Читать книгу Ainus armastus - Tõnu Õnnepalu - Страница 4

1999

Betti Alveril on kaks luuletust, mille pealkirjas esineb vooga(ma)-sõna: „Suured voogajad” (1935) ja „Mu juurde voogas” (1942). Mulle näib, et mõlemal puhul ei ole see korduv „voogamine” juhus. Need kaks on Alveril tähelepandavalt religioossed, usutunnistuslikud luuletused. Seda mitte tavalises psalterlik-märterlikus mõttes, mitte selles mõttes, et nad ülistaksid mõnd tuntud jumalust või tunnistaksid luuletaja andumust mõnele usule. Need pole ei kristlikud, muhameedlikud ega budistlikud värsid. Kiriklikus mõttes on Alver paganate poolel, „uskmatute poolel” („Ma nägin und: mind jättis jumal maha, / ma sosistasin ainult: pole paha”), nende poolel, kes keelduvad järele veerimast „pappide kreedot”. See on neile läila, nad näevad maailma selleks liiga selgelt, nagu need „halvad naised”, kes oma surivoodilt vaatavad preestri sekeldamist puust krutsifiksiga, nagu sõdur, „kes laste mängu näeb”. Betti Alver kirjutab ise oma piiblit ja kreedot, ilma et see oleks mõni vastupiibel või antikreedo. Sama lihtne kui olla millegi poolt, on olla selle vastu. Raske on poolt ja vastu vahelt loovida vabasse vette, veel sõnastamata aimuste kuningriiki. Betti Alveril on see korda läinud, vähemalt paaris luuletuses, ja seda tuleb lugeda suureks ajalooliseks imeks, vähemalt sama suureks kui Kristjan Jaak Petersoni olemasolu XIX sajandi künnisel, eelajaloolisel ajal. Eesti kirjandus, nagu muudki kunstiavaldused, on olnud 95 % pastišš, ümberütlemine, muumaiste voogude ja mõtete maarahvale koju toomine – tõlkimine, mugandamine, vulgariseerimine.1 Vaid harvadel hetkedel, harvades inimestes on meie kunstilooming suutnud sellest conditionnationale’ist emantsipeeruda. Ka Betti Alveri luule on suurelt osalt mugandav, XIX sajandi suure prantsuse ja vene luule ümberütlemine, meisterlik mäng mujal tuntud teemade ja vormidega. Selles mõttes on Alver kahtlemata meie kõige kultuursem, Euroopa luulekultuurist kõige läbiimbunum luuletaja (niisama hämmastavalt kultuurne oli Peterson). Ei enne ega pärast Alverit pole keegi vallanud värssi ja keelt nii nagu tema. On loomulik, et säärane kõrgoskus ei jäänud isegi Eesti ahistavates oludes üksnes käsitöölikke vilju kandma, vaid suutis lõppude lõpuks endast kõrgemale tõusta, ilmutuslikesse sfääridesse tungida. Selle eest maksis luuletaja teadagi kõrget hinda, ajalugu kohtles teda väärilise karmusega. Hiline, vaikimisjärgne Alver on murtud: sõnade rikkus on jäänud, kuid see kuhjub summa summarum vaid banaalseteks mõtteavaldusteks. Hirmus karistus kadedatelt jumalatelt nende sfääri tungimise eest: jätta luuletaja ellu, aega, mis enam talle ei kuulu.

Nii nagu Alver oma geniaalse värsitaidurlusega tõuseb suveräänselt eesti luulekultuuri kohale, nii tõusevad mõned Alveri luuletused suveräänsetena kogu tema muu loomingu kohale. „Suured voogajad” on nendest üks tähelepanuväärsemaid. Selles ei kohta me Alverile muidu nii tüüpilist paradoksi, dilemmat, vastanditepaari. Kogu kõrge kunst on korraga rakendatud ühe voo, tõsise edasitõtte teenistusse.

Tüüpiline Alver kasutab küll hardaid vormeleid, aga jääb nende suhtes pilklikuks ja skeptiliseks: maailm pole just kuigi hästi korraldatud ja meil pole sinna ka suurt midagi parata, kuid see ei tähenda, et peaksime pisaraid valama. Oma spliini ei maksa liiga tõsiselt võtta. Ja maitsetu on tormata, pea ees, mõnda „lahendusse”, olgu selleks siis usk või nihilistlik eitus (mis on vaid pahempidiusk), Jumal või Kurat, katoliiklus või lamaism, kommunism või eestirahvuslus. Alver on hämmastavalt kaine. Küsimused ja dilemmad, mida ta vaatleb, on tihti romantilised, kuid tema pilk neile jääb klassitsistlikult jahedaks. Ta ei heida meelt ega ka juubelda selle üle, et jumalad on hukkunud. Ta ei rutta vanu puuslikke asendama uutega.

Jahe skepsis iseloomustab „tüüpilise” Alveri ajaloonägemust: ta teab, et elab vana Euroopa, selle kultuuri ja religiooni hävingu keskel. Et see hävinguaeg („sõdadevaheline” aeg – tagantjärele antud nimi on iseenesest kõnekas) on Eestile juhtumisi(?) eneseteostuse aeg, ei loorita Alveri selget pilku. Oma kaasaegset vabariiki mainib ta sellisena, nagu see talle paistab: „Tühjad ja kobavad kõned. / Aga kas meistki kord mõned / aegade kaalul ei vae?” „Lugu valgest varesest”, omamoodi Eesti Vabariigi „Jevgeni Onegin”, ei anna tollest seltskonnast ja kultuurast, mida me parema puudumisel idealiseerima harjusime, just kuigi meeliülendavat panoraami. Et see panoraam on üsna terane ja realistlik, selles pole täna põhjust kahelda. Sest vana Eesti Vabariigi restaureerimise käigus on meil lausa imeväel õnnestunud surnuist äratada mõnigi „Valge varese” tegelane. Võtame näiteks Peep Hakiprilli, snoobi, kunstikriitiku ja esteedi ning tema ümbersünni nahaparkaliks (s.o ärimeheks), kellele boheemlik-luuleline Barbaara lõpuks ikkagi mehele läheb – me „Tartu daam” ei osutugi lõpuks nii eluvõõraks…

Aeg, mis esitas luuletajale väljakutse (ja aeg nimelt esitab luuletajatele väljakutseid, selles ma ei kahtle, iseasi, kas või kui mitu on neid, kes söandavad väljakutse vastu võtta), oli Eesti ajaloolisest tähetunnist hoolimata niisiis kõike muud kui kuldne. Euroopas rõkkas uus barbaarsus, Maarjamaal kajas see vastu rasvases-rahvalikus sumbumises. Ega lõpuks olegi nii suurt vahet, kas õnnetuse eelaimuses priisatakse šampanja ja kaaviari või kartuliviina ja seapekiga. Alver pole snoob, kuigi labasus teda muidugi ei vaimusta. Ta ei pööra pilku oma ajalt kõrvale, ja seda hämmastavam on, et ta ei mandu pessimismis püherdama, vaid suudab näha oma rasvaselõuast ja verepulma ihkavat aega isegi teatud kaine huumoriga, võtmata kõrget kohtumõistja-poosi.

Kolmekümnendatel aastatel nägid häda ja hävingut ette paljud, selleks polnudki vaja teab kui läbitungivat pilku. Alveri juures ei olegi nii üllatav kaine pilk oma ajale ning sellest järelduv pessimistlik tulevikuaimus (mis osutus realistlikuks), kuivõrd need harvad korrad, kui ta – nagu ta ise kirjeldab seda luuletuses „Peegel” – tuukrina „tungib läbi vaimust / ja suudab unustada raskusreeglit”. Siis juhtub midagi seletamatut:

Küllap see ongi luuletaja ülesanne, kui tal mingi ülesanne on: tungida läbi aja ja enda näivuse, läbi selle „virvenduse”, mis ümbritseb unistajast Barbaarat (luuletaja ja unistaja pole just üks ja seesama), et korraks näha iseennast näost näkku. Ja see ise pole siis enam sugugi mitte too, mis kõik enda arvavad olevat. See on midagi, millel polegi inimeste keeles nime. Ka luuletaja ei anna nime tollele nimetamatule peegelpildile, kuid ta toob teate selle olemasolust. Ma ei tea, milleks see tähtis on. Võib ju öelda, et sellest pole mingit kasu. Inimene jääb ikka igavesti oma teadmatuse või pärispatu „olukorda”, maailma käik jääb ikka väljapoole tema mõistmis- ja haardeulatust.

Kuid maailma mõistmine ei olegi võimalik ei dogmaatilisel teel (mõne usutõe tunnistamisega) ega mõistuse abil (arutluskäiguga – mille toimumise eelduseks on samuti teatud aksioomide omaksvõtt). Maailma saab mõista kas ilmutuslikult või üldse mitte, mõlemad võimalused võivad muidugi osutuda vaid meie pettekujutluse viljaks: võib olla, et me mõistame maailma niikuinii ega vaja mingit ilmutust (me ei tea, et me teame); võib ka olla, et ilmutused on vaid enesepettuse kaugelearenenud vorm (me ei tea, et me ei tea). Kuid nii või teisiti on mõistmisvajadus olemas – sellest sünnivad religioonid.

Mis jääb meile, kui me maailma ja enda palge ees seistes ei lepi vahetalitusega, mida pakuvad meile usulised vormelid ja riitused, jumalate väidetav autoriteet, ega ka mõistuslikud skeemid, mis oma olemuselt on sama tautoloogilised kui usulised (ühel juhul usume, et jumal on õige, teisel juhul, et meie mõistus on õige, et aru ja ilma vahel on saamine, et ilmast võib aru saada)? Meile jääb kas õud, hullus, enesetapp – või tabab meid päästev ilmutus. Viimasel juhul me loome uue religiooni. Kui palju neid võib olla loodud ja kui vähesed neist on saanud religiooniks! Ka Betti Alver on üks neid religioonirajajaid, kes seda kunagi ei rajanud. Või me ei tea – sest ei tea kunagi: implitsiitselt on see Alveri kahes voogamisluuletuses olemas. See ei ole taandatav ühelegi olemasolevale õpetusele, ei usulisele ega skeptilisele – nii nagu enamik Alveri luuletusi on taandatavad mõnedele luulekunstis viljeldud teemadele ja neil teemadel luuletamise viisidele.

Religioonis näib olevat kaks vältimatut komponenti: kosmoloogia ja eetika, vana ja uus testament, mis on maailm ja mis olen mina. Eetika all mõeldakse küll enamasti õpetust sellest, mis peaks olema (või kuidas ma peaksin olema), kuid algküsimus on siiski enda mõistmises: kui ennast nähakse n-ö silmast silma, siis langeb igasugune „peaks” automaatselt kõrvale kui ebavajalik, ülearune. Kui mulle on selge, mis ja kes ma olen, siis ei vaeva mind enam küsimus, mida ma peaksin tegema: ma saangi teha nii ja ainult nii. Just sellist eetika tõlgendust esindab ka Alveri „Mu juurde voogas”. „Mina” on endale selge, niisiis nüüdsest truu. Reetmine pole enam võimalik, jääb vaid ootus, et aeg saaks täis, kõik saaks selleks, mis ta niikuinii on:

Kuid seda hilisemat, kannatusaegset voogamisluuletust tahtsin ma puudutada kui varasemast lähtuvat, kui „Suurte voogajate” eetilist kommentaari. Eetika ja kosmoloogia ei saagi olla lahutatud. Mulle tundub, et see eksiarvamus, nagu oleks eetika midagi kosmoloogiast sõltumatut, ongi tänapäevaste eetikaotsingute peanõrkus. Teatavale kosmoloogiale ei saa vastata mis tahes eetika. „Mina” pole midagi väljaspool maailma, maailm pole midagi väljaspool mind. Näiteks: kui me (olgu vaikimisi või välja öeldes) näeme maailmas hea ja kurja võitlustandrit, kui meie kosmoloogia on sel viisil dualistlik, siis eetika seisneb õige poole äratundmises. Kui maailmal on algus ja lõpp, siis tuleb „minal” ennast selle lõpu jaoks valmis panna, eriti veel kui tegemist on päevaga, mil saab selgeks õige ja vale: kogu eetika peegeldub siis tagasi tolle hüpoteetilise lõpupäeva palgelt. Või veel üks näide: kui maailm „allub” loodusseadustele, siis oleks õige eetika nende loodusseaduste tundmine ja samuti neile „allumine”. Tegelikult pole deterministlikus maailmas eetikale üldse kohta, sest kuidas me saaksime mingitele absoluutsetele seadustele mitte alluda. Samuti pole eetikat vaja kõikvõimsa jumala või jumalate võimu all elades: ainus, mis saab teha, on katsuda kavaluse või riitustega mõjutada nende või Tema tahet, sest see tahe, kord jõusse astunud, on absoluutne.

Peatusin kosmoloogia ja eetika suhtel nii pikalt, sest tahtsin rõhutada: „Suurtes voogajates” antud maailmapilt pole sugugi vaid luuleline nägemus, millele ei järgne midagi praktilist. Vastupidi: selline terviklik nägemus on hädavajalik eetiliste järelduste tegemisel; katkisele maailmapildile saab vastata vaid katkine eetika. Ja mõistagi pole mingit väärtust vägisi üheks tükiks kokku pandud maailmal. Voogajate luuletus aga ei kanna endas vägivaldse tervikuloomise jälgi. Niisuguse loodusliku ühtsuse sünd on haruldane ja ilus nagu Botticelli Venuse ilmumine merikarbist. Alveri kosmoloogiline luuletus „Suured voogajad” on eneseküllane, suletud ringi kujuline nagu kõik kosmoloogiad. Teda ei saa lahti seletada. Kuid ta on hämmastavalt rikas ja huvitav.

Luuletus algab nagu usutunnistus kunagi, ainult et negatiivselt: mitte „mina usun”, vaid „ära usu”. Niisiis võiks olla tegemist antikreedoga, tunnistusega millegi vastu. Nii see ka osalt on: ära usu nn materialistlikku maailmaõpetust, mille kohaselt mõte on vaid peaaju funktsioon ja igavene on „kombatavate” osakeste tants (huvitav küll, kuidas saab osakesi kombata – nende olemasolugi on ju „vaid” mõte?). Kuid mulle näib, et luuletuse algusel on laiem, aga samas ka sõnasõnaline tähendus: „ära usu” tähendab „ära usu”. Uskuda pole vaja, usk on üleliigne. Ent usu alternatiiv pole sugugi mitte nihilism, nagu väidavad muuseas uuskonservatiivsed eetikaprofessorid. „Suured voogajad” on korraga nii usuvastane kui ka antinihilistlik luuletus. Mis on mõte, seda me tõepoolest ei tea. Me oleme võimetud mõtlema mõttest kui „millestki”, sest paraku pole meil kahte mõtlemist: ühte, millega mõelda, ja teist, millest mõelda. Niisiis jääb üle kirjeldada mõtet vaid kujundlikult, anda edasi tunne, mis tekib, kui püüame mõelda, mis mõte on: tabamatu, kerge fantoom.

Fantômeon prantsuse keeles vaim, tont, ilmutus, illusioon, kodukäija, pettekujutlus jne. Sõna tuleb kreeka keelest ladina keele kaudu, samast tüvest pärineb ka fantaasia. Betti Alveri võõrsõnakasutus on alati äärmiselt täpne, autentne, samuti kui tema „päris” eesti keele kasutuski. Ta ei pruugi ühtegi sõna poolteades, huupi, ainult umbkaudu aimates selle tähendusi ja päritolu, nii nagu enamasti kasutatakse nn võõrsõnu tänapäeva eesti keeles. Tõsi, suur hulk Alveri-aegsetest võõrsõnadest on tänaseks saanud eesti keele lahutamatuks osaks, nii et nad on sama palju võõrsõnad kui taldrik, raamat või kasukas (vana balti laen). Sõnad on unustanud oma päritolu, sest nende kasutajad ei tunne tavaliselt enam „algkeeli”: ei kreeka, ladina, prantsuse ega saksa keelt. Koos sellega on nende sõnade tähendus tihti vaesunud või muutunud koguni veidraks. Fantoom tähendab tänapäeva eesti keeles vist kõige rohkem ühe seiklusfilmi kangelast.

Kuid Alver kasutab vana Euroopa keelte sõnu veel sama kindlakäeliselt ja teadlikult kui sellesama vana Euroopa meetrumeidki. Märkame muide, et „Suurtes voogajates” ei paigutu võõrsõnad mitte juhuslikult, vaid hoopis hämmastava korrapäraga, justkui nõuaks luuletuse täiuslik vorm siingi kindlat korda. Nimelt on iga salmi esimeses riimipaaris üks võõrsõna. Osalt on see muidugi seletatav aleksandriini nõuetega: vaid võõrsõnades on rõhk viimasel silbil. Kuid samas poleks nende kasutamine ka vältimatu. Need paarid on: fantoom/loom, sapp/etapp, lend/legend, paost/kaost.

Võõrsõnad nii silmatorkavates ja tähenduslikult olulistes positsioonides näivad midagi meelde tuletavat. Võibolla seda, et miski pole ainult see, mis ta esimesel pilgul paistab. Võõrsõnade tähenduse tundmine pole niisama evidentne kui omasõnade mõistmine. Nad annavad Alveri luuletusele teatud esoteerilise varjundi, mis omakorda pole kuigi ilmne: meile võib tunduda, et saame aru, aga ei pruugi siiski päriselt saada. Omal moel teritavad võõrsõnad tähelepanu, viitavad sellele, et tegelikult pole ka nn omasõnade tähendus enesestmõistetav, et harjumus pole veel arusaamine. Teiseks aga annavad võõrsõnad Alveri luuletusele juurde geograafilist avarust: vaikimisi kõnelevad nad meile, et ka sõnadel on oma teekond, saatus, päritolu. Et needki, nii sarnaselt mõtetega, on kerged fantoomid, millel pole ei päriskodu ega ka fikseeritavat algust. Ja et nad ei kao jäljetult. Kuigi vanakreeka keel on „surnud”, jätkab väike „fantoom”-sõna vapralt oma teekonda, olles hetkel jõudnud ühe eestikeelse luuletuse esimese rea lõppu.

Sõnad nagu mõttedki võivad varitseda tagasituleku hetke. On ju küllalt näiteid, kus uutele asjadele leitakse nimeks mõni vana unustatud sõna. Samas võib küsida, kas ehk ei „teadnud” need sõnad juba hallil ajal tolle tulevikuasja olemasolu? Ideed vananevad, heidetakse kolikambrisse või koguni ajaloo prügikasti, et nad sealt sajandeid hiljem välja kraamida otsekui uued. Võib-olla on inimkonnal olulisi mõtteid vaid piiratud hulk. On aegu, kui mõte on käibel, kogub enda ümber harjumuse tolmu ja saasta, kuni see saast ta lõpuks unustuse põhja viib – siis aga ühel päeval tõuseb ta jälle pinnale, hoopis ootamatus kohas, hoopis uuena ja puhtana, vaba külgekleepunud rumalusest, jälle tark ja oluline… Jah, te peate mu unustama, et te mind mäletaksite, et ma saaksin teile meelde tulla; ma pean surema, et elada.

Lõpuks, kas pole see luuletus ka ise varitsenud suure loomana tagasituleku hetke kusagil ebamoodsa ja ebaolulise, märkamatuse hallis riigis, kus küll? Miks ma ei ole teda enne kunagi märganud? Kas me pole tihti nagu pimedusega löödud: loeme kümme korda sõnu, aga alles üheteistkümnendal korral märkame, et need ka midagi tähendavad. Aga kas esimesed kümme lugemist olid sellepärast ilmaasjata? Kust me teame, mis meis küpseb ja valmib, millised tõrud meis idanevad, enne kui neist on saanud suured puud? Kas see Kuskil, kuhu kaovad peitu ja ootavad hiigellainetena mõtted, pole meis enestes? Kui suured maailmad me oleme?

Mõte, see kerge viirastus, näib kaduvat, kuid on siinsamas nurga taga. Ja see, mis tundub olevat valdav, suur, hävimatu, mis täidab meie päevi, unesid, elusid – kirg, sapp, viha –, pageb ja kaob kui eimiski. Siiski, mullale jääb temast maha larv (võõrsõna väljaspool üldist korda, teises riimipaaris!), s.t vastne, tõuk. Mannetu küll, aga ometi võib seegi uueks sitikaks kasvada, muneda uut viha ja kirge meie hinge. Me igatseme pääsemist sellest viha ja kire rattast, aga kas me õieti oskamegi seda igatseda? Igatsev aimus teistsugustest maailmadest, hoopis teistest elamise ja armastamise võimalustest on vaid – etapp.

Nüüd tuleb jälle uurida võõrsõna, mis asetseb luuletuses nii kesksel kohal, minu meelest kõige ilusama ja seletamatuma värsipaari keskel. „Etapp” – pr étape – tuleb vanahollandi keelest (stapel) ja tähendas seal lihtsalt kaubaladu. Vanas prantsuse keeles märgiti sellega turupaika, kauplemise kohta, kaubalinna, kuhu saabusid kaupmehed oma vooridega, kus nad oma kraami maha panid ja laiali laotasid, et ülejäägid siis uuesti koormasse keerata ja edasi rännata. Nii saigi „etapist” peatuspaika tähistav sõna. Näiteks sõjaväe etapp oleks laager, kus armee peatub kahe rännaku vahel. Eesti keeles on etapist saanud muuseas tapp: tapivangid liikusid päevateekondade kaupa. Hiljem on etapi tähendus isegi prantsuse keeles nihkunud vahepeatuselt pigem vahemaale kahe peatuse vahel. Ja eesti keeles mõistetakse etapi all tänapäeval muidugi ainult seda: teatud teelõiku.

Alver kasutab „etappi” siin vanas, algses tähenduses: see on laagripaik, karavanserai, kuhu õhtul jõuavad väsinud rändurid, et hommikul puhanuna järgmise etapi poole teele asuda koos kõigega, mis neil kaasas on. Ei maksa unustada, et sajandite jooksul rändasid nii, etapist etappi, mitte ainult kaubad, vaid ka mõtted, ideed, religioonid (näiteks Suure Siiditee etapid võiksid sellest nii mõndagi kõneleda, kui nad tummadena liiva all ei magaks).

Kuidas saab aga meie aimus, igatsus olla etapp? Mulle tundub nii: on teatud muutumatud igatsused, aimused, ühised paljudele läbi aegade. Põlvkonnad põlvkondade järel ruttavad neist läbi koos oma moodsate ideede ja arusaamadega. Või teisiti: igatsedes, aimates midagi, ja seda igatsust sõnastades, me rajame etapi, laagriplatsi tulevastele rändurivooridele. Nad leiavad seal puhkust, kosutust, aga see on ainult etapp, sinna ei saa peatuma jääda, tuleb edasi minna. Kes jääb etappi paigale, ühte unistusse kinni, peab seal veetma ülejäänud päevad viirastusena viirastuste seas nagu Barbaara Lohe keset väikekodanliku eesti seltskonna „virvendust”… mille ajalugu teatavasti varsti minema pühkis. Etapp on ehk turvaline peatumiseks, kuid mitte jäämiseks. Üldse on kujutlus kindla katuse turvalisusest (vastandina teekonna ohtlikkusele) ise üks armetu illusioon. Kes ütleb iial, kus homme on kindlam olla, kas selle katuse all või kusagil teel?

Kuid rändame edasi mööda Alveri luuletust. Planeetide lend viitab kõigepealt materiaalsele maailmale: seal, kus ta „maha jääb”, ei ole enam millestki kinni võtta, kuigi ka see on vaid lend, liikumine; kujutlus, et materiaalne maailm on midagi kindlat ja püsivat, on illusioon. Kõik see, mis näib igavene ja muutumatu, on ju vaid vool, lend ühest olekust teise, igavene vormitus, võnkumine. Kui ütleme „maine ilm”, ei saa seegi tähendada muud kui etappi, hetkeolukorda, kust maailm on läbi tõttamas.

Teiseks viivad planeedid mõtte muidugi ka astroloogiale – ühele katsele heita võrk sellesse voolu ja õngitseda sealt välja kuldkalake, kes ütleks, mis on ja mis tuleb. Kuid ka planeetide lend ja nende põhjal dešifreeritav saatusekord jääb kuskil maha. Seal kuskil on vaid ajahangedesse jäätunud ajed. Jah, meie tegude ajed on paratamatult „sealpool”, nende puhul kehtib niisamuti nagu mateeriaosakeste puhul teatav määramatuse printsiip: pole võimalik korraga tegutseda (mõtelda) ja teada oma teo (mõtte) ajesid. Ajed selguvad ikka hiljem.

Nüüd tulevadki mängu suured voogajad, kellest me kuidagi ei saa teada, kes või mis nad on. Paistab, et nad on miski või keegi, tänu millele või kellele me tajume, mõtleme ja tegutseme, ning maailm ja see kuulus „mina”, kuigi aina kaosesse kadumise äärel, ei kao sellesse siiski. Küll peaaegu täiesti arusaamatu, pole ta (ega ma) seda siiski. On tähelepanuväärne, et tegemist on suurte voogajatega – mitte ühe algprintsiibi või olendiga (jumalaga), vaid mitme ja liikuvaga. See, et neid on mitu ja et nad voogavad ja et nad on suured, ongi kõik, mis nende kohta öelda saab. Ja et millegipärast on neil siiski olemas üks siduv printsiip, nimelt küsiva inimlapse legend. Jah, mitte küsiv inimlaps ise, vaid legend temast. Sund, mis ajab meid küsima. Niisiis, maailm on tajutav ja eksisteeriv mitte korrastava printsiibi olemasolu tõttu, vaid tänu meie sunnile küsida. Vaid igatsus maailma mõista annab maailmale olemise. Vähemalt kuskil ja kellelegi. Ja mitte ainult: see igatsus sünnitab ka uusi maailmu, niipea kui vanad on vajunud kaosesse – niipea kui mõistmiseigatsus on kuskil lakanud, üks maailm kadunud olematusse, tulevad suured voogajad ja vormivad uuesti nii mulla kui ka mõtte, mis sellele mullale olemasolu annab, küsides, mis see on.

„Suurtest voogajatest” võiks rääkida veel palju ja hoopis teisiti. Näiteks a-dest, o-dest, i-dest ja u-dest, nende kuhjumisest, harmooniast, risttulest. Sellest, et meetrum komistab vaid korra: reas „Aga küsiva inimlapse legend” (jah, muidugi, kus siis veel?). Sellest, et see luuletus on oma täiuslikkuses nii paratamatu näoga, olles samal ajal igas reas täis naljakaid küsimusi.

„Suured voogajad” on ise üks kerge fantoom ja üks suur laine. Mul on tunne, et ta varitseb kusagil tulevikus, olgu seal siis kedagi, kes räägib eesti keelt, või mitte. Kuigi Alveri keeleoskus ja – tundlikkus saavutavad „Suurtes voogajates” erakordse kõrguse, kaotab keel samal ajal oma tähenduse: see on ükskõik mis keel.