Читать книгу Käsuõigus - Tom Clancy - Страница 5

Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu lipp kõrgus paduvihmas Kremli kohal, kuldsete kirjadega punane kangas laperdas halli taeva all. Üle Punase väljaku vurava takso tagaistmelt silmitses seda vägevuse sümbolit noor kapten.

Nähes lippu maailma suurima riigi võimukantsi kohal, tajus ta äkilist uhkusesööstu, ehkki Moskvas ei tundnud ta ennast kunagi kodus. Ta oli küll venelane, kuid mitu viimast aastat oli ta veetnud sõdides Afganistanis, kus Nõukogude sümboleid võis näha vaid kaaslaste mundritel.

Takso peatus väljakust kaks kvartalit eemal, massiivsest GUM-i kaubamajast põhjapool. Kapten vaatas veel kord tema ees asuva luitunud hoone aadressi, maksis arve ja astus pärastlõunase paduvihma kätte.

Hoone vestibüül oli väike ja ilmetu, igavlev valvur silmitses teda, kui ta surus vormimütsi kaenla alla ja tõusis mööda kitsast treppi teisel korrusel asuva tähistuseta ukseni.

Seal kapten peatus, silus mundrikortse ja libistas käega üle medalite, veendumaks, et need on ikka täiesti sirgelt reas.

Alles siis oli ta valmis uksele koputama.

„Vhodite! Sisse!”

Noor kapten astus väikesesse kabinetti ja sulges enda järel ukse. Vormimüts käes, astus ta ruumis asuva kirjutuslaua ette ja võttis valveseisangu.

„Kapten Roman Romanovitš Talanov saabus teie käsul.”

Mees kirjutuslaua taga jättis mulje, nagu ta ei oleks veel kolmekümnenegi, mis üllatas kapten Talanovit. Ta oli kutsutud KGB vanemohvitseri juurde ega osanud oodata, et kohtab kedagi endavanust. Mees kandis ülikonda ja lipsu, oli lühikest kasvu ja kõhetu ning jättis üsna igeriku mulje. Nõukogude sõjaväelase meelest ei olnud see mees päevagi armees teeninud.

Loomulikult ei näidanud Talanov seda arvamust millegagi välja, kuid tundis siiski pettumust. Nagu iga sõjaväelane jagas temagi KGB ohvitserid kahte klassi. Sapogi ja pidžaki. Säärikud ja pintsakud. Tema ees istuv noormees võis olla küll kõrge julgeolekuohvitser, kuid sõjaväelase jaoks oli ta lihtsalt tsiviilisik. Pintsak.

Mees tõusis, tuli ümber kirjutuslaua ja istus selle servale. Tema lodev olek erines järsult valveseisangus kapteni jäigast hoiakust.

KGB-lane ei öelnud oma nime. Lausus ainult: „Te jõudsite äsja Afganistanist tagasi.”

„Just nii, seltsimees.”

„Ma ei hakka küsima, kuidas seal oli, sest ma niikuinii ei mõistaks seda ning ilmselt ainult vihastaksin teid.”

Kapten seisis endiselt nagu kivikuju.

Pintsak ütles: „Te teenisite GRU spetsnaz’is. Eriüksuses. Tegutsesite Afganistanis rindejoone taga. Ületasite isegi Pakistani piiri.”

See ei olnud küsimus, seega jättis kapten vastamata.

Lauanurgal lösutav mees lausus: „Isegi sõjaväeluure erioperatsioonide eliitüksuses tõusite te teiste hulgast esile. Intelligentsus, vastupidavus, algatusvõime.” Ta pilgutas Talanovile silma. „Ustavus.”

Talanovi sinised silmad püsisid kindlalt kirjutuslaua taga seinal, mistõttu ta ei pannud pilgutust tähele. Võimsal häälel kordas ta hästi päheõpitud vormelit: „Teenin Nõukogude Liitu!”

Pintsak pööritas silmi, kuid Talanov ei märganud ka seda. „Laske end lõdvaks, kapten. Vaadake mind, mitte seina. Ma ei ole teie ülemus. Olen lihtsalt seltsimees, kes soovib rääkida teise seltsimehega, mitte kuramuse robot.”

Talanov ei lasknud end lõdvaks, kuid ta silmad pöördusid KGB-mehele.

„Te sündisite Ukrainas. Hersonis, Vene vanemate lapsena.”

„Just nii.”

„Ma ise olen Leningradist, kuid veetsin suved vanaema juures Odessas, päris lähedal kohale, kus te üles kasvasite.”

„Just nii, seltsimees.”

„Pintsak” ohkas, masendatud eriüksuse mehe jätkuvast ametlikkusest. Ta küsis: „Kas te tunnete oma rinnal rippuvate medalite üle uhkust?”

Alles nüüd ilmutas Talanovi nägu esimest tundevirvendust. See oli ebalus. „Mina… need on… Teenin…”

„Teenite Nõukogude Liitu. Da, kapten, õigesti öeldud. Mis te aga arvaksite, kui ütlen, et te need medalid rinnast võtaksite ega riputaks neid enam kunagi sinna tagasi?”

„Ma ei mõista, seltsimees.”

„Me oleme jälginud teie karjääri, eriti rindejoone taga läbiviidud operatsioone. Samuti oleme tutvunud teie eraelu kõikide tahkudega, nii napilt nagu neid on. Selle põhjal oleme jõudnud järeldusele, et kommunistliku partei käekäik huvitab teid märksa vähem kui töö ise. Teil, mu tubli kapten, on orjalik väljapaistmise soov. Kuid me ei ole märganud teis erilist kirge kollektiivsete rõõmude järele ega ka plaanimajanduse innukat imetlemist.”

Talanov vaikis. Kas kontrolliti tema ustavust parteile?

Pintsak jätkas: „Peasekretär Tšernenko sureb mõne kuu pärast. Võib-olla elab ta veel ainult paar nädalat.”

Kapten Talanov pilgutas silmi. Mida see hull jutt tähendab? Kui keegi oleks Afganistanis baasis mõne KGB mehe kuuldes midagi niisugust rääkinud, oleks ta kohe minema toimetatud ning teda ei oleks nähtud enam kunagi.

„See on tõsi,” ütles Pintsak. „Teda varjatakse avalikkuse eest, sest ta istub ratastoolis ning viibib enamasti Kuntsevos Kremli kliinikus. Süda, kopsud, maks – selle vana värdja kehas ei funktsioneeri enam vist miski. Tema asemel saab peasekretäriks Gorbatšov, kindlasti olete kuulnud, et tema on kandidaatide reas järgmine. Isegi Afganistani koopas peab see nüüdseks kõigil teada olema.”

Noor ohvitser ei öelnud midagi.

„Kas te imestate, kuidas mina seda tean?”

„Just nii,” vastas Talanov aeglaselt. „Ma imestan seda.”

„Tean, sest minuga on rääkinud murelikud inimesed. Nad muretsevad tuleviku pärast, nad muretsevad, kuhu Gorbatšov Nõukogude Liidu juhib. Nad muretsevad, kuhu Reagan juhib Lääne. Nad muretsevad kõige selle pärast, mis võib meile kaela variseda.”

Kabinetis valitses tükk aega täielik vaikus, seejärel lausus KGB pintsak: „Tean, et see tundub olevat võimatu. Siiski olen veendunud, et muretsemiseks on põhjust.”

Talanov ei suutnud seda uskuda. Ta tahtis mõista, mis toimub. „Sain kindral Zolotovilt käsu täna siia ilmuda. Ta ütles, et arutatakse minu kaasamist ühte KGB eriprojekti.”

„Miša Zolotov teadis, mida ta teid minu juurde saates teeb.”

„Teie siis töötate KGB-s?”

„See on tõepoolest nõnda. Täpsemalt töötan ma ellujääjate rühmituse heaks. KGB ja GRU meeste heaks, nende heaks, kes teavad, et meie organisatsiooni jätkuv olemasolu tähendab riigi püsimist, meie rahva ellujäämist. Riiki ei juhi Kreml. Seda riiki juhib üks teatud hoone Dzeržinski väljakul.”

„KGB hoone?”

„Da. Minu ülesanne on kaitsta seda hoonet, mitte kommunistlikku parteid.”

„Aga kindral Zolotov?”

Pintsak muigas. „Kuulub klubisse. Ütlesin juba, et pardal on ka GRU mehi.”

Ülikonnas mees astus nüüd väga lähedale, nii et ta nägu jäi Roman Talanovi otsekui tahutud palgejoontest vaid mõne sentimeetri kaugusele. Ta lausus vaevukuuldavalt: „Teie asemel küsiksin endalt: „Mida see kuramuse lugu tähendab? Arvasin, et mind värvatakse KGB-sse, aga selle asemel kohtusin hulluga, kes räägib peasekretäri peatsest surmast ja Nõukogude Liidu võimalikust lagunemisest.””

Talanov vaatas talle otsa ja surus rinna ette. „Iga teie sõna on riigireetmine.”

„Seda küll, kuid selles toas ei ole salvestusseadmeid, mistõttu te peate minu vastu tunnistama. See ei oleks tark tegu, kapten Talanov, sest ellujääjad, keda ma mainisin, asuvad väga kõrgetel kohtadel ja nad kaitsevad mind. Võin vaid aimata, mida nad teiega ette võtavad.”

Talanovi pilk pöördus tagasi seinale. „Niisiis… mind kutsutakse KGB-sse, kuid mitte töötama KGB teenistuses. Selle asemel hakkan teenima mingit juhtide rühmitust.”

„Just nõnda see on, Roman Romanovitš.”

„Millega nimelt pean ma tegelema?”

„Millegi samasugusega, mida teil tuli teha Kabulis ja Peshāwaris, Kandahāris ja Islāmābādis.”

„Märg töö?”

„Jah. Te peate kindlustama operatsiooni turvalisuse hoolimata sellest, mis mõne järgmise aasta jooksul Nõukogude Liidus muutub. Vastutasuks kaitstakse teid hoolimata sellest, mis tulevikus Nõukogude Liiduga juhtub.”

„Mina… ma ei mõista veel ikka, mis teie arvates tulevikus juhtub.”

„Kas te ikka kuulate mind? Asi ei ole selles, mida mina arvan. Pagana pihta, kust peaksin mina seda teadma? Lugu on nõnda, Talanov, et Nõukogude Liit on suur laev ning meie kahekesi selle reisijad. Istume tekil, arvates, et kõik on täiuslik, kuid siis…” KGB mees liikus kabinetis ringi teatraalselt nagu näitelaval. „…kuid siis… pidage… mis toimub? Laeva parimad ohvitserid valmistuvad sellelt lahkuma!”

Ta astus Talanovi ette tagasi. „Mina võib-olla ei näe kursil jäämäge, aga kui juba juhid kuramuse päästepaati otsivad, siis olen mina piisavalt nutikas, et pöörata sellele tähelepanu.

Niisiis… minult soovitakse, et otsiksin päästepaadi. Ohvitserid on usaldanud mulle suure vastutuse.” Pintsak muigas. „Kas aitate mul seda otsida?”

Kapten Talanov oli sirgjooneline mees. Kuuldud metafoorid ärritasid teda. „Päästepaat. Mis see on?”

Pintsak kehitas oma õblukesi õlgu. „See on raha. Lihtsalt kuramuse raha. Maailma paljudes paikades luuakse mustad fondid ning hoolitsetakse nende eest. Mina teen seda ning teie aitate mul kaitsta neid fonde nii Nõukogude Liidu siseste kui ka väliste ohtude eest. See on lihtne ülesanne, mis kestab minu arvates mõne aasta, kuid nõuab meilt mõlemalt täielikku pühendumist.”

Ülikonnas mees astus seina ääres kahe raamaturiiuli vahel seisva väikese külmiku juurde. Ta võttis sealt viinapudeli ja seejärel riiulilt kaks pitsi. Ta tuli kirjutuslaua juurde tagasi ja kallas mõlemad täis.

Kapten Roman Talanov lihtsalt jälgis teda.

„Võtame selle terviseks.”

Talanov kallutas pead. „Terviseks? Ma ei ole veel millegagi nõustunud, seltsimees.”

„Ei. Tõepoolest ei ole.” Ülikonda kandev mees muigas ja sirutas ühe pitsi jahmunud sõjaväelase poole. „Veel mitte. Siiski jõuate selleni peagi, sest me oleme ühesugused.”

„Ühesugused?”

Pintsak ulatas pitsi Talanovile. „Jah. Nagu selle kava koostanud mehed seal tipus, oleme meiegi ellujääjad.”