Читать книгу Taksojuhi päevik. Tõeline Soome elu ja soomlased läbi eestlastest taksojuhtide silmade - Toomas Tomahook - Страница 6

Soomes ei ole kõik naljakas ja koomiline. Kahjuks pole siin ka ebameeldiv ülbus ja lihtsalt tüütu tuim rumalus võõrad nähtused. Üritasin seda peatükki teha võimalikult lühikeseks, aga kahjuks on lugusid lollidest ja ülbetest inimestest liiga palju. Siia on kogutud lood kodanikega, kelle kohta tahaks küsida, kas nad on ülbed või lihtsalt lollid. Eks Sina, lugeja saad ise otsustada.

KERAVA KLOUNID

Jaanuarikuu lõpp. Öösel ca 4 ajal olin sattunud Hesa kesklinnast ühtede noortega Keravale. Olin need just maha pannud, kui sain kohalikust Mäkkarist tellimuse. Leidsin Mäkkari, aga taaskord mitte klienti. Mäki juures oli ca 15–20 noort väljas, aga keegi neist ei tulnud mu auto juurde.

Mäkist ca 30 meetrit eemalt jalutas mu auto juurde aga mingi libe sell, vanuses ehk ca 20–22 vahel.

Tüüp tuli mulle eriti familiaarselt seletama kohe: „Kuule, viska ära meid!” Vastasin emotsioonitult: „Ma ei saa. Sest mul pole lubatud võõrast klienti peale võtta, kui sa pole just ise autot tellinud”. Küsisin ta käest igaks juhuks: „Kas sul oli takso tellitud?” „Jaaaa!” vastas tüüp mulle ilmselgelt valetades. Küsisin lisaks siis: „Mis su tellimusenumber on siis?” „Eee, aga see pole ju tähtis,” hakkas sell mulle vastu hämama. Ütlesin, et „On küll,” ning küsisin uuesti, et mis ta tellimuse number on. Selle peale vastas Libedik, et ta ei mäleta. Samal hetkel üritas ta autosse siseneda, tõmmates tagumist autoust. Mul olid aga autouksed lukku pandud. Igasuguste „üllatuste” vältimiseks panen alati uksed seestpoolt lukku, kui öösel kuskile tundmatusse kohta sõidan. Isegi Hesas panen lukku, kui kesklinnas rahva seast läbi sõidan. Seal on ka mitu korda sõidu pealt üritatud tänavalt autosse tulla.

Tüüp siis üllatus, et „Kas kurat sul on autouksed kinni või?! Tee lahti nüüd!” Naersin selle peale ja vastasin, et „Ei tee, sa pole ju tellinud taksot.” Libedik hakkas selle peale seletama, et „No ei ole jah, aga viska ära ikka, ma annan 20 euri sulle.” Vastasin selle peale: „Ma ei taha su 20 euri. Võib-olla mu auto tellinud klient ikka tuleb veel.” Libedik ei rahuldunud mu vastusega ning käis endiselt peale, sõnades: „Eiei, no mina ei usu, et seda klienti kuskilt tuleb. Võta nüüd peale ikka! Näed noh, mul tšikk ka siin ja noh vaja koju „asja” ajama minna.” Nagu mind kepiks, et sina seda tšikki panema lähed, mõtlesin selle info peale. Vastasin tüübile uuesti: „Ei võta peale. Ma ootan veel.”

Samal ajal ilmus maja nurga tagant poliisi-buss nähtavale. Tõenäoliselt tulid nad oma rutiinsele ringile, sest Mäki ümbrus tundus sel hetkel Kerava kõige elavam koht olevat. Libedikust tüüp aga ei teinud poliisi’st välja ja muudkui kauples minuga edasi. Mentidele tundus meievaheline vestlus Libedikuga aga kahtlane. Korravalvurid tulid mu auto juurde uurima, kas mul on kõik korras. Vastasin, et „Jaa, kõik on hästi, meil on siin vaid väike vestlus pooleli.” Selle peale politsei lahkus.

Vaatasin siis, et ei tule mu auto tellinud klienti ikka kuskilt, et okei, võtan siis selle kaupleva klouni peale ja viin ära. Saan mingigi raha veel siit, sest Hesasse tühjalt tagasi sõites ei teeniks ma üldse midagi.

Küsisin siis klouni käest, et mis nende aadress on, kuhu nad tahavad minna. Tüüp vastas selle peale, et ta ise juhatab, kuhu sõita. Vastasin talle, et „Okei, väga hea.”

Libedik ja tšikk istusid autosse tagaistmele. Järsku sisenes kõrvaluksest veel üks töll, parajalt purjus. Vaatasin tagaistmele istunud kiimas noorpaarile otsa ning küsisin: „Kas see on mingi teie sõber või?!” „Jajaa, ta on meiega, ta tuleb ka sõidab edasi,” vastas Libedik.

Keerasin siis Mäki hoovist tänavale. Sõitsime paarsada meetrit edasi, jõudes ristmikule. Kuulsin järsku, et keegi tagant ütleb mulle, et paremale keeraksin. Ja siis tuli kohe uus suunis: „Vasakule ikka,” ning siis lisandus veel käsklus „Pööra ümber!” „No mis mõttes?!” küsisin ma selle peale. Küsisin uuesti: „Kuhu ma nüüd sõidan siis, paremale, vasakule või keeran ümber hoopis?” „Eiei, keera ringi ikka,” juhatas Libedik. Ise vandusin vaikselt, et alati hakkab mingi jama pihta, kui lased sellistel purjus töllidel teed juhatada.

Pöörasin siis auto ringi ja sõitsime Libediku juhatatud suunas. Äkki hakkas Libediku tšikk tagaistmel kiunuma: „Miks me ikka nii kaugele sõidame?” Libedik seletas talle siis, et „viime kõige pealt oma sõbra koju ning siis tuleme tagasi.” Tibi ajas vastu ikka ning sõnas mulle: „Eieiei, aitab küll, pea kohe siin kinni! Me lähme siin maha. Me elame siinsamas.”

Pidasin siis auto tänava ääres kinni, et okei, no vittu, minge siis maha. Mul ongi ühe klouniga lihtsam kui kolmega asju ajada. Taksomeetris näitas sõidetud maa eest arveks täpselt 10 eurot. Ehk siis olime sõitnud ca 660 meetrit. Küsisin seltskonnalt: „Kes teist arve maksab?” mille peale tšikk vastas, nad maksavad pooleks. No mida vittu – 10 euri ja pooleks veel. Küsisin, et „Mis teil on igav ja pole muud teha, kui et sõidate 10 euri eest ja siis tahate selle ka pooleks veel maksta?!” Ise muidugi kirusin ka ennast, et vittu võta veel selliseid troppe peale.

Tegin siis „jagatud maksu”. Tšikk maksis KAARDIGA 10eurisest arvest viieka ära … Maksmise ajal oli muidugi Libedik autost välja roninud ning tagumise ukse lahti jätnud. Ise seisis ülbelt käed taskus keset sõiduteed. See äratas aga jälle tänaval patrulliva poliisi huvi. Need sõitsid uuesti meie juurde küsima: „Kas kõik on korras?” Vastasin taas jaatavalt ning hakkasin ainukese autosse jäänud klouniga selle onni juurde liikuma.

Kohe sõitu alustades hakkas see kloun pärima: „Palju taksomeetris ees on juba?” Vastasin talle, et „5.70. Ära muretse, su sõber maksis poole arvest ära juba.” „Ahah,” rahunes kloun mu vastuse peale.

Klouni maja juurde jõudes maksis see ka oma meeletu 8.80 arve ära. Tropp ise oli aga sellise näoga nagu miljoniline arve oleks maksta olnud.

Kloun läks autost maha ja sain taas uue tellimuse. Tellimuskohta jõudes ei olnud aga kedagi mind seal ootamas. Taas tühi sõit. Siis otsustasin, et aitab tsirkusest ja sõitsin Hesasse tagasi. Mõttetu sõita siin 10euroseid otsi ja siis veel vaielda mingite lollidega. See raha ei ole neid kulutatud närve väärt. Kuradi klounide küla ikka!

HÜPERAKTIIVNE TAKTITUNDETU AJUDETA KANA

Jaanuaris, ühel õhtul umbes kella 10 ajal sain tellimuse Lõuna-Espoos, Westendi kõrvalt Haukilahtis ühe eramaja juurde.

Sõitsin kohale ja autosse tulid kohe üks ca 40ne tüüp ja umbes 10 aastat noorem tütarlaps. Mõlemad meeldivalt napsused. Üks tšikk jäi veel välja. Küsisin autosse istunud paarilt, et kuhu sõidame. „Noh, lähedale, Olarisse, Kuutamo baari (ca 3 km) juurde,” vastas tüüp.

Okei. Panin aadressi navisse ja ootasin teist tšikki, et see ka autosse tuleks ja sõitma saaks hakata. See tegi aga rahulikult väljas suitsu. Lisaks sellele arvas ta äkki, et peaks veel hoovist lund ka rookima hakkama. Eit võttis maja seina najalt lumelabida ja hakkas mu auto kõrvalt lund lükkama.

Lõpuks, kui olin paar minutit teda oodanud, küsisin läbi autoakna ta käest: „Täna tuled või?” Selle peale pani kana labida garaaži seina najale ja tuli autosse … Istus ette minu kõrvale ja hakkas kohe omavoliliselt raadionuppe näppima. Leides helinupu, keeras muusika kohe valjusti mängima. No ikka nii, et kõrvadel valus hakkas. Kannatasin ära. Ei öelnud talle selle peale midagi, vaid tõmbasin salaja rooli pealt nuppe näppides muusika taas vähe vaiksemaks. Mõne aja pärast aga eit märkas seda ja lülitas raadio taas valjult mängima. Ma ei öelnud ikka midagi. Lülitasin tasapisi muusika jälle vähe vaiksemaks.

Edasi arvas Kana, et ta peaks ennast enne baari jõudmist ikka oma suled ka puhevile lööma. Kodus ei jõudnud ta ju seda teha, sest vaja oli lund lükata.

Broiler üritas end siis ilusaks teha, tahtes huuli värvima hakata. Selleks oli tal muidugi peeglit vaja. Kana tõmbas päikesesirmi aga nii kõvasti alla, et see vastu laia tahavaatepeeglit läks ning selle autolakke laksuga viltu surus. Vaatasin Kana tegevust taas kõrvalt vaikselt pealt ja ei öelnud ikka midagi. Mõtlesin vaid endamisi, et kas ma ikka peaksin talle midagi ütlema või pole mõtet debiilikut veel viimase kahe minuti jooksul harima hakata. Otsustasin, et olen vait. Kana vist märkas mu pinguletõmbunud näolihaseid ja küsis minult täiesti süüdimatu näoga: „Kas kõik on korras ikka?” Vaatasin talle küsiva ilmega otsa „Mis sa ise õige arvad,” kuid ütlesin siiski: „Jaa, kõik on suurepärane!” Sellega meie vestlus ka lõppes. Mis sa sellisele ajudeta kanale muud ikka oskad öelda. Nagu ta aru saaks su jutust, eksole.

Viisin seltskonna baari juurde kohale. Kana maksis arve ning kõik lahkusid autost, nagu midagi kummalist ja ebameeldivat polekski vahepeal juhtunud.

KUI LAISK VÕIB INIMENE OLLA, ET TA EI VIITSI 400 MEETRITKI KÕNDIDA?

Ühel veebruarikuisel ööl istusin Lõuna-Espoos, Matinkyläs Ompu postil. Ootasin oma viimast head keikka’t, et saaks selle ära teha ning siis puhkama minna.

Pärast ca pool tunnist ootamist sain viimaks tellimuse ühe Matinkylä baari juurde. Sealt tuleb ainult ühtsorti kaadrit ja nii läks ka seekord.

Kohale jõudes ootas õue peal mind vanas, väsinud, kergelt rasvunud (ju siis peab paremini sooja talvel) jopes purjus, kilekotiga ca 55–60ne töllakas.

Vana Istus siis taksosse ja mina küsisin oma standardküsimuse: „Kuhu lähme?” mille peale vana jorises vastu: „Matinraitti.” Okei.

Kuna mul ei löönud kohe „pirni põlema”, kus see Matinraitti asub, söötsin aadressi navisse ja hakkasime sõitma. Tahtsin hoovist vasakule, tänavale keerata, aga ma ei jõudnud seda teha. Töllakas tagaistmelt hakkas juba teed seletama: „Sõida siit üle tänava otse sellest hoovist läbi. Nüüd keera vasakule.” Sõitsin. Jõudsin autoparkla lõppu, kus äärekivi ees. Vaatasin, et putsi, kõnnitee ju. Okei. Mis siis ikka. Keerasin kõnniteele. „Giid” tagaistmelt jätkas mu juhatamist: „Nüüd keera veel siit ja siis sõida otse siin kõnniteel. Siis keera kergelt paremale, mäest üles, natuke otse edasi ning OLEMEGI KOHAL!” Mittaris seisis ees 9.60. Sellest alustustasu oli 9 eurot ehk siis Härra sõitis täpselt 60 sendi eest!

Vana maksis KAARDIGA arve ära ja mina printisin tšeki ka printerist välja. Töll istus aga ikka taga edasi. Küsisin, et „Mis ootad, kas tšekki tahad ka?” „Ei taha,” jorises Vana vastu. Mina siis omakorda: „Siis on ju kõik. Head ööd siis!” Selle peale sai Vana rasvane jorss lõpuks aru, et sõit on lõppenud ja ta võib koju astuda.

Vana ajas end oma sitase kilekoti ja jopega autost välja ning mina panin tuld. Lasin sõidu ajal kõik neli küljeklaasi ka alla, sest autos lendus räige kuse- ja alkolebra, mis mul südame läikima ajas. Kui olin hoovist tänavale jõudnud, sain aru, kustkaudu ma sinna hoovi üldse sain. Vaatasin siis huvi pärast ka arvet, et palju see sõit pikk oli. Selgus, et 400 meetrit! See oligi see „hea keikka” siis, mille nimel pool tundi postil istusin ja mille vooru lõpetuseks veel püüdsin …

ESPOONLAHTI EGOMANIAKK

Mai lõpp. Pärastlõuna. Istusin Kivenlahti kõrval, Espoonlahti postil ja ootasin ETLi, mis pidi Vantaale, lennujaama40 minema (ca 35 km). Hea ots tähendas ca 60eurist lisa kassasse.

Sain lõpuks oma ETLi kätte. See oli tellitud kohe taksopeatusest 100m kaugusele ühe korrusmaja juurde. Sõitsin kohale, parkisin auto trepikoja kõrvale ja olin kohe valmis lahkuma, kui klient välja ilmub.

Kui aeg täis sai, mis kellaks takso tellitud oli, hakkasin kliendile helistama, et küsida, kas ta ikka tuleb ja millal tuleb. Helistasin 7 korda ja pidevalt oli telefon kinni. Lõpuks läksin trepikoja ukse taha. Uurisin läbi trepikoja ukseklaasi trepikoja seinal olevast listist korterielanike nimesid. Leidnud nime ja korterinumbri, kus klient elab, helistasin alt talle uksekella. Mitte keegi ei vastanud. Ja nii 3 korda.

Mõtlesin, et no selge, tüngaots jälle. Istusin autosse. Olin just hukkaajo tegemas, kui üks ca 30ne ülbikust jorss oma roosa kohvriga telefon kõrva ääres trepikoja uksest välja astus.

Tõstsin ta roosa põrsa pagassi ning istusime autosse. Muu oma mula vahel jõudis tropp öelda: „Lentökentäle.” Nagu ma ise ei teaks, krdi debiil, kuhu sa sõita tahad – tellimuses ju näidatud. Küsisin siis, et „Kumba terminaali sa oled minemas, kas 1. või 2.?” Selle peale tuli muu ta mula vahelt taas lühike vastus: „Finnair.” Ta urood ei saanud öelda isegi terminali numbrit, vaid pidi ütlema lennufirma. Õnneks ma teadsin, et Finnair läheb teisest terminaalist.

Saime sõita ca 100 meetrit, kui tropp võttis nüüd ise sõna: „Kuule, pane raadio kinni. Ma ei kuule telefoniga rääkida.” Mul viskas rihma täitsa maha. No täiesti perses äratõusnud ahv ikka. Panin siis raadio kinni ja sõit lennujaamani jätkus ülbiku telefonikõne saatel … See oli tõesti parem kui ükski muu raadiost tulev lugu. No tõesti.

Selline kodanik siis. Tellib takso, õigel ajal välja ei tule, telefonile ja uksekellale ei vasta, ei „tere”, „palun”, „tänan” – ainult üks vingumine. Kus või kuidas sellised kodanikud on kasvanud, tekib mul küsimus.

„ ESPOON LÄHDENRANTA ” VÕI ESPOONLAHDENRANTA …

Juuni algus. Varahommik. Kell oli ca pool 4. Kagu-Espoos,Otaniemi taksopeatus. Mu keikka-telefoni peale helistas keegi noormees ja tellis mind kohaliku ostukeskuse juurde. Ostukeskuseks pidas see kodanik siis väikest, ainust kohalikku poodi selles linnaosas. Pood, mis on sama suur, kui maapood. Küsisin telefonis igaks juhuks tüübilt täpsustuseks, et „Kas sa mõtled ostukeskuse all Alepat või?”„Eeeee, jaaah, Alepat jah,” sain tüübilt kinnituse.

Võtsin sealt peale kaks alkouimast ca 22aastast kaveri’t. Üks neist ütles mulle aadressi.

Sõitsime ca 7–8 minutit juba mööda Länsiväylä lääne suunas ning hakkasin Espoonlahti peale maha keerama.

Tüübid ajasid autos omavahel juttu. Järsku võttis tagaistmel istunud tüüp minuga teema üles: „Oot, ma tükk aega juba mõtlen, et kuhu sa sõidad üldse.” Ma vastu, et „Mis mõttes, kuhu ma sõidan?! Espoonlahdenranta ju tahtsite minna. Esponlahtis on ju Espoonlahdenranta tänav.” „Ei, ma ütlesin Lähdenranta,” paukus tatt vastu. Vaidlesin talle vastu, öeldes: „Sa ütlesid mulle Espoonlahdenranta, sa ütlesid mulle kaks sõna koos!” Tüüp vaidles ikka vastu: „Eiei, ma ütlesin Lähdenranta.” Selle peale vastasin talle: „Kuule, sa pead ise sõitma siia tulema ja siis kuulama siit esiistmelt, kui sulle aadresse öeldakse. Tuleb siis aadress selgesti öelda, mitte pudistada kaks sõna kokku.” Selle peale tainas vabandas, et „Ei, ma ei saa ise sõita, ma olen joonud.” Eino tõesti, mõtlesin omaette. Tyri sa ei saanud isegi sellest aru, mida ma selle lausega mõtlesin. Pidasin silmas, et sageli on keeruline esiistmelt täpselt kuulda sõnu, mida sulle tagaistmelt öeldakse.

Soome keeles ütles ta mulle Espoosse Lähdenranta ehk „Espoon, Lähdenranta” Samas on Espoonlahtis „Espoonlahdenranta” tänav. Vahemaa aga nende kahe tänava vahel on ca 15 km.

Seletasin jobule uuesti: „Espoos on ka Espoonlahdenranta tänav ja kui sa ütlesid mulle Espoon ja Lähdenranta ning ütlesid need kaks sõna koos, siis see kõlabki nii: Espoonlahdenranta,” ja lisasin, „kui järgmine kord ütled aadressi, siis häälda korralikult!” Tüüp vabandas selle peale: „Jah, nii see kõlab tõesti sarnaselt.” Kordasin ta arvamust: „Kõlab küll jah!“ ning lisasin: „panen nüüd mittari kinni ja siis maksate sõidu lõpus.” Ise keerasin aga tagasi ida suunas, et Lähdenranta jõuda.

Sihtkohta jõudes läks vaiksem, minu kõrval istunud tüüp esimesena maha. Vaidlust pidanud jobu aga tahtis veel 200 m autoga edasi saada. Ta ei viitsinud kõndida. Sõitsin siis 200m tasuta edasi. Seal maksis tüüp arve vastu vaidlemata ära.

Pärast arve maksmist vaatasin igaks juhuks, kui palju tegelikult Lähdenrannast Otaniemi Alepa juurde kilomeetreid on. Tahtsin teada, kui suure ringi tegin ja kui palju sõit tegelikult maksma oleks pidanud. Avastasin, et sain selle kino pealt isegi väikse võidu – 10 euri enam kui oleksin pidanud.

SUUR PAHANDAV PEKIKUUBIK

Juunikuu. Kell oli õhtul ca 8. Istusin Kagu-Espoos, Tapiola linnaosa kõrval asuva Westendi postil. Käisin ergutavat kohvi joomas ning väikest einet söömas sõprade iraaklaste juures, et oma meeled üles äratada.

Peatusesse kõndis suur karhu. Soome Karhu oli bussist maha jäänud ja tahtis koju saada. Ta aga oli nii laisk, et ta ei viitsinud isegi 3 meetrit auto poole kõndida. Takso saamiseks lehvitas ta mulle bussipeatusest, et ma sinna sõidaksin.

Sõitsin talle peaaegu varvastele. Muidugi üritas Suur Karu mersu etteistmele end mahutada oma 200 kiloga. Istumisel olid perse ja selg tal autos juba, aga pea jäi algul katusetala taha kinni. Kuidagi väänles Karhu „päikese-aasanat” tehes autosse, nii et ta jäme kael nagu betoonist elektripost raksus otsas.

Karu ütles mulle aadressi, kuhu sõita oli vaja. Posti pealt välja keerates pöörasin aga kogemata valele poole – pidin keerama vasakule, aga keerasin paremale, sest navi oli vähe segaduses. Enda aju polnud ka üles veel ärganud, et ilma navita sõita. Minu vale manöövriga peale hakkas suur Pekikuubik kohe oigama: „Miks sa valele poole keerad? Mis arvad, et sa tuled huijama41 mind või?!” Pekikuubik jätkas oma nutvat kõnet: „Te eestlased kõik arvate, et soomlased on lollid ja siis võite neid huijata.” Ma vastasin selle peale, et „Ma küll ei tea, et KÕIK eestlased nüüd nii arvaks. Ja ma ei tahtnud ka huijata, sest mul lihtsalt navi oli segaduses ja ma ise kogemata keerasin valele poole.” Selle peale Pekikuubik pomises veel omaette midagi ja jäi vait. Õnneks oli vaid 1,5 kilomeetrit sõita.

Pekikuubik ise oli ment, nagu ta väitis. Ei tea, kas ta tahtis mind selle informatsiooniga hirmutada või mis selle avalduse eesmärk oli.

Sihtkohta jõudes oli ta taas muidugi suur sõber: „Oi aitähh küüdi eest ikka ja hea teenindus,” ja blablabla. Jajah, mine maha nüüd, ütlesin endamisi.

„KÄI VITTU!” „KÄI ISE KA!”

Junnikuu varahommikul ca kella poole 4 ajal sain tellimuse Kivenlahtis ühe popi kiosk-pubi Casanova juurde tellimuse.

Sõitsin kohale. Väljas ootas ca paarkümmend inimest. Kõigepealt tõstis kätt tee äärest üks vanamutt, kes oli rahvahulgast vähe eemal. Pidasin auto kinni. See istus kohe mu autosse ilma tellimusenumbritki ütlemata. Küsisin, et mis number oli, mille peale sain vastuseks „97”. Õige number oli tegelikult 37.

Ah, hea küll, mõtlesin, et las see mutt jääb peale ja lükkasin mittari käima, et mutt koju viia.

Rahvasummast läbi sõites seisid tee ääres ka üks vanem härra ja noorem tüüp, kes mind kinni pidasid ja küsisid, kas ma olen vaba. Vastasin, et „ei ole enam.” Selle peale nad ärritusid ja teatasid, et nemad on takso tellinud ja nemad peaksid minu autosse saama. Vastasin, et „Sorry, aga juba olen hõivatud,” ja sõitsin edasi. Kuulsin veel lahtisest küljeaknast, kuidas üks neist järgi hõikas vihaselt: „Käi vittu!” Vastasin ise ka talle: „Käi ise ka vittu!” Mina võin ju vittu käia, aga mina sõidan praegu minema, sina aga jäädki siia tänavale autot ootama.

TSIKLIMEES, MÕTTETU MEES JA SIGATÄIS LEHM

September. Pühapäeva õhtu. Vooru esimese keikka sain Espoonlahtist S… W… ravintola’st.

Küüti tuli kõigepealt ca 40ne purjus, pehme keelega mutt, kes sõnas: „Äzardaningadule”. „Kuidas palun, mis see koht oli,” küsisin viisakalt üle. „Hezerädirngadule,” tuli taas sarnane vastus. Putsi, mina aru ei saa, mida sa pudistad. „Kuhu-kuhu-kuhu?” küsisin uuesti. Siis sain aru, et purjus lehm tahab Hesasse Fredrikrinkatule (ca 16 km) minna.

Hakkasin juba autoga liikuma, kui eit kukkus kaagutama, et „Oota, veel tuleb paar inimest.” No tulidki. Autosse sisenesid ca 25–30ne tüüp ja preili ning lisaks veel ca 40-45ne tsiklijõugu liige. Kõik kulmudeni täis.

Kuna algne jutt oli, et sõidame Hesasse, võtsin suuna Espoonlahtis Hesa peale. Suunda võttes selgus aga, et tsiklimehele see mõte ei meeldi. Tema tahtis hoopis vastassuunas Kivenlahtisse saada.

Pidasin siis auto tänava ääres kinni ja palusin ära otsustada, kes kuhu läheb.

Tsiklimees jäi endale kindlaks ja hakkasime siiski Kivenlahti poole sõitma. Tsiklimees oli härga täis ja hakkas kohe kamandama: „Pane muusikat!” Vaatasin, et tal pole turvavööd peal ja vastasin talle: „Pane vöö peale!” „Pane muusikat!” kordas tsiklimees end. Mina kordasin oma soovi: „Pane vöö peale!“ Tsiklimees ei tahtnud mu sõnumist ikka aru saada ja nõudis taas muusikat. Vastasin, et „Ma panen muusikat, kui sa vöö peale paned.” Minu ettepanekuga liitus ka tagaistmel istuv noorem tüüp, kes ka tsiklimehel käskis vöö peale panna. Tsiklimees sai pisut kurjaks ja ütles mulle: „Ära hakka siin nussima!” Ma vastasin, et „Mina ei nussi midagi. Ise sa nussid siin ja ei taha vööd peale panna.” Ja lisasin selgituseks: „Need pole minu reeglid, et sa peaksid vöö peale panema.” Selle peale tõmbas higist ja alkost läbiimbunud jõmm omale vöö peale paarisajaks meetriks. Olime vaidluse käigus juba peaaegu põmmpea maja juurde jõudnud.

Jõmm läks maha ja võtsin suuna taas Hesa peale. Länsiväyläl hakkasid noored midagi kõvahäälselt taga jagelema. Neil oli mingi tüli tekkinud. Kaagutav lehm arvas samal ajal, et ta peaks kinga jalast ära võtma. Seda tegi ta nii, et lõi mulle jalaga vastu küünarnukki. Kui ta oli oma kalossi jalast ära saanud, jätkas ta ikka nihelemist nagu mandakad oleksid tal püksis olnud. Sellele nihelemisele lisandus taas hooguvõttev tüli noorte vahel. Selle lärmi peale sekkus nihelev lehm, ähvardades mõlemad noored autost välja visata, kui need maha ei rahune. Noorem eit lubas selle peale vanema eide välja visata. Need karjusid omavahel minuti ja siis rahunesid maha.

Jõudsime pärast ca 15minutilist tsirkust Hesasse. Hesas Pohjois-Rautatiekatul, kus sihtkohani oli veel ca 300 meetrit, hakkas noorem eit lärmama. Tal oli probleem, miks ma otse ei sõida, vaid teisele tänavale keerasin. Selle peale seletas talle vanem lehm, et otse ei saagi sõita, sest tänav läks ühesuunaliseks. „Mis ei saa!” lärmas noor mullikas edasi, lisades enesekindlalt: „saab küll!”

Mina olin kogu sõidu aja lihtsalt vait, sest ma lihtsalt ei viitsinud mitte midagi öelda. Mul polekski midagi öelda olnud. Oleks olnud variant nad autost välja visata poolel teel või siis lõpuni sihtkohta ära viia. Minu lärmamine oleks ainult ühe idioodist lärmaja juurde andnud.

See noorem lehm oleks tulnud raudselt vahepeal kuskil vette kasta ja vähe maha jahutada. See tõmbles ja lärmas autos kõige rohkem. Täiesti kontrollimatult ja taktitundetult.

Selline „rahulik” pühapäeva õhtu Soomes siis.

„INTELLIGENTSED” VESTLUSED JÕMMIDEST METSAELANIKEGA

September. Nädalavahetus. Öösel umbes 3 ajal sattusin Espoo keskusest klientidega Põhja-Espoosse, Järvenperäle42. Siis mõtlesin küll, et no siia metsa ma nüüd seiklema ka jään. Kui ikka kuskile võpsikusse satud, siis tavaliselt järjest enam võssa ära kisub ka. Nii mõneks ajaks läkski.

Sain tellimuse, mis viis mind veel rohkem metsa. Nii metsa, et isegi asfalttee lõppes ära ja läks kruusaseks üle. Ja seda juhtub Espoos väga harva.

Jõudsin sihtkohta. Sõitsin kuskile pimedasse hoovi, millest ca 25 m kaugusel paistsid ka talumajade tuled. Parklas seisid kolm tüüpi, kellest kaks tulid kohe minu juurde ja istusid autosse – nende tellimusenumber sobis mulle saadetud tellimuses. Siis kõndis mu akna juurde õllepurgist märjukest libistav Kiilakas ja küsis: „Mis tellimuse number on?” Vastasin muiates, et „Ma ei saa öelda. Sina kui klient pead selle mulle ütlema. „Kiilakas polnud aga kõige teravam pliiats ja küsis uuesti: „Mis tellimuse number on?” Ma vastasin juba naerdes, et „No mis number on siis?” Kiilakas ärritus selle peale, tõstes häält, küsides uuesti: „Mina pean ütlema sulle või?!” ning tõmbas end veel rohkem käima, küsides: „Mis tellimusenumber on?!” Ma ei jõudnudki sellele vastata, kui mu kõrvalt istmelt tüüp pani asja paika: „Null viis on number. See on meie takso!” „Ööö, selge-selge,” mögises Kiilakas vastu ja kõndis õllepurk näpus parkla aia äärde tagasi. Sealt aga jäi mulle nii vihase näoga otsa põrnitsema, öeldes nagu: „Oi bljaad, kui sind näen, siis kortsutan nagu õllepurgi ära oma käe vahel.” Naersin teda vaadates veel ja sõitsime tüüpidega minema.

Tyri, siis hakkas järgmise kodanikuga, kes mu kõrval istus „intelligentne” ja „sõbralik” vestlus. Küsisin, et kuhu olete minemas? Vana mu kõrvalt vastu: „Kaisankoti43.” Küsisin, et „Mis selle aadress on, tead või?” „Kas sa ei tea või,” küsis Vana vastu. Vastasin, et ei tea jah, ei jaksa kõikide kohtade aadresse meelde jätta. Selle peale küsis juhm, et „Uus oled või?” Vastasin, et ei ole, mis vahet seal on, kas uus või vana, kõiki asju ei jõua meeles pidada. Kuradi tainas, pean kõiki neid peldikuid ja baare, koole ja firmasid ning nüüd veel mingeid koti’sid ka teadma või? Nagu mul muud elu ei peakski enam pähe mahtuma. Vana ikka heietas vastu: „Ahah-ahah, no Kaisankoti, seda peaks ikka teadma.” Ma ei viitsinud pikalt arutada ja vastasin veelkord lühidalt: „No ei tea!”

Tegelikult meil koolis räägiti küll sellest kohast ja oli vist eksamil küsimusena sees ka see aadress, aga no kui reaalselt sellises kohas ei käi, siis ei pea meeles ka.

Igal juhul see teema rahunes maha ja rääkisime vähe olulisematel teemadel. Sealhulgas tulid teemaks venelased, keda pidi selles piirkonnas juba liiga palju olema. Pidid põhjustama palju probleeme röövimiste ning vargustega. Tüüp seletas, et kui varem juleti kodudel uksed lahti jätta lahkudes, siis pärast venelaste tulekut ei saa enam seda teha. Lisaks kurtsid sommid, et need sisserännanud slaavlased ei tee ka tööd.

Kõlas loogiliselt, kui aktiivselt varguste ja röövimistega tegeletakse. Samas pidid venelased usinasti Soome riigilt igasugu toetusi välja imema. Kahesõnaga, päris korralik peavalu neil venelastega selles piirkonnas. Eestlaste kohta ei söandanud ta ühtegi halba sõna kosta – eestlased tulevat Soome tööd tegema ja on tublid. Teevad korralikult tööd, maksavad makse jne. „Noh, rõõm kuulda,” tänasin selliste tunnustavate sõnade eest. Seda ma ei tea, kas ta tõesti mõtles nii või oli ainult viisakas, kuna rääkis seda eestlasele. Samas ma olen sarnaseid kiitvaid sõnu ka teistelt soomlastelt kuulnud.

ÜLBIKUST VANAMUTT OSTUKÄRUGA

September. Reedene pärastlõuna. Matinkylä. Ompu ostukeskuse peauksest astus välja paks, vabandust, tublilt ülekaaluline vasikas, ca 50 vana. Kaasas oli tal tekstiilist ja ratastega kaubakott ning kilekotte täis laotud suur ostukäru.

Tulin ka autost välja, et teen autol pagassi lahti, kuni tädi autoni jõuab ja saab asjad sisse tõsta. Aga oh ei! Sitavaat oli nii ülbe, et näitas näpuga minu poole ja seejärel osutas näpuga oma asjade poole, mis käruga ostukeskuse ukse ees seisid. Siis teatas ta: „See käru ka sealt!” ise samal ajal nagu jonnipunn auto poole taarudes. Ei mingit „palun” ega „tere” … Selline viisakus siis. Võtsin siis ta asjad ja panin autosse. Sitavaat ise oli ka vahepeal tagaistmele vajunud.

Sõitsime Kivenlahti (ca 7 km), …tiele. Tee peal üritas proua vestlust arendada teemal „Ilus ilm täna”. Ma ei viitsinud kuulata, mida Kosmose Direktor räägib.

Sihtkohas pärast arve maksmist ja kui madonna oli ka end autost välja ukerdanud, tõstsin ta asjad lihtsalt keset teed, neid mutile kätte ulatamata. Seejärel istusin ise kiirelt autosse ning sõitsin minema.

KUIDAS TE EI TEA, KUHU TE SÕIDATE?

Oktoober. Võtsin hommikul Ida-Espoost,Viherlaaksost44 peale kaks ca 40ndates ärimeest. Pidime Loode-Hesast, Pitäjänmäelt45, enne Vantaale lennujaama sõitu veel ühe tüübi küüti võtma. Küsisin kohe sõidu alguses, et kus see kolmas härra elab. „Pitäjänmäel,” tuli vastus. „Kuhu Pitäjänmäele?” küsisin üle. „Oota, ma täpsustan,” vastas üks härradest.

„No tyri küll! Sa istud terve eelmise õhtu kodus. Kas sa ei leia aega, et sõbrale helistada ja küsida tema aadressi?!“ mõtlesin endamisi. Võiksid selgeks teha, kust sa hommikul pead veel läbi sõitma. Aga ei, sa tuled taksosse ja siis sa ei tea öelda, kuhu sõita on vaja.

Jõudsime sihtkohta, hoovi, kus jälle kolm korrusmaja kõik ühe numbriga, aga erinevate trepikodade tähtedega. Küsisin tüübilt, kes aadressi ütles, et milline neist kolmest see tema tuttava maja on? Sõidaksin siis lähemale majale ja trepikojale, kui ta sõber oma raske kohvriga tuleb. Tüüp ütles mulle selle peale maja numbri. Ma vastu, et „Ma tean küll, et see number on, aga siin on kõik kolm maja sama numbriga. Millisest neist su tuttav tuleb?!” Tüüp selle peale: „Ma ei tea.” Viimaks nägin silmanurgast, kuidas paremalt keegi kohvriga tuli. Oli õige härra.

Sõitsime siis lennujaama. Vahetult enne sinna jõudmist küsisin tarkpeast tüübilt jälle, et „kumb terminal teil on, kust lend väljub?” Ta ei teadnud.

No täiesti käsitlematu! Sa lähed reisile ja sa ei tea midagi! Amööb oled või?! Ütlesin siis, et „Ma ka ei mäleta, kummast lähevad selle firma lennud. Vaata pileti pealt, seal on ju kirjas!” Selle peale ta lõpuks täpsustas oma piletilt, et esimesest terminalist läheb. „Suur tänu!” Kas oli siis tõesti nii raske või?

VINGUVAD EIDED, KELLE SOOKS PASSIS ON SIISKI „MEES”

Oktoober. Nädalavahetuse öö. Lääne-Espoos,Soukkas kõndisid postile kaks ca 20–22aastast tüüpi. Istusid autosse ja üks neist teatas: „Virjin Oili.” Ma küsisin: „Kuhu!?”„Virjin Oili,” tuli sama vastus. Ma ei saanud ikka aru ja küsisin uuesti, et „Mis koht see veel on?” „No Virgin Oil46, Hesas noh, ei tea siis või,” ärritus üks nolkidest pisut. „Aaaa, Vöördzhin Oil, jajaaa, muidugi tean,” tabasin lõpuks ära, millest jutt käib. Kuradi kääbik, õpi hääldama: „Viirjin Oil,” bläd maivõi noh. Vähe sellest, et te ei suuda Õ-d ega J-i hääldada, nüüd on juba G-ga ka probleeme. G-ga on teil naguniiiii veel probleeme, kui vaadata, kui stressis, kurjad ja emotsionaalselt pinges enamik soome naisi on, lendas mu fantaasia kurjalt ja lennukalt.

Hesasse jõudes hakkas mingi ving pihta, kui sõitsin Bulevardi tänava kaudu Mannerheimintiele, mille ääres kuum ööklubi Virgin Oil asub. „Oot, kus sa nüüd sõidad?!” hakkas üks urpo’dest47 ülbitsema. Ma küsisin siis, et „Kust ma siis sõitma pean, kui sa Virgin Oili ette saada tahad?” ja selgitasin enda plaani „Ma ei saa ju Mannerheimintiel suvalises kohas tagasipööret teha! „Einoh, sa oleksid võinud meid siis teispool tänavat maha panna.” „No kas sa ütlesid mulle, et sulle sobib ka teispool tänavat või? Ütlesid või? Kas sa ütlesid, et sa lähed teispool tänavat Apollo48 või Forumi49 juures maha?!” ärritusin. „Einoh, sa sõidad ikka ringi ja huijad,” vingus tatikas edasi.

Siis mul viskas rihma päris maha: „Kuule, mida sa nutad?! Siis järgmine kord tee suu lahti ja ütle täpselt, kuhu sa minna tahad, mitte et hakkad kohale jõudes oigama siin, krdi tattnokk!” ja jätkasin: „Sa ütlesid mulle, et tahad Virgin Oili juurde, mitte teispoole tänavat Forum/Kamppi ostukeskuse juurde! Oleks sa seda öelnud, oleksin ma ka teist kaudu sõitnud. Mida vittu sa itke’d siin taga nüüd!” Ei saanud ma ise ka enam pidama sellise pasa peale, mis suust välja aeti. „Einoh, ma ütlesin ju Virgin Oili,” ei jätnud jobu ikka vaidlemist. Lõikasin ta jutust kohe läbi ja vaidlesin vastu, et „Sa ütlesid mulle Virgin Oili, mitte Forumi juurde. Need on kaks eri asja ja sinna saab kahte eri moodi!” „Einojah, sorry-sorry, minu viga,” sai kuradi ajukääbik lõpuks ise ka aru, mis sitta ta suust välja ajab.

Kuradi tatid tulid lihtsalt autosse end välja elama ja üritasid mind huijata, et viimase kilomeetri ikka tasuta saaks.

SAMAL ÖÖL. TAKSO EI OLE MINGI DISKOTEEK!

Pärast seda keikka’t läksin tagasi Espoosse, Olari posti peale, kust sain küüti kaks ca 22–23aastast kutti, kes lähedale Eestintaivalisse¹ (ca 3-4 km) läksid. Need hakkasid kohe nõudma, et „Pane raadio vähe kõvemaks!” Panin väheke valjemaks. „Pane veel kõvemaks!” ei oldud ikka veel helitugevusega rahul. „Pane veel vähe, veel natuke!” ei rahuldanud ajudeta kodanikke ikka veel helitugevus. Siis mul sai mõõt täis ja lülitasin heli maksimaalse peale, et neil omal ka kõrvad valutama hakkaksid nagu minulgi. Siis nad olid lõpuks kahekesi eriti rahulolevate nägudega seal tagaistmel.

Lihtsalt ei oska kommenteerida, mis mõningate soome noorte ajudes toimub. Kas selline madalalaubaline käitumine peaks naljakas olema nende meelest? Või mida?

MÕTLEMIS- JA LIIKUMISVAEGUSEGA VANAMUTT

November. Argiõhtu. Sain Tapiolas tellimuse Stockmanni maa-alusesse parkimismajja. Selle koha kohta pean taas märkima, et selle parkimismaja projekteerija oli täis või lihtsalt üle õppinud ülikoolis. Probleem on parklasse sisse- ja väljasõitmisel. Parkla väravad, millel on tõkkepuu ees, on nii väikeste vahedega, et sealt mahub vaevalt läbi keskmise suuruse sõiduauto, rääkimata siis nt suurest maasturist. Ja ega see Hrundai i40 kah just pisike auto pole. Ma ei vingu põhjuseta sel teemal – metallist postid on autodega ära kriimustatud ja viltu sõidetud. On ju selged märgid, et väravad on liiga kitsad. Nende postide vahelt sisse ja välja sõitmine on paras vigursõit.

Igal juhul sain „puhtalt” maa-alusesse parklasse ja leidsin kliendi parkimishallist üles. Mind ootas paksemat sorti ca 60ne proua, kes istus pingi peal oma eeslükatava rulaatoriga.

Hüppasin energiliselt autost välja, et provvat aidata. Teretasin. Mulle vastu ei kajanud aga midagi sealt pingilt. Oma laia ahtrit hakkas proua alles siis pingilt liigutama, kui olin autol esiukse lahti teinud ja istme taha lükanud. Selleks ikka, et ta saaks oma käruga sinna lähedale sõita ja autosse vajuda.

Kõike seda protseduuri pealt vaadanud ajas madonna end pingilt püsti ja lükkas end käru abil auto juurde. Seal jäi ta selg auto poole esiukse ees seisma. Ütlesin siis talle viisakalt: „Ma võtaks selle rulaatori nüüd ära ja paneks taha pagassi. Te võite autosse istuda.” Selle peale vastas mutt küsivalt inglise keeles: „What?!” Seletasin siis rahulikult uuesti, et „ma võtaks selle rulaatori nüüd ja paneks autosse …” Siis ta sai aru, vastates: „Ahah,” ja vajus autosse.

Tõstsin siis vanamuti käru ja ta kaks kilekotti ka autosse. Tahtsin ise ka autosse istuda, kui märkasin, et Big Mama pole viitsinud isegi oma autoust kinni tõmmata. Sulgesin siis selle ka tema eest.

Pooled rulaatoritega vanamuttidest (just vanamuttidest) on just sellised, kes suudaksid ise kõndida küll, aga lihtsalt simuleerivad haigeid, et keegi neid „teenindaks”. Ei tea, võib-olla siis saavad nad end väärtuslike ja tähtsatena tunda …

Küsisin siis Big Mamalt, et kuhu sõidame? Selle peale tõukas mutt mulle vastu: „Kuhu-Kuhu, Suvi…le.” Mul ei löönud aga kohe ette 15 000 tänava seast, kus SEE tänav veel on. Lootsin siis proualt mingi vihje saada ja küsisin: „Kus see veel asub? „Sain vastuseks muidugi laiahõlmava vastuse: „Tapiolas,” kus me just parasjagu olimegi. Vastasin mutile, et „Saan aru jah, et Tapiolas, aga mis suunda see jääb Tapiolas, kui siit parkimismajast nüüd välja keerame?” Siis andis ta täpsemat infot ja leidsime õige suuna.

Jõudsime vanamuti trepikoja ette, kus kino jätkus. Avasin mutil turvavöö, tõstsin ta käru autost välja ja panin kilekotid selle sangade külge. Seejärel avasin autoukse vanamutil, lükkasin käru talle ette, et ta saaks sellest autost väljudes kinni haarata ja minema „sõita” oma trepikoja poole. Tyri ta oli aga niiii ülbe, et ei suvatsenud ise isegi autoust avada. Mina pidin seda tegema. Siis ta ei saanud esimese korraga autost välja ja püsti. Aitasin siis teda kätest tirides püsti. Kogu selle jama peale kulus ca 5–6 minutit, mis mittari järgi teeb 3.50–4.00 euri. Seda ma muidugi ei saanud, sest olin mittari kinni pannud, et ta enne lahkumist arve ära maksaks. Ise olin loll muidugi – oleks võinud mingi „avustuslisä50” vms arvele juurde panna. Kuna mutt sõitis linnakaardiga, oleks Espoo linn siis selle tsirkuse kinni maksnud. Aga see läks ka meelest ära, sest sõit oli nii lühike.

Enivei. See, et ma kilekotid rulaatori sangade külge panin, ei sobinud prouale. Tõstsin need siis proua käskluse peale küljest ära. Edasi palus mutt, et ma need kotid ta trepikoja ukse ette viiksin. Nojah, mis mul muud üle jäi. Oleks tahtnud, aga ei saanud ju teda perse ka saata. Pärast kaebab keskusesse veel, et ma teda ei teenindanud. Tõstsin ta kaubakotid ukse ette. Ise ta komberdas ka oma rulaatoriga maja ukse juurde, kus ta küsis, kas ma ukse ka tal aitaksin lahti teha. Tegin. Palun väga, prussakas! Lõpuks siis kuulsin sõna „Kiitos!” ka ära. Selgus tema aktsendist, et ta polnudki puhas somm, vaid hoopis mingi slaavlane…

Arvest ka. See oli ca 12 euri, millest mutt ise pidi maksma 2.80. Ülejäänud maksis Espoo linn, kuna ta kasutas linnakaarti. Ehk siis ülejäänud 9.20 euri maksis linn tema eest. Mingit tippi ta mulle kogu selle peale- ja mahaaitamise „teenuse” eest muidugi ei andnud. Arve maksmisel andis ta mulle kaks 2eurist münti, millest tahtis ikka 1.20 tagasi saada.

„ÄSSAD” LÕHKISTE ÕLLEKASTIDEGA

November. Nädalavahetus. Soukkas sain varahommikul ca 3–4 ajal tellimuse.

Tellimiskohas, korrusmaja parkimisplatsil ootasid mind kaks ca 25aastast tüüpi. Üks oli selline pilusilmne blondide juustega pede, õllekast käes. See istusse autosse ette mu kõrvale, teine pede jäi parklasse. Autosse istunud urood hakkas rääkima: „Lähme võtame kuskilt automaadist raha.” „No võtame. Kas lähme siia K-Marketi juurde või?” küsisin vastu. „Jaa, lähme sinna, sobib või?” küsis urood. Ma vastu, et „Jaa, sobib muidugi.” Igaks juhuks lisasin veel: „Aga kui sa tahad, võid kaardiga ka maksta.”„Eieii, ma tahan saldot näha, sobib või,” küsis urood jälle vastu ise mulle ülbelt otsa vaadates. Tyri mulle hakkas tunduma, et mees hakkab mingit teemat üles tõmbama.

K-Market asus parkimismaja katusel. Sõitsin sinna peale ja siis urood käsutas: „Oota, jäta auto siia! Ära automaadi juurde sõida, sobib vä!”

Jäin siis majast ca 10 m kaugusele seisma ja urood läks ATMi juurde. Autos istudes tundsin järsku, et kurat õllehais on autos! Kust see veel tuleb?! Panin salongivalgustuse põlema ja tõstsin õllekasti enda kõrvalt esiistme eest põrandalt üles. Siis nägin, et tyri, kast jookseb läbi – terve põrand lainetab õllest.

Siis viskas rihma maha. Hüppasin autost välja, võtsin selle ligunenud õllekasti, uroodi sitase seljakoti ning tõstsin auto kõrvale betooni peale. Lõin autoukse kinni ning karjusin uroodile: „Krdi värdjas selline! Tra sa oma katkiste õlledega veel mu autosse ronisid!” ja sõitsin minema. Urood pistis mu karjumise peale ka nina nurga tagant välja, karjus midagi vastu ja jäi vahtima, kuhu ma nüüd lähen. Minema lähen. Tõuka oma õllekastiga nüüd edasi siin pool viis talvehommikul 10kraadise pakasega, kirusin autos omaette.

Sõitsin parkimismajast vähe eemale ja pidasin auto uuesti kinni. Võtsin õllest tilkuva ja haisva põrandamati autost välja ning vedasin seda vastu härmas muru, et vähegi puhtamaks saada. Ega väga ei läinud küll. Viskasin mati uuesti autosse ja sõitsin Matinkylä poole. Teel sinna leidsin veel ühed samasugused tropid oma autosse.

Teel Matinkyllä tuli mulle tellimus Olari ja Tapiola vahel asuvasse Niittykumppu linnaossa ühe läbuburksi kioski juurde. Sealt tulid küüti kaks troppi ja taas õllekastiga. Tyri, mul ka mälu lühike nagu kärbsel, et ei osanud kohe küsida, et kas kast ka terve on. Laia möla saatel istusid tropid autosse ja tahtsid Matinkyllä, Matinraitti saada.

Sõitsin troppide maja ette kõnniteed mööda postipiirete vahelt, kust tegelikult oli keelatud sõita. Sellise manöövri peale kommenteeris üks troppidest: „Näe, mees teab, kuidas sõita! Peaks vähe plussa (tippi) ka talle andma selle eest.” Jutumees oli ta kõva, aga mingit tippi sealt ei tulnud. Nende maja ette jõudes hakkasid nad hoopis vaidlema, kumb sõiduarve maksma peaks. Üks neist urpo’dest maksis siis arve ära.

Kui nad olid autost välja roninud, märkasin esiistme taga põrandal märga matti – tra jälle oli õllekast läbi jooksnud. Kirusin jälle: kuradi lambad, ma ei saa aru, kus te käite ja mis te teete nende kastidega, et õlled läbi jooksevad. Pähe taote üksteisele neid igavusest või, kuradi debiilikud!

LIHTSALT ANNA MÕISTUST! JA KANNATLIKKUST

Detsember. Nädalavahetus. Sain öösel Ida-Espoos tellimuse Lähdenranta. Maja nr oli …D. Tellimusse oli märgitud veel, et kliente tuleb maja parklas oodata.

Sõitsin tellimuses antud aadressile. Parklas ei oodanud mind kedagi. No võiks juba ju kliendid väljas olla 5–6 minutiga, aga ei. Paigas oli 4–5 ühekordset maja nagu pioneerilaagris.

Pimedas otsisin üles siis maja numbri ja leidsin ka C tähe, aga mitte D-d. Hellasin siis kliendile ja tahtsin teatada, et ma olen kohal. Lisasin, et ootan C-maja juures ning küsisin, kus see D on, et sõidaksin siis õige maja juurde.

Mingi alkost pehmo tšikk võttis kõne vastu ja ütles, et „Oota, me tuleme kohe välja, me tuleme sulle vastu.” „Okei, tänud,” vastasin. Ootasin veel paar minutit, aga ei näinud kedagi kuskil liikumas. Mõtlesin, et otsin ikka ise selle D-maja üles. Kes teab, äkki nad ootavad mind seal.

Kärutasin vaikselt kõnniteed mööda siseõuest läbi, jõudes järgmise kõnnitee peale. Nägin seal, et ca 70 m kaugusel minu ees liigub mingi seltskond. Sõitsin neile järgi ja siis „Oohh, aaah, näe takso siin juba!” hakkasid tütarlapsed seltskonnast ahhetama. Üks kuradi noor jorss astus ka kohe ligi, kes hakkas targutama: „Sa pidid ju parklas ootama! Miks sa siia sõitsid?” Ma küsisin selle peale irooniliselt: „Kas su parkla on siin, et sa siin jalutad või?” Jorss vastu, et „No me alles ju lähme.” Ma juba kergelt ärritusin selle jama peale: „Kuule, ma olen üle 10 minutit teid siin oodanud ja otsinud. Tahad taksot või ei taha!?”„Jajaa, tahame ikka” vabandas tüüp. „No davai, äkki siis tuleb keegi peale ja sõidame kuskile,” pakkusin välja.

Seltskonnas oli aga 9 nägu – 4 tšikki ja 5 noort jobu. Tellitud oli kaks taksot, aga teist mina ei näinud. Võimalik, et see ka ootas kuskil mujal või otsis seda lollikarja taga. Siis hakkas pundis arutelu, et kes nüüd minu autosse tuleb. Kolm tšikki istusid sisse, kuid neil tekkis dilemma, milline kutt veel auto peale tuleb. Muija’d hakkasid mind nuiama, et ma ühe üleliigse võtaks. Ma vastu, et ei võta. Väljas on nii libe ja teil nii pikk ots, et ma ei hakka küll riskima teiega. „Eino võta ikka, võta kas või pagassi,” undasid eided ikka edasi. Jah, muidugi siia Hrundai taha pagassi panen ühe nagu surnud sea, eksole. Tra, mis organiga sa mõtled, eit, kirusin seda lolli eite mõttes.

Lõpuks ütlesin, et „Okei võtan, kui sa mulle 600 euri maksad, sest täpselt nii palju on trahv ühe üleliigse isiku veo eest.” See argument tõmbas lõpuks selle lolli mulgu kinni.

Lasin mittari’l käia, kuni seltskond väljas ca 5–6 minutit vaidles. Lõpuks otsustati ära, kes veel minu autosse tuleb ja kes teise taksosse lähevad.

Lõpuks saime liikuma hakata Espoo keskuse (ca 9 km) ühte kuuma pubisse Kannunkulma. Sinna kohale jõudes küsis üks eit veel mu telefoninumbri, et äkki ma tuleksin neile hiljem järgi ja viiksin tagasi sinna, kust võtsin. Ütlesin, et võin tulla, kui siin lähedal olen. Muija soovis veel „Hauska ilta!” mille peale ma vastasin: „Minul tuleb nagunii „lõbus” õhtu nagu nädalavahetus ikka.”

INTENSIIVNE „ÜLEKUULAMINE”

Detsember. Argipäeva õhtu. Matinkyläs, Fortuna „kiosk-baari” nurga tagant tuli üks poisipeaga, ca 50–55ne purjus mutt mulle küüti. Tundus slaavlane olevat nii välimuselt kui aktsendilt. Üks ca 35ne tüüp oli tal ka kaasas.

Istusid autosse ja sõitsime lähedale Kalastajanmäe poole.

Vanamutt hakkas tagaistmelt minult pärima: „Kas sa oled Eestist või?“ „Olen küll jah,” vastasin rahulikult ja viisakalt. Mutt uuris edasi: „Kas sa sellist taksojuhti kui Aivo ka tunned?” „Ei tunne,” vastasin taas viisakalt. Mutile ei mahtunud midagi hinge ja hakkas tõukama: „Kas sa ei soovi minuga rääkida või?!” Vastasin taas rahulikult, et „Ma võin sinuga rääkida küll.” Ning küsisin: „Millest sa rääkida tahad?” Mutil ikka hõõrus edasi: „Eieiei, sa ikka ei taha minuga rääkida.”

Ma ei viitsinud ka purjus põmmpeaga vaielda ja vastasin lühidalt: „Nojah, kui sa nii arvad.” Selle peale läks mutt veel rohkem käima: „Vouvouvoouuu!”

Siis võttis ka tüüp sõna ja üritas mutti rahustada: „Kuule ära nüüd mölise, mida sa ohid!” aga ega mutt teda kuulanud. Ma naersin tüübi jutu peale ning ütlesin talle ka, et „Ah, las olla, ma näen sellist jama igal õhtul.” Tüüp vastu, et „Soomlased on jah sellised, et kiusavad vahel, aga ega nad sellega midagi paha ei mõtle.”

Ütlesin ka mutile, et „Sorry, anna andeks, aga meil pole millestki rääkida ju.” Selle peale mutt rahunes ja seletas: „Ma olen vähe purjus. Ma vähe kiusan sind lihtsalt.” Ma vastu, et „Sain aru jah. Seda ma näen igal õhtul siin.” „Said aru või?” küsis mutt vastu. „Sain küll jah,” vastasin. Siis kukkus mutt vabandama: „Sorry, ma vabandan oma käitumise ja sõnade pärast. Ma võtan oma sõnad tagasi.” Ja siis küsis kohe, et „Oot, kas sa oled Aivo (soome keeles ka „aju”) või?” Vastasin muiates: „Ei, mina ei ole Aivo. Aivo oli sul keegi tuttav.” Siis uuris mutt edasi, et „Kes sa oled siis?” Vastasin, et „See pole tähtis, kes mina olen.” „Aa, see ei ole tähtis jah,” nõustus mutt ka ise ning lisas: „Tähtis on, et sa viiksid mu Kalastajanmäele.“ „Jah, just, see on tähtis. Loomulikult ma viin su ära,” vastasin. Selle peale mutt tänas mind.

Arumaisaa, mida vittu sa inimene nokid siis, kui sa midagi paha ei mõtle?! Mida sa tuled tõukama ja üritad hinge s..tuda, kui sa paha ei mõtle? Mingisugused stressis ja kibestunud sitapead käivad taksodes oma ängi ja pettumusi välja elamas. Tyri, kui sa stressis oled, mine tee trenni, mine jookse, mine kepi, joo veini, aga maanda oma pingeid kuskil mujal ja millegi meeldivaga, ei andnud mulle selliste kodanike käitumine ikka rahu.

„KUI ÕIGEL AJAL SUUD LAHTI EI OSKA TEHA, MAKSAD JÄLLE …”

Detsember. Nädalavahetus. Öösel ca kl 1 ajal tulid Niittykumppust ühest pubist küüti kaks tüüpi ja üks tütarlaps. Sõitsime Matinkyllä Matinkalliosse. Kohale jõudes läks tšikk autost välja. Tüübid jäid autosse omavahel arutama, kas üks neist läheb ikka edasi või jääb teise tüübi ja tšiki juurde ööseks. Ja niimoodi kulus paar minutit. Lõpuks maksis üks tüüpidest arve ära ja mõlemad läksid autost välja. Vaatasin, et selge – jäävad ikka mõlemad siia ja tahtsin minema sõita, aga autouks oli lahti veel. Tahtsin just öelda ühele juntti’dest, et „Kuule ole hea, pane nüüd uks ka kinni, et ma tahaks ära sõita,” kui tropp autosse tagasi istus.

Mul oli aga juba matk lõpetatud, arve välja prinditud ja kassa „vaba” peal. Vaatasin tüübile imestunult otsa ja küsisin, et „Kas sa jätkad sõitu veel või?” „Jaa, muidugi,” vastas tüüp nagu enesemõistetavusega.

Panin mittari uuesti käima ja ette viskas jälle 9 eurot alustustasu. Tüüp märkas seda ja küsis, et „Kas ma pean jälle alustustasu maksma või? Vastasin, et „Jah, et ma arvasin, et sa jääd siia ja tegin kassa vabaks juba. Su sõber ju maksis arve ära.” Tropp ikka vastu: „Eiii, ma ju ütlesin sulle, et ma jätkan sõitu.” Ma vaidlesin vastu, et „Sa ei öelnud minule mitte midagi. Sa vaidlesid oma sõbraga, et kas jääd siia või lähed edasi. Ja kuna sa läksid juba autost välja, siis ma arvasin, et sa jääd siia.” Tainapea ikka omakorda vastu, et „Nooojah, aga ma ei maksa jälle alustustasu.” Ma siis omakorda, et „Kui sa ei maksa, siis telli omale uus takso!”„Einooooh, mis ma pean nüüd välja minema või? Ma vastu, et „Pead jah, kui sa ei taha arvet algusest peale maksta. Siis lähed välja ja võta mõni muu takso.”„Einooojaaah, nooojaahhh, pea siis kinni,” otsustas tüüp siiski.

Pidasin kinni ja tüüp astus välja ning jäi tänava äärde. Mul pohhui. Passi siin tänaval, oota uut taksot. Sellele maksad ikka alustustustasu. Enda valik sul. Ise tegin jälle hukkaajo, võtsin seejärel uue tellimuse ja sõitsin uue kliendi järgi.

KUIDAS SA AUTOT TÄHELE EI PANE, KUI SEE PEAAEGU SULLE JALA PEALE PARGITAKSE?

Detsember. Argipäeva õhtu. Sain tellimuse Tapiolas ühe büroohoone juurde. Tellimus oli aga jälle koostatud mingi segase kodaniku poolt. Firma nimeks oli Tapiola OY pandud, kuigi sellist firmat ei asu sellisel aadressil.

Jõudsin kontori ukse ette. Kohe hüppas mingi 50–55aastane blond proua ligi, tegi hirvesilmad pähe ja küsis mu käest, et „Kas sa oled tellitud takso või?” „Olen küll jah,” vastasin ja küsisin vastu, et kas tema tellis omale takso. „Ei, ma ei tea, sealt keegi adminnilauast tellis, aga ma ei tea, kas mulle ka telliti.” Tere hommikust, kes seda teadma peaks siis, kas sulle on takso tellitud! Vastasin talle siis, et „Ma ei saa niimoodi peale võtta, et kui Te ei tea, kas Te olete takso omale tellinud. Ja veel enam – Teil pole tellimisnumbrit. Ilma selleta ma EI TOHI lihtsalt kedagi peale võtta.”

Proua vastas seepeale, et „Ma lähen küsin adminnilt üle” ja tormas majja sisse tagasi. Enne, kui ta aga adminnilauani jõudis, nägi ta aga kedagi tuttavat. Kukkus sellega embama ja kumbama ning tellimuse järgi küsimine ununes tal üldse. Eino anna kannatust ikka keskendumisvõimet – nagu kärbsel – pilgutab korra silma ja juba on meelest läinud, mida tegema pidi.

Tänav Matinkyläs, kuhu ma „teravast pliiatsist Maailma-Matti ” uut taksot ootama jätsin

Juba vandusin endamisi „Kuradi fakk, ma tõmban nahhui siit. See on jälle mingi tühi tellimus”. Siis aga astus paari meetri kauguselt ligi üks härra. See ajas oma kolleegiga vist juttu seal ukse ees ja küsis mu käest, et „Kas ma olen tellimus 00 või?” „Olen küll jah,” ja küsisin kohe vastu, et „Kas te olete omale tellinud takso ja telli nr on 00?” „On jah,” vastas härra. Einoh vahva, mida muljetame siis siin, aru ma ei saa, mõtlesin. Sõnasin siis härrale, et „Just käis üks proua siin taksot küsimas, aga ma ei võtnud teda peale, sest tal polnud numbrit.” „Oijah, Sorry jah,” vabandas Vana ja lisas: „Jah, jäin siin vähe juttu ajama ja ei PANNUD TÄHELE, et takso tuli.” Kuradi „terav pliiats”, kuidas sa ei näe 4,5meetrist musta värvi veokit omal molli ees, mis sulle peaaegu varvastele parkis?! Mida sa üldse tähele paned kontori ukse ees, kus on kaks inimest ja üks auto?! Mis autod sulle veel siia ukse ette üldse sõidavad, ei tea, vandusin endamisi.

„PANE MITTARI KÄIMA SIIS, KUI TAHAD MEID NUSSIDA …”

Detsember. Nädalavahetus. Hommikul ca kl 7 ajal sain Leppävaaras tellimuse taksopeatusest ca kilomeetri kaugusele ühe korrusmaja juurde.

Potentsiaalseteks klientideks olid üks ca 25–30ne tüüp ja umbes samas vanuses tibi. Sellised lihtsalt, odavalt riides, võiks isegi öelda „väsinud” rõivastuses. Riided tundusid ikka päris kulunud ja vanad olevat.

Paar tuli trepikojast välja. Lehvitas mulle, andes märku, et nemad tellisid takso. Ootasin, et nad tuleksid autosse. Kuid neil olid muud plaanid. Nad süütasid suitsud põlema … WTF! Nagu! Lasin küljeklaasi alla ja küsisin: „Mis te hakkate nüüd suitsu tegema või???” „Jah!“ Vastas tüüp. Mida vittu, mõtlesin! Ütlesin siis tüübile, et „Ma panen siis mittari käima, kui tahad suitsu siin imeda senikaua.” „Pane, kui tahad meid nussida,” vastas tähtis härra. Nii ütleski. „Einoh, mis nussida, aga kui sa oled takso tellinud, siis ootamise eest tuleb ka maksta,” informeerisin teda üldteatud reeglitest. „Eino sa võid alati meid nussida, kui sa tahad,” kordas tüüp taas oma seisukohta. Tibi hakkas selle peale naerma.

Teatasin siis neile, mis ma asjast arvan: „Kuulge, ma ei viitsi teiega küll siin oma ajusid keppida.” Lasin küljeklaasi üles ja sõitsin minema. Kaks uroodi jäid suu ammuli vahtima, et kuhu ma nüüd lähen. Et asi neil selge oleks, lasin küljeklaasi uuesti alla ja hõikasin: „Tra tellige omale uus takso, kui tahate veel suitsu teha!”

KÕIGE TÄHTSAMAD ON NEED KÕIGE LÜHEMA OTSA MEHED

Oktoober. Ei saa ka pühapäeva õhtul uroodidest rahu. Matinkyläs, Vanha … „peldik-baarist”, kus käib ainult põhjakiht, võtsin peale, ülla-ülla, end kulmudeni alkoholi täis kaaninud, ca 55–60se vanamehe.

Et baari juurest tänavale pääseda, tuli sõita ühest korrusmaja parklast läbi. Selles on isegi liikumine ära reguleeritud, kust autode vahest mis suunas sõita võid.

Kuna oli pühapäeva õhtu ja kedagi nagunii ei liikunud, siis võtsin sihi otsetee läbi parkla. See ärritas aga mu „tähtsat” klienti. Tont hakkas kähiseva häälega mu kõrval jorisema: „Sä ajaat väärin!” („Sa sõidad valesti”). Küsisin, et „Mismoodi ma nüüd valesti siis sõidan?” Vana aga kordas mu küsimuse peale juba tuttavat lauset: „Sä ajaat väärin!” ja lisas: „Nii ei tohi sõita.” Ma küsisin uuesti, et „Kust ma siis sõitma pidin, et tänavale pääseda?” Selle peale kuulsin jälle noomimist: „Einoh, nii ikka ei tohi sõita.” Muigasin selle peale ning vastasin: „No ma ei tea, see on lühim marsruut üldse, kust sa koju saad praegu.” Vana ei jätnud ikka mu ajude keppimist: „Aga siiski, sa sõidad valesti!” Mul hakkas ka kergelt ära lülima see koolipoisilik noomimine ja vastasin talle: „Kuule ära hakka nüüd siin jälle mingit probleemi üles tõmbama. See on niigi lühike ots (sõita oli ca 600–700 m). Ma viin su lühimat teed pidi koju ja sa hakkad ikka midagi oigama veel.” Selle peale Vana ainult muigas ülbelt ja rahulolevalt mu kõrval. No selgelt näha, et nautis kohe mu närvide keppimist.

Jõudsime siis ta hoovi peale. Hoovi ümbritses kolm korrusmaja, mille eest jooksis U-kujuna kitsas kõnnitee läbi. Küsisin Vanalt: „Milline trepikoda sul on?” Seal oli terve tähestik neid, sest majad olid kõik ühe ja sama numbriga. Urood vastu: „F”. Küsisin täpsustuseks vastu, et „F või?” „Eff jah, nagu Faarao,” rõhutas tolvan. Küsisin, et „Kus see F trepikoda siin täpsemalt on,” et teaksin õige trepikoja ette sõita. Vanal ikka hõõrus midagi ja tõukas edasi: „Mina olen klient, sina pead teadma, kus ma elan!” Küsisin, et „Mis sa oled nüüd tähtis klient või?!” „Jaaa, ma olen tähtis klient, ma olen väga tähtis,” tõmbles urood edasi.

Olime vale maja vale trepikoja ees. Tagurdasin siis 10 m tagasi tema trepikoja ette ja küsisin irooniliselt: „Kas nüüd on hea või?” „Jaaa, nüüd on hea, nüüd on väga hea,” vastas eesnahk tähtsalt. Küsisin veel üle, et „Kas tšekki ka tahad või?” „Jaaa, tšekki tahan ka.” Jooo-jooo, blääd maivõi, ajukääbik, saad oma tšeki. Arve oli täpselt 10 eurot. Sellest 9 euri oli juba alustustasu ehk siis vana eesnahk sõitis täpselt 1 euro eest!

Ise mõtlesin küll sel hetkel, et kuradi sitakott selline, sa saad 10 euroga õhtul vihmase ilmaga koju ja sa tuled veel tõmblema.

KUI SUUNATULESID EI KASUTA, SIIS TULEB NÄPUGA MÄRKI NÄIDATA

Oktoober. Pärastlõuna. Istusin Tapiola postil. Lasin autol istme alla, et vähe lebotada ja telekat vaadata, kuni tellimus tuleb.

Järsku märkasin silmanurgast küljepeeglist, et keegi kõndis auto taha. Ma ei viitsinud istet kohe üles ka lasta ja mõtlesin, et keegi kõndis lihtsalt auto tagant läbi. Järsku ilmus suur ümmargune nägu nagu täiskuu küljeklaasi taha. Tüüp tegi ukse lahti ja küsis, kas ma olen vaba. „Olen küll jah,” vastasin. Tüüp rääkis edasi, et „Ma tulin auto juurde ja vaatasin algul, et autos juhti polegi ja siis hakkasin lähemalt uurima … Sellepärast ma ka nina vastu klaasi autosse vahtisin.”

Tüüp istus autosse ja küsisin, et „Kuhu sõidame siis?” Härra selgitas, et: „Perttilan… tie.” Otsisin siis navist seda tänavat, aga ei leidnud. Leidsin aga Perttulan… tie. Küsisin siis tüübilt, et „Kas see on Perttilan või Perttulan… tie?” „Ajaaa, Perttulan…”

Jõudsime härraga siis Hesa-Vantaa külje alla Tuomarilankylässe. Sõita oli sihtkohani veel ca 1,5–2 km.

Tänav Matinkyläs. Samasse lähedale viisin ka selle „eriti tähtsa kliendi”

Jõudsime kohani, kus minust ca 50 m eespool seisis peatuses linnaliinibuss inimeste välja laskmiseks. Mul oli kiirus ca 60–70. Bussil vasaksuund ka veel ei vilkunud, nii et otsustasin rahulikult bussist mööda sõita. Kui selle tahaotsa juurde jõudsin, keeras buss ootamatult taskust välja vasakule, mulle ette. Täiesti süüdimatult. Sain temast vastassuunavööndisse sõites veel mööda. Bussijuht lasi mulle tagant veel signaali ning vilgutas tuledega. Ütlesin selle peale valjuhäälselt, nii et härra mu kõrval ka kuulis: „Mida vittu sa signaalitad?! Sina keerasid mulle ette! Kasuta järgmine kord peegleid ning suunatulesid, enne kui manöövreid tegema hakkad!”

Lasin samal ajal külje klaasi alla ning näitasin bussijuhile sõrmega ühte teatud rahvusvaheliselt tuntud märki, mis ma tema manöövrist ja signaalitamisest arvan. Klient oli ka minuga ühel arvamusel ning kiitis igati mu käemärgi heaks.