Читать книгу Ainus armastus - Tõnu Õnnepalu - Страница 2

Algatus selle raamatu kokkupanemiseks pärineb Marek Tammelt ja tema tegi ka esialgse valiku. Tahan teda tänada selle suure töö eest: kogu tolle materjali sõelumine, väljaotsimine vanadest väljaannetest… Mul endal enamasti nende artiklite „käsikirju” enam polnud – käsikirju ju enam polegi! Ja ma pean tunnistama, et ise ma selle valikutööga vist hakkama poleks ka saanud. Raske on otsustada kogu selle kunagi kirjutatu juures, mis võiks veel huvi pakkuda. Vahel tundub, et kõik mingil määral, vahelt, et eriti mitte miski.

Tõsi ta on, et artiklid on rohkem omas ajas kinni kui luuletused või romaanid – „tõeline kirjandus” –, aga et siin kogumikus ilmuvad artiklid siiski vähemalt käsitlevad seda tõelist kirjandust, siis ehk langeb pisut selle ajatusehelki ka neile. Ühesõnaga, kord juba valmis valikuga silmitsi seistes leidsin, et nende aja jooksul kirjutatud ja eri väljaannetesse laiali pillatud kirjandusmõlgutuste ühtede kaante vahele koondamine võiks tõesti olla mõttekas. Kokku annavad nad omamoodi väikese kirjandus- ja mõtteloo, pajatades korraga nii ühe inimese kirjandusja elunägemise arengust kahekümne aasta jooksul kui ka kogu (eesti) kirjanduses ja ühiskonnaski toimunud muutustest. Kakskümmend aastat pole ju pikk aeg ei kirjanduse ega ühiskonna jaoks, aga samas on just sama kaua olnud meil nüüdset Vabariiki – kui sellele mõelda, siis terve ajalugu juba! Ja kirjutuse, mitte üksi kirjanduse koht ja olukord – kas pole see viimase kahe kümnendi jooksul just seoses meeletute tehniliste muutustega, mida võib õigusega kõrvutada trükikunsti leiutamisega, teisenenud sedavõrd, et sellest teisenemisest keegi veel õieti aru ei saagi? Igaüks saab olla autor, igaüks kirjanik, ja isegi kui see pole tõsi, siis iial ajaloos pole inimkond veel andunud sellisele nonstop kirjutamisorgiale (sõnumid, meilid, kommentaarid jne – tõtt-öelda ma ei teagi, mis kõik!). Kirjutus on seegi ja kuskilt sealt kasvab viimaks välja ka uus kirjandus… Mis vormis, keegi ei tea.

Aga see raamat siin räägib siiski veel vaid „vanast heast” kirjandusest. Juba otsekui nii ammusest! Mingi vastupandamatu magus nostalgialaine tõuseb hinge, kui mõelda kõigile neile raamatutele, millest siin juttu on. Nagu pärineksid nad mingist eelmisest, vaiksest, justkui sõjaeelsest ajast… Tõsi, mõni üksik käsitletav teos pärineb veel tõesti sõjaeelsest ajast, enamik siiski käesoleva sajandivahetuse ümbrusest (tundub, et liig kärsitu oleks uut sajandit juba täiesti kättejõudnuks kuulutada!).

Artiklid, mis siin (taas)avaldamist leiavad, on kirjutatud ja ilmunud aastatel 1992–2011. Kuna mulle tundus, et uut raamatut ei sünni koostada ainult vanadest asjadest, vaid see peaks sisaldama ka midagi päris värsket, siis kirjutasin ekstra selle kogumiku tarvis kaks esseed, kahest mulle elu jooksul võib-olla kõige olulisemaks osutunud raamatust. Need on paigutatud käesoleva köite lõppu.

Vanemate tekstidega muidugi kerkis küsimus, kui palju neid toimetada, ringi teha. Selge see, et ma pole päris kõigega enam nõus, mis neis kirjas on. Nii mõnigi hinnang on liiga järsk või uljas, et olla veel praegusele minule usutav. Aga lõpuks valisin ikkagi minimaalse muutmise tee. Veidi on tekste muidugi kohendatud, paiguti pisut lühendatud, aga põhilises on nad siiski, nagu olid. Eks oma tõde ole selliseski kirjandusnägemuses, mida nad esindavad, ja kuidas ma võiksin kindel olla, et mu praegune lugejatõde on tõesem tolle lugeja tõest, kes ma olin siis?

Mõned täpsustavad või täiendavad märkused siiski lisasin (tihti need puudutavad publikatsioone – kui palju, märkasin, on vahepeal eesti keelde tõlgitud teoseid, mida omal ajal olen saanud tsiteerida vaid võõrkeelsete väljaannete järgi!) – need märkused on antud joone all kursiivis.

Mis puutub artiklite valikusse, siis on eelistatud pikemaid, põhimõttelisemaid palu ja enamik aja jooksul kirjutatud lühemaid raamatuarvustusi on siit kaante vahelt välja jäänud. Erandiks on 2002. aastal Postimehes ilmunud väike arvustuste-tsükkel (raamatu III osas). Need viis uudisteoste vaatlust kirjutasin omal ajal teadlikult nimelt tsüklina, soovides sellega mitte ainult tutvustada neid raamatuid, vaid avaldada ka põhimõttelisemaid seisukohti (uue) kirjanduse kohta. Tol hetkel (olin just naasnud aastasest Prantsusmaa-eksiilist) tundus mulle tõsiselt, et eesti jooksev kirjanduskriitika on kuidagi väga magedaks, konformistlikuks muutunud… Nüüd ma tõtt-öelda isegi enam ei tea, milline ta on. Või kas kirjanduskriitikast kui omaette jõust veel üldse saab rääkida. Noh, mingis mõttes ikka saab.

Ja tühja sest tänapäevast kah! Mis siis, et kirjandus sünnib nüüd, et me loeme ta elavaks nüüd, on see, mis raamatulehekülgedelt elavana meie ette kerkib, ju ometi alati minevik, kadunud aeg. Nii et las olla siis seegi raamat siin ühe endisaegse lugeja jutustus, tema kirjandusspliinid ja – ideaalid.

Tõnu Õnnepalu, 2. suvistepühal 2011