Читать книгу Käsuõigus - Tom Clancy - Страница 12

Ameerika Ühendriikide president Jack Ryan seisis Valge maja lõunaportikuse ees oma abikaasa Cathy kõrval ning kummalgi pool neist salateenistuse mehed. Washingtoni kargel kevadisel pärastlõunal kõrgus pea kohal sinine taevas ja temperatuur oli mõni kraad üle nulli. Sissesõiduteel lähenevat musta Ford Expeditionit silmitsedes mõtles Jack paratamatult sellele, et nii selge ilm tuleks kasuks ainult pildistamisseansile koos külalisega siinsamas Lõunamurul.

Pildistamine ei olnud täna siiski plaanis, ka Valge maja külastajate raamatusse ei olnud kantud mingit kohtumist. Presidendi ametlikus päevaplaanis, mis Ryanile arusaamatutel põhjustel oli kogu maailmale tutvustamiseks Internetti üles riputatud, seisis tema tänaste toimingute hulgas mõistatuslik sissekanne. See kõlas lihtsalt: „Privaatlantš – residents. Kell 13.00 kuni 14.30.”

Ja kui riigisekretär Scott Adler oleks oma tahtmise saanud, ei oleks mainitud kohtumist üldse toimunudki.

Sellegipoolest oli Ryan Ühendriikide president ja nõnda sai oma tahtmise tema. Tänane külaline oli tema sõber, kes viibis parajasti linnas, ning Ryan ei näinud põhjust, miks ta ei võiks sõbra lantšile kutsuda.

Expeditioni peatumist oodates naaldus Cathy Ryan abikaasale lähemale. „See mees ju sihtis sind kord relvaga, eks?”

Nõnda see oli, tunnistas Ryan endale.

Ja vastas ujedalt naeratades: „Andesta, kullake. See on salastatud. Pealegi sa tunned Sergeid. Ta on sõber.”

Cathy näpistas mänglevalt abikaasa käsivart ning kommenteeris naljatlevalt: „Kas ta otsiti ikka läbi?”

„Cathy!” tõreles Jack teeseldult ja kostis naljatades: „Pagana pihta… loodan tõepoolest.”

Jacki ihukaitseülem Andrea Price-O’Day seisis piisavalt lähedal, et kuulda seda mõttevahetust. „Kui seda peaks vaja olema, härra president, siis arvan, et peaksite seda ise tegema.”

Expedition peatus nende ees ja üks salateenistuse agent avas tagumise ukse.

Mõni hetk hiljem väljus endine KGB ohvitser ja endine Venemaa välisluure direktor Sergei Golovko aeglaselt autost.

„Sergei!” ütles Jack soojalt naeratades ja sirutas käe.

„Härra president,” vastas Golovko samasuguse naeratuse saatel.

Cathy astus lähemale ja laskis end suudelda. Ta oli Sergeiga varemgi kohtunud ning pidas teda lahkeks ja leebeks meheks, hoolimata sellest, mis Jacki ning Golovko vahel kunagi ammu juhtunud oli.^[1.]

Pöördunud, et siseneda Valgesse majja, pani Jack paratamatult tähele, et Sergei oli pärast seda, kui nad viimati kohtusid, märgatavalt vananenud. Ta küll naeratas, kuid liikus aeglaselt ja kohmakalt ning sinise ülikonna varjus olid ta õlad kühmus.

Jack kinnitas endale, et see ei tohiks olla mingi üllatus. Vene mehe keskmine statistiline eluiga jäi alla kuuekümne aasta, aga Sergei oli jõudnud juba üle seitsmekümne. Pealegi oli Golovkol olnud Ühendriikides viimase kahe nädala jooksul kurnav loenguturnee. Miks ei võiks see mees pisut väsinud välja näha?

Ära sinagi unusta, ütles Jack endale, et me kõik vananeme.

Kui seltskond läbis kolmanda korruse trepi poole minnes diplomaatiliste vastuvõttude saali, asetas Jack käe väiksemat kasvu venelase õlale. „Kuidas sa end tunned, mu sõber?”

„Hästi,” vastas Sergei edasi astudes. Ta lisas õlgu kehitades: „Ärkasin hommikul pisut haiglasena. Eile õhtul sõin Kansases Lawrence’is midagi, mis pidi olema grillitud veiserind. Ilmselt ei olnud isegi mu raudne Vene magu selle seedimiseks valmis.”

Jack naeris vaikselt ja võttis ammusel sõbral ümbert kinni. „Kurb kuulda. Siinse personali hulgas on väga hea arst. Kui soovid, lasen ta üles kutsuda ja su enne lantši läbi vaadata.”

Sergei raputas viisakalt pead. „Net, kõik saab niigi korda. Tänan, Ivan Emmetovitš.” Ta parandas ennast kiiresti. „Härra president, tahtsin ma öelda.”

„Ivan Emmetovitš sobib hästi, Sergei Nikolajevitš. Tänan, et mu isast lugu pead.”

Anthony Haldane ja Stanislav Birjukov seisid vesteldes restorani Vanill fuajees ja rõivastusid. Nad siirdusid ukse poole, SVR-i direktori ihukaitseülem edastas raadiokäsu, et direktori Land Rover toodaks ukse ette.

Mehed vahetasid käepigistuse. „Järgmise nädalani, Anthony Arthurovitš.”

„Do svidanja, Stan.”

Tony Haldane väljus uksest koos ühe Birjukovi ihukaitsjaga, kes astus ohutuses veendumiseks käskija ees tänavale. Stanislav ise peatus kolme ihukaitsja rõngas lävel, oodates minekuluba.

Kui Haldane astus maasturite rea taga kõnnitee servale, et viibata takso, juhatati Birjukov inglasest kaheksa meetrit tagapool uksest välja. Ta oli just astunud kahe Vanilli sissepääsu juures seisva potitaime vahele, kui kogu ümbrust valgustas ere sähvatus.

Mõni mikrosekund hiljem vapustasid linna kõuekärgatus ja lööklaine.

Plahvatus paiskas ihukaitsjad tänavale nagu rämpsu, soomustatud Range Roverid lendasid kohalt või paiskusid kummuli nagu mänguautod, killud purustasid aknaid ja vigastasid möödujaid isegi saja meetri kaugusel. Kümned autoalarmid hakkasid undama ning ulguma, summutades kõik helid peale kohutavate valuoiete ja šokikarjete.

Pargi vastasserval naasis Dino Kadić oma Lada istmele. Ta oli enne telefoni saateklahvile vajutamist peaaegu põrandale põlvitanud, et jääda kildude lennujoonest madalamale, ehkki tema sedaan seisis suuremalt jaolt pangahoone nurga varjus.

Veel enne, kui viimane plahvatusest üles paiskunud rämps jõudis maha kukkuda, käivitas Kadić auto ja suundus õhtusesse hõredasse liiklusse. Ta sõitis aeglaselt ja rahulikult, vaatamata purustuste poolegi, ehkki keeras lahkudes aknaklaasi pisut allapoole, hingates sügavalt õhus leviva suitsu hõngu.

President Jack Ryan ja esimene leedi Cathy Ryan istusid koos külalisega Valge maja kolmandal korrusel perekonna residentsi magamistoa vastas asuvas söögitoas, kuhu oli kaetud lõunalaud. Koos nendega viibisid lantšil ka siseluure ülem Mary Pat Foley ja tema abikaasa, endine LKA direktor Ed Foley.

Venemaa julgeolekuteenistuse endise ülema kutsumine Valge maja erasöögituppa lantšile oli nende väheste meelest, kes teadsid tänasest einest ja mäletasid ka külma sõda, midagi sürreaalset, kuid aeg oli suuresti muutunud.

Golovko ei teeninud enam Venemaa luures, tegelikult lausa vastupidi. Nüüd oli ta eraisik ning valus okas Kremli praeguse asuka ihus. Riigidepartemang oli hoiatanud president Ryanit, et kui nad sellest kuuleksid, peaksid venelased Golovko Valges majas lantšil viibimist provokatsiooniks. Jack võttis hoiatust tõrksalt ja ainult osaliselt kuulda. Ta andis korralduse, et kohtumine oleks mitteametlik ning sellest vaikitaks.

Sergei Golovko oli lahkunud luuretöölt kolm aastat tagasi. Venemaal kirjutati temast suurte pealkirjade all, sest erinevalt paljudest teistest luurejuhtidest ei pühendunud ta poliitikale ega äritegevusele. Hoopis vastupidi, Golovko võttis vastu väikese pensioni ning hakkas oma esinemistes ründama jõuametkondade esindajaid (siloviki), kellest olid saanud kõrged ja mõjukad poliitikud. Kremlis tungles paksult endisi luurajaid ja sõjaväelasi, kes tegid tihedat koostööd, et haarata võim ning seda hoida, kasutades julgeolekuteenistuse juhtimisel omandatud oskusi nüüd avaliku ja eraelu igakülgseks kontrollimiseks.

Kremli uus võimukandja, kuuekümne kuue aastane Valeri Volodin oli ka ise silovik, kes oli töötanud aastaid FSB-s ja enne seda noore ohvitserina KGB-s. Suurem osa täidesaatva ja seadusandliku võimu esindajatest olid kas sise- või välisluureteenistuse või siis sõjaväeluure (GRU) endised töötajad.

Golovko väljendas avalikult rahulolematust Venemaa juhtkonna poliitika ja igapäevategevusega, mistõttu Volodin ei olnud sugugi rahul endise SVR-i mehe kommentaaridega, eriti nendega, mis taunisid uue režiimi taandumist demokraatlikest tavadest. Tema ägedate rünnakute märklauaks olid ka siloviki, mistõttu õige pea sattus ohtu Golovko enda julgeolek. Golovko vanad kolleegid, kes ikka veel töötasid FSB-s, hoiatasid, et endise luureülema huvides oleks kaduda Venemaalt tagasi vaatamata.

Endine FSB ülem lahkus kodumaalt raske südamega ja asus Londonisse, kus ta oli viimase aasta elanud üsna tagasihoidlikult, jätkates siiski Volodini ja tema ministrite arvustamist. Ta pidas maailma paljudes kohtades loenguid ning teda nähti peaaegu iga nädal mõnes meie planeedi paigas andmas teleintervjuusid ja osalemas ümarlauadiskussioonides.

Ryan vaatas üle laua Golovko poole, paratamatult imestades, kuidas sedavõrd hapra olekuga inimene suudab taluda nii koormavat tegevuskava, peaaegu sama pingelist kui tema enda oma.

Golovko pani seda pilku tähele ja naeratas Ryanile. „Ivan Emmetovitš, räägi mulle, kuidas su lastel läheb.”

„Kõigil läheb hästi. Katie ja Kyle õpivad siinsamas Washingtonis koolis. Sally on Johns Hopkinsi Ülikooli meditsiinikolledžis ja lõpetab varsti residentuuri.”

„Kolm doktorit perekonnas. Väga mõjukas,” ütles Sergei, kallutades veinipokaali mõlema Ryani poole.

Jack hakkas naerma. „Kolm doktorit, kuid ainult kaks arsti. Ajaloodoktorina panin tähele, et majas täis lapsi ei ole minu eriala sugugi nii kasulik nagu meditsiinidoktori oma.”

„Millega juunior praegu tegeleb?” küsis Sergei.

„Tegelikult Jack juunior ei olegi siin. Ta kolis kaks kuud tagasi Londonisse.”

„Kas tõesti?” küsis Golovko leebe üllatusega. „Mida ta seal teeb?”

„Ta töötab ühes firmas ärianalüütikuna. Veedab päevi, hinnates korporatsioonide väljaostmisi ja rahvusvahelisi finantstehinguid.”

„Ah et ta on siis Citys.” Cityks nimetati Londoni finantskeskust.

„Seda küll, kuid ta elab Earl’s Courtis.”

„Ta on pärinud isa aju,” lausus Sergei naeratades. „Temast oleks pidanud saama luureohvitser.”

President võttis suutäie salatit, hoidudes ettevaatlikult midagi reetmast.

Cathy Ryan sekkus vestlusse. „Ma arvan, et ühest spioonist perekonnas piisab.”

Sergei tõstis veeklaasi. „Muidugi. See on vaevaline karjäär. Sama vaevaline ka perekonnale. Olen kindel, et noor Jack töötab sinu suureks lohutuseks ohutul ja turvalisel erialal.”

Cathy rüüpas jääteed. „See on tõepoolest nõnda.”

Jack mõtles, et naise pokkerinägu on parem kui ta enda oma.

„Tahaksin temaga kohtuda,” lisas Sergei. „Ma elan päris Earl’s Courti lähedal Notting Hillis. Võib-olla leiab noor John Ivanovitš mõnikord aega minuga õhtustada.”

„Kindlasti meeldiks see talle,” vastas Jack.

Venelane naeratas. „Ära muretse. Ma ei räägi talle liiga palju vanu sõjalugusid.”

„Mu poeg ei usuks sind nagunii.”

Ruumis kostis naerurõkatus. Kohalviibijatest teadsid ainult Ed ja Mary Pat nende kahe mehe täielikku lugu. Cathyl oli raske uskuda, et see eakas venelane võis kunagi ohustada tema abikaasa elu.

Jutt kaldus Ed ja Mary Patile ning nende Moskvas viibimisele kaheksakümnendatel aastatel. Nad rääkisid kiindumusest sellesse riiki, inimestesse ja kommetesse.

Jack sõi lantši, pilk endist viisi üle laua Sergeil. Talle tundus, et ammune sõber jooks meelsamini vodkat kui jääteed ning sööks sea puusatüki asemel borši. Ehkki sõbra kahvel torkis ja sonkis taldrikul, ei uskunud Jack, et ta oleks suutäitki söönud.

Cathy tahtis Sergei loengutuurist rohkem kuulda ja see näis külalist reibastavat. Ta oli käinud kahe nädala jooksul kümnekonnas USA linnas, millest iga jaoks leidus tal vaid kiidusõnu. Ta oli kõnelenud enamasti ülikoolides Valeri Volodini korrumpeerunud administratsioonist, samuti kirjutas raamatut, mis pidi sama sõnumit rõhutama veelgi jõulisemalt.

Seepeale ütles Ed Foley: „Sergei, Valeri Volodini esimene ametiaeg lõpeb vähem kui aasta pärast. Eile allkirjastas Volodin uue seaduse, millega ta saab õiguse määrata Venemaa kaheksakümne kolme regiooni kubernerid. Minusugusele vanale tegijale tundub, et demokraatia tagasikäik kogub üha suuremat hoogu.”

„Volodini seisukohalt oli tal seda mõistlik teha,” vastas Golovko.

„Kuidas nõnda?”

„Kohalikud valimised toimuvad selle aasta lõpupoole. Alati on pisike võimalus, et rahvas valib isiku, kelle ustavus keskvalitsusele on kaheldav. Volodini eesmärk on kontrollida kõike Moskvast. Oma inimeste seadmine kaheksakümne kolme regiooni etteotsa võimaldab tal seda teha.”

„Mida ennustate demokraatiale Venemaal Volodini esimese ametiaja lõpuks?” küsis Mary Pat.

Sergei rüüpas suure sõõmu jäävett. Ta ütles: „President Volodin selgitab oma raudset rusikat väitega: „Venemaal on eriline, juhitav demokraatia.” Just nõnda selgitab ta tõsiasja, et tegelikult kontrollib tema suuremat osa ajakirjandusest, et just tema määrab kubernerid ning saadab trellide taha ärimehed, kes tema arvates ei järgi igas oma äriotsuses Kremli huve.” Golovko raputas tülgastunult pead. Ryan märkas tema hõredate valgete juuste varjus läikivat higi. „„Juhitav demokraatia”. Venemaa juhitavat demokraatiat tuntakse maailmas paremini teise nimega. Diktatuur.”

Kõik noogutasid nõusoleku märgiks.

„Venemaal toimuv pole valitsemine. See on kuritegu. Volodinil ja tema kannupoistel on miljardeid dollareid riiklikus gaasifirmas Gazprom ning naftakontsernis Rospromneft, samuti väikeosalus pankades, mida sellegipoolest täielikult kontrollitakse, aga ka laevanduses ja puidutööstuses. Nad röövivad riigi rikkusi ja loodusressursse ning selleks kasutatakse Kremli võimu. Volodini ja tema silovik’ude rohkem kui aasta kestnud võimutsemise ajal on minu meelest Venemaa demokraatiast jäänud järele ainult mälestus. Ma ei liialda. Keskvõim on otsekui lumepall, mis mäest alla veeredes üha paisub. See muutub järjest suuremaks ja tormab kasvava hooga. Mõne aasta pärast ei suuda seda keegi enam peatada.”

„Miks rahvas talub seda?” küsis Cathy.

„Venemaa ühiskondlik leping on väga lihtne. Rahvas on valmis vastutasuks turvalisuse ja külluse eest loobuma vabadusest ning sulgema silmad, et mitte näha valitsuse korruptsiooni. See toimis seni, kuni valitses turvalisus ja küllus, kuid praegu on kõik kokku varisemas.

Ma viibisin seal 1990. aastatel. Pensionär, kes tavaliselt maksis turul toidukauba eest sada rubla, avastas äkki, et sama kaubakogus maksab nüüd miljon kuussada tuhat rubla. Poodnike põhitegevus oli öelda inimestele, et nad peavad surnuks nälgima.

Venelased on rõõmsad, et need päevad on möödunud. Volodin on diktaator, kuid enamik näeb temas kaitsjat. Siiski on majandus alla käimas ning Venemaa demograafia muutub, ja mitte tema kasuks. Kõikides riikides on slaavlaste sündimus olnud ligi kakskümmend aastat negatiivne. Mida kõvemini raudne rusikas pigistab, mida rohkem Venemaalt ressursse välja voolab ja riiki pankroti poole tüürib, seda rohkem inimesi märkab selle survet.”

Sergei Golovko hakkas köhima, kuid hoog vaibus kohe. Ta pühkis salvrätiga huuli ja lausus: „Venemaa olemasoleva ühiskondliku lepingu nurjumine ei too kaasa uut ühiskondlikku lepingut, vaid ainult võimaldab Volodinil tühistada üha rohkem vabadusi.”

„Benjamin Franklin ütles umbes nõnda,” lausus Jack Ryan. „Need, kes loobuvad oma olulisest vabadusest, et saada ajutine ohutus, ei vääri vabadust ega ohutust.”

Golovko pidas hetke aru. „Öelnuks see mees nõnda Moskvas, oleks FSB ta Lefortovosse ülekuulamisele tirinud.”

Jack naeratas. Golovko kas ei teadnud, kes oli Benjamin Franklin, või oli selle lihtsalt unustanud. Ta ütles: „Franklin ütles seda kakssada viiskümmend aastat tagasi, kui meie vabariigil olid rasked ajad.”

„Mind ei häiri Volodini tegevus ainult kodurindel,” sõnas Mary Pat. „Hiljutised sündmused endistes liiduvabariikides kannavad Kremli sõrmejälgi. Roman Talanovi luureteenistused ja Valeri Volodini tugeva käe taktika on loonud suure hulga klientriike.”

„Sõltumatute Riikide Ühendus ei ole enam sugugi nii sõltumatu,” ütles Ryan.

Golovko noogutas elavalt kaasa, rüüpas veel ühe suure sõõmu vett ja võttis taas salvräti, nüüd selleks, et tupsutada laubalt higi. „Kindlasti on see nõnda. Nad on sekkunud valimistesse, ära ostnud ja ähvardanud juhte ning mõjukaid inimesi, õõnestanud opositsioonirühmitusi. Valgevene, Gruusia, Moldova… need on taas sama hästi kui satelliidid. Usbekistan ja Tadžikistan ei lahkunud Venemaa hõlma alt kunagi, teised kõiguvad siia-sinna. Me nägime, mis juhtus Eestis, kui üks Venemaa naaber Moskvale ei kuuletunud. Ilma sinuta, Jack Emmetovitš, oleks Eesti nüüd vasallriik ning Leedu ja Läti langeksid samuti.”

Ryan täpsustas viisakalt: „Mitte mina, Sergei. NATO.”

Golovko raputas pead. „Sina juhatasid teed. Euroopa ei tahtnud sõdida, kuid sa veensid neid.”

See oli olnud Valges majas valus kõneaine. Ryan lihtsalt noogutas napilt ja rüüpas teed.

„Mida sa arvad Ukraina konfliktist?” küsis Mary Pat.

„Osaliselt oma suuruse tõttu on Ukraina eriline juhtum. Kümme korda Gruusiast suurem, seal elab tohutu hulk inimesi, kes seostavad oma päritolu Venemaa, mitte Ukrainaga. See on slaavi rahvas. Paljud Läänes unustavad, et Ukraina, Valgevene ja Venemaa slaavlastel on ühine pärand. Ilmselt tahab Volodin ühendada nad ajaloolistel põhjustel, samuti soovib ta kontrollida Lääne-vastase puhvrina teisi endisi liiduvabariike.”

Ed Foley ütles: „Kui Ukraina hakkas rääkima NATO-ga liitumisest, siis loomulikult põhjustas see Venemaa pahameele, kuid tegelikud ähvardused algasid alles pärast Volodini mullust võimuvõtmist.”

Sergeid raputas taas köhahoog. Rahunenud, püüdis ta seda pisendada. „Andestust. Erutun alati, kui jutt pöördub Valeri Volodinile.”

Kostis tasast, viisakat naeru. Doktor Cathy Ryan siiski vaikis. Ta oli märganud Golovko kahvatut nahka ja ägenevat higistamist. „Sergei, meie personali kuulub arst. Kui soovid, siis kutsun Maura pärast lantši üles ja lasen su läbi vaadata. Tahan lihtsalt veenduda, et su tervis on korras.” Ta rääkis sama viisakalt, kuid professionaalselt nagu oma patsientide vanematega. Tal oli nähtust oma arvamus ja tahtis seda väljendada, kuid otsustas veel oodata.

„Tänan pakkumise eest, Cathy, kuid ma lendan täna õhtul Inglismaale tagasi ja kui kõhuvalu püsib, lähen homme Londonis oma arsti juurde.” Ta naeratas nõrgalt, tundes end ilmselt ebamugavalt. „Kindlasti on mul hommikul juba palju parem.”

Cathy võttis selle teadmiseks ilmega, mis tunnistas tema rahulolematust. Jack pani seda pilku tähele ja mõistis, et jutt ei ole sellega veel lõppenud.

Vaene Sergei, mõtles ta.

Golovko muretses rohkem arutatava teema kui oma tervise pärast. „Jah, Edward. Venelased kardavad, et Ukraina pöördub tagasi Läände, väljudes nende mõjusfäärist. Volodin sattus raevu, kui riigis võtsid jälle võimu rahvuslased. Ta kardab, et Ukraina astub NATO-sse, ning teab nüüd, et kui see kord juhtub, siis astub Lääs nende kaitseks välja.”

Golovko lisas: „Volodini pilk on pööratud Lõuna-Ukrainas Krimmile ja ta teab, et pärast Ukraina liitumist NATO-ga on tal raske seda ära kahmata. Sellest arusaamise tõttu on ta sunnitud varsti välja astuma.”

„Tal on õigus, et Ukrainal ei ole lepingut NATO-ga,” ütles Ryan. „Kui ta ründab, siis ei astu Euroopa mingil juhul Krimmi kaitseks sõtta.”

Golovko lõi käega. „Euroopa tahab naftat ja maagaasi, millega Venemaa neid varustab. Sealsed riigid on juba pikka aega Moskva ees koogutanud.”

„Tegelikud vajavad nad Venemaa naftat ja maagaasi,” täpsustas Ryan. „See ei tarvitse mulle meeldida, kuid Venemaa poolehoid on nende huvides.”

„Nõnda võib see olla, aga kui Venemaa Ida- ja Kesk-Euroopas nukuriike luues neile üha lähemale nihkub, kaotavad NATO riigid osa oma senisest mobiilsusest. Nad peavad rakendama Moskva suhtes vastujõudu, kuni selleks veel vähegi võimalust on.”

Ryan oli Sergeiga päri, kuid kõnealune probleem oli süvenenud juba aastaid ja ta teadis, et selle lõunasöögi ajal seda ei lahendata.

Pärast mitmesugustest sorbettidest koosnenud desserti, mida Sergei ei puudutanud, jätsid Mary Pat ja Ed hüvasti, aga Jack ja Cathy kutsusid venelase üle koridori Kollasesse Ovaaltuppa, kunagisse salongi, kus Cathyle meeldis korraldada eravastuvõtte.

Teel palus Golovko vabandust, et minna vannituppa, ja Jack juhatas ta elutoa tualetti. Kui ta koridori tagasi tuli, lähenes Cathy mehele.

„Ta on haige,” lausus ta vaikselt.

„Jah, ta ütles, et sõi midagi, mis ei andnud hästi seedida.”

Cathy krimpsutas nägu. „Lugu on hullem. Ma ei tea, kuidas sa peaksid seda tegema, kuid tahan, et laseksid Maural Sergei enne lennujaama sõitmist läbi vaadata.”

„Ma ei tea, kuidas…”

„Olen kindel, et suudad teda võluda. Olen tõepoolest mures, Jack. Arvan, et ta on tõsiselt haige.”

„Mis sa arvad tal viga olevat?” Jack jahmus.

„Ma ei tea, kuid ta vajab läbivaatust. Täna, mitte homme.”

„Püüan teda veenda, kuid ta on alati olnud väga vintske krants.”

„On olemas vintskeid, aga ka rumalaid. Pean sulle meenutama, et ta on väga arukas mees.”

Ryan noogutas, tunnistades, et naisel on õigus. Ta oli küll Ühendriikide president, kuid ühtaegu kohusetundlik abikaasa. Kõige vähem tahtis ta, et Cathy kogu ülejäänud päeva Sergei pärast tema kallal näägutaks.

1 Vihje romaani „Kremli kardinal” sündmustikule (eesti keeles ilmunud 1997. a). – Tõlkija. [ ↵ ]