Читать книгу Käsuõigus - Tom Clancy - Страница 13

Dino Kadić jõudis kolmkümmend minutit pärast pommiplahvatust tagasi oma üürituppa, võttis külmikust õlu ja lülitas teleri sisse. Ta oleks pidanud asjad kokku panema, aga sellega võis viivitada, kuni ta tumeda Jarpivo pudeli tühjaks rüüpab. Hommikul lahkub ta Moskvast esimese rongiga, kuid praegu lõbustab end pisut, vaadates oma operatsiooni kajastust uudistes.

Tal ei tarvitsenud oodata kaua. Rüübanud mõne sõõmu, nägi ta sündmuspaika, klaasikilde ja põlevaid rususid restorani ees. Kaamera nihkus vasakule, libises üle laialipaisatud kummuli maasturite tänaval, mille taustal kõrgus Lunastaja Kristuse kirik. Akendes peegeldus kiirabiautode tulevälgatusi.

Lummatuna enda loodud kaose ilust, vajus Kadić diivanileenile.

Sündmuspaigal viibiv naisreporter näis olevat seal toimunud tapatalgutest sügavalt vapustatud. Ta tõstis mikrofoni suu juurde, otsides kobamisi sõnu.

Kadić muigas, kui naine edastas pommiplahvatuse kohta väheseid üksikasju, mis olid talle teatavaks saanud. Enamjaolt ta lihtsalt kogeles, piirdudes purustustest rääkides nappide omadussõnadega.

Minut hiljem tõstis ta käe kõrva juurde ja vaikis äkki, kuulatades kõrvaklapis produtsendi häält.

Siis läksid ta silmad pärani.

„Kas see on kindel? Kas ma võin selle teate edastada?” Ta ootas vastust, aga Kadić kallutas pead, imestades, mis toimub. Reporter noogutas kiiresti ja ütles: „Praegu teatati, et just plahvatuse hetkel väljus restoranist välisluureteenistuse direktor Stanislav Arkadjevitš Birjukov ja sai vigastada. Tema seisundist ei ole veel midagi teada.”