Читать книгу Taksojuhi päevik. Tõeline Soome elu ja soomlased läbi eestlastest taksojuhtide silmade - Toomas Tomahook - Страница 3

Alustuseks mõned lood mu „karjääri” algusaegadest

ESIMESED ÕHTUD. KÕIK ON UUS JA TUNDMATU

Mu esimene tööõhtu jättis mulle kustumatu mulje, sest lumetorm oli just Soome jõudnud. Õhtu tõotas tulla kurjakuulutavalt huvitav. Lisaks halbadele ilmaoludele ei tundnud ma reaalselt oma sõidupiirkonda, teadsin vaid kuigipalju koolis pähetuubitult tänavate nimesid. Kus need aga reaalselt asusid, polnud mul aimugi. Veel hullem – ma ei saanud üldse aru, kus need kehä’d, väylä’d ja moottoritie’d kõik on, mille kaudu ühest linnaosast või linnast teise saab ja milliste teiste suuremate teedega nad ühendatud on. Kõige tipuks oli käes nii kallis auto, mida polnud enne väljaspool müügisalongi katsuda saanudki – ca 50 000 euri maksev E-klassi sportlik neljarattaline õhkpehme mugavus.

Ahjaa, unustasin lisada, et mu ärevust tõstsid kõik need vahvad seadmed autos – navigaator, mittari1, Data2, pluss auto enda udupeen tava- ja lisavarustus, millest sõiduk silmini pungil.

Navigaator polnud just kõige usaldusväärsem. Üks asi, et see ei töötanud korralikult, aga teine probleem oli selles paar aastat vanad kaardid, mis olid uuendamata ning ei näidanud paari viimase aasta jooksul rajatud teid, tänavaid ega hooneid. Ja teid on Espoo, Helsingi, Vantaa linna peale kokku ligi 15 000.

Mittari oli autos kõige müstilisem ese. Sellesse saab ikka päris palju lollusi sisestada. Sellel saab käivitada kas ühe või teise tariifiga sõidu või sisestada sellesse „vaid” 49 erinevat koodi arvete koostamiseks. Näiteks, kui klient on takso ette tellinud, siis saab sisestada ühe koodi, et arvele lisanduks ettetellimise eest lisamaks. Või siis sõidab autos mõni abivajav klient, keda on vaja nii autosse kui autost välja aidata või veel enam – tuppagi aidata. Selle eest saab lisada arvele „abistamismaksu”. Või näiteks kui võtad autosse kliendi kahe suure rotveileriga, on sul võimalik selliste elukate vedu maksustada „looma lisatasuga”.

Mis võimalus mulle nende koodide juures endale kõige rohkem närvidele käib, on „jagatud maks”. See tähendab, et kui võtad näiteks sõbraga ühe takso, aga lähed enne sõpra maha, siis saad paluda taksojuhil teha „jagatud maksu“. Ehk siis saad maksta sinu sihtkohani tekkinud arve või mingi osa sellest. Sina maksad arve, lähed taksost maha, sõber jätkab sõitu, aga sel juhul sõbrale enam sõidu „alustustasu” ei tule. Sõbrale jääb maksta vaid jääk, mille sina talle mittari’sse jätsid, pluss siis veel sõit sõbra enda sihtkohani. Näiteks kui tekib sinu koduni sõites arve 10 eurot, mille kõik enda kodu juures ära maksad. Edasi jääb mittari’sse 0.00 eurot, millele lisandub nüüd ainult kilomeetritasu. Kui sõbral tekib edasisest sõidust nt ainult 5eurine arve, siis see ongi kõik, mis sõber maksma peab. Miks mulle ja paljudele taksojuhtidele see funktsioon närvidele käib, on see, et nädalavahetustel või õhtuti juhtub tihti, kus kuskilt baarist või pubist tuleb autosse paar-kolm inimest ning siis tahetakse 10- või 12eurist arvet poolitada. Või veel hullem – kolmeks maksta.

See tähendab, et iga kliendi jao korral prindib mittari automaatselt ka kaks tšekki välja – ühe mulle, ühe kliendile ning pärast tšekkide kättesaamist pead uuesti koodi sisestama. Eriti „vahvad” on need olukorrad, kus üks klient maksab sulas ja teine kaardiga. Aga küll ma tutvustan selliseid olukordi järgmistel lehekülgedel.

Igal juhul esimene tööõhtu kujunes „lõbusaks”. Stressi oli kõvasti. Tööd oli kõvasti, sest üldiselt on nii, et mida hullem ilm, seda rohkem tuleb taksole ka kliente. Soomes on takso ja taksojuht nagu osa sotsiaalsest abist. Takso kutsutakse tavaliselt, kui kellelgi on kiiresti vaja haiglasse sõita või on vaja vanamammi hooldekodusse viia või mõni purjus kodanik tänavalt ära „koristada“, koju viia.

Eriti tuntavalt tekib tööd juurde, kui ilmaolud muutuvad kehvaks. Inimesed eelistavad siis taksoga sõita, teades, et see on palju turvalisem viis punktist A punkti B jõudmiseks kui oma autoga liigeldes – taksojuhte peetakse igati oma ala professionaaliseks.

Esimesed paar kuud, kui kliente peale võtsin, hoiatasin neid juba ette, et olen esimesi päevi tööl. Tegelikult väitsin seda klientidele ka pärast paarikuist sõitu. Teatasin neile kohe autosse istudes, et oleks parem, kui nad ise juhatavad, kuhu vaja sõita. Nii oli kindlam, et jõuame väiksemate seiklusteta soovitud sihtkohta.

Üldiselt jagas enamik kliente lahkelt ka oma abi. Vähesed lihtsalt ise ei teadnud, mis teid pidi soovitud sihtkohta saab, ja siis sai koos kliendiga uusi põnevaid paiku tundma õpitud.

PAANITSEV PURJUS VANAMUTT JA „JAGATUD MAKS”

November. Võtsin õhtul ca 10 ajal Espoost, Espoonlahtist peale kaks vanemat prouat ja ühe vanema härra, sellised 60–65aastased. Soliidse riietuse ja sõnavaraga seltskond. Tundusid olevat rootslased, sest vahepeal kuulsin seltskonda omavahel lobisemas rootsi keeles.

Seltskond tahtis kõigepealt sõita Kauniaiseni3(ca 13 km). „Oo, väga hea, siit tuleb hea ots ja lisa kassasse4,” rõõmustasin endamisi juba.

Jõudsime seiklusteta Kauniaisen, kus üks prouadest soovis oma kodu juures autost lahkuda. Kui proua väljunud oli, ütles autosse jäänud vanapaar, et sõidame nüüd Vantaale, Martinlaaksole5 (ca 17 km). Mina polnud elu sees sellisest kohast enne kuulnud.

Sain vanahärralt aadressi, sisestasin selle navisse ja hakkasime sõitma. Pärast ca 5minutilist sõitu selgus, et meil on siiski üks probleem. Nagu ma aru sain, tahtis vanapaar otsemaid väiksemaid teid pidi oma koju sõita. Mul navi aga näitas kiireimaid marsruute – ikka mööda suuremaid maan- ja ringteid. Sõitsimegi siiski navi järgi kehä’de6 ja väylä’de7 kaudu.

Noh, vanapaar oli vähe svipsis ka – vanamutt vähe rohkem kui ta meespool. Poolel teel hakkas mutt tagaistmel oigama, et me ikka tiirutame ja tegelikult peaksime juba ammu kodus olema. Ühest teeotsast vist tõesti panin mööda, aga samas panin ka taksomeetri kohe pausi peale ning ütlesin seda mu kõrval istuvale härrale. Lisaks küsisin ta käest kohe igaks juhuks, et kas ta ei juhataks ise teed, kust ta just ise sõita tahaks. Muhe ja jutukas vanahärra pakkus lahkelt oma abi mulle, juhatades meid ilusti õigele teele tagasi ning sõit jätkus taksomeetri tiksudes.

Vanamutt ei olnud aga endiselt asjade ja sõidu käiguga rahul ning tõmbas tagaistmel ikka tuure üles, kaeveldes venival toonil: „Vittu, mina ei maksa selle sõidu eest!” ning et tema kaebab minu peale tellimiskeskusse.

Püüdsin talle siis seletada viisakalt ja rahulikult, et kui on nii pikk sõit ja on tuhandeid tänavaid, siis võib jõuda sihtkohta mitut moodi. Pealegi, et äkki ta annab mulle andeks, sest ma alles kolmandat õhtut tööl ja pole aimugi, kust kuhugi saab.

Vanamutt ei saanud aga enam karussellilt maha ja tõukas aga hoogu juurde. Ma ei viitsinud enam lolliga vaielda, argumenteerida ega vabandada. See tundus minu jaoks täiesti mõttetu ja kasutu. Muigasin vaid omaette ja ei teinud mutist enam väljagi. Üllatuslikult sai aga järsku vanamehel mu kõrval hing täis ning põrutas mutile: „Kuule, aitab nüüd küll! Kohe jõuame koju, võtad paar pauku („otat pari paukku lisääksi”) peale ning siis muutud kohe palju rahulikumaks.” Mul oli muidugi sellise killu peale raske naeru pidada, mille peale hakkas ka vanamees ise mu kõrval naerma.

Jõudsime siiski ilusti ilma edasiste kõrvalekalleteta kohale, vanamutt ikka tagaistmel omaette praalides.

Peatusin vanapaari korrusmaja kõrval tänaval. Vanamees tänas küüdi eest ning asus maksma. Küsisin veel, et kas summa sobib ja kas kõik on ikka okei.

Siis tuli aga üks väike üllari veel. Nimelt oli päeval eelmise kaveri vooru ajal tšekiprinterist paber otsa saanud ja palusin Teedul mulle näidata, kuidas seda paberirulli vahetada. No näitamise asemel ta lihtsalt vahetas selle ära. Nüüd aga selgus siiski, et arvet printides paberile mingit teksti ei ilmunud – rull ja paber olid valepidi printeri kassetis sees. „Voi vittu küll!” vandusin vaikselt omaette seda tühja tšekki nähes. Seda oli küll just praegu veel vaja. Niigi oli pool teed üks purjus kana tagaõrrel kaagutanud, kuidas ta minu poole igale poole kaebab sõidu eest. Nüüd siis veel maksmisel ka selline jama.

Purjus kana oligi vahepeal autost välja saanud ja seisis auto kõrval kõnniteel tiivad tähtsalt „sangas” ning muudkui mölises edasi, kui rahuolematu ta kõige suhtes on.

Vanamees oli aga rahulik. Nuputasime temaga, et mis nüüd edasi saab – tšekk oleks ju vaja neile kuidagi anda.

Hellasin siis oma pomole, seletades ära tekkinud probleemi ning küsisin, mida nüüd teha. See ainult kokutas midagi telefoni otsas. Pakkusin ise välja, et äkki võtan klientide andmed ja pomo saadab tšeki hiljem järgi. Nii otsustasimegi.

Ajal, kui ma just vanapaarile tšekki üritasin välja printida ning uurisin, miks see ei õnnestu, tuigerdas auto juurde suht kännis kähiseva hääle ja kortsus näojoontega vend ning ta pruut. Need küsisid, kas ma olen vaba. Vaatasin tüübile otsa ja küsisin, et „Kas sa ei näe, et ma tegelen veel klientidega?” Selle peale ta vähe taandus ja küsis vaikselt: „Aaaagaa, guii za nendega azjaaad äraa ajaad, kaz za ziiiiiz oleeed vabaaa?” Vastasin selle peale: „Jah, siis küll, aga kannata vähe. Mul on siin väike ongelma hetkel. Selle peale taandus tüüp veel paar sammu, lausudes: „Jaajaaa, degudze raaahulikult, meil aeeega oon.”

Lõpetades pomoga ja vahepeal ka juurde astunud tüübiga dialoogi, seletasin kliendiks olnud vanamehele lahenduse ära, et ta saab arve hiljem postiga kätte. Talle see lahendus sobis. Vana tänas veel kord küüdi eest ning läksime teineteisele head õhtut soovides lahku.

Võtsin kohe samast kohast peale vahepeal juurde astunud paari. Selgus, et tuleb ca 2–3kilomeetrine ots. Mulle sobis. Seekord ma ei hakanud üldse tüübilt ega neiult küsima, kuhu nad soovivad minna, vaid ütlesin konkreetselt, et ise juhatavad, kuhu vaja sõita. Nad olid sellega väga nõus.

Paar kilomeetrit hiljem soovis tütarlaps peatust, et autost maha minna. Ja taas muidugi, et tema tahaks nüüd osa arvest ära maksta. No tegelt ka või! Küsisin ta käest, et „Kas sul sõber ei või seda 10 euri sõidu lõpus sinu eest ära maksta?” „Ei. Mina tahan ise maksta ja kohe,” vastas tütarlaps. Küsisin siis, et kas ta sularahas ka ei saa maksta. Ja et kas kindlasti peab kaardiga seda tegema? Tšikk vastu, et „Ei saa. Tahan ikka kaardiga maksta.”

Tüüp tagapingilt võttis siis meie vestluse vahele sõna, õpetades mind: „Okei, nüüd sisesta see kood, sisesta kaardilugejasse kaart, tee nii ja naa ning siis ongi arve valmis.” Küsisin imestunult, et kust tema seda teab, kuidas jagatud maksu teha. Selgus, et tüüp ise oli taksojuht.

Tšikk läks autost maha ja me sõitsime kolleegiga kilomeetri edasi, kus ta ühe baari juures maha läks. Mina sõitsin aga seepeale suvalisse hoovi uurima, mis värk ikka selle paberi ja printeriga on. Kui olin just rulli õigetpidi kassetti panemas, ilmus ka politseibuss mu taha. Need jäid mu seljatagust turvaliselt valvama, kuniks ma uue keikka8 sain ja kliendi järgi sõitsin.

KLIENDI LÄPAKAS PÄÄSTIS MIND SUUREMAST SÕIMUST

Sügis. Tellimus. Kliendini oli järgi sõita umbes 700–800 meetrit ainult.

Võtsin härra tema kodust Loode-Espoost, Tillinmäelt9 peale ning sõit läks ida suunas Vantaale, lennujaama (ca 32 km).

Kohe keikka alguses püüdsin hästi asjalik ja kõiketundev näida ning küsisin kliendilt, et kust kaudu ta soovib lennujaama sõita – kas Hesa10 või Kehä 2 Turunväylä Kehä 1 kaudu? Härra vastas seepeale ükskõikselt, et tal vahet pole (hiljem Google Mapsist uurides oleks matka pikkuse vahe tõesti vaid 2–3 km olnud ehk kliendile rahaliselt 3–4,5 euri).

Mõtlesin siis, et lähen kehä’de ja Turunväylä kaudu, et proovin ka siis kolleeg Lässi õpetatud marsruuti, kust tema tavaliselt sõidab. Hea võimalus endale ükskord sisse harjutada see lennujaama sõit. Oma otsust hakkasin aga peagi kahetsema.

Keerasin Länsiväylält Kehä 2 peale, ise rahul, et saan häirimatult mööda ringteed sõita. Sain 2 peal umbes paar kilomeetrit sõita, kui navi „kinni kiilus”. Ma ei näinud enam, kust ma järgmisena uuele teele maha või peale peaksin keerama. Navi monitor oli ühtlaselt sinist värvi ning ühtegi kaarti ega marsruuti see enam ei näidanud.

Püüdsin rahu säilitada. Lootsin, et navi hakkab peagi tööle ja kalkuleerib mulle järgmise paari kilomeetri jooksul uue teekonna, enne kui tuleb järgmine mahasõit.

Jõudsime umbes paar kilomeetrit edasi, kuid navis püsis pilt ikka sinine ees. Siis juba võttis vaikselt vanduma, et „Oi vittu küll!“ Varsti tuleb tõenäoliselt kuskilt maha või peale keerata, aga ma ei tea ju kustkohast.

Liikusime Kehä pidi edasi, ise piilusin ühe silmaga pingeliselt, mida navi teeb. See aga ei teinud mitte midagi. Ikka oli pilt kivistunud ees. Ja paarkümmend sekundit hiljem viskas üldse pildi eest ära – ekraan läks mustaks ja kõik. Kuna seda oli ennegi mitmeid kordi juhtunud, siis teadsin, nüüd läheb paar minutit enne, kui navi end „üles laeb”. Teadsin, et ka siis ei pruugi see veel kohe uut reitti näidata.

Vaatasin huvi pärast tahavaatepeeglisse, et näha mida klient teeb. See toksis väga süvenenult midagi oma aibläädis. See olukord tekitas hetkeks minus kergenduse. Mõtlesin, et klient ei saa veel midagi aru, et meil mingid orienteerumisprobleemid on tekkinud.

Tillinmäe teeviit Kauklahdenväyläl

Lasin rahus Kehä 2l edasi, ise juba õigest mahasõidust mööda sõites, kui märkasin Turule11 suunavat märki. Ise olin enesega maru rahul, et saan lõpuks nüüd Turunväylä peale ja siis vaja vaid Kehä 1 oodata ning sellele maha keerata ning olengi õigel teel lennujaama.

Keerasin Kehä 2lt alla Turunväyläle ja sõitsin seda mööda edasi, kuni tuli taas Turu silt. See näitas Turuni kilomeetriteks 168 km. Siis sain aru, et sõidan väyläl valele poole – mitte ida, vaid lääne suunas. Ehk siis mitte lennujaama, vaid Turu suunas.

Vaatasin uuesti peeglist, kas klient saab midagi aru, et oleme eksinud. Õnneks ei märganud klient ikka veel midagi kahtlast. Endal oli pulss ja vererõhk tõusmas juba 200 peale, et äkki klient märkab ja kuidas küll ma nüüd õige mahasõidu uuesti leian. Algaja värk, et mis ikka saab, kui klient pahandama hakkab.

Vahepeal oli navi üles „ärganud” ja töötas nüüd korralikult. Nägin uut teeviita, mis näitas tagasi Kehä 2 peale. Keerasin üles Kehäle, lootes, et ehk saan nüüd õige suuna kätte.

Jõudes uuesti üles kehä peale, nägin, et jälle seesama mahasõit, kust ma Turu peale keerasin. Ja navi ka näitas jälle sama suunda.

Keerasin taas Turunväylä mahasõidule, kui taipasin, et siit ma juba ju sõitsin ning siit küll lennujaama ei pääse.

Pidasin poolel mahasõidul kinni ning teatasin kliendile, et „Sorry, keerasin vähe vale mahasõidu peale.” Klient tõstis korraks pilgu arvutilt, vaatas korra autost välja, kontrollimaks, kus me oleme ja siis toksis arvutis edasi. Mina alustasin samal ajal U-kujulisest rambist üles tagurdamist, ise nähes tahavaatepeeglist, et üks auto ka just tagant tulemas. Õnneks see pidas kohe kinni ja lasi mul üles, tagasi Kehä 2 peale välja tagurdada.

Otsustasin siis Kehä 2 mööda edasi sõita ning nägin, et Turuntie on eespool tulemas. Navi näitas, et nüüd pean ristmikult vasakule Turuntiele keerama. See info tundus mulle õige olevat.

Sõitsin Turuntiel edasi ning lõpuks nägin silti ja navi ka näitas, et pean Lippanjärve peale keerama ning seda kaudu sõitma. Õnneks seda teed ma juba teadsin, et seda mööda pääsen Vantaale lennujaama. Muidugi paras tiirutamine ja kurvitamine mööda Lippajärvet, kuid vähemalt olin õigel teel.

Viimaks nägin ka päästvat Kehä 3 silti. Lõpuks ometi, ohkasin omaette kergendatult – olen vist pääsenud. Nüüd ma juba teadsin kindlalt, kuidas lennujaama jõuan.

Kehä 3lt jõudsime juba eksimata lennujaama, kus klient pretensioonideta ka arve maksis ning oma teed lahkus. Mul oli vaid hea meel, et õnnelikult pärale jõudsime – kliendi läpakas päästis mind suuremast sõimust.

NUOTTANIEMENTIE JA NUOTTAMIEHENTIE

Ühel detsembrikuu keskööl tuli tellimus Lõuna-Espoos, Matinkyläs, Nuottaniemi12, Nuottamiehentie … maja juurde.

Mina lugesin uimase väsinud peaga tellimusest, et Nuottaniementie … kus ma mitu korda enne käinud olin. Harjumuse ori muidugi.

Keerasin siis juba tuttaval tänaval tuttava maja ette, parkisin auto ära ja hellasin kliendile ning teatasin endaga rahulolevalt: „Tervist, teie takso on kohal.” Klient mulle vastu: „Tere, ma olen ka väljas, aga taksot küll ei näe.” Seletasin ikka püüdlikult vastu, et ma seisan otse maja ees kohe. „Maja number on teil … ju, eksole?” küsisin kliendilt kinnitust. Klient ka jälle vastu: „On küll jah see number, aga ma ei näe tänava peal ühtegi taksot.” Kirusin endamisi, et no tyri küll, mis värk on siis. Küsisin siis kliendilt, et mis tänava peale tema on. Klient vastu: „Mina seisan Nuottamiehentiel.“ Vaatasin siis navilt, mis tänaval ma ise olen, ning avastasin, et tyri küll, ma olen Nuottaniementiel, mitte Nuottamiehentiel!

Õnneks oli „eksitus” vaid ca 500 meetrit. Vabandasin kliendi ees ja ütlesin, et olen paari minutiga tema juures. Pärast seda kordasin endale: „Keskendu, keskendu, keskendu ning tee silmad ikka päris lahti, kui tellimusest aadresse loed!”