kui kommunism oli nii hea asi, miks siis kommuniste pilgati? Selle mõistmiseks pidin ma veel mitu aastat kasvama.

Tavakõnes olid Nõukogude Liit ja Venemaa sünonüümid. Kui meedia rääkis Nõukogude Liidust, siis rahvas rääkis Venemaast. Ametlikult oli Venemaa vaid üks Nõukogude Liidu liiduvabariikidest, aga kõik teadsid, et tegelikkuses oli Nõukogude Liit ainult Venemaa pikendus. Maad valitseti Moskvast ja seda tehti väga tsentraalselt.

Kõik Nõukogude Liiduga seotud küsimused olid tugevasti politiseeritud. Soomes oodati igaühelt, kes osutas pisematki huvi Venemaa vastu, seisukohavõttu kommunismi suhtes.

Kuna Nõukogude Liidus ulatus poliitika kõikidesse eluvaldkondadesse, oli arusaadav, et seda ei saanud vältida ka naabermaast huvitatud soomlane. Kui sul õnnestus poliitika oma Venemaa-huvist täiesti elimineerida, ei saanud sa Nõukogude Liidust tuhkagi aru. Kõik, kes Venemaa vastu huvi tundsid, polnud loomulikult kommunistid, aga kindlasti oli kõigil neil kommunismiga mingi suhe. Nii mõnigi neist oli sealjuures pidevalt üsna vastuoluliste mõtete küüsis.

Venemaa ei olnud lihtsalt maa ja kultuur. See oli ka ideoloogia. Nõukogude Liiduga seotud mõttevahetuse ja tegevuse politiseerumine oli möödapääsmatu, aga samal ajal ka suur õnnetus. See tähendas, et vene kultuur, nagu ka kõikide teiste nõukogude rahvaste kultuurid, oli muutunud ideoloogia pantvangiks.

Teiselt poolt oli poliitika paljudele Venemaa-huvi põhjuseks. Nii oli see ka minu puhul. Teadsin, et Nõukogude Liidus oli täiesti teistsugune elu kui Soomes, ja just see mind paeluski. Kuidas ühiskonnaelu on korraldatud? Kuidas kõik toimib? Kas meil oleks venelastelt midagi õppida?

1980ndate keskel gümnaasiumis õppides hakkasin jõudma eluetappi, kuhu kuulub ühiskondliku teadvuse ärkamine ja poliitiliste nägemuste kujunemine. Nõukogude Liit huvitas mind üha enam, aga mul ei olnud selget seisukohta sotsialismi suhtes. Kui oleksin uskunud, et tean lõplikku tõde, poleks ma kindlasti nõukogude elu vastu sama suurt huvi tundnud. Kui tõde on juba teada, milleks on siis tarvis tegelikkust ja selle uurimist?

Mõistsin vasakpoolset mõtteviisi, kuid selles oli ka midagi, mis mulle ei meeldinud. Ma ei tundnud poolehoidu mitte Soome töölisklassi, vaid just Nõukogude Liidu vastu. Pidasin Soomet heaoluriigiks, mille uurimiseks klassivõitluse vaatenurk õigupoolest ei sobinud.

Jutud Soome tööliste rõhumisest ja halbadest elutingimustest tundusid silmakirjaliku virisemisena. Loomulikult tohtisid töötajad nõuda üha paremat palka, aga loba kapitalistliku süsteemi rõhumisest oli liig mis liig.

Mina pidasin vähesega leppimist vooruseks, kuna olin võtnud omaks luterliku moraali. Olin arvamusel, et väikekodanlike soome tööliste asemel tuleks aidata neid, kelle elutingimused olid tõepoolest viletsad. Nende hulka kuulusid ennekõike arengumaade vaesed.

Küsimus polnud selles, et ma töörahvast ei hinnanud. Vastupidi. Olin loonud endale ideaalpildi usinast ja vähenõudlikust töölisest, kellele on auasjaks oma tööd hästi teha. Igasugune tarbetu toretsemine ja lustilöömine selle pildi juurde ei sobinud. Minu ideaaltööline kandis endas seega puhtalt runeberglikke voorusi.

Ehtsaid töölisi ma isegi ei tundnud. Olid ju ka mu enda vanemad pigem madalama astme teenistujad. Hakkasin siiski aimama, et ideaalpildi ja tegelikkuse vahel valitseb vastuolu. Vähemasti andis sellest tunnistust vasakparteide pidev nurin ja kaeblemine.

Minu tundmusi võib põhjendatult võrrelda vastuoluga, mida kogesid vene narodnikud 19. sajandil. Nad esindasid revolutsioonilist intelligentsi ega olnud seega ise osa sellest müstilisest „rahvast”, kelle käes pidid olema õnneliku ühiskonna võtmed.

Narodnikute probleemi võib kokku võtta nii: kui püha rahva ülesandeks on näidata teed tulevikku, miks siis selle esindajad käituvad nii halvasti ja ebakultuurselt, ilmutamata mingil moel seda väärikust, mis neile ajalooliselt ainulaadse ülesande tõttu kuulub?

Soome töölisklass ei paistnud päris selline, nagu see minu arust oleks pidanud olema. Lisaks sellele, et soome töölised oma huvisid häälekalt läbi surusid, häiris mind nende madal töömoraal. Esmakordsete suviste töökogemuste põhjal langetatud kohtuotsus oli ebaõiglane, sest võrdlesin nähtut sellise ideaalse tõhususega, mida praktikas polnud võimalik järgida. Vähehaaval hakkasin aru saama, et pügasime rohtu ja korrastasime muruplatse päris hea tempoga.

Kui olin hiljem tutvunud venelaste töömoraaliga, kerkis mu austus soomlaste moraali vastu täiesti uude mõõtkavasse. Ma ei pea silmas seda, et venelaste töömoraal oleks olnud lihtsalt vilets, aga venelastel oli tulnud kohaneda reaalsotsialismiga, mis nõudis neilt täiesti teistsuguseid asju.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist on mu mõttemaailm märgatavalt muutunud. Mäletan hästi, kuidas üks naine, keda ma 1986. aastal Taanis kohtasin, kirjeldas oma intellektuaalset arengut. Ta rääkis, et oli olnud vasakpoolne, aga kaldunud aastatega üha enam liberaalsesse suunda. Kuulasin teda huviga ja avatud meelel, kuid polnud veendunud, kas arengu suund oli õige.

Nüüd märkan, et minuga on läinud täpselt samuti. Üksikisik on palju tähtsamaks muutunud. Oma tööle pühendunud inimese ideaalpilt kadus kiiresti. Kuigi ma hindan siiani mõõdukust ja vähenõudlikkust, hindan ka ilu, naudinguid ja kauneid asju.

Kui indiviidi tähtsust määratletakse vaid selle järgi, kuidas ta teenib mingit abstraktset kollektiivi või ideed, ollakse teel totalitarismi. Ühiskond, mille ülesehitamine eeldab isikuvabaduste või inimõiguste ohverdamist, ei ole niisugune ühiskond, mida mina soovin.

1980ndate lõpul ei muretsenud ma Soome tööliste rõhutud seisundi pärast, aga ma ei kaitsnud ka vaeseid üliõpilasi, kelle seltskonnaga ühinesin esimest korda septembris 1987 ja uuesti pärast sõjaväge aastal 1989. Ülikoolis ei võtnud ma osa ühestki üliõpilaste korraldatud meeleavaldusest, kuigi mõningaid võimalusi selleks oli.

Probleem oli selles, et ma ei võinud teada, kas meie nõudmised olid ühiskonnale kui tervikule mõeldes õigustatud. Kitsaste grupihuvide asemel tahtsin arvestada kogu ühiskonda ja selle vajadusi. Neid aga tundsin liiga vähe selleks, et üliõpilaste olukorra suhtes seisukohta võtta. Muidugi oleks olnud tore saada veel rohkem õppetoetust, aga mulle piisas ka senisest.Hiljem on mulle selgeks saanud, et mitte keegi ei mõista ega saagi mõista kogu ühiskonna kasu. See sünnib erinevate kompromisside tulemusena erinevate huvide vahelises konkurentsis ja dialoogis. Seega on üliõpilaste nõudmised õigustatud, kui need tunduvad piisavalt tähtsad. Minule need ilmselt piisavalt tähtsad ei olnud.

Kui ma ei hoolinud töölisklassist, miks ma siis tundsin sümpaatiat Nõukogude Liidu vastu? Sügavamaks põhjuseks oli ehk inimlik kalduvus omistada millelegi tundmatule neid positiivseid omadusi, mida lootsin näha omaenda ümbruskonnas. Ühed projitseerisid Nõukogude Liidule oma hirme, teised lootusi. Kuna ma ise kaldun positiivselt mõtlema, soovisin leida võõrast ühiskonnakorraldusest häid jooni.

Vaevalt jäi ühelegi asjasse süvenenule ebaselgeks, et hoolimata saavutustest relvastumise ja kosmosevallutamise alal elasid venelased märgatavalt viletsamates oludes kui meie, soomlased. Venemaale reisides läks soomlane ajas kümneid aastaid tagasi. Autod ja paljud muud argiesemed nägid seal välja vanad ja primitiivsed.

Kuigi sõja lõpust oli möödas juba neli aastakümmet, põhjendati mahajäämust ikka veel Teise maailmasõja kaotustega. Muidugi sain ma aru, et tegelik põhjus on nõukogude süsteemis, aga mind paelus mõte sellest, et venelased on rahul vähesega ega pea materiaalseid asju nii tähtsaks. Vanad asjad kasutatakse viimseni ära, selle asemel et kogu aeg uusi hankida.

Ettekujutus vähenõudlikest venelastest oli suur eksitus. Materiaalne nappus ei olnudki inimeste oma valik. Peale selle ei olnud tagasihoidlikkus Nõukogude Liidule mingil moel tüüpiline. Vastupidi, ta uhkustas oma tootmistulemustega ja isegi selliste saavutustega, milleni polnud veel jõutud. Rõõmustati selle üle, kuidas varsti kõikidel aladel läänest mööda minnakse. 1960ndatel trükiti isegi suurustavaid plakateid, millel Nõukogude inimene astub hoogsalt Kuu pinnal, sigaret näpus. Plakati allservas oli tekst „Aga mina kõnnin Kuu peal”.^[1.]

Kui ma oleksin teadnud, kui hoolimatult Nõukogude Liit hävitab loodust, oleksid ka pettekujutlused venelaste kokkuhoidlikkusest kiiresti kokku varisenud.

*

Mind paelusid alternatiivid. Kas funktsioneeriv ühiskond võib olla üles ehitatud teisiti kui meie enda oma? Kuidas meie süsteemi saaks parandada?

Nõukogude süsteem huvitas mind, kuid positiivsest hoiakust hoolimata ei saanud ma seda eeskujuks pidada. Isegi mõistmiseks oli see mulle liiga keeruline. Valitsusorganite vastutussuhetest ja valimismehhanismidest ei saanud mingit tolku, sest riigi- ja parteijuhtimise kattuvus muutis terviku arusaamatuks. Kõige krooniks olid valimised, mis ei paistnud sugugi demokraatlikud. Kui töökollektiivide koosolekutel seatakse üles vaid selline arv kandidaate, et kõik osutuvad valituks, mis mõtet on siis valimas käia? See on ju lihtsalt silmakirjalik.

Minus kasvanud individualismiseeme väljendus muudeski asjades peale patsifismi. Mind vaevas pidevalt see, et töökollektiivi roll oli Nõukogude inimese elus nii valitseval kohal. Kes andis tööandjale õiguse sekkuda kodanike isiklikku ellu? Minu meelest pidi igasugune võimusuhe põhinema mingil vastuvõetaval põhimõttel.

Visandasin mõttes erinevaid ühiskonnamudeleid. Proovisin luua üheparteisüsteemi, mis vastaks demokraatia nõudmistele. Teoreetiliste harjutustena olid konstruktsioonid päris huvitavad, aga neisse ei saanud väga tõsiselt suhtuda. Viimaks, kui Gaddafi Liibüat uurisin, hakkasin aru saama, et kõik traditsioonilise demokraatia alternatiividena välja pakutud mudelid põhinesid lõppude lõpuks türannial.

Lääne demokraatia ei ole mingi ainuõige süsteem, mis oleks millestki loogiliselt tuletatav. See on siiski olemasolevatest parim, sest on tekkinud pika aja jooksul erinevate vajaduste vastastikusel survel. See arvestab eri gruppide vajadustega ja jätab neile nii palju vabadust kui vähegi võimalik.

Demokraatia ja turumajandus on vennad, sest nii üks kui teine on vaba arengu tulemus. Kui ühiskond põhineb inimestevahelistel kokkulepetel, mitte vägivallal, on lõpptulemus automaatselt midagi demokraatia ja turumajanduse sarnast.

Gümnaasiumis oli mul palju arukast vaidlemisest huvitatud sõpru. Vestluste tase polnud alati väga kõrge, aga vähemasti arendasid need mõttetegevust.

Mul oli kalduvus seada kahtluse alla kõik minu meelest liiga mustvalged seisukohad. Kuna Nõukogude Liitu suhtuti tavaliselt skeptiliselt, juhtusin korduvalt meie idapoolset naabermaad kaitsma. Kõige sagedamini oli vaidluse tuumaks Nõukogude Liidu olemus riigina. Stalinismi mõistsin ma loomulikult hukka, aga mul oli raske aktsepteerida seda, nagu oleks 1980. aastate Nõukogude võim olnud oma põhiolemuselt midagi pahatahtlikku.

Ma ei tundnud ühtki teist noort inimest, keda oleks huvitanud Nõukogude Liit või sotsialism. Kuna hoiakud Nõukogude Liidu suhtes olid enamjaolt kriitilised, tekkis minus hõlpsasti veendumus, et kaitstes seda mahajäänud ja valesti mõistetud riiki olen nõrgema poolel.

On võimalik, et mõned pidasid mind kommunistiks. Sellele viitab vähemasti seik, et gümnaasiumis, abiturientide tutipeol, taheti mind panna laulma Nõukogude Liidu hümni. Läksin mänguga kaasa ja oleksin võinud lauldagi, aga ma ei teadnud laulu sõnu.

1980. aastatel olid suurriikide võidurelvastumine ja külm sõda veel täies hoos. Vastasseis saavutas kõrgpunkti just 1980. aastate alguses, kui tülitseti Kesk-Euroopasse paigutatavate keskmaarakettide üle. Mu lapsepõlv ja osa noorusest sattusid järelikult ajale, mil valitses tuumasõja hirm. Hirmuõhkkond ainult õhutas mu unistusi sellest, et eri ühiskonnakordade esindajad õpiksid üksteisest aru saama.

Jälgisin hoolega kõiki Nõukogude Liidu ja Ühendriikide kohtumisi, soovides kirglikult, et desarmeerimisnõupidamistel edu saavutataks. Lootsin ja uskusin, et mõistus peagi võidab. Kujutlesin, et kusagil kauges tulevikus sulanduvad kapitalistlik ja sotsialistlik süsteem lõpuks ühte. Seepärast oli minu meelest ükskõik, kas mõni maa oli sel hetkel kapitalistlik või sotsialistlik. Minu klassis oli teisigi, kes uskusid süsteemide kokkusulamisse.

Majandusliku arengu osas pidasin tõenäoliseks, et Nõukogude Liit vähendab aeglaselt, kuid kindlalt lääneriikide saavutatud edumaad. Seegi hinnang polnud minu koolis erandlik. Oma mäletamist mööda mõtlesin, et kümne aasta pärast saab teha tõsiseltvõetavaid järeldusi selle kohta, kumb süsteem on parem.

Ma ei tea, kust ma pähe võtsin, et järelduste tegemise aeg on alles kümne aasta pärast. Oli ju Nõukogude Liidul olnud juba 70 aastat aega näidata, milleks ta on võimeline. Mingil põhjusel oletasin, et 1990. aastate keskel kaldub kaalukauss sotsialismi poole, aga päris kindel ma ei olnud. Igal juhul eksisin ma totaalselt. Kümne aasta pärast ei olnud Nõukogude Liitu enam olemaski.

*

Teise gümnaasiumiaasta lõpus sattusin üllatuslikult olukorda, kus mul tuli otsustada, kas lähen poliitikasse või mitte. Üks mu sõber kutsus mind mulle varem tundmatu noorsoo-organisatsiooni koosolekule. Ta oli oma vasakpoolset aktiivsust siiani enda teada hoidnud, aga koolis peetud jutuajamised olid jätnud talle mulje, et ma võiksin grupi tegevusest huvitatud olla. Tegemist oli tollase SKDL-i noorteorganisatsiooni, Soome Demokraatliku Noorsooliidu kohaliku osakonnaga.

Ootasin koosolekut põnevusega. Läksime väikese korrusmaja keldrisse, kuhu suurem osa kohaliku osakonna liikmetest oli juba kogunenud. Sisse astudes elasin üle kerge vapustuse. Koosolekuruumis oli teisigi tuttavaid!

Üks mu põhikooliaegsetest parimatest sõpradest oli salanud oma poliitilist identiteeti juba aastaid. Sain teada, et kui ta kolme aasta eest oli rääkinud oma plaanidest Saksamaale sõita, oli ta mõelnud Ida-, mitte Lääne-Saksamaad, nagu ma automaatselt olin oletanud.

Taipasin, et mul polnud seni aimugi sellest, mis mu kodukohas toimub. Oli tunne, nagu oleksin sattunud põrandaaluse salaseltsi koosolekule. Keskmise suurusega parlamendipartei noorteorganisatsiooni võis vaevalt salaseltsiga võrrelda, aga Kuusamo poliitilises õhkkonnas see tõepoolest niimoodi tundus.

Olin väga üllatunud sellest, kui sõbralikult mind vastu võeti. Tundsin end eksinud lambana, kes lõpuks on juhatatud tagasi õige karja hulka.

Mina poleks siiski olnud mina, kui mu mõtteisse poleks hiilinud kahtlusi. Mõlemad mu tuttavad olid jõudnud poliitilise tegevuse juurde vanemate kaudu ja iseenesest polnud kumbki neist poliitikast väga huvitatud. Suur osa koosolekuajast kuluski alkoholiga peo plaanimisele, mis mind eriti ei huvitanud. Oleksin soovinud rohkem poliitikat. Sain küll mõne prospekti arengumaade vastupanuliikumiste kohta, aga ma oleksin tahtnud õppida, kahelda ja diskuteerida.

Noorteorganisatsiooni tegevuse juurde kuulus siiski üks väga ahvatlev joon: selle kaudu oli võimalik külastada sotsialistlikke maid. Mõte ahvatles mind tõsiselt. Mõne Rumeenia festivalireisi pärast oleksin liitunud ükskõik millise parteiga. Ma ei mõelnud, et selle hinnaks võiksid olla kompromissid, mida mul on raske alla neelata.

Kui mult lõpuks küsiti, kas ma tahaksin organisatsiooni astuda, siis teatasin, et mõtlen veel. Liitumine mingil muul kui aatelisel põhjusel tundus pisut ebaaus. Kui ma asjast kodus rääkisin, oli otsust kerge teha. Mu vanemad ei kommenteerinud mingil moel tegevuse sisu, kuid olid üksmeelsed selles osas, et Kuusamo-suguses väikeses kohas tooks liikmeks olek tulevikus ainult kahju.

Organisatsiooniga seotud kaalutlused näitavad, et mõningais asjus olen olnud üsna pragmaatiline. Nõukogude Liidus oleksin ilmselt olnud vaikne muganduja, kes elab salajast kaksikelu. Avalikkuse ees oleksin olnud eeskujulik kodanik, vahest isegi partei liige, aga kodus oleksin kuulanud välismaa raadiojaamu. Mõne formaalsusega leppimine poleks olnud mulle suur probleem, kui see oleks olnud hea asja saavutamiseks vältimatu. Minu meelest oli tähtis vaid see, mida inimene tegelikult teeb ja mõtleb.

On huvitav arutleda selle üle, mis oleks soome kommunistidest saanud Nõukogude Liidus. Soomes moodustasid nad üsna väikese ja üksildase teisitimõtlejate rühma, mis oli jagunenud üksteisega jagelevateks kildkondadeks. Nii avaliku kriitikaga arvestamine kui omavaheline nagelemine räägivad sellest, et soome kommunistid olid tõeliselt ideelised, otsisid siiralt oma tõde ja olid valmis seda kaitsma.

Need kommunistid, kes võtsid tõe pähe kõike, mis Moskvast tuli, olid vanamoelisel viisil tõsiusklikud, aga leidus palju neid, kes olid üsnagi iseseisvad mõtlejad. Ka need, kelle mõtlemine väga iseseisev ei olnud, läksid igal juhul peavoolust erinevas suunas. Nõukogude Liidus oleksid nad võinud olla tõeliseks nuhtluseks.

Kommunistide tõehetk koitis augustis 1968. Ma ei tea, kas peaks rõhutama rohkem seda, et soome kommunistide enamus mõistis Tšehhoslovakkia okupeerimise hukka, või seda, et vähemus selle heaks kiitis. Sündmused olid igal juhul väga dramaatilised ja näitasid konkreetselt, kui õnnetusse seisukorda võib sattuda, kui poliitilised veendumused seotakse liiga tugevalt mõne riigi poliitikaga.

Soome kommunistide aatelistest seiklustest kõneleb üllatus, mis sai mulle osaks 2004. aastal Põhja-Korea pealinnas Pyŏngyangis. Riigi ametlikuks ideoloogiaks kuulutatud juche on tuletatud marksismist-leninismist, aga 1980. aastatest alates on tahetud selle ainulaadsust niivõrd rõhutada, et marksismile-leninismile enam ei viidata.

Pyŏngyangist läbi voolava Taedongi jõe kaldal asub Juche torn, mille jalamit kaunistavad maailma eri paigust toodud juche õpperingide sildid. Suurem osa neist siltidest on pärit arengumaadest, aga ka Euroopa omi on palju. Kõige rohkem silte – uskumatu küll – oli Soomest. Need pärinesid 1970ndatest ja 1980ndate algusest. Sotsialistlike maade silte oli asjatu otsida, sest Nõukogude leeris ei lubatud vähimatki kõrvalekaldumist Nõukogude Liidu liinist.

Kui avarii Tšernobõli aatomielektrijaamas vapustas Nõukogude Liitu ja perestroika läks tõelise hooga käima, olin just saanud kaheksateistkümne aastaseks. Perestroikale eelneval ajal, kui Nõukogude Liit järgis traditsioonilist poliitilist joont, olin veel liiga noor, et kujundada küpset nägemust riigist ja selle poliitilisest süsteemist. On siiski selge, et hoolimata kogu sümpaatiast ja heatahtlikkusest, mida idanaabri vastu tundsin, ei oleks minust võinud saada kommunisti. Mul oli võimatu mõelda, et üks ideoloogia või usk oleks ainuõige ja kõik ülejäänud oleksid valed. Soov teada ja tegelikkust mõista oli tugevam kui ahvatlus valida üks tõde ja kuulutada seda teistele.

1 Arvatavasti peab autor silmas 1970. aastast pärinevat plakatit: kuukulgur, millel on inimese nägu, käed ja jalad ning sigaret näpus. Plakatil on kiri: „А я иду шагаю по Луне.” – Tlk. [ ↵ ]