Читать книгу Tankid ja tarakanid - Timo Laine - Страница 9

Esimest korda käisin Nõukogude Liidus juba juulis 1977. Olin siis üheksaaastane. Kuigi Kuusamo kohal oli piir suletud, oli siiski võimalik sõita grupiga Leningradi ja Moskvasse.

Kui isa tegi mulle ettepaneku minna bussireisile Moskvasse, sattusin asjast kohe vaimustusse, kuigi ma õigupoolest ei teadnudki, kuhu me läheme. Tookord polnud ma veel teadlik Nõukogude Liidu poliitilisusest. Ma ei osanud imeks panna sedagi, miks idapiir oli nii kõvasti suletud, kuigi ametlikult olid soomlased ja venelased suurimad sõbrad.

Reisi jooksul kuhjunud läbielamused lõid pikaks ajaks aluse mu arusaamadele Venemaast. Kõige paremini mäletan reisi fotodelt ja isa tehtud kitsasfilmilt, aga meelde jäi üht-teist muudki.

Piiril otsiti buss hoolega läbi. Soome toll ei olnud meist huvitatud, aga venelased otsisid usinalt võimalikke peidikuid. Nad koputasid pagasiruumi seinu peenikese metallkangiga, arvatavasti selleks, et välja selgitada, kas konstruktsioonid on seest õõnsad või mitte.

Viiburis peatusime tankimiseks. Jälgisin läbi akna bussijuhi võitlust tankuriga. Tankuril polnud mehhanismi, mis oleks sulgenud bensiinijoa õigel ajal, nii et kütus pritsis otse õnnetu juhi riietele.

Vähehaaval sai mulle selgeks, et Venemaal on kõik natuke liga-loga ja pisiasjades ei olda liiga pedantsed. Keegi reisiseltskonnast arvas, et Nõukogude Liit on meelega Viiburi arendamise hooletusse jätnud, kuna see asub nii Soome piiri lähedal. Ta ei teadnud veel, et igal pool on samamoodi. Mind väike mahajäämus ei häirinud. Kartsin ainult, et hotelli nagisev lift ei pea meie raskusele vastu.

Teeääred pakkusid palju unustamatuid elamusi. Minu suurim vapustus oli see, kui möödusime veoautost, millel polnud üldse juhti. Asi sai seletuse mõne sekundi pärast, kui märkasin, et auto oli teise veoauto slepis. Ühes teises kohas oli sõiduauto lükatud tublisti küljele kaldu, et oleks kergem põhja remontida.

Nägime siniseid autosid, millel oli punane uks, või vastupidi. Mõned seletasid seda venelaste laia joonega, aga tegelik põhjus võis olla selles, et teist võimalust ei olnud. Autoosadest oli Nõukogude Liidus karjuv puudus.

Puudus oli ka autodest. Uue auto ostmine eeldas autoostuluba, neid jagati töökohtade kaudu. Luba võis halvimal juhul oodata isegi aastakümneid. Kuna kasutatud auto ost eraisikult oli siiski võimalik, olid vanad autod uutest märgatavalt kallimad. Absurdne, kuid siiski täiesti loogiline.

Nõukogude Liidus oli kõik suur. Iseäranis Moskva ja Leningrad jätsid niisuguse mulje. Nägime laiu tänavaid, tohutuid parke, suuri ehitisi ja rohkesti võimsaid mälestusmärke. Nõukogude Liidu rahvamajandussaavutuste näituse peadpööritavad mõõtmed jätsid mulle eriti sügava mulje. 25-aastaselt tulin uuesti näituse territooriumile, et saada teada, kuidas kõik 16 aastat hiljem tundub ja välja näeb. Samasugust tunnet enam ei olnud.

Reis Moskvasse kulges läbi Leningradi, Novgorodi ja Kalinini. Igas linnas viidi meid kauplusse Berjozka, mis olid mõeldud välismaalastele ja teistele eesõigustatutele, kel oli võimalik saada seaduslikul teel välisvaluutat. Panin tähele, et Berjozka poodides polnud peaaegu üldse inimesi.

Moskvas käisime ka tohutute kroonlühtrite ja sammastega kaunistatud toiduainekaupluses, mis oli omataoliste seas linna uhkuseks. Paistis sedamoodi, nagu oleks kaubahall rajatud paleesse ja just nii see õigupoolest oligi. Erandlik oli vaid see, et palee uus otstarve ei olnud üldse bolševike väljamõeldis. Äri asutas Peterburi kaupmees Grigori Jelissejev juba aastal 1901. Hiljem sain teada, et nõukogude ajal oli kauplus vaid endisaegse vari. Enne revolutsiooni oli selle kaubavalik olnud palju uhkem.

*

Imestasime väga, kuidas venelastel oli organiseeritud toiduainete ja teiste kaupade müük. Kõigepealt pressisid kõik end leti juurde uurima, kas seal leidub midagi ostmisväärset. Siis suundus ostja järjekorra lõppu, et saaks müüjale öelda, mida ta soovib. Müüja pani kauba kõrvale ja kirjutas selle hinna lipikule, mille andis ostjale. Seejärel siirdus ostja teise järjekorda, et saaks kauba eest maksta. Saanud kviitungi, läks ta leti juurde tagasi ja ulatas kviitungi müüjale. Müüja kontrollis selle üle ja andis kauba ostjale kätte.

Keerulise asjakorralduse tõttu pidi ostja juba selletagi rahvast täis poes kolm korda pikemalt ringlema, kui vaja. Ostmine muutus veelgi keerukamaks, kui müüjal nappis koostöövalmidust. Kui ta ei kirjutanud hindu sedelile ega pannud kaupu kõrvale, pidi ostja summa ise peast kokku arvutama ja lootma, et kaup sel ajal otsa ei saa, kui tema kassasabas seisab.

1970. aastatel arusaamatuna tundunud süsteem muutus arusaadavaks, kui ma kaks aastakümmet hiljem Venemaal elasin. Uskumatu, aga ka siis veel harrastati paljudes poodides ühest järjekorrast teise jooksmist. Selvekauplusi ei soositud, sest sealt oli liiga kerge varastada. Kui kassaaparaate on vaid mõni üksik, aga kõiki kaupu tahetakse hoida leti taga, ei jäägi muud võimalust kui mitme järjekorraga süsteem.

End iseseisvaks kuulutanud Transnistria pealinnas Tiraspolis nägin 1992. aastal töökorraldust, millele oli veelgi raskem mõistlikku seletust leida. Seal andis kassiir kliendile tšeki, kuid rahaga ei tegelnud. Kassaaparaadi rahasahtel oli antud tema taga istuva teise naise kätte, kes makse vastu võttis ja vahetusraha tagasi andis. Ehk kandis tööandja vene kombe kohaselt sotsiaalset vastutust ja hoidis kõiki tööl, kuigi tööjõudu nii palju poleks vaja läinudki?

Kui me Nõukogude Liidus ringi liikusime, oli meie giidiks noor tudengineiu Irina. Ta oli pärit Petroskoist, aga õppis minu mäletamist mööda Leningradis. Hoolimata sellest, et temasse suhtuti heatahtlikult, tuli tal vastata ka mõningatele poliitiliselt keerukatele küsimustele. Mõned vastused tundusid pisut põiklevatena, kuid mina arvan, et Irina-vaeseke lihtsalt ei osanud kõigile küsimustele vastata. Ta sai rääkida ainult seda, mida oli ise koolis või mujal õppinud.

Giidineiu oli meie esimene kokkupuude selle Venemaaga, mis jäi suurte ja uhkete kulisside taha. See oli külalislahkete, sõbralike ja empaatiliste inimeste inimlik Venemaa, midagi täiesti muud kui see vägevust uhkav silmakirjalik suurriik, mida meile esitleti.

Olin reisiseltskonnas ainus laps, nii et pälvisin Irinalt palju tähelepanu. Tal oli mulle alati varuks mingi kingitus või mõni muu tähelepanuavaldus. Olin muidugi rahul ja väga üllatunud, sest polnud millegi seesugusega harjunud.

Reis pakkus mulle palju sellist, mida ma varem polnud kogenud. Kuigi riigi mahajäämus mitmes suhtes oli vaieldamatu, sain näha oivalisi paiku ja nautida mitmeid asju, mida Soomes ei olnud. Mitmekäigulised eined olid suurepärased, jäätis hea ja samovaris tõmmanud tee tõesti maitsev. Hoidsin Vene kommipaberite kogu alles veel kaua pärast reisi lõppu.

Järgmine kord käisin Nõukogude Liidus alles 1990. aastatel. Esimese reisi vägevad kogemused ja tõsiasi, et läks kaua aega, enne kui uuele reisile pääsesin, tugevdasid tunnet, et tegemist on tõepoolest erilise ja huvitava maaga.

Fotoalbumit lehitsedes meenus mulle alati giidineiu, kes minusse nii heatahtlikult oli suhtunud. Kui ma kord 1990ndate keskpaiku jälle oma albumit sirvisin, taipasin äkki, et tütarlaps on peaaegu kakskümmend aastat vanem kui ta oli reisi ajal. Meelde tulvas hulk küsimusi. Mis temast on saanud? Kus ta elab? On ta elu olnud õnnelik?

Neiu perekonnanime ma ei teadnud ja ka eesnime olin juba ära unustanud. Olin kindel, et ma ei saa kunagi teada, kuidas ta on elanud. Ma poleks eales osanud ette kujutada, et kohtan teda peagi uuesti ja joon isegi ta kodus Petroskois koos temaga teed. Venelaste meelest võib vaid saatus selliseid üllatusi valmistada, aga võib-olla see siis oligi saatus.

Kui ma 1997. aasta veebruaris osalesin Peterburis toimuval seminaril, märkasin publiku hulgas naist, kelle nägu tundus kuidagi tuttav. Kui ta pead pööras, paljastades põsel oleva sünnimärgi, olin asjas kindel. See on tema!

Imelik küll, aga ka Irina mäletas mind ja meie seltskonda. Me olime tema esimene Moskvasse reisinud rühm.