Читать книгу Tankid ja tarakanid - Timo Laine - Страница 7

Sündisin 1968. aastal Kuusamos. Kui päris esimesed aastad välja arvata, veetsin lapsepõlve Kuusamo kirikuküla põhjaservas. Kohe mu kodumajast põhja pool avanes igasugu seiklusteks sobiv ideaalmaastik: lõputu hulk suuri ja väikesi järvi, kuivi männikuid, jalgradu ja metsateid. Need meelitasid ligi kõiki meie väikese elupaiga üheealisi poisse.

Päikselistel suvepäevadel sõitsime metsas tundide kaupa jalgratastega ringi. Käisime ujumas ja otsisime varem läbi uurimata radu. Nüüd tagantjärele mõeldes on hämmastav, et jalgrajad ja metsateed olid püsinud nii heas korras. Neid oli kindlasti palju kasutatud.

Meie ajal oli sel maa-alal üsna vähe liikujaid, aga 30 aastat tagasi olid samadel metsateedel sõitnud veoautod ja külgkorviga mootorrattad. Meie mängumaa asus keset Saksa armee varustusteenistuse territooriumi.

Üks mu kõige varasemaid lähiümbrust puudutavaid mälestusi on see, kui kõndisin koos vanaemaga läbi metsa kilomeetri kaugusel asuvasse bussipeatusse. Kulus veel mõni aasta, enne kui julgesin sama tee üksi ette võtta. Kuigi teekond oli ühest küljest väga huvitav, tekitas see ühtlasi ka hirmu.

Metsatee ääres oli uskumatul hulgal sakslastest maha jäänud kila-kola. Siin-seal hakkasid silma määratlematust ligasest ollusest mustad mügarikud, mille peal ja ümber vedeles klaasitükke. Need olid mahapõletatud barakkidest järele jäänud tuhahunnikud.

Metsade puhastamisega läks üllatavalt palju aega. 1970. aastatel leidus ümbruses veel rohkesti autoriismeid, plekkahjusid, avatud roostes konservipurke, saapaid ja klaasi. Kusagilt kaugemalt leidsin terve veoauto.

Mõnede konservipurkide peale oli reljeefsete tähtedega märgitud päritolumaa. Märgistuse põhjal olid need Taani konservid. Suulise pärimuse kohaselt oli piirkonnas tegutsenud väike vorstivabrik. Sellele viitas ka metsast leitud metallpurk Westfalenis toodetud koostisainega, mis oli vajalik vorstivalmistuseks.

Populaarse ujumisjärve põhjast leidsime Saksa sõdurisaapa. Pidasime saabast sakslaste omaks, kuna sel olid need kuulsad raudkõvendused. Nende tõttu oli külm sõja ajal paljudel Saksa sõduritel jalad ära võtnud.

Vähemasti oma meelest oskasime vahet teha Saksa ja Soome okastraadil. Saksa omal oli okkaid tihedamalt. Kui mõned aastad hiljem käisin Baieris Dachau koonduslaagris, silmasin müüri peal päris tuttava välimusega okastraati.

Lahinguid polnud Kuusamos kunagi peetud, aga metsas leidus kõikmõeldavaid süvendeid ja kaevikuid, teinekord isegi maa-aluseid muldonne. Mõnede suurte mändide tüvedel oli näha telefonitraadi juppe. Ühes kohas oli kahe jämeda puu vahele naelutatud tugev plank. Vanemate inimeste jutu järgi oli seal keegi üles poodud, aga midagi täpsemat keegi rääkida ei osanud. Arvasime, et õnnetu ohver pidi olema venelane või sakslane, sest soomlasteni Saksa kohtuvõim ei küündinud.

Me ei tundnud, et ümbrus oleks meile kuidagi ahistav olnud, aga selle kaudu kuulus sõda mu lapsepõlve. Asula tänavatelegi oli antud sõjale viitavad nimed: Muldonni põik, Alpijäägri tee ja Sohjana tee. Sohjana oli kuusamolaste jaoks tähtis Jätkusõja lahingupaik Valge mere Karjalas Kiestinkist lääne pool.

Loomulikult õhutas pidevalt sõda meenutav keskkond huvi sõjasündmuste vastu. Meil, Petäjäkangase poistel, oli juba varakult selge arusaam sündmuste käigust. Talvesõjas venelased ründasid, aga soomlastel õnnestus nad peatada. Jätkusõjas võideldi koos sakslastega venelaste vastu. Kui venelastega rahu tehti, muutusid sakslased siiski vaenlasteks. Norrasse taganedes põletasid nad maha Kuusamo ja kogu Lapimaa.

Venelaste osa polnud meile niisama selge kui sakslaste oma. Ei pääsenud ju venelased kummagi sõja ajal Kuusamosse. Omalt poolt oli sellist asjade käiku kindlustanud mu vanaisagi, kes töötas piirivalves.

Vanaisa töötas piirivalves ka siis, kui algas Talvesõda. Tema läbielamistest tean väga vähe, kuna ta suri juba kümme aastat enne mu sündimist. Üht-teist olen siiski teada saanud.

*

Kord 1980. aastate algupoolel palusin, et vanaema räägiks sõjast. Ta otsustas kõnelda sellest, mismoodi algas vanaisa jaoks Talvesõda. Kui ma õigesti mäletan, siis oli piiri poolt kostnud hääli ja venelased olid üllatuslikult ilmunud Soome poolele. Minu mälupildi järgi tulistasid soomlased venelasi vahtkonnahoone aknast, palusid telefoni teel abi kirikukülas olevalt sõjaväeosalt ja lõhkusid siis telefoni. Seejärel hakkasid nad taganema lääne suunas.

Kui kirikukülast saadetud abivägi nägi enda ees sõjaväelasi, arvati, et see on venelaste eelvägi. Kirikuküla omad tulistasid piirivalvureid mõnda aega, enne kui selgus, et tegemist oli omadega. Kaotusi suudeti siiski vältida.

Kuna mu teadmised põhinevad vanaema juttudel ja iseenda mälupiltidel, ei saa ma olla kindel, et kõik just niimoodi juhtus. Igal juhul vanaema jutt meeldis mulle. See kõlas palju ehtsamalt kui need kangelaslood, mille mõju alla olin sõjaromaanide abiga jõudnud sattuda.

Mulle hakkas juba varakult tunduma, et avalikkuses oli kujunenud kindel viis, kuidas sõjast rääkida. See jättis mainimata mõningaid päris olulisi sõjaga seotud seiku. Tegelikus sõjas oli kindlasti palju eksimusi, traagilisi vigu, inimlikku nõrkust, hirmu ja häbi, teisiti öeldes asju, mida üldiselt kangelaslikuks ei peeta.

Mingil ajal sai vanaisa sõrmede vahelt haavata. Haav ei olnud tõsine, kuid tänu sellele sai ta puhkust ja võimaluse kodus käia. Haavatasaamine toimus arvatavasti Jätkusõjas, kui soomlased taotlesid revanši Talvesõja kaotuste eest. Jätkusõjas võitlesid kuusamolased peamiselt Kiestinki suunal. Seal olid ka vanaisa ning vanaema ainus vend, kes langes Lohivaaras, Kiestinkist ida pool.

Talvesõjas ei olnud Kuusamo esmatähtis koht, aga Sallas ja Suomussalmil peeti ägedaid lahinguid. Venelased üritasid Oulusse tungida ja Soome kaheks jagada. Kuigi Kuusamo jäi tähtsamate suundade vahele, tuli sedagi paika jälgida ja vajaduse korral kaitsta. Niisiis jätkas vanaisa piirialade valvamist ka sõja ajal. Poleks olnud mingit mõtet teda mujale üle viia, kuna ta tundis siinset maastikku.

Kuusamo piirivalvekompanii lühiajaloo järgi oli vanaisa sektoris üsna rahulik. 1940. aasta veebruari algupoolel juhtus siiski midagi huvitavat. Soomlased nägid üle kogu piirkonna kõrguva tundru tipust paarikümmet Vene sõdurit, kes aeglaselt reas suusatades liikusid idast läände. Vanaisa otsustas paigutada varitsuse seljandikule, millest venelaste tee paistis mööduvat.

Vaenlast üllatati totaalselt. Lühikese tulevahetuse käigus hävitati venelased peaaegu viimse meheni. Ainult mõnel üksikul õnnestus põgeneda tagasi omade juurde. Lahingus langes 18 venelast, teiste hulgas ka üksust juhtinud leitnant. Ükski soomlane ei saanud surma ega haavata.

Venelased võtsid lüüasaamisest õppust ja vallutasid tundru veebruarikuu lõpus. See võimaldas neile laiaulatuslikku luuretegevust suurel maaalal. Soomlasi oli nii vähe, et tundru tagasivallutamine ei olnud kuidagi võimalik. Niisiis otsustati territooriumil liikuvaid venelaste luuresalku lihtsalt segada ja takistada idast tulevaid abijõude tundrul paiknevatega ühinemast.

Taktika kandis vilja. Ühel tuisusel märtsiööl jätsid nälja ja külma käes kannatavad venelased tundru maha ja läksid piiri taha tagasi.

Mida võisid mõelda venelased, kes pahaaimamatult suusatasid vanaisa ülesseatud lõksu? Koolieas oli mul oli raske aru saada suurriigi sõdurist, kes väiksele demokraatlikule maale kallale tungib. Arvasin, et ka tema peab mingil viisil oma tegevust õigustama, aga kuidas on võimalik sellist asja endale seletada? Kui kõveriti peab inimene mõtlema, et hakata väikese rahuliku naabermaa okupeerimist õigustatuks pidama?

Need mõtisklused äratasid minus huvi propaganda ja ideoloogia vastu. Tahtsin teada, millisena venelased Talvesõda nägid. Tahtsin aru saada sellestki, missuguste meetoditega suudavad võimukandjad mõjutada inimeste mõtteviisi ja arvamusi.

Hiljem on mulle selgeks saanud, kui lihtne kõik võib olla, kui ühiskonnas puudub avatus. Õpetatakse vaid seda, et vastane on paha. Piiratakse tõese teabe saamist ja täidetakse tekkinud tühimik informatsiooniga, mis sobib poliitiliste eesmärkidega.

Rahumeelset ja demokraatlikku maad on palju kergem rünnata, kui sa ei usu, et see riik on rahumeelne ja demokraatlik. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, ajasid venelased oma meelest õiget asja. Nende ülesandeks oli aidata soome rahval vabaneda kodanliku röövvalitsuse rõhumise alt.

Vähemasti Talvesõja alguses saadeti Soome mehi, kel polnud mingit arusaamist sellest, kuhu nad läksid. Nad uskusid, et saabuvad maale vabastajatena ja ootasid sellekohast vastuvõttu. Paljud lootsid – ja pidasid seda ka võimalikuks –, et nad ei pea tegema ühtegi pauku. Veebruarikuine venelaste luuresalk teadis kindlasti rohkem, aga kas nemadki teadsid, milles selle sõja puhul asi oli?

1990. aastatel sai avalikuks üha rohkem informatsiooni selle kohta, mida Talvesõjast osavõtnud venelased tegelikult mõtlesid. Vene allikate järgi hakkasid nende väed sõja venides oma vastast austama. Soomlastele omistati isegi üleloomulikke jooni. Neil oli võime jäljetult kaduda ja üllatavates kohtades uuesti välja ilmuda. Nad ronisid puude otsa ja nende peale ei mõjunud ka võimas suurtükikanonaad. Vallutatud aladelt ei leitud isegi langenuid.

Kuigi neis uskumustes oli ilmseid liialdusi, rääkis soomlaste võitlustahe vaieldamatult sellest, et neil oli motiiv võidelda. See õõnestas venelaste usku ametlikku propagandasse, mille kohaselt Soome seisis revolutsiooni lävel ja rahvas ainult ootas Nõukogude vägede tulekut.

Endise piirivalvekordoni maja ees Kuusamo keskuse lähedal on haud, kus puhkab sadu vene sõdureid. Koht on üsna kõrvaline ja inimesi seal ei käi. Haud on ümbritsetud aiaga ja seda kaunistab viisnurkse tähega nõukogulik obelisk. Mälestusmärgi välisilme näitab ilmselgelt, et Nõukogude ametnikel on selle püstitamisel olnud mingi osa. Venekeelne tekst plaadil on lühike ja lihtne: „Siia on maetud 747 nõukogude sõdurit”.

Obeliski valge värv jõudis määrduda ammu enne uut ülevärvimist, kuid muruniitmise eest on alati hoolt kantud. Lilli olen haua peal näinud alles viimastel aastatel. Ilmselt on need istutanud piirivalveüksus või linn. Alati, kui ma seda hauda näen, mõtlen neile sõduritele, kelle pihta vanaisa pidi veebruaris 1940 tulistama.

Soomlaste kollektiivsest teadvusest on raske minema pühkida kibedust, mida Talvesõda põhjustas. Väikese rahumeelse riigi vastu alustatud vallutussõda oli nii ebaõiglane, kui üks sõda iial olla võib.

Teisest maailmasõjast rääkides ütlevad venelased, et midagi ei tohi unustada. Õnneks inimesed siiski unustavad, sest kõike halba ei ole vaja meeles pidada. Mina olen vaieldamatult personaalse, mitte kollektiivse süü pooldaja. Pojad ei pea kandma vastutust oma isade pahategude eest ja praegused venelased ei ole süüdi Stalini aja kuritegudes.

Armastust venelaste vastu ei suurendanud muidugi ka see, et territooriumide loovutamise tõttu pidid paljud oma kodukoha maha jätma. Nii juhtus ka minu vanavanematega, kelle kodutalu jäi uuest piirist ainult kahe kilomeetri kaugusele, ent kahjuks valele poole. Väike laht, mille kaldal maja asus, paistab piiriäärselt kõrgendikult vaadates Soome poolele hästi ära.

Kodupaik muutub üllatavalt armsaks, kui selle kaotad. Mu vanavanemad elasid sealkandis vaid neli aastat ja mu ema sündis alles pärast sõda. Sellest hoolimata on ema aktiivselt tegutsenud Paanajärvi-Tavajärvi seltsis, mis loodi aastal 1980, et hoida alal mälestust kaotatud territooriumist.

Paljud kuusamolased on imestanud, milleks oli Nõukogude Liidul vaja Kuusamo idaosa. Venelased ei vallutanud seda sõja ajal ja territooriumil ei ole ühelgi ajalooperioodil elanud venelasi. Pärast sõdu ei lubanud ametivõimud rahvast sinna elama ja seal pole olnud isegi majandustegevust.

Tundub, et territoriaalne nõudmine oli puhtalt geopoliitiline. Piir taheti nihutada Valge mere Kandalakša lahest kaugemale ja Läänemere Botnia lahele lähemale. Nõukogude Liidu meelest asus Soome vales kohas. Ka suurem osa praegusest Kuusamost asub veelahkmest ida pool. Kuusamo kuulsad lõhejõed suubuvad Venemaale, mitte Botnia lahte.

Sain varakult aru, et sakslased ja venelased pole nagu kõik teised rahvad, sest meie, soomlased, olime pidanud võitlema mõlema vastu. Suhted sakslastega olid märgatavalt lähedasemad ja vastuolulisemad. Nad olid endised relvavennad, kel olid Jätkusõja ajal head ja teinekord vägagi lähedased suhted kohaliku rahvaga. Teisest küljest olid nad mujal Euroopas korda saatnud uskumatuid hirmutegusid ja põletasid lahkudes maha Kuusamo kirikuküla. Venelased olid palju ühemõttelisemalt vaenlased, suhe nendega jäi distantseeritumaks.

Kõigest eespool mainitust hoolimata tundus sõda millegi kaugena ja mind ei õpetatud vihkama ei venelasi ega sakslasi. Tagantjärele mõeldes tundub õige, et sõjast ei tehtud kodus ega ka koolis tähtsat küsimust. See oli ajalooliselt huvitav periood, aga sellega ei seostatud mingeid erilisi kirgi. Ma ei usu, et igavese mälestuse ja piiritu austuse traditsioon, mis Nõukogude Liidus samal ajal kõrges hinnas oli, niisama hästi lepitust ja andeksandmist edendas.

Soomlased on neile osaks saanud ülekohtu palju hõlpsamini unustanud kui näiteks eestlased, lätlased, leedulased ja poolakad. Otsustav erinevus on selles, et Soomet ei okupeeritud. Eestlased pidid aastakümneid vaikima oma ajaloost, ülistama okupante ja pidama visa võitlust oma kultuuri säilitamiseks. Niisugune asi jätab omad jäljed. Soomlastel õnneks ei ole okupeeritud maal elamise kogemust.

*

Kuigi Soome okupatsioonist pääses, elati Kuusamos üle ka selline ajajärk. Nõukogude väed ei pääsenud Kuusamo kirikukülla kummagi sõja ajal, kuid need ilmusid sinna septembris 1944, pärast vaherahulepingu allakirjutamist. Lühikeseks jäänud episood meenutab seda, et sõda oleks võinud ka halvemini lõppeda.

On võimalik, et selle operatsiooniga sooviti survestada Soomet aktiivsemalt tegutsema Saksa vägede desarmeerimise ja maalt väljasaatmise asjus. Nõukogude Liidu nõudmised sakslaste suhtes olid selged, aga vähemasti Kuusamos paiknevad Vene väed ei kasutanud neid argumendina, et põhjendada vaherahulepingut rikkuvat okupatsiooni. Kui neilt aru päriti, teatati vastuseks, et Nõukogude armee on Kuusamos „igaks juhuks”.

Survestamise argumenti oleks võinud põhjendatuks pidada, sest soomlastel ja sakslastel polnud mingit tahtmist alustada lahingutegevust, mis põhjustanuks tarbetuid kaotusi. Sakslased hakkasid taganema põhja suunas, vastavalt soomlastega kokku lepitud salajasele ajakavale. Koostöö kõige märkimisväärsem tulemus on ilmselt see, et Oulu linn pääses sõjakahjustustest.

Nõukogude Liidule aeglasest taganemisest siiski ei piisanud. Ta tahtis näha lahinguid. Kui tegelik sõjategevus algas, võtsid sakslased kasutusele põletatud maa taktika ja hävitasid kogu Põhja-Soome.

Mina ei usu, et Kuusamo okupeerimise algne põhjus oli Soomele survet avaldada. Arvan, et võimalus oli lihtsalt liiga ahvatlev. Venelastel oli kerge jälitada taganevaid sakslasi päris Kuusamo kirikukülani välja, sest soomlased ei jõudnud sakslaste asemele tulla. Eeskätt oli tegemist sõjalise vaakumi täitmisega.

Kuna sakslased olid kirikuküla maha põletanud, tuli venelastel elada maasse kaevatud muldonnides ja vähestes allesjäänud barakkides. Nõukogude väed lahkusid Kuusamost kahe kuu pärast, aga päris laitmatu nende käitumine ei olnud.

Põletamata jäänud kõrvaliste külade talud rööviti paljaks ja neilt julgetelt, kes söandasid kodukohta naasta, võeti ära kelli ja muid väärisesemeid. Soomlased olid evakueerinud tsiviilelanikkonna kohe pärast relvarahu sõlmimist, aga juba Nõukogude okupatsiooni ajal oli elanikel võimalus hakata koju tagasi minema.

Vene okupatsioonist Kuusamos pole järele jäänud muud kui tänava nimi Punaisentorintie ja paar huvitavat fotot muuseumi kogudes. Mulle ja ka teistele kuusamolastele on see Vene periood vaid huvitav kurioosum, millega ei seostu mingit traumat, kibestumisest rääkimata. Väljaspool Kuusamot neist sündmustest tavaliselt isegi ei teata.

Mõningaid jälgi psüühikasse sõda siiski jättis. Talvesõja ja Jätkusõja lõppfaasi kogemused ja oma iseseisvasse kaitsevõimesse uskuva rahva kangelasmüüt viisid selleni, et soomlaste valmidus isamaad vajaduse korral ka relvaga kaitsta oli märgatavalt suurem kui läänemaades keskmiselt. Seda näitasid mitmed 1980. aastatel tehtud uurimused.

Mina olen erand reeglist. Olen patsifist ja olen olnud seda nii kaua, kui mäletada suudan. Umbes kümneaastasena ütlesin oma sõpradele, et ma ei lähe kunagi sõjaväkke. Nad ei uskunud, vaid ütlesid, et küllap ma lähen. Poistel oli õigus. Käisin sõjaväes ära, aga tegin seda ainult selleks, et ühiskond mind aktsepteeriks. Kujutasin ette, et mu perekond ja sugulased ei suudaks teistsugust lahendust mõista. Sisimas siiski teadsin, et ma ei võtaks iialgi osa sõjast, kui see kunagi peaks süttima.

Mu veendumused polnud Soomes eriti populaarsed, aga Jäägribrigaadi sanitaride kursustel kohtasin teisigi mõttekaaslasi. Suurem osa mu kolleegidest kinnitas, et ka nemad ei kavatse jätta pelgalt riigi otsustada, kas minna sõtta või mitte. Hiljem keeldusin eetilistele põhjustele apelleerides kordusõppustest ja sain ametlikult asendusteenija staatuse.

Mu veendumused ei ole muutunud. Soome on maa, mis on suutnud pakkuda oma kodanikele vaba, jõuka ja turvalise elu. Demokraatiat, õiglust ja teisi Soome ühiskonna väärtusi tasub kaitsta. Vajaduse korral kaitseksin mulle tähtsaid väärtusi täiesti omal vabal tahtel. Ma ei vaja selleks patriotismi või riigi poolt seatud kohustusi. Sobiva viisi valin siiski ise. Oma elu ma heameelega ei annaks, sest inimelu on kõigele vaatamata isamaast väärtuslikum.

Mõistan, et ei Soome ega ühegi teise maa kaitsepoliitikat ei saa patsifismile toetudes üles ehitada, aga mulle on patsifism inimõiguste küsimus indiviidi tasandil. Inimese tapmine on midagi nii ebainimlikku ja vaimu hävitavat, et kellelgi pole moraalset õigust teisi selleks sundida. Kui keegi soovib sõjapidamisest eemale jääda, peab tal selleks õigus olema.