Читать книгу Ainus armastus - Tõnu Õnnepalu - Страница 5

2000

Tammsaarele ja oma ettekandele mõeldes leidsin enda arvates tabava metafoori. Tammsaare kirjutus ja samamoodi tema proosa lugemine on nagu soos mättalt mättale hüppamine, nagu metsaheinamaadel ja sookarjamaadel hulkumine, ühesõnaga karjapoisipäev. Ühel mättal jääd mõtlema, teisel kuulama. Kuskil kuivemal künkal istud maha ja vaatad niisama ringi. Harvade puude vahelt paistab päris kaugele, aga mitte ka eriti kaugele. See pole ei mets ega lage maa. Otse minna siin ei saagi, kaugemat sihti ka silmas pidada ei saa, sest seda ei paista. Üksikud põõsajässid ja puujändrikud on justkui ühte nägu, aga samas kõik erinevad. Kergesti võid avastada enda paigast, kuhu sa ei kavatsenudki jõuda, või paigast, kus sa nagu oleksid täna juba olnud, aga päris kindel ka ei või olla, sest siis oli hommik, nüüd on õhtu, valgus oli teine, mõtted olid teised ja see soosaar või too kasekõverik ütles sulle hoopis midagi muud, juhul kui need muidugi üldse olid sama soosaar ja sama kasekõverik.

Midagi pole teha, mulle paistab Tammsaare just selline siiraviiraline ja kiirakääruline kui see maastik, kust ta on „välja tulnud”. Ta on mulle mõistatus. Tegin eile selle vea, et hakkasin teda ikkagi üle lugema (mõtlesin enne, et ei loe, kirjutan niisama). Läksin Rahvusraamatukogus riiuli ette, kus teda oli muidugi terve hirmuäratav rivi, ohkasin endamisi ja võtsin ühe köite, mis oli teistest väiksemas formaadis ja pealegi ilusas sinises kalingurköites. Muidu on Tammsaare ikka kas must, hall või pruun. See osutus „Orto” välja antud „Eluks ja armastuseks”. Ma polnud kindel, kas ma seda üldse lugenud olen, igatahes kui olen, siis millalgi ammu. Lehitsemisest sai lugemine ja ma ei jätnud enne, kui raamatukogu hakati kinni panema. „Elu ja armastus” sai parajasti selleks ajaks läbi ka. Muidugi jätsin ma umbes poole, kui mitte kolmveerandi vahele. Keskelt kohe suure tüki. Tammsaaret ei jaksagi teisiti lugeda: kui kõik tema ringid ja käärud kaasa teha, ei saa millalgi õhtale. Ja vahelejätmine ei takista süžee jälgimist. Tammsaarel areneb süžee üksikute hüpetega, siis, kui see talle meelde tuleb. Siis võtab ta harilikult tarvitusele mõne imepärase või dramaatilise juhtumuse. Nagu muinasjutus, India filmis. Tammsaare pole kellegi realist. Imepärane on talle kaugelt armsam tõepärasest. See paugutamine ja surres kirja kirjutamine „Elu ja armastuse” lõpus on kohe natuke piinlik. Tammsaare, päris Tammsaare, mitte kooliõpiku „eepiline” Tammsaare, ongi natuke piinlik. Kogu eesti ja Eesti on natuke piinlik, kui teda vaadata, nagu ta on, lähedalt, peeglist.

Tartust pakuti mu jutuajamise pealkirjaks „Tammsaare kui eestluse alustekst”. Ma ei osanud siis selle peale iid ega aad öelda. Sain muidugi aru, kuhu nad sihivad, ja umbes seda teemat olen ma tõepoolest ajalehes puudutanud. Aga säärast pealkirja ei oska ma siiski seostada ei iseenda ega Tammsaarega. Selles on juba kaks sõna, mis mu lihtsast maapoisiarust üle käivad: „eestlus” ja „tekst”. Ei mina tea neist midagi. Tegin siis selle pealkirja endale suupärasemaks ja arusaadavamaks: „Tammsaare kui eestlase pealistekk”. No nii. Eestlane olen mina, sest teisi eestlasi tunnen ma veel halvemini. Mina kõlban Tammsaareeestlaseks küll. Mina olen talupojast pärit, nagu temagi. Ja isa järgi olen ma pärit koguni üsna samast Järvamaa nurgast, peaaegu et naaberkihelkonnast. Ma räägin niisiis sama keelt ja võib-olla sellepärast tundub Tammsaare eesti keel mulle hästi mõnus. Vahel on kohe kõhus säärane hea tundmus mõne tema sõna või ütlemise pärast. Tema eesti keel oli veel ehtne, koolis ära solgutamata. Tal oli veel õnn saada haridus vene ja saksa keeles. Ladina, kreeka ja prantsuse keelt tundis ta ehk mõnel määral ka. Nii kuulus ta veel sellesse eesti haritlaste põlvkonda, kes said aru, mida nad rääkisid. Kellele sõnade tähendus – aga suur jagu eesti keele sõnu tulevad neist keeltest – polnud veel saladus. Nüüd on eesti keel oma päritolust justkui ära amputeeritud, teda õpitakse nagu põrsast kotis ja räägitakse samuti umbestäpselt, hea õnne peale. Eesti keel üksinda ei ole kultuurkeel, või kui, siis selline kimberdi-komberdi puujalaga. Ta vajab tingimata teisi enda kõrvale. Nii nagu siin ikka on olnud: segiläbi mitmes keeles, vähemalt kolmes kohalikus keeles on siin asju aetud. Seda, et eesti keel tehti vaevalt ühe põlvega n-ö piisavaks kultuuri- ja teaduskeeleks, kuulutatakse kui suurt saavutust. Aga ehk oli see samavõrd ka õnnetus? Sellest hoobist (peenemalt öeldes šokist) pole meie keel tänini üle saanud. Tänini on ta nagu linnasakste võrgutatud (otse öeldes vägistatud) taluplika, kes oma nõutust ja ebalust moodsate kleitide ja kübaratega ja iseäranis distängeeritud maneeridega varjata püüab. Aga oma sisult on ta ikka talutüdruk, nii heas kui halvas. Tammsaare seda talutüdrukut või maanaist või külaeite ei häbene. Tema keel, jah, oleks võinud mõnevõrra rohkemgi saada eesti keele aluseks, seda enam, et ta tõesti on meie kirjakeelealuse murde alalt pärit.

Tammsaare puhul on mitu asja, mida ta oleks võinud, aga nüüd on nendeks juba hilja. Iseäranis eestluseks. Eestlane olla tähendab nüüd kõigepealt olla õigusjärglane, s.t surnu sugulane, varandusejagaja. Kõik, mis Eestis on suunatud tulevikku, viib Eestist pigem välja ja eemale. See on ettenägelik ka. Sest mis näoga me siin veel üksteisele otsa vaatame, kui kogu pärandus on jagatud, kaklemised kakeldud ja saagiosad maha müüdud, rahaks tehtud. Kergitame kaabut (mida meil pole) ja läheme laiali. Unustame ära selle Eesti, selle vana asja. Kes meelde tuletab, sel…

Ma arvan, see, et Tammsaarest tehti säärane suur rahvuslik monument, oli suur eksitus. Võib-olla on see olnud alateadlik soov Tammsaaret mitte lugeda, temast mööda vaadata, sest monumendist vaatavad kõik mööda (tühik vaateväljas). Tammsaarest on saanud kimp aforisme, pidupäevatsitaate, rahvuslikke loosungeid, mis on väljakistult omandanud tihti lausa vastupidise tähenduse sellele, mis neil on raamatutes, kontekstis. Tammsaare lugemine oleks siis õieti ebarahvuslik tegevus, rahvuse õõnestamine, anamnees, kust võib välja tulla näiteks, et eesti aeg ei olnudki nii ilus ja et eestlane olla on päris keeruline.

Tammsaare polnud mitte eestluse ideoloog, vaid eestlase vaatleja, peegel, ja kui soovime, siis ka kriitik. Aga eestlane (mina, talupoiss) ei armasta peeglit. Eestlasele pole iialgi õigust antud, sellepärast ta jonnib oma õigusega ka siis, kui ta peeglist näeb, et tal õigus pole. Ega lepi lihtsa tõega, mis paistab peeglist. Tõde peab ikka olema midagi suurt ja vägevat nagu kaigas, mis vastase tummaks lööb.

Mulle näib, et just sellist tõde ja õigust on otsitud „Tõest ja õigusest” ega ole ilmaski tahetud tunnistada, kui kahemõtteline või lausa pilklik pealkiri see on. Tõe ja õiguse jonnakast tagaajamisest on tehtud eestlase peaheadus, kuigi Tammsaarel on see ennemini peahalbus: see teeb inimese kalgiks ja kurjaks, sunnib teda maha salgama need kaks asja, mis Tammsaare silmis on tõest ja õigusest selgelt ülemad: elu ja armastuse. Siin on õieti asja tuum, see, miks Tammsaarest ei saa teha rahvuslast ega eestluse alustala. Nii rahvuslase kui kelle tahes teise usukuulutaja jaoks on tõde ja õigus igal juhul ülemad asjad kui elu ja armastus, sest elu ja armastus astuvad tõe ja õiguse seatud piiridest tingimata varem või hiljem üle, nii-öelda valele poolele. Tammsaare on järelejätmatult sellise kurjaks tegeva usu ja kangeks tegeva tõearmastuse vastu. Inimene on talle tähtsam kui tõde, või siis inimene ongi tõde.

Eestlus peab minu taipamist mööda aga tähendama tingimata midagi inimesest ülemat. On eestlane, olen mina, surelik inimene, ja on eestlus, surematu platooniline idee. Sellest viimasest ei paista Tammsaare suurt pidavat, esimesest aga küll. Teda huvitab kangesti tema aeg, tema ümbrus. Ta on tõepoolest selle aja väsimatu kroonik ja tihti ka kriitik. Vabariigiaegne eesti kirjandus on muidu suurelt jaolt kuidagi kohatu ja ajatu, kuidagi kangesti eeterlik (kuigi „kohalikuaineline” – seda enam), justkui kirjutatud eikellegi poolt eikuskil, jah, väga euroopalik, sest eurooplane peab olema just selline eikeegi eikuskil. See on alaväärsustunde all vaevlev kirjandus (kõige vähem julgeb ta muidugi sellest alaväärsustundest pihtida): „Mina oma tõeliste kogemuste ja läbielamistega olen ju kirjanduse jaoks liiga prostoi mees või naine, kirjandus räägib ikka suurtest, igavikulistest, ühesõnaga väljamõeldud asjadest.”

Ma ei ütle, et Tammsaare sellest tundmusest prii oleks. Mainisin juba tema salaarmastust imepärase vastu. Aga kunstigavikku ta ei taotle. Tema aine on ikka kaasaeg, ikka kogetud ja talle isiklikult korda minevad asjad. Ja need on eestlasele valusad asjad: näiteks see saksa-asi. See saksaviha ja saksaihalus. See on üks tänini lahendamata pundar. Hullem veel: kuna sakslast enam näha pole, siis ei tulda selle pealegi, et see asi võiks olla ja vaevata. Surume aga värvimütsi pähe ja laulame õllepruulijat, laseme mõisahäärberi üles lüüa ja teeme seal rokokoobiidermeier-sült-ja-kartul stiilis „vastuvõtu”, pärast saun. Siis ehk läheb meelest ära, et me tegelikult ei tea, mis selle maaga peale hakata, et me salaja saksa taga nutame: tema ikka teadis ja temal ikka oli. Saks valitses ja saks oli süüdi. Kas me peame nüüd õige ise süüdi jääma, kui maa raisku laseme ja vara maha parseldame? Tammsaare õieti ei usu, et eestlane ilma saksata hakkama saab. Või ütleme, ta kardab, et äkki ei saagi. Ta kirjeldab oma ümbrust ja aega, nii nagu see talle paistab ja tundub. Ilma temata me teaksime sellest ajast palju, palju vähem. Tammsaare teostest saab aimu, mida eestlane sel ajal tunda ja mõelda, karta ja kahetseda võis. Kirjanik räägib asjadest, millest tavaliselt ei räägita. Ja kõige raskem on vist rääkida kõige lähematest, kõige harilikumatest asjadest. Nende vastupanu on kõige suurem. Kõige tavalisemate asjade seas on ka kõige piinlikumad ja kõige painavamad asjad. Iga sõna, mis sa kirjutad, tahaks neist eemale, tahaks põgeneda esteetilistesse kõrgustesse. Estetism, ilustiütlemine, iseenda osavuse nautimine on kirjaniku suur kiusaja ja Tammsaaret ta kiusab ka, sugugi mitte vähe. Aga teda pole sellel kiusajal siiski õnnestunud täiega tükkis nahka panna. Tammsaare ebaühtlus, mosaiiksus, üleküllasus päästab ta: „kirjanduse” vahele jääb päris palju elusat alles, mõnusa jutuloba sisse sattub ikka ja jälle alasti, nagu tahtmatut ülestunnistust.

Väliselt on Tammsaare tihtipeale aforistlikult targutav, aga ennemini näitab see targutamine nõutust kui vastuste tundmist. Aforismide (tihti kaunis tühjade) alt vaatab ikka suurte silmadega küsiv poisinägu. Ta vaatab, uurib ja imestab. Ta küsib, aga et keegi ei vasta, siis mõtleb ta ise mängult vastuseid välja.

Minu meelest on kole ebaõiglane teha sellest küsivast lapsest, sellest ikka küsivast, ikka kasvavast inimlapsest mingit teadjat ideoloogi. Igal aforismil on ju vastuaforism, igaühe tõel on vastas teise tõde. Tammsaare sõnu ei peaks kunagi kirjutatama kui tõdesid kooliseinale, kui väiteid, loosungeid. Kui neid juba tema jutulõngast, tema muinasjutukangast välja kiskuda, siis ennemini kui küsimusi, kui unelusi, luulet.

Tammsaare on kindlasti kõige rohkem ja kõige ebaõiglasemalt tsiteeritud kirjanik Eestis. Ikka on tema mõlgutustest tehtud väiteid, käsusõnu, põhjendusi; õigustusi mõnele oma luulule või arvamusele. Võtame kas või selle kuulsa talupoegluse, talu, maaelu ja talupoja idealiseerimise mingi ainsa päriseestilise asjana, mille puhul viidatakse tihti just Tammsaarele. Tammsaare kirjutas tõesti talupojast, ta ise oli ka talu poeg. Talu poeg, kes oli talust välja kasvanud, maalt ära läinud. Juurtetuse ja vurlestumise küsimus vaevab teda küll väga, aga ilmaski ei jutlusta ta mingit talutaresse, pastla ja parre juurde tagasipöördumist. Tal on päris maaelu veel siiski liiga selgesti meeles, et seda nostalgiliselt idealiseerima hakata. Vargamäe pole kaotatud paradiis. Ennemini on see needus, koorem ja mõistatus, mis lahendada tuleb. Indrek läheb Vargamäele tagasi, kaevab isegi kraavi (ja isa näeb selles häbi ja langust), aga mitte selleks, et pöörduda tagasi mulla juurde, kasvada tagasi maasse, vaid selleks, et Vargamäe needusest, sellest eesti needusest lõpuks lahti saada, see Vargamäe mõistatus, see eestlase mõistatus ometi kord ära lahendada. Et sellest vabaks saada ja päriselt ära minna. Tema tagasiminek on meeldetuletamine, anamnees, millegi sügavalt unustatu ja valusalt omase otsimine. Kui see päriselt meelde tuleks, siis võiks selle ometi päriselt ära unustada, siis ta ei kummitaks, vaevaks ega kammitseks enam.

Tammsaare ei taha mulle, eestlasele, pakkuda ei päriseestlust ega õiget isamaad. Ta ei taha, et ma läheksin ja Jägala jõe Tammsaarel (mida juba kaardilgi Vargamäeks nimetatakse) alla laseksin ja sood ära kuivendaksin (nagu kuuekümnendatel tehti – justkui Tammsaare sõna teoks tehes – oh püha eesti kangust!). Ta tahab pakkuda, ma olen selles täitsa veendunud, ei vähem ega rohkem kui evangeeliumi, lunastust. Tema, vana vindunud skeptik. Aga nimelt. Uskmatu ta oli, kangelt ja vängelt eesti moodi uskmatu. Ja vaata, see on hea. Sest nii ei olnud ka usk tal põigiti ees ega risuks jalus (nagu Dostojevskil, kes uskus, et ta peab uskuma). Ta tahtis anda evangeeliumi, mis kuulutaks eestlasele rõõmusõnumit: sina oled inimene, mitte eestlane, mitte talupoeg, ori või peremees, sant või saks, vaid inimene, surelik ja igavene, iseenda eesmärk ja lunastus. Sina ei pea kinni hoidma ei sellest maast ega oma tõest ja õigusest. Ka sina oled vaba armastama ja väärt armastust. Sa ei pea olema suur ega kange, rahvuslik ega euroopalik, traditsiooniline ega revolutsiooniline. Ole kas või nagu väike laps, ole kas või nagu vana hobune, ei see võta sinult sinu tõde ega õigust, ise sa oledki oma tõde ja õigus, ise oma elu ja armastusega.

Tammsaare kõige mina-lähedasem tegelane on Indrek. Tõsi, see on jälle küll nii ja naa. Tegelikult on tema tõelised, kõige ihulähedasemad minategelased hoopis naised. Nemad julgevad tunda ja tajuda, elada ja armastada iseendana. Need naised, need Tiinad-Irmad-Erikad on omakorda jälle kuidagi neitsilik-lapselikud, kole lihtsameelsed oma suures armastuses, päris arutud ja hoolimatud, nii kindlad oma väikses tões. Võib-olla Anton Hansen oleks ka ise tahtnud rohkem elada ja armastada iseendana, aga talle polnud seda antud või ei olnud tal selleks julgust. Või – ehk oligi kirjutamine tema elu ja armastus. Omajagu kindlasti, sest ma tean ilmeksimatult: ta armastas väga kirjutada. Kirjutamine oli talle, talupoisile, nagu on mullegi, suur imeasi, peaaegu lunastus. Kirjutamine võib ise olla ülevus, paradiis, armurõõm, väga ehtne ja mitte millegi asemel. Ehk mõni asi on hoopis kirjutamise asemel.

Jah, kirjutamine on imeasi (niisiis eriti armas imelisearmastajale Tammsaarele), sest tema läbi juhtub midagi sinu endaga ja ühtlasi sünnib sinu läbi midagi sellist, mis teise peale mõjub. Indrek pääseb Vargamäelt minema just sellesama ime läbi. Ta kirjutab ühed kirjad, ühe naisterahva armastuskirjad, ja siis juhtubki temaga see esimene ime, et ta on nagu ise see naine, ise see armastaja, teine kui ta on, muutunud, endast ära. Ja siis juhtub see teine ime, et need kirjad mõjuvadki tolle Juhani peale, kes ju Indrekul meeleski polnud kirjutades. Maie saab mehele. Sõna läbi, Indreku enda kirjutatud, temast sündinud sõna läbi muutub maailmas, inimeste keskel midagi. Ja siis sünnib veel see kolmas ime, nimelt et Indrek saab sõnade eest, eimiski, puhtalt iseenda eest raha, millega ennast Vargamäelt vabaks osta.

Raha on meile, talupoistele, ka üks suur imeasi. Raha pole meil ilmaski olnud ja seda on meid kartma ja austama õpetatud. Raha on juudi, saksa ja venelase käes. Raha eest on meid endid, hingekesi, millalgi veel hiljaaegu müüdud ja ostetud. Oma raha pole meil, talupoistel, kunagi olnud, eks see „eesti oma raha” (mis iroonilisel kombel on nüüd sama hästi kui Deutsch-mark, saksa raha) kõlagi meie kõrvus sellepärast nii imeliselt ja tähtsalt. Raha on vabadus ja mõlemad on ikka kuulunud teistele, neile, kes meid õieti inimestekski pole pidanud. Meile on õpetatud, et raha saab ainult töö ja vaevaga, see tähendab, ainult maad kraapides, kündes ja külvates, heina niites ja reht pekstes. Need on ainsad tööd ja vaevad, mida me tunneme. Ja raha saab nende eest alati väga vähe. Vaevalt nii palju, et kuidagi omaks osta see maa, mida kraapida, kus tööd teha ja vaeva näha. Keegi pole veel kuulnud ega näinud, et tühipalja sõna eest võib raha saada. Aga Indrek saab. Ja rohkem kui karjaskäimise või talutöö eest. Sest sõna, oh imet, võib olla samuti tegu, samuti maailmas midagi muuta, just nagu kivide kaalumine või kraavi kaevamine.

Raha ja lunastus lähevad Indreku teel veel mõnigi kord imelikult segi. Vana Maurus jookseb talle paljapäi kooliväravasse järele, kui ta läheb võitlema kurja vanajumala vastu, kes teda lunastada ei taha. Sest inemisel peab ometi viiski vene rubla olema, kui ta eesti jumala vastu läheb. Nelikümmend seitse rubla annab Indrek, revolutsiooni kassapidaja, surmahädas vene soldatile, kes kuulutabki otse, nii et kahtlust ei jää: „Mu päästja, mu lunastaja!” See raha oli mõeldud inimeste tapmiseks tõe ja õiguse nimel, aga Indrek annab selle justkui unes ja tagajärgedele mõtlemata üheleainsale hädas vene soldatile. Ta vahetab suure idee väikese inimese vastu ja selle eest tuleb tal muidugi vastust anda, aga jälle sekkuvad imelised armastusejõud sööklapidaja Koeramamma isikus, kes maksab Indreku võla, sest see meenutab talle surnud õepoega, keda ta armastas, ja mõttetult tapetud härra Bõstrõid, keda ta ka armastas ja kes muide oli oma raha ilma mingi allkirjata kirjanik Viljasoole laenanud. Nii liiguvad need väikesed rahasummad justkui mingid armastuseimed inimeste seas ega paista kunagi päriselt otsa saavat.

Ei, raha suhtes oleme meie, talupoisid, liigagi tundlikuks tehtud, me teame ka, et võlg on võõra oma ja midagi ei anta niisama. Kultuurkapitali ligimaksud tunduvad meile kahtlase hingeostmisena. (Mind täitsa üllatas Rudolfi arutlus Kultuurkapitalist: täpselt sama asi mis nüüd.) Mida meilt selle eest õieti tahetakse? Keelduda me ka ei suuda, sest selle eest, mis me teeme, meile ju ei maksta. Kas siis makstakse selle eest, mis me tegemata jätame?

Ei, lõpuks ikka raha ka enam ei aita, lõpuks ei aita enam ei ussi- ega püssirohi, lõpuks on ikka päris lunastust ja imetegu vaja. Kas või jalutud kõndima, kui muidu ei saa!

See on mulle Tammsaare mõistatustest lõpuks kõige suurem, see lunastuse ja Jeesuse asi. See painab teda nagu Dostojevskit, aga teisiti. Dostojevski oli õigeusklik, kes joonistas oma kahtlaste mõtete ümber ristimärke (nii on mulle meelde jäänud ühest Peeter Toropi loengust). Tammsaare oli usuta, riituseta inimene, saksaluterlikust kirikust tulnud agnostik. Aga ühes olid nad sarnased: mõlemad otsisid lunastust oma rahvale, üks vene, teine eesti Jeesust. Usk ja Piibel on meile, talupoistele, ka nagu mingid võõramaa imeasjad. See raamat oleks küll nagu meie keelde ümber pandud ja meid oleks nagu ristitud ja leeritatud, aga keegi pole meile seda asja ikka õieti ära seletanud. Kui on seletanud, siis köstri ja saksa õpetaja kombel, nende kombel, kes pole meie, kes ennemini võivad meid petta ja tüssata kui tahta tõsiselt aidata. Andres uurib ja puurib Piiblit ja läheb sellest ainult kurjemaks ja kangemaks. Usk, Piibel ja kirik on eestlase lunastuseteel just nagu risti ees…

See omapärane usuehitamine – kirikuta ja agnostilise eesti lunastuseusu, inimeseusu ehitamine – paistab olevat Tammsaare salaülesanne, mida ta kunagi ei unusta. Eetika on nüüd saanud moesõnaks, mingi uue ühendava eetika või vähemalt eetose otsimine ajal, kui saab aina selgemaks, et religioonid ja nende traditsiooniline heahalva õpetus enam hästi ei aita. Tammsaarele oli see selge juba siis, kahekümnendatel-kolmekümnendatel aastatel. Tema lunastuseotsimine ongi ennemini eetose kui eetika otsimine. „Armastuseteod”, kui kasutada piiblitõlkesõna, on talle tähtsamad õigetest põhimõtetest. Ma mõtlen, et tema rahvuslik tähtsus võiks olla – kui ta poleks koolis nii lootusetult ära solgitud ja tüütuks tehtud ja kui ta natuke paremini loetav oleks, ühesõnaga, kui teda veel loetaks – mitte rahvusideoloogiline, mitte filosoofiline, ka mitte kirjanduslik väljendusoskuse, kunsti mõttes – vaid nimelt kombeline.

Tammsaare on korraga kole palju asju minu jaoks. Ja vahel pole ta nagu midagi. Ta on jutuveeretaja, muinasjutuvestja, lihtsameelne imedearmastaja, seltskonnakroonik ja kombekriitik, kodukootud filosoof-targutaja ja kirjutamisse armunud üksildane armastusejanune hing, naiselik uneleja. Kõigele lisaks on ta kirjutanud esimese päris eesti evangeeliumi. Kuid see on korraga liiga isiklik ja liiga (üld)inimlik, et kanda sellist korraga umbisikulist ja piiratud asja nagu eestlus. Aga eestlasel võib temast küll veelgi kasu olla, kas või mäluvärskenduseks, meeldetuletuseks, kust sa tuled, mis sa kord olnud oled ja mis sul ikka veel pooleli ja tegemata on.