Читать книгу Käsuõigus - Tom Clancy - Страница 11

Dino Kadić istus oma Lada sedaani rooli taga ja silmitses väljaku vastasservas seisvaid uhkeid autosid. Pool tosinat BMW-d, Toyota Land Cruiserit ja Mercedest olid pargitud ritta ning nende taga särasid linna kõige peenema restorani neoontuled.

Autod olid kenad ja restoran samuti. See kõik oli Kadićile ükspuha.

Ta põrutab selle paiga sellegipoolest põrgusse.

Mujal maailmas oleks niisugune autorida osutanud, et selles restoranis söövad oma viimset õhtusööki väga tähtsad isikud, kuid siin oli Moskva, kus igal endast lugupidaval jõugupealikul või piisavalt heade sidemetega ärimehel oli isiklik palju dollareid maksnud sõidukipark ja kamp turvamehi. Pool tosinat uhket autot ja kalgi pilguga meeskond, kes neid valvas, ei osutanud Kadićile millegagi, kes sees õhtustasid, tema arvates võis seal olla ka mõni kohalik karm tüüp või korrumpeerunud maksuametnik.

Tema tänaõhtune sihtmärk oli saabunud jalgsi, mingi välismaa ärimees, kes võis olla tähtis kusagil mujal, kuid mitte siin. Ta ei olnud allilmategelane ega poliitik. Hoopis inglane, kõrge lennuga kujunevate turgude fondivalitseja Tony Haldane. Kadić oli Haldane’it lähedalt näinud ja tema isikus veendunud, kui too veidi pärast seitset sisenes üksinda restorani Vanill. Seejärel valis Kadić endale positsiooni tänava vastasküljel puude varjus. Ta jättis Lada Gogoli puiesteel parkimisautomaadi juurde ja jäi rooli taha istuma, telefon kõneootel süles, silmad restorani välisuksel.

Põlvele asetatud mobiiltelefon pidi edastama signaali restorani eesukse juures lillekasti lopsaka lehestiku varju peidetud kingakarbisuuruse lõhkeseadeldise detonaatorisse.

Kadić jälgis saja kahekümne meetri kauguselt positsioonilt turvamehi ja autojuhte, kes seisid ohtu aimamata lillekasti juures.

Ta ei uskunud, et mõni neist plahvatuses ellu jääb. Sel ei olnud tema meelest ka vähimatki tähtsust.

Ta trummeldas sõrmedega vastu rooliratast – närvide, mitte tüdimuse tõttu –, tundes minutite möödudes pulssi kiirenevat. Hoolimata sellest, et Dino oli seda sorti ettevõtmistega ammugi tegelenud, tundis ta iga kord taas adrenaliinitulva. Seda põhjustasid atentaadi sepitsemise, kava koostamise ja lõpuks selle teostamisega kaasnev mõistuste heitlus, plahvatuse ootus, põleva süüteaine ja plasti ning jah, ka kõrbeva liha lehk.

Esimest korda oli Kadić samasugust erutust tundnud kakskümmend aastat tagasi, kui ta võitles Horvaatia poolsõjaväelise üksuse noore liikmena Balkani sõjas. Kui Horvaatia sõlmis Serbiaga rahu, sai Kadić aru, et sõdimine pakub talle liiga suurt lusti, mistõttu ta ei olnud valmis võitlusest loobuma. Seetõttu organiseeris ta paramilitaarse palgasõduriteüksuse, mis korraldas reide Bosniasse, et rünnata sealse valitsuse tellimusel Serbia sõjaväepatrulle. Kadići rühmast huvitus LKA, kes andis talle ja ta meestele väljaõppe ning varustuse.

Agentuur mõistis peagi, et oli teinud suure vea. Kadići horvaadi paramilitaarset rühma süüdistati hirmutegudes serbia tsiviilisikute kallal Bosnias, mistõttu LKA katkestas sidemed Dino Kadići ja tema meestega.

Pärast selle sõja vaibumist valis Kadić palgamõrvari ameti. Ta tegutses Balkanil ja Lähis-Idas, kust suundus aastatuhandete vahetusel Venemaale ja osutas mõrvateenuseid igale allilmategelasele, kes jaksas teda palgata.

Mõne aastaga teenis ta selles äris palju raha ning ostis endale kinnisvara Horvaatias, kuhu jäi otsekui eelpensionile, elades peamiselt rahast, mille oli viimase kümnendiga Venemaal kokku löönud, ehkki aeg-ajalt pakuti talle lepinguid, millest ei olnud võimalik keelduda.

Haldane’i atentaat kuulus just niisuguste kilda. Seda soovinud Vene allilmategelane oli pakkunud vürstliku summa operatsiooni eest, milles Kadić ei näinud kuigi suurt riski. Venelane oli eriti rõhutanud kallaletungi aega ja kohta, öeldes Kadićile, et atentaat peab olema peab olema jultunud ning äratama suurt tähelepanu.

Net problem, oli Dino tookord sellele mehele vastanud. Muidugi oskas ta tegutseda jultunult ja äratada suurt tähelepanu.

Ta tõmbas rahunemiseks sügavalt hinge ja käskis endal lõõgastuda.

Ta kordas valjusti kunagi ammu ameeriklastelt õpitud ingliskeelset fraasi.

Stay frosty.^[1.]

Sellest oli saanud vaikusehetkedel enne kärgatust otsekui rituaal, need sõnad tõstsid tal tuju. Nüüd vihkas ta ameeriklasi, kes olid pööranud talle selja ja tembeldanud ebausaldusväärseks, kuid talle antud väljaõpet ei suutnud nad sellegipoolest olematuks muuta.

Nüüd kavatses ta seda kasutada.

Dino heitis pilgu kellale ja vaatas silmi vidutades läbi hämara pargi sihtmärgi poole. Ta ei kasutanud binoklit, sest oli täiesti võimalik, et mõni autost mööduja või lihtsalt keegi, kes juhtub mõnest lähikonna majast või kauplusest tema poole vaatama, märkab meest, kes sihib binokliga just sinnapoole, kus peagi plahvatab pomm. Mis tahes vihje tema auto kohta annab pärast plahvatust uurijatele niidiotsa kätte ja siis asub Siseministeerium läbi vaatama siinse piirkonna turvakaamerate linte, mis on salvestatud teadaoleval ajavahemikul, ning üsna pea jõutakse talle jälile.

Nõnda ei tohi juhtuda. Dino kavatses pääseda sellest operatsioonist puhtalt, mis tähendas, et ta pidi jälgima kaugelt. Teda selleks ülesandeks palganud isikud tahtsid, et plahvatus mõjuks jultunud ja vihase avaldusena, seega konstrueeriti vajalikust palju võimsam pomm. Just sel põhjusel valis Kadić endale positsiooni sihtmärgist kaugemal, kui see oleks talle meeldinud.

Oma asukohast pidi ta tuvastama sihtmärgi tollel majja sisenedes seljas olnud kaamelivillase mantli värvi järgi, mis oli Dino arvates kindel tunnus.

Ta vaatas jälle kella.

„Stay frosty,” lausus ta taas inglise keeles ja lisas oma koduses serbia-horvaadi kõnepruugis: „Požuriti, prokletniĉe!” Kiirustage, pagana pihta!

Restorani Vanill privaatbanketiruumi üldsaalist eraldava punase eesriide ees seisis neli mustas ülikonnas ihukaitsjat. Ehkki sealsed püsikunded olid harjunud erariides turvameestega kogu selles ülimalt ebaturvalises linnas, piisas põgusastki pilgust siinsele kaitseüksusele, mõistmaks, et tegemist on tippihukaitsjate, mitte tavaliste odavapalgaliste kõrilõikajatega.

Relvastatud valvurite selja taga eesriide varjus võttis keset ruumi laua ääres napsu kaks meest, peale nende ei olnud seal kedagi.

Üks neist kandis Burberry halli flanellülikonda. Tema sinise lipsu sõlm püsis sama kindlalt ja korralikult, nagu see oli kell kaheksa hommikul sõlmitud. Ta lausus inglise keeles, kui tugeva vene aktsendiga: „Moskva on alati olnud ohtlik paik. Kardan, et mõne viimase kuuga on see ohtlikkus hoogsalt kasvanud.”

Teispool lauda istuv Briti alam Anthony Haldane oli riietatud sama nägusalt nagu venelanegi. Tema Bond Streeti peenetriibuline sinine ülikond oli uus ja hoolikalt pressitud, kaamelivillane mantel rippus lähedal nagis. Kommentaari kuulnud, kallutas ta üllatunult pead. „Teie kui riigi julgeolekuülema sõnad tekitavad muret.”

Kiire vastuse asemel rüüpas Stanislav Birjukov tšatšat, Gruusias viinamarjade pressimisjääkidest aetud kanget jooki. Suu salvrätinurgaga puhtaks pühkinud, ütles ta: „SVR on Venemaa välisluureteenistus.

Välismaal edenevad asjad praegu üsna edukalt. Föderaalne Julgeolekuteenistus on see organisatsioon, mis vastutab praeguse katastroofi eest nii Venemaal kui selle naaberriikides.”

„Palun vabandust, et ma ei taibanud kohe FSB ja SVR-i erinevust. Minusuguste vanade tegijate meelest on see kõik ikka toosama KGB.”

Birjukov muigas. „Ja veelgi vanemate tegijate meelest oleme kõik endist viisi tšekistid.”

Haldane hakkas vaikselt naerma. „Küllap vist, kuid nõnda oli see veel isegi enne minu aega, vanapoiss.”

Birjukov kergitas pokaali küünlatule poole ja silmitses hoolikalt järgmisi sõnu valides joogi sügavkuldset värvust. „Välismaalasena ei tarvitse te teada, et FSB võim ei kehti ainult Venemaal, vaid ka teistes Sõltumatute Riikide Ühenduse maades. Ehkki meie naabrid on suveräänsed riigid, nimetame me neid sellegipoolest lähisvälimaaks.”

Haldane kallutas pead. Ta teeskles teadmatust ja Birjukov teeskles, nagu usuks ta Haldane’i teesklust. Venelane lisas: „Saan aru, et see võib pisut segadust tekitada.”

„On kuidagi imelik, et Venemaa sisejulgeolekuteenistus tegutseb endistes liiduvabariikides. Jääb mulje, nagu oleks keegi unustanud spioonidele öelda, et Nõukogude Liitu ei ole enam olemas.”

Birjukov ei vastanud.

Haldane teadis, et SVR-i direktor kutsus ta täna õhtul napsi võtma mingil eesmärgil, kuid esialgu varjas venelane oma kaarte. Kõik kommentaarid olid kaalutletud. Inglane püüdis teda lagedale tirida. „Kas teile jääb sellest mulje, et nad tegutsevad teie mängumaal?”

Birjukov pahvatas naerma. „FSB-d on neis riikides vaja. Minu töö Pariisis, Tokios ja Torontos on lausa lust, võrreldes sellega, millega FSB peab tegelema Groznõis, Almatõs ja Minskis. Meie sõsarteenistusel on rasked päevad.”

„Kui lubate mul sekkuda, siis küsiksin, kas te tahtsite rääkida minuga sellest?”

Birjukov vastas küsimusele küsimusega. „Kui kaua me oleme üksteist tundnud, Tony?”

„Kaheksakümnendate lõpust. Teie teenisite Nõukogude Liidu Londoni saatkonnas kultuuriatašeena, aga mina töötasin Välisministeeriumis.”

Birjukov parandas ta mõlemad eksimused. „Mina teenisin KGB-s ja teie Briti luures.”

Näis, nagu kavatseks Haldane protesteerida, kuid see kestis vaid hetke. „Kas mul on mõtet vastu vaielda?”

„Olime siis alles lapsed, eks?” küsis venelane.

„Tõepoolest, vanapoiss.”

Birjukov kallutas end lähemale. „Ma ei tahaks põhjustada teis nördimust, mu sõber, kuid tean, et olete endist viisi oma valitsusega seotud.”

„Olen Tema Majesteedi truu alam, kui te soovite seda öelda.”

„Net. Ma ei soovi seda öelda.”

Haldane kergitas kulme. „Kas Venemaa välisluureteenistuse direktor süüdistab mind selles, et olen välismaa spioon Venemaa pealinnas?”

Birjukov tõmbus lauast eemale. „Ei maksa asju nii dramaatiliselt võtta. On täiesti loomulik, et teie ammune sõprus MI6-ga jätkub. Heade sidemetega ärimeeste, nagu teie seda olete, tagasihoidlikud suhted riigi luurekeskusega pole midagi muud kui osapoolte osav äripraktika.”

Ah et niisugune on see mäng, mõtles Haldane mõningase kergendusega. Stan soovis vana sõbra vahendusel asuda ühendusse Briti luurega.

Arusaadav, mõtles Haldane pokaalist rüübates. Muidugi ei saa SVR-i direktor niisama Briti saatkonda sisse hüpata, et seal pisut juttu puhuda.

„Mul on tõepoolest MI6-s kõrgel kohal sõpru, kuid ärge siiski minu peale väga lootke,” ütles Haldane. „Lahkusin teenistusest juba ammu. Võin edastada iga sõnumi, nagu soovite, kuid mida täpsemalt te kõike mulle selgitate, seda väiksem on hirm, et ma milleski vääratan.”

Birjukov valas pokaalid uuesti tšatšat täis. „Hästi. Ütlen siis kõik selgesti välja. Tulin täna õhtul siia, et informeerida teid, seega ka Ühendkuningriigi valitsust, et meie president soovib taasühendada kaks luureteenistust, luua nii välis- kui ka sisejulgeoleku katusorganisatsiooni.” Ta lisas: „Minu meelest on see väga halb mõte.”

Inglane pidi äärepealt tšatšat kurku tõmbama. „Kas ta tahab taastada KGB?”

„Minu arvates on raske uskuda, et Kreml, isegi president Valeri Volodini Kreml, oleks nii jultunud, et taastada KGB, kuid selle uue organisatsiooni ülesanded sõna otseses mõttes kattuvad vana omadega. Üks organisatsioon vastutab kogu luuretegevuse eest nii kodukui ka välismaal.”

„Kurat ja põrgu,” pomises Haldane vaevukuuldavalt.

Birjukov noogutas mornilt. „Sellest ei tule midagi head.”

Haldane’i meelest oli see liigagi tagasihoidlikult öeldud.

„Miks seda siis tehakse?”

„Selleks sunnivad nii Venemaal kui ka endistes liiduvabariikides arenevad sündmused. Pärast nurjunud sissetungi Eestisse paar kuud tagasi laiendavad president Volodin ja tema pooldajad Venemaa mõjusfääri kõikidel rinnetel. Ta soovib rohkem võimu ja endiste satelliitriikide allutamist. Kui ta ei suuda seda teha tankidega, siis saavutab ta oma eesmärgi spioonide abil.”

Haldane teadis seda juba niigi, sest sellest räägiti kõikides uudistesaadetes. Viimasel aastal oli valgevenelased, tšetšeenid, kasahhid ja moldaavlased ustavalt valinud venemeelsed ja läänevastased valitsused. Alati ja kõikjal süüdistati Venemaad sekkumises valimistesse kas poliitiliselt või oma luureteenistuste abil, samuti kasutati allilma, mis pidi mõjutama valimistulemusi Venemaa huvides.

Suuresti Moskvast õhutatavad vastuolud ilmnesid mitmes teiseski piiririigis. Ehkki sissetung Eestisse nurjus, püsis endist viisi oht, et algab sissetung Ukrainasse. Peale selle oli Gruusia kodusõja piiril, Lätis ja Leedus tekitasid presidendivalimise kampaaniad kibedaid lahkhelisid ning teisteski lähiriikides puhkes mässe ning protestimeeleavaldusi.

Birjukov jätkas. „Seda rünnakut juhib minu FSB kolleeg Roman Talanov. Oletan, et Venemaa välisluureteenistuse täieliku endale allutamisega avardab ta oma mõju ning alustab ka lähivälismaast kaugemate riikide destabiliseerimist. Venemaa tungib Ukrainasse, seda võib-olla juba mõne lähema nädala jooksul. Annekteeritakse Krimm. Lääne vastupanu kohtamata hõivatakse seejärel ala kuni Dnepri jõeni. Usun, et pärast seda asub Volodin jõupositsioonilt sõlmima soodsaid alliansse nii teiste piiririikide kui ka endiste Varssavi pakti maadega. Ta loodab allutada Kremli kontrollile kogu sealse regiooni. Poola, Tšehhi, Ungari, Bulgaaria, Rumeenia ja teised. Seejärel langevad ka ülejäänud doominokivid.”

Birjukov jõi, kuid Haldane’i huuled kuivasid. Jutt oli vähemalt uuest külmast sõjast, mis võis kergesti vallandada ka uue kuuma sõja. Inglane oli aga tundnud seda venelast piisavalt kaua, teadmaks, et see mees kaldub liialdama.

„Kui Talanov võtab üle SVR-i juhi kohustused, mis saab siis teist, Stan?” küsis Haldane.

„Mina muretsen meie hapra demokraatia pärast. Ma muretsen Vene rahva vabaduse pärast. Ma muretsen ohtliku ülepingutamise pärast, mis võib viia ulatuslikku sõtta Läänega.” Ta naeratas ja väristas õlgu. „Ma ei muretse oma tulevaste töövõimaluste pärast.”

Ta lisas: „Saan teie jaoks peagi rohkem informatsiooni. Meil mõlemal on varasemast ajast allikaid. See võtab aega.”

Haldane hakkas üllatunult naerma. „Te tahate olla minu agent?”

SVR-i direktor kummardus laua kohale. „Olen odavam kui enamik teisi. Ma ei taha tasuks midagi peale selle, et Lääs teeks kõik võimaliku, loomulikult poliitiliste vahenditega, et nurjata FSB katse allutada riigi välisluuretegevus üha kindlamalt endale. Kui teete selle rahvusvaheliselt teatavaks, võib see Talanovit ja Volodinit jahutada.”

Haldane tabas end kaalutlemast, kuidas need uudised mõjutavad tema investeeringuid Euroopas. Peamiselt ja eelkõige oli ta siiski ärimees. Siiski tõrjus ta äriasjad peast ja püüdis meelde tuletada oma kunagist luuretegevust.

See ei olnud kuigi kerge, sest tööst MI6 teenistuses oli möödunud ligi kakskümmend aastat. Ta kergitas alistunult käed. „Mina… Ma olen tõepoolest mängust väljas, vana sõber. Loomulikult võin ma otsekohe naasta Londonisse ja rääkida seal mõne vana tuttavaga, et leida sobiv isik, kes hakkab tulevikus teie informatsiooni vahendama.”

„Teie, Tony. Ma räägin ainult teiega.”

Haldane noogutas aeglaselt. „Saan aru.” Ta mõtles hetke. „Mul on siin järgmisel nädalal äriasju. Kas me saame veel kord kohtuda?”

„Jah, kuid pärast seda vajame me automaatset infovahetust.”

„Seda muidugi. Ma ei arvagi, et meie korrapärastest õhtustest kohtumisest tuleks midagi head.”

Stanislav muigas. „Hoiatan teid juba ette, minu naine on sama ohtlik nagu FSB direktor Roman Talanov.”

„Selles ma siiski kahtlen, vanapoiss.”

1 Stay frosty (sõnasõnalt: ole külmunud) tähendab „Ole valvel ja valmis”. – Tõlkija. [ ↵ ]