Читать книгу Ainus armastus - Tõnu Õnnepalu - Страница 3

2006

Betti Alver oli mu esimene luuletaja. Esimene, keda ma teadlikult uurisin, lugesin ja lappasin. Raamatuid oli kaks, must ja valge, „Tähetund” ja „Eluhelbed”, olin need raamatukogust võtnud. Mis mind selleni viis, ei mäleta. Võisin olla nii seitsmendas-kaheksandas klassis. Need kaks raamatukaant, nende kujundus on mul selgesti silmade ees, see, kuidas nad on meie kirjutuslaual. Selline mustade puust sahtlikäepidemetega kuuekümnendate alguse stiilis, veel pisut stalinlikku, neoklassitsistlikku raskust õhkav kirjutuslaud oli tol ajal vist igas teises kodus. Sinnamaani polnud luuletused mind kunagi isiklikult huvitanud. Nad jäid mulle kergesti pähe, juba enne kui õppisin r-tähte ütlema, pandi mind tädide-onude ette salme deklameerima. Eriline hitt oli üks kiisudeluuletus, kus kordus värss „nurr-nurr, nurr-nurr!”, mis minu versioonis oli siis „null-null, null-null!”. Luuletuste ettekandmisega sai tähelepanu, nende meeldejäämises oli mingi mõnu, aga see oli ka kõik. Nad ei tähendanud eriti midagi. Ma mõneti põlgasin neid, nagu vist kõik eelpuberteediealised lapsed oma helges ratsionaalsuses põlgavad. Ja kui arvestada, millist tädilikku, didaktilist lollust neile lasteluule pähe kodus ja koolis pakutakse, siis pole seal midagi imestada.

Aga murdeiga paiskab meid, keda rohkem, keda vähem, sellest helgest ja umbisikulisest ratsionaalsusest segadusse ja uttu. Tõde, selgus ja maailm, mida me seni kandsime süütult endas, mis me vastuvaidlematult olime ise, võetakse meilt ära. Me peame need tagasi saama, nüüd väljastpoolt. Mitte kunagi ei saa me neid päriselt tagasi, paradiis jääb igavesti kadunud paradiisiks, maailm alati nihkesse iseenda suhtes. Iha teeb meist monstrid, me hakkame iseennast kartma, nii nagu me varem kartsime väljamõeldud tonte; me muutume ise väljamõeldiseks. See on aeg, kui kogunetakse kampadesse, nii poisid kui ka tüdrukud, muidugi eraldi, ja hakatakse kuulama muusikat, nii- või naasugust „rokki”. Teatud mõttes oli Betti Alver minu rokk. Tema kindlad, ranged, korrapärased värsid aitasid mul ennast koos hoida, struktureerida. Said mu mantrateks.

Tagantjärele tarkusega seda asja analüüsides leian ma sellise asjadekäigu väga loogilise olevat. Alver on üks paremaid sissejuhatusi eesti luulesse, kas pole? Omamoodi laste-, õigemini noorsooluule kõige puhtamal kujul. Muidugi varane, klassitsistlik Alver. Varase ja hilise Alveriga kujunes mul kohe eraldi vahekord ja põhiolemuselt on see muutumatuks jäänud. Hilist üritasin ma viisakusest lugeda. Aga ta ei köitnud eriti. Temas polnud seda mõnu. Mis kõige hullem, sealt kõlas mingeid natuke piinlikke, tädilikke noote. Ma imestasin, kuidas üks inimene on saanud korraga teha nii häid ja nii halbu luuletusi. Ma ei süvenenud kronoloogiasse ega biograafiasse. Need luuletused olid ühtede kaante vahel, järelikult olid nad sündinud kuidagi enam-vähem korraga. Selles vanuses on inimese pikk eluiga, „noorus” ja „küpsus” midagi väga abstraktset ja ebahuvitavat. Ise ollakse juba ju nii vanad ja valmis! Ja muide, kas see nooruki vana- ja valmisolekutunne, mille üle tõelised vanad muigavad, ei valgusta tegelikult üht julma tõde: inimisiksus saabki murdeeas valmis ja vanaks, talle vajutatakse tema ainukordsuse pitser ja seda pole võimalik enam ümber teha. See võib ainult kuluda, kustuda. Aga siis, enne kahekümnendat on pitserijälg kõige värskem, kõige teravam. Veel ollakse võimetud seda väljendama mingis välises vormis, kunstis. See oskus omandatakse natuke hiljem. Aga vajadus on juba kohal. Esialgu rahuldavadki seda vajadust teised: plaatidel, lintidel, raamatutes, filmides. Aga kui palju need teised on teised? Ma lugesin Alverit kui iseennast, mind ei huvitanud autor, mind huvitasid ainult tema värsid ja see, mida need minuga tegid. Esimene armastus on ikka eriti egoistlik, olgu see inimese või luule vastu, kõigepealt on see armastus oma tunnete vastu.

Seda enam on Betti Alveri elukäik, õigemini see müstiline, lõpuni kunagi lahendamatu keemia tema elu ja loomingu vahel mind huvitanud hiljem, kui oli juba tekkinud endal mingi loominguline biograafia ja vajadus seda reflekteerida. Kunst ja elu, eks ole, nende igavesti lahendamatu suhe. On kunst elu vähkkasvaja, teatud tingimustes noores eas omandatud ja hiljem enam või vähem saatuslikult välja arenev haigus? Või on ta, vastupidi, elu, elujõu kõige puhtam väljendus? Või mõlemat? Väljendus, mis ammendab oma algallika, elu, võtab sellest kõik, allutab kõik oma vajadustele?

Igatahes Betti Alveri biograafias näib kõik olevat allutatud luulele. See näib olevat täiesti puhas kõigest kõrvalisest, puhas sümbolite jada, päritolult salapärane, aga vormilt selge konfiguratsioon, kus elukäigus „liitub kant ja kant” nagu „Talve” lumetähes, et kokku moodustada täiuslik sümbol, sama korrapärane kui noore Alveri värss. Isiklikud eelistused, kannatused, vananemine, inimlik tühisus näivad siin täiesti teisejärgulised. Alveri elu on mõneti sama ebaisiklik kui tema luule. See on puhas vorm, rütm, energia. Kõik näib seal lähtuvat mingist kõrgemast printsiibist, mis luuletajast-inimesest põrmugi ei hooli.

Kõige müstilisem ja tähendusrikkam selles sümbolite-lumetähes on muidugi tema esimene abielu. Sellist luule-abielu ma maailmakirjandusest teist ei teagi. See on midagi nii ainukordset, et eesti kirjanduslugu ja – analüüs pole tänini julgenud sellega suurt midagi peale hakata. Kirjandusest laiemalt tulevad muidugi meelde Jean-Paul ja Simone, aga nad pole kumbki luuletajad ja Sartre on selles paaris selgelt olulisem, juhtiv figuur. Meesluuletajatel on ikka olnud muusasid, aga see on jälle hoopis teine asi. Muusad ei luuleta, nad lihtsalt on, nad toidavad luulet eluga, nagu jääks ühe inimese elujõust väheseks ja tuleks tingimata ühendada kaks elu, kaks keha, vereringet, hingust, et toita seda koletist: kunsti. Muusad on sageli just toore elujõu kehastused, nagu Baudelaire’i tõmmu kaunitar oma juustepahmaka ja eksootiliste lõhnadega, mitte kunagi sinisukad.

Aga Alver-Talvik paaris, kus saatuse- ja luulemüsteerium algab juba nimedest, sellest korduvast alv’ist? Kumb on siin muusa, kumb poeet? Kas kumbki kummalegi ja kumbki kummagi suhtes mõlemat? Või kui valima peaks, kas siis ei langeks pigem nii, et Heiti on Betti muusa? Igatahes ei saa seda hüpoteesi kõrvale heita kui täiesti kõlbmatut. Juhul kui Heiti oleks naine ja Betti mees, kõik muu (kummagi looming, ühe kadumine, surm, teise vaikimine) jääks samaks, siis ei tekiks vist küsimustki. Luuletaja kaotas oma muusa, ja mis veel kohutavam, oma ainuvõimaliku, Jumalast välja valitud või õigemini jumalatest antud muusa, kirjutas veel paar südantlõhestavat, luule kõige kõrgemate tippudeni küündivat eleegiat, tõelise luigelaulu ja vaikis siis. Aastateks, aga tegelikult igaveseks. Seda Bettit ei olnud enam, see Betti ei kirjutanud enam kunagi ridagi. Pool temast oli kadunud, pool elujõudu ära võetud. Nüüdsest sai luua veel ainult tavalisi, häid, aga ikkagi tavalisi luuletusi.

See kahe luuletaja, mehe ja naise sünergia, sümbioosi küsimus on ja jääb tohutult intrigeerivaks. Muidugi ei leita sellele kunagi mingit seletust, lahendust. Aga selle üle võib alati arutleda, mõtiskleda, sellest unistada. Seda on justkui mingis pühaduserüvetamise hirmus kardetud teha, vähemalt avalikus, kirja pandud kirjandusloos. Aga kas pole hoopis blasfeemiline karta blasfeemiat kahe nii blasfeemilise poeedi puhul, olla siivas ja häbelik, rääkides sellest eesti luule kõige salapärasemast ja võimsamast, sellest kuratlik-ingellikust paarist, kus pealegi kõik on natuke pea peale pööratud. Kes on kurat, kes ingel, kes must, kes valge, kes mees, kes naine?

Kas Betti Alver on mehelik luuletaja? On, kui mehelikkuse mõõduks pidada intellektuaalset selgust, vormikindlust ja – nõtkust, analüütilisust, kohati külma, lõikavat irooniat. Aga kui samu kvaliteete kannab naine, kas ei muutu need siis automaatselt, mingi subtiilse alkeemia läbi naiselikeks? Sest Alver on kahtlemata ka naiselik luuletaja. Nojah, ka Baudelaire on naiselik luuletaja. Kunst sünnib seksuaalsusest, on laetud seksuaalsusest, olles ise sealjuures sootu. Ka kunstnik kunstnikuna on sootu. Sest nimelt ta peabki ühendama endas mõlemad sood, et olla viljakas, et see, mis sünnib, oleks elus.

Alveri-Talviku ühenduse puhul on nimelt huvitav, et see justkui eksterioriseerib selle muidu ühes inimeses toimuva androgüünse ühenduse. Nad poleks justkui tavaline mees-naispaar (kuigi elus nad küllap seda olid, aga see elu on meile kättesaamatu ja õieti ka ebahuvitav, sest see on kõigil üks ja sama). Nende loomingud ju on paljuski väga sarnased: vormilt, temaatikalt, paatoselt. Nõnda võib neid loominguid võrreldes ehk öelda, mis on meheliku ja naiseliku luule tegelik erinevus. Mehelik on nimelt rabedam, kahtlevam, isegi nõrgem. Mingis mõttes tänu sellele ka huvitavam. Naiselik on kindlam, võimsam. Kuid ikkagi, see paar kokku on veidi nagu kahte harusse kasvav puu, ühe inimese kaks poolt, kord kadedatest jumalatest lahutatud, nüüd kokku saanud ja selles kokkusaamises ülivõimsaks osutunud. Loomulikult ei talu jumalad sellist konkurentsi liiga kaua. Kui puu on vilja kandnud, tuleb ta maha raiuda. Ja nagu selles muistses tragöödiamaailmas ikka, on karistused igavikuliselt julmad. Ühele mõistetakse surm kaugel eemal, teisele ellujäämine. Ei teagi, kumb on hirmsam.

Imelik, et kui ma hiljem tervelt viis aastat Betti Alveriga ühes linnas elasin, kui ma juba ise luuletusi kirjutasin, ei tulnud mul isegi pähe, et võiksin poetessiga kohtuda. Mäletan, et käikudest Alveri juurde (ja tema vastumeelsusest nende vastu) oli noorte poeetide seltskonnas isegi juttu, aga see võimalus ei veedelnud mind mitte kuidagi. Esiteks oli Alveri luule selleks ajaks mu huviorbiidist üsna kadunud. Alveri värsside müstiline trummipõrin oli saatnud mu initsiatsiooni-riitust, ärkamist seksuaalsusele, surmale. Nüüd tundus see natuke primitiivse minevikumuusikana. Olid teised huvid.

Teiseks tajusin ma vist instinktiivselt, et sellel väga vanal naisel, kes elab kusagil sealsamas Tartus, pole peaaegu mingit pistmist tolle noore androgüüniga, kes kunagi tegi sõnadest need seksuaalsusest, elust särisevad rütmid. See tähendab, loomulikult oli see sama naine, loomulikult ta mäletas neid aastaid ja neid luuletusi, aga kahtlemata oskas ta neid sama vähe seletada, neile sama vähe lisada kui kes tahes kõrvaline inimene. Mida suurem on kunst, seda suurem on ta oma loojast. Looming vist mingis mõttes juhtub kunstnikuga või kunstnikule. Inimene-kunstnik ei saa sinna eriti midagi parata. Ja ta jääb sellele alati alla. Alati.

Niisiis ma säästsin end instinktiivselt „kohtumisest elava luuletajaga”. Ometi, kui nüüd jälle tagantjärele mõelda, oli selle luuletaja elamine, edasikestmine siin Eestis ja eriti just seal Tartus kuidagi väga tähtis. Alveri teise, Talviku-järgse elupoole sümboolne sõnum oligi nimelt see edasikestmine, see aegade sillaks olemine. Seda on võimatu üle hinnata. Ta oli ainuke ennesõjaaegsetest suurtest luuletajatest, kes oli korraga nii elus kui ka Eestis. Ja veel Tartus. Tema juures käidi palverännakul peaaegu nagu mingi püha puusliku, pimeda esiema, hõimu nõia juures, kelle käes on kogukonna elu, võim vihma ja põua, sigimise ja ahtruse üle. Ja mõelda veel, et ta tõepoolest pidas vastu just 1989. aastani, täpselt uute aegade, vabaduse tulekuni, nii et tema surmgi oli kuidagi nii täpselt riimis ja nii rõõmsalt värsimõõdus, et ei tundunud tol hetkel mitte sugugi hirmus, vaid pigem ühe pika poeemi igati loogilise, kuigi geniaalse lõpureana!

Selle edasikestmise, aegade sillaks olemise juurde kuulus ka taas edasi luuletamine. Sellel tegevusel, aktil endal oli suurem sümboolne tähendus kui neil luuletustel. Mitte et need oleksid olnud just halvad. Neis on ju ikka seda Alverile omast mahlakat ja jõulist keeletunnet, on vanaduse elutarkust. Aga vanaduse elutarkus ei ole luule allikas. Ta on selleks liiga tark. Ehk liiga rumal. Luule on küll elutarkuse väljendus, aga elu enese tarkuse, mitte selle, mille me elust enda arvates kogume ja korjame. See elu enese tarkus on palju vahetumalt kättesaadav nimelt kohe alguses, kui elutarkust veel peaaegu ei ole, aga elu jõud on oma apogees.

Mida me luulest õieti otsime? Kui muidugi kõrvale jätta nii vajalikud aktuseettekanded, manitsevad ja õpetlikud värsid tormakale noorsoole ning ilukirja sobivad read tähtpäevakaardil, diplomil, hauasambal, tütarlapse salmikus. Muide, ka nende võib-olla osalt naeruväärsete luuletarvituste juures mängib ikkagi kaasa ka luule tegelik vägi ja võim. Midagi ei ritualiseerita, ei lülitata ühiskondlikesse tseremooniatesse ju niisama, sellel on või on vähemalt kunagi olnud mingi põhjus.

Mina arvan – ma ei oska seda kuidagi täpsemini öelda –, me otsime, et ta liigutaks meid. Aga teisiti kui elu. Sest liigutab ju ka näiteks lein, õnnetuse pealtnägemine, erootiline pilt, puudutus jne – ühesõnaga teine inimene. Elu liigutused aga tekitavad alati segadust, kui nad ka lausa segi ei löö. Luule korraga liigutab ja korrastab. Ma arvan, et just sellepärast tekib vajadus luule järele mitte niivõrd varem ega hiljem, kuivõrd murdeeas, kui veri vemmeldab, kui segadus on kõige suurem, kui kogu see kiima ja erootika, süü, iha, keelu värk inimesele nagu selgest taevast (aga nimelt: selgest ja kainest lapsepõlve taevast) korraga kaela langeb. Ma ei tunne küll ühtegi inimest, kes oleks „luulele ärganud” lapseeas (lapsepõlve värsilembus kõneleb vaid eelsoodumusest, keskmisest suuremast sõnatundlikkusest) või täisinimesena. See tuleb ikka siis. Siis, selles vistrikulises eas puhkevad õide tüdrukute salmikud ja mõni poiss kirjutab higise käega esimesed konarlikud, nõrkemiseni pateetilised (kuigi kohutavalt cool’id) värsid.

Miks? Sest just siis on vajadus korrastava sõna järele kõige suurem. Selleks aga, et korrastada, et selles sisemises segaduses pisut korda luua, on vaja sellele kõigepealt mõjuda, seda liigutada. Luule peab olema erootiliselt laetud. Ja hea luule on seda alati, kuigi seal ei pruugi erootikast või millestki erootilisest sõnagi juttu olla. Seda enam. Luule erootiline laetus avaldub nimelt sõna ja eelsõnalise tunde subtiilses mängus, pidevas edasi-tagasiliikumises ratsionaalse ja kehalise vahel, korraga muusikalises ja mõttelises rütmis, mis sellest liikumisest tekib. Lõpuks ei ole kõrge ja komplitseerit luule toime väga palju erinev öös kaikuvate neegri- või templitrummide mõjust. Ta haarab kaasa, paneb kaasa võnkuma, vabastab, puhastab. Tema ideaalne toime on rahulik tühjus.

Betti Alver on mõnes mõttes algluuletaja, üks kõige luuletajam luuletaja eesti luules. Tema ürganne on nii tugev, et ta võib vabalt mängida rangete vormiskeemidega, olla korraga üdini klassitsistlik ja koerust täis. Ta lihtsalt haarab kaasa, ja sa ei mõtlegi enam, kas see, mis ta parajasti ütleb, on tark või vähem tark, on seda juba kuuldud või pole. Ta on väga suurel määral loitsija. Lauri Sommerilt kuulsin, et ühes autoriteetses ingliskeelses antoloogias, kuhu on reastatud müstilised naisluuletajad „aegade algusest peale”, on Alver sees, ainukese Baltimaade poetessina. Muidugi, sellised antoloogiad on alati natuke juhuslikud, eriti mis puudutab perifeersemaid kirjandusi, aga ikkagi, see teade pani mind mõtlema. Alver kui müstiline luuletaja? Aga tõesti, tema klassitsistlik vorm ja tihti lõbus riim varjavad vahel kummalisi tumedusi. Tema mõju, tema poolt esile kutsutud liigutus võib mõnikord olla seletamatult sügav. Müstiline, jah, sellest küljest ma nagu polegi osanud vaadata…

Olen temast ikka mõelnud kui meie ainsast tõelisest klassitsistist. Muidugi, ta oli neoklassitsist, tema suhe klassikalisse, samuti kui romantilisse, isegi sümbolistlikku traditsiooni oli mängiv, tsipa irooniline, tahaks isegi öelda postmodernistlik. Huvitav, milliseid värsse kirjutaks Alver, kui ta oleks praegu kahekümne viiene? Mulle millegipärast tundub, et ikka samasuguseid, vormilt, põhiolemuselt. Need meetrumid, riimid ja rütmid on tal veres. Ja värsid, mis ta kirjutaks, oleksid ikka moodsad, nagu nad olid väga aja-vaimulised ka siis, kuigi võib tunduda, et nii nende vorm kui ka sümbolistlik, hilisromantiline paatos olid juba siis natuke mullused. Aga kui silmas pidada, et just 1930-ndad olid muuseas ka neoklassitsismi õitseaeg… Jah, see neoklassitsism (eriti arhitektuuris) oli diktatuuride ametlik kunst, propagandakunst, esindades niisiis kõike seda, mida Alver oma loomingus kirglikult eitas. Ja ometi, ilmselt kõlas ka see eitus omas ajas (ja kõlab kummalisel kombel nüüdki) kõige veenvamalt just sellises, „reaktsioonilises”, aga samas ka nii ajavaimulises vormis. Muide, kas ei kinnita ka Alveri hilislooming, et ta oli alati täpselt ajavaimu tabav, seda järgida üritav luuletaja? Ainult et see kuue-, seitsme- ja kaheksakümnendate ajavaim ei sobinud talle, ta ei vallanud seda enam säärase vabadusega, nagu ta valdas kolmekümnendate, oma nooruse aja vaimu. Ta on ja jääb kolmekümnendate luuletajaks.

Kuid igatahes pole Alver ennast veel kaugeltki ammendanud. Võib-olla on tema tõeline avastamine alles ees, kes teab. Üks väga lõbus asi oleks aga kindlasti, kui keegi võtaks koostada Alveri riimide sõnastiku. See oleks üks omaette tore lugemine. Eesti keel on tänu rõhule esimesel silbil teatavasti kaunis lõppriimivaene. Alverist see aga kuidagi välja ei paista. Muidugi, ta pole endale keelanud ka ühtegi võtet. Aga alati on need riimid mõttekad. Või vähemalt vaimukad. Olgu see siis pealegi sees / pince-nez’s, pax vobiscum / piskum või ka lihtsalt paater / teater (muidugi lugeda vana moodi ja prantsuspäraselt: teaater).

Ja kindlasti – vähemalt nii julgen ma arvata isikliku kogemuse põhjal – võiks seda „eesti Puškinit” palju julgemini kasutada kooliprogrammis kui väga head teeviita, sissejuhatust luulesse, esimest luuletajat. Aga kindlasti pole tema tutvustamist viljakas alustada sellest kooliõpikute poolt armastatud „Tulipunasest vihmavarjust”. See luuletus arvatakse vist olevat „lastepärane”, sest seal on juttu lapsest. Tegelikult on see ju tõeline vanainimeseluuletus! Lapsi huvitavad säärased tagasivaated lapsepõlve väga piiratud määral. Alveri varases perioodis leidub kümneid palju mahlakamaid, hoogsamaid palu, millel tõesti oleks ehk eeldust mõnd noort lugejat inspireerida. Olgu need siis „Kaks saarlast”, „Froufrou”, „Hambad”, „Must madonna”, „Tõrkuja” või mõni poeemidest.

Jah, need poeemid. Jälle midagi täiesti eraldiseisvat kogu eesti luules. „Lugu valgest varesest” on veel omaette fenomen. Betti on seda kirjutades 25-aastane, see kuulub veel õieti tema „eelõitsengusse”, ometi on kogu Alver seal juba olemas. Lisaks veel sellist hästi noore inimese lusti, hoogu ja särinat.

Seda poeemi ma loen ikka ja jälle, enamasti just kõige pimedamal ajal, vastu talve kõige „vihasemat järku”. Ta teeb alati tuju heaks. Ja samas kangastub selles verinoore luuletaja rõõmsalt kokkukõlksuvas värsspoeemis iga kord üks kummaliselt tark, igivana nägemus inimelust tema ajas.