Читать книгу Taksojuhi päevik. Tõeline Soome elu ja soomlased läbi eestlastest taksojuhtide silmade - Toomas Tomahook - Страница 7

HULL PUNASES JOPES KESET TEED

Siia peatükki olen kogunud vahejuhtumid klientidega, kes polnud päris adekvaatses seisundis, kui nad mu taksot kasutasid. Mõned seigad on lõbusamad ja meeldivamad, mõned ebameeldivamad, kuid kindlasti meeldejäävad. Purjus inimesed võivad korda saata ikka uskumatuid asju …

Detsember. Tulin õhtul Lääne-Helsingi poolt, Haagast, kuhu olin just ühe kliendi viinud. Hesa kesklinna poole sõites kargas Mannerheimitiel51 äkitselt mulle kõnniteelt ette mingi hull tulipunases jopes ja teksapükstes.

Kodanik jooksis keset teed, jäi sinna harkisjalu seisma ning kätega pööraselt vehkima, et ma auto kinni peaksin. Algul vaatasin, et tegemist on end täiesti segi joonud meeskodanikuga.

Pidasin auto tänava ääres kinni ja kodanik taarus auto tagaukse juurde. Mõne hetke selle kallal kobistanud, avas selle ning prantsatas tagaistmele. Selgus, et tegemist oli hoopis väga valjuhäälselt kõneleva purjus naisterahvaga.

Mõne hetke pärast, kui ta oli oma hingamis- ja südamerütmi vähe korrastanud, tänas ta mind kõigepealt, et ma kinni pidasin ja ta peale võtsin. Nagu mul oleks muud valikut olnud. Edasi seletas ta endiselt kergelt hingeldava häälega, et ta sooviks minna Hesa südalinna, Kamppi52 keskuse (ca 3 km) taha. Küsisin ta käest, et kas ta tahab surma saada või haiglasse sattuda, et ta niimoodi teele ette jookseb. Selle peale vastas veel kergelt hingeldav mutt: „Mitte ükski takso ei pea ju kinni. Kõik sõidavad lihtsalt mööda.” Ise mõtlesin seepeale, et pole ime ka, et kõik mööda sõidavad. Sa kargad nagu poolearuline siin tänaval.

Üks oli selge, et tema ajudes küll midagi selget ei toimunud – kodanik oli ikka korralikult mingi uimastava ainega enda ajusid põrutanud. Terve tee ta lällas ja räuskas tagaistmel. Vahepeal seletas ta valjuhäälselt nii mulle kui muule maailmale, kui kõva mutt ta ikka on, kui palju raha tal on ja kuidas ta nüüd läheb klubisse pidutsema.

Umbes pool kilomeetrit enne sihtkohta hakkas ta pärima, kas ma temaga kohvi ei tahaks jooma tulla. Ja siis pärast ka kuskile koos välja minna. Vabandasin viisakalt, et kahjuks ei saa tulla, ma olen tööl täna, aga ehk teine kord. Esimene kord minu selline vastus teda ei rahuldanud, mistõttu lisasin veel, et ma ei käi klientidega väljas. Teist korda küsis ta sama, kui olime sihtkohta jõudnud. Minu korduva eituse peale muutus ta kurvaks. Proua jäi tagaistmelt läbi tahavaatepeegli vaheldumisi mulle otsa ning ümberringi tänaval toimuvat klaasistunud pilguga vaatama.

Umbes minuti niimoodi mentaalses kaaluta olekus viibimist tõin ta reaalsusesse tagasi, öeldes: „Palun maksa nüüd arve ära. Ma pean edasi sõitma, sest uus klient ootab juba.” Loomulikult ma valetasin uue kliendi kohta, sest ma lihtsalt tahtsin tast kiiresti lahti saada. Ja tegelikult tahtsin ka kassa „vabaks” saada, sest oli siiski nädalavahetuse öö ja uus tellimus võis iga hetk tulla. Pealegi lootsin omale küüti vähe meeldivamat klienti saada kui tema oli.

Igal juhul minu palve peale arve ära maksta otsis ta aeglaselt põuetaskust oma rahakoti ning maksis arve ära. Kuid pärast seda jäi ta veel ca pooleks minutiks mulle tahavaatepeeglist otsa vaatama, küsides veelkord, kas ma tõesti ei tahaks temaga välja tulla. Vastasin, et „No ma tõesti ei saa.” Palusin tal uuesti autost lahkuda. Selle peale ronis ta vaikides ning kurvalt autost välja tänavale. Ise aga põgenesin kiirelt Espoo suunas.

LIBLETAOLINE KODANIK

Ühel esimestel õhtutel, kui Olaris sealsel postil istusin, tuli tellimus kohe seal kõrval asuva pubi juurde. Kokku on sealse taksopeatuse ümber umbes 100 meetri raadiuses viis pubi.

Sõitsin siis tellimuses näidatud pubi ukse ette klienti ootama. Umbes kolme minuti jooksul väljusid pubist üks noor kutt ja vanamees. Viimane meenutas oma välimuselt meie tuntud Liblet kuulsast filmitriloogiast. Vanal oli seljas selline puhvaika-tüüpi talvejope ja karvamüts viltu peas. Purjus ka muidugi, et liblelik komplekt „täiuslik” oleks.

Vanamees ja noormees läksid pubi ukse ees lahku. Neist esimene tuigerdas auto minupoolse ukse juurde ning küsis läbi akna sõnu venitades: „Gaaaz ma edde võin dullla izdduma?” Vastasin, et „Võib ikka, aga sul oleks taga rohkem ruumi.” Ei, Soome Lible tahtis ikka ette istuda. No kui klient nii soovib, siis nii peab saama.

Tulin autost välja, avasin talle kõrvalistuja esiukse, et ta kiiremini ja ohutumalt autosse saaks. Ühe asja unustasin aga enne Lible autosse istumist teha – esiistme tahapoole lükata, et tal rohkem ruumi oleks. Üldjuhul on vähemalt Soomes taksodes esiiste ette tõmmatud, sest kliendid soovivad enamasti tagaistmele istuda. Ja kui esiiste on eespool, siis on ju taga istudes ka rohkem jalgadele ruumi.

Lible üritas siis autosse istuda, aga mul oli iste nii ette tõmmatud ja seljatugi ka nii püsti, et Vana ei mahtunud kohe mitte kuidagi autosse. Lible pea koos karvamütsiga jäi autosse istudes selle katusetala taha kinni. Vana vingerdas, mis ta vingerdas selle ukseaugu peal, aga sisse ei mahtunud. Vaatasin seda mõne hetke pealt ja otsustasin siis oma abistavat kätt kasutada. Võtsin Vanal käega peast kinni ning lihtsalt jõuga surusin ta koos karvamütsiga ette istmele istuma. Vana ei teinud sellest probleemi. Pigem oli ta rahul, et sai lõpuks pehmele toolile puhkama. Lõin ukse ka kinni ning istusin autosse.

Küsisin Vanalt aadressi, kuhu ta sõita tahab. Selgus, et lähedale, umbes pooleteise kilomeetri kaugusele pubist.

Jõudsime umbes kolme minutiga tema maja juurde. Peatusin pimedas korrusmaja hoovis. Maja trepikoja uks jäi maja nurga taha, ca 4–5 m kaugusele, mida ma kohe algul ei näinud. Ütlesin siis Liblele: „Vaata autost välja, kas on sinu koht.” Libletaoline kodanik tegi selle peale vaid: „Ääää, öööö, ei ole nagu. See pole see.” Sõnasin siis: „Oota, ma sõidan vähe tagasi ja vaata maja kaugemalt.” Tagurdasin autot ca 10 meetrit ning küsisin uuesti: „No kas nüüd on tuttav?” „Jaajaaa, on jah minu maja. Oi aitäh!” oli Vana järsku õnnelik. Siis selgines Vanal pilt veel rohkem. Nüüd ta teadis juba mind juhatada, kuidas veel paremini ta trepikoja ukse ette saab. Selgus, et hoopis teiselt poolt maja.

Sõitsin Vanaga otse trepikoja ukse ette, kus Lible arve maksis. Aitasin ta autost välja trepikoja ukse juurde. Ootasin veel minuti ning veendusin, et ta majja ka sisse ka saab ning välja külmetama ei jää. Soomes on taksojuhil kohustus veenduda, et klient sooja ruumi pääseks, enne kui ise kohalt lahkub. Vana oli vaatama oma kõrgele joobele igati tubli ning pääses trepikotta. Mina aga lahkusin uusi kloune vedama.

KILEKOTIGA „POMMITAJA”

Paar päeva hiljem kordus sarnane juhtum. Istusin õhtul taas Olari postil, kui sain tellimuse taas samale aadressile, aga kõrvale teise pubisse, mis asub hoovis selle põiktänava lõpus. Ühe selle lühikese põiktänava peal asub kolm pubi.

Olin just tagurdamas pubi ukse ette, et kliendil vähem maad autoni oleks. Jälgisin ise peeglitest, et ma tagurdades kuskile otsa ei sõidaks. Peegleid jälgides märkasin ühest küljepeeglist, kuidas üks väga-väga-väga purjus meeskodanik, kellel mõlema käe otsas kilekott, ilge hooga pubi uksest välja lendas. No see oli ikka korralik pommitaja. Vaatepilt oli nii hämmastav, et peatasin tagurdamise ning jäin tahavaatepeeglist edasi vaatama, kustpoolt see hull nüüd autosse tahab tulla.

Aga esimese hooga Pommitaja autoni ei jõudnudki. Nägin peeglist, kuidas Vanal jalad ja kilekotid kõrgele õhku tõusid ning siis Pommitaja ise räige pauguga, pea ja seljaga vastu maad prantsatas.

Läksin kiirelt autost välja Vana juurde uurima, et kuidas tal tervisliku seisundiga pärast sellist matsu maaga on. Uurisin murelikult, et kas ta liigutada saab ja ega ta midagi puruks ei kukkunud. Vana vastas mu mureliku küsimuse peale rahulikult „Ei oo mitään, kaikki on hyvin. Mennään nyt kotiin53.” „No selvä juttu54,“ vastasin mina. Aitasin Vana püsti ning korjasin ta kaks lenduläinud kilekotti ka ülilibedalt õuelt kokku ning pistsin auto tagaistmele.

Pommitaja ronis mu autosse, mistõttu küsisin loogilise küsimuse, et kuhu ta on minemas.

Alkoholijoobele lisaks oli ka vastjuhtunud põrutus vanamehe kõnevõimele vist tugeva hoobi andnud. Mina aru ei saanud, mida ta mulle küsitud sihtkohaks vastu plämises. Vanal oli keel väga pehme. Kuulsin aadressina nagu midagi Mittaarikatu vms. Küsisin siis igaks juhuks täpsustuseks valjul häälel: „Kas see oli Mittarikatu?” „Eieiiiii,” plämises Pommitaja vastu ning kordas aadressi uuesti. Ja ikka ma ei saanud aru, mida ta ütles. Sel korral tundus mulle, et see oli nagu mingi Meettorikatu. Küsisin kolmandat korda veel, et „Kas see oli nüüd see Meettorikatu või midagi sellist?” Pärast seda kolmandat korda küsimist ta vihastas. Vana võttis end kokku ja ülipüüdlikult valjuhäälselt artikuleerides sõnas mulle: „Mmmmeeeeddddeeeoooooorigaduuuu.” „Aaaaa, Meteoorikatu. „Selge! Suured tänud!“ laususin ma äsja allatulistatud lentokone’le55. „Nüüd ma sain aru, kuhu sa tahad minna,” rahustades vanameest, et olukord on kontrolli all ja tean, kuhu teda viia. Ise mõtlesin samas, kurat, sa oled täna ise paras meteoor, et niimoodi tänaval lendled. Hea raam peab ikka olema, et selliseid pauke taluda. Homme hommikul on sul kindlasti täna tekitatud lömmid keres näha ja tunda.

TORPEEDO TABAMUSE SAANUD „ALLVEELAEV”

November. Argipäeva õhtu. Tellimus tuli Kivenlahtis ühest baarist. Kuna õhtu oli olnud klientide arvult vaikne, siis läksin muidugi klienti võtma, et kassasse vähe raha saada, ise teadmata, mis mind ees ootab.

Tellimus tuli ca 100 meetri kauguselt ühest baarist. Sama baari juures asub tegelikult veel kaks baari. Oleksin vähe rohkem seda kauguseinfot analüüsinud oma peas, siis oleksin aru saanud, et auto tellinud kliendil peab mingi probleem kõndimisega olema.

Jõudsin baaride juurde ja ootasin, millisest baariuksest järgmine lentokone väljub.

Kuna baarmen vist aknast nägi, et takso seisab baari ees, tuli ta ise koos ühe pehme kodanikuga ühest kõrvalolevast pubist välja mu auto juurde.

No täiesti perses, kui täis veel see vend oli! Ise ta püsti ei seisnud. Baarmen pani ta auto tagaistmele istuma. Mina küsisin baarmenilt, et mis tänavale see lennuk läheb. Ta ei teadnud. Küsisin siis parmu käest, et mis ta aadress on. Parm ütles mulle mingi sõna läbi veniva lindi, mis kõlas nagu Allveelaevakatu. Tundus nagu loogiline, arvestades, et asusin ise Kivenlahtis ühe mereteemalise nimega tänaval. Veniva kõnega kodanik oli ka nagu torpeedo tabamuse saanud allveelaev, mitte lennuk. Parm lisas kohe juurde, et ta juhatab, kuhu vaja minna on.

Okei. Kokku lepitud. Istusin ise ka autosse ning hakkasime sihtkoha poole liikuma selle „vigastatud veesõidukiga.”

Põhimõtteliselt sõitsime siis ühest hoovist välja üle tänava kohe teisele poole tänavat korrusmajade vahele hoovi. Tee majade vahel jooksis kõveralt nagu uss. Ja väga kitsas oli. Tegemist oli kõnniteega, mille ääres kõrgusid veel ca meetrised lumevallid. Vana ütles mulle maja numbri ka, aga mina seda numbrit ei näinud. Nagu ikka, siis majade nummerdus oli täiesti puudulik – lihtsalt enamikul majadel ja trepikodadel numbrid puudusid.

Kuna oli kitsas ja libe, sõitsin vaikselt mäest üles majade vahel otsides õiget maja. Küsisin mitu korda tüübilt, et kus ta maja on, et kas on tuttav koht ja kas peatun siin või siin. Tüüp ei reageerinud mu küsimusele. Järeldasin, et tema maja on tulemas veel.

Kui olin ca 5 minutit niimoodi vaikselt mäest üles kruiisinud, selgus järsku Parmu jutust, et ma olin ta majast juba mööda sõitnud.

Loomulikult viskas selline teadmine endal rihma maha. Selgus, et pidin kümmekond meetrit tagurdama sellel kitsal ja libedal teel. Tagurdades nägin peeglist, et ühed majaelanikud tulevad koeraga tagantpoolt. Peatasin auto ja küsisin neilt: „Kus see nr … maja asub?” Selgus, et see on veel tagasi mäest alla…

Parm oli aga vahepeal juba autoukse lahti teinud ja asutas autost lahkuma. Ta arvas vist, et ta on vahepeal imelise tervenemise läbi teinud ning kõndimisvõime tagasi saanud. Käskisin tal autoukse kinni panna, enne kui see lumehange kinni jääb. Palusin tal väljumisega pisut oodata, öeldes, et „Oota vähe, ma tagurdan vähe lähemale, sest muidu sa ei jõuagi maja ukseni.” Sain seejärel veel umbes meetri tagurdada, kui ta ikka nõudis, et „Aitab küll! Ma tahan maha minna nüüd!” Jätsin auto seisma ja ütlesin Vanale, et „Ole hea, maksa nüüd arve ära. Pärast seda aitan sind tuppa ka.”

Kuna ma olin nii kaua juba temaga kruiisinud, tagurdanud ning maja otsinud, oli mittari’sse selle lühikese ajaga 14 euri ette tiksunud. Sellest alustustasu pärast kl 8 õhtul oli siis juba 9 euri. Ütlesin tüübile summa, mille peale ta hakkas vinguma, et „Kuidas nii palju?! Küll sa oled ikka ahne!”

Pärast umbes minutilist üliaeglast otsimist leidis ta taskust 12 euri. Ma ütlesin talle, et 2 euri on veel vaja, mille peale ta hakkas protestima, et tal ei ole ja ta ei anna rohkem midagi. Mõtlesin, et persse, olen juba nii palju aega ära raisanud selle lolli peale – viskan ta autost välja, aitan majja sisse, et ära ei külmuks ning sõidan siis minema.

Majaukseni oli autost umbes 10 meetrit minna. Vedasin pehme „allveelaevniku” trepikoja ukseni. Parm hoidis mul samal ajal kramplikult nahktagist kinni, nii et selle õmblused ragisesid.

Maja ukseni jõudnud, küsisin ta käest, kus ta uksevõtmed on. Otsis ja otsis neid oma mitmetest taskutest, aga ei leidnud. Otsisin ise ka ta taskud läbi, aga mina ka ei leidnud. Ainult üks kortsus 20ne tuli ühest taskust välja. Ütlesin selle peale: „Näe sul raha küll, et maksa ära arve!” „Ei maksa!” soigus Vana vastu, ise samal ajal mul kahekümnest näppude vahelt ära võttes. Mõtlesin, et mine vittu siis, tee uks lahti ja ma lasen jalga. Kaua võib sinuga siin lolli mängida.

Otsisime veelkorra Vana kõik taskud läbi, aga võtit me ikka ei leidnud. Samal ajal nägin, et keegi liigub maja koridoris ja kutsusin kodaniku ust avama.

Noorhärra tegi meile seestpoolt ukse lahti ja sain ise tropiga majja korrus kõrgemale ühe korteri ukse taha. Seal selgus, et see polnud tema korter, vaid et tema korteri võti on ainult seal hoiul. Vana ise elas omakorda sellest korterist 1,5 korrust allpool ehk põhimõtteliselt pooleldi keldrikorrusel.

Vedasin taas jalgu mitte alla võtva venna trepist alla tema korteri ukse taha. Tegin tal ukse lahti, viskasin ta koti tuppa talle ja soovisin nägemist.

Majast välja saanud, vandusin üle hoovi kõva häälega muidugi sellise keikka peale. Üllatus aga ootas veel ees. Auto tagaistet kontrollides, kas Parmul sinna pole midagi maha jäänud, avastasin, et iste oli märg. Kuradi türa oli püksi ka kusnud ja istme ära määrinud.

Oi bljaad küll, kuidas see võttis tuju ära ning ajas vererõhu kõrgeks. Kõigepealt otsid 6–7 minutit arutu, mõistuse ärajoonud kliendiga tema maja taga, siis pead seda joodikust võlgu jäänud sitakotti veel ca 10 minutit tuppa vedama, et ta välja ära ei külmuks ning kõige tipuks avastad, et ta on autosse ka kusnud …

Otsustasin, et sinna aadressile ma ei lähe enam kunagi ühegi kliendi järgi. Samas sõitsin ma ühe korra kohe veel sinna baari tagasi. Ütlesin baarmenile: „Tra olgu see viimane kord, kui sa sellistele sitapeadele veel takso kutsud – sellistele kutsu ainult ment järgi!” Lisasin veel oma ärrituse seletuseks talle, et see tema poolt autosse veetud kusipea määris auto tagaistme ka ära, mille peale baarmen tegi imestunud näo. „No tõesti, see oli sul kindlasti ainuke kord, kui sul kliendid sellises konditsioonis siit vooliku otsast kodu poole lahkuvad,” kommenteerisin ta näoilmet ning lahkusin baarist.

END SEGIKAMMINUD VANAINIMESED

Aprillikuu. Kell oli õhtul 6. Olin Espoo keskuses. No kust siis mujalt ikka mingeid seiklusi ja vanderselle saaks, eksole.

Sain tellimuse „vahvasse” ravintolasse M… & Hanna. Viisin sealt mingi segitõmmanud vanamuti baari lähedale ühe korrusmaja juurde. Meenutan, et kell oli õhtul 6 alles.

Sõitsin vanamuti trepikoja ette, kus mutt maksis oma arve. Tegin pärast seda talle kiiresti autoukse ka tagant lahti, et ta kiiremini autost välja tuleks ja lahkuks. Tema arvas muidugi, et ma hullult viisakas tema vastu, et teenindan teda kuninglikult. Pidi peaaegu ära minestama, tänades mind mitu korda suurepärase teeninduse eest. Sain tast lõpuks lahti ja keerasin tagasi keskuse poole.

Tsirkus jätkus. Sain kohe samasse baari uue tellimuse.

Sõitsin kohale ja vaatasin, et turva mingi vanamehega väljas. Vana oli omadega täiesti süsi. Seisis turva najal püsti. Mis siis toimuma hakkas – kõigepealt ei saanud vana aru, et takso on kohal. Ma veel ütlesin turvale, et „Järgmine kord ära telli enam taksot, vaid ment. Sellised kodanikud tuleb plate peale viia, mitte aga takso peale panna. Tra me pole mingi kainestusmaja. Aga okei, ma seekord võtan selle süsi peale ja viin ära.”

Küsisin vanalt, et „Mis su aadress on?” „Bläbläblä,” kõlas ainult vastu tagaistmelt. Mitte sittagi aru ei saanud, mida plämises. Vittu küll! Kuna sõitsin juba vaikselt, siis järsku ümises ta midagi tagant, et „Keera siit paremale! „Ma küsisin vähe imestunult, et „SIIIIT või??? JUBA või???!!!” Me olime baarist alles mingi 200 m sõitnud. „Jajaaa,” jorises Süsi vastu, „Siit jaaaaah.” Tyri küll.

Sõitsin siis ta trepikoja ette ja jäin ootama, et ta arve ära maksaks. Ei mäletagi täpset summat, aga tõenäoliselt oli see ca 6–7 euri vahel, sest alustustasu oli sel kellaajal alles 5.70 ja sõit oli vaid ca 200 meetrit.

Ootasin, et Vana mingi kaardi või sularaha mulle annaks arve maksmiseks. Otsis oma rahakotist kaarte. Kõigepealt pakkus mulle mingit krdi fucking raamatukogu kaarti. Ma ütlesin talle, et „See pole see.” Siis pakkus ta järgmiseks mulle mingit töötõendit. Ütlesin, et „See pole ka see.” Samas nägin, et tal oli rahakotis ka pangakaart. Ütlesin talle, et „Näe, SEDA kaarti oleks vaja,” näidates näpuga konkreetse kaardi peale. Selle peale üritas parm seda oma paksude näppudega rahakoti taskust kätte saada, aga ei saanud.

Olime istunud maja ees ca 3–4–5 min juba. Mul hakkas kergelt koblakas ette tulema sellest jamast, et nii kaua aega läheb. Pakkusin talle, et ma aitan teda ja võtan ise selle kaardi välja. Oli nõus. Sain kaardi kätte, panin kaardilugejasse ja andsin selle siis parmu kätte, et ta PINi paneks.

Jorss suutis koodi aga 2x valesti sisse lüüa. Ütlesin siis talle, et „Ütle mulle kood, ma panen ise sisse.” „Ei anna!” ärritus Vana veel mu küsimise peale. Lõpuks sai mul siiber ja ütlesin talle: „Kao välja autost!” Tyri küll, mingi 10 minutit sinu kuradi munniga istunud siin maja ees, arve on 6 euri ja krdi sitapea, sa ei suuda seda ka ära maksta. Kaua võib!

Ta ei saanud muidugi aru, miks ma nii vihane olen. Tulin autost välja, tegin tal tagant ukse lahti ja käskisin tal kohe autos välja tulla. „KIIRESTI!” käskisin teda. Ta soovis aga ikka maksta veel. Selle peale ütlesin talle konkreetses soome-eesti-vene keeles: „Tõmba nahhui siit autost! Nopeasti!”

Selle peale loivas Vana lõpuks autost välja. Lõin autoukse kinni ja hakkasin ise ka autosse istuma, kui ta veel midagi mulle vastu mölises. Küsisin ta käest, et „Mis probleem sul veel on?” Tra oleks tahtnud talle konkreetselt lõuga anda. Ajas ikka sita korralikult keema.

Tegin hukkaajo ning sõitsin Espoo keskusest minema, et edasisi kloune ja tasuta närvesöövaid seiklusi vältida.

KUMMA KERE ON TUGEVAM – HYUNDAIL VÕI SOOMLASEL?

Maikuu lõpp. Veidi pärast keskööd, kui olin „kodust” vutti vaatamast tulnud, sain tellimuse Saunalahti. Võtsin sealt küüti ca 60ndates vanapaari, kes tahtsid sõita mõni kilomeeter lääne suunas, Kauklahti (ca 5 km).

Vana oli agakorralikult purjakil. Pärast arve maksmist nende maja ees, kui ta autost välja ronis, kaotas ta tasakaalu, kukkus pauguga vastu auto külge ning vajus asfaldile külili. Õnneks oli naine ka varem vist tema tõstmisega jõudu teinud, sest aitas vanamehe maast püsti ja talutas trepikoja ukseni. Mõlki auto küljele sellest kontaktist siiski ei jäänud. Seekord oli Hyundai kere tugevam kui soome mehe oma.

NAISKODANIKUST TORNAADO

Maikuu lõpus ühel reede õhtul ca kl 10 ajal sain Edela-Espoost,Riilahtist hea keikka ja kliendi.

Sõitsin ühe eramaja ette. Peatusin tänaval ning jäin auto tellinud klienti ootama. Umbes minuti pärast nägin paremalt küljelt autole lähenemas suure hooga mingit „tornaadot”. Selleks osutus purjus, ca 30ndates naiskodanik. Lükkasin talle igaks juhuks varakult seestpoolt tagumise autoukse lahti, et ta hooga vastu auto külge ei jookseks.

Kodanik lendas tagaistmele kõigepealt külili. Kui ta oli end püsti ajanud istme keskele, ütles ta mulle tahavaatepeeglist minuga silmkontakti otsides pehmel keelel: „Oollarizze dahakz.” „Kuhu Olarisse?” küsisin kohe vastu ning täpsustasin kohe ka oma küsimust: „Kas päris keskusesse tahad saada?” „Jjjaaaa, bäriz gezguzesse dahakz zaada,” vastas daam mulle. Edasi päris ta: „Ballljuu ziit Olarizze lähheeb?” „No siit on umbes 6 kilomeetrit ehk vast 18 euriga saab hakkama,” pakkusin omalt poolt. Selle peale võttis kodanik oma rahakoti ja uuris selle varalist hetkeseisu ning näitas mulle selle sisu. Seal olid ainult üksikud mündid sees. Selle peale pakkus mutt, et mina ära loeks, palju tal raha seal sees on. Vastasin selle peale, et „Ei, mina ei vaata sinu rahakotti. Vaata ise, palju sul on seal.” Selline vastus tekitas vist mutis hetkelise kainushetke. Mutt vaatas veelkord oma rahakotti ja siis tõdes: Glee, ma bean igga juurde dooma.” Tädi väljus autost ning tuigerdas taas ca 30–35 m eemal oleva maja poole.

Tornaado oli ca 3 minutit ära ja siis nägin, kuidas ta vänderdavalt sörkis jälle auto poole. Lõpumeetritel sööstis ta lõpuks pea ees taas tagaistmele, põrgates peaga kergelt vastu teist tagumist ust. Ennast püsti ajanud, vaatas ta jälle mind tahavaatepeeglist ning lausus: „Nnüüüüd võime zõita. Nüüüüüdd on mmmul biisavalt rraha gaazas.” Selle peale ütlesin talle, et „Äkki paned ukse ka siis kinni, enne kui sõitma hakkame. Tuleb ehk vähe turvalisem nii.” Mutt tõmbas mu palve peale ukse niimoodi kinni, nagu tahtnuks seda teistpidi käima tõmmata. Kommenteerisin ta ukse sulgemist vaid: „Kuule, ega see Opel ei ole, et niimoodi ust kinni tõmbad.” „Oiiiivvvabbanduzd-vvabbandduzd,” tuli ainult kogelev vastus rahunenud Tornaado suust.

Hakkasime siis Olari poole sõitma ja mutt ikka muretsema jälle: „Guiiiballju iggga lllähebb Olarizze ja gaz mmul igga duleb rraahhazd vvällja?” Rahustasin teda, et „Küll me hakkama saame. Ainult 18 euri läheb vast.” Siis hakkas mutt pärima täitsa uuel teemal, et kas ma ikka usklik olen ja mis rahvusest ma olen. Vastasin viisakalt ta küsimustele, mille peale tal kuul täiesti kinni jooksis ja minutiks vait jäi. Siis hakkas ta uuesti seletama, et „Ddegggeld mma izee ga ei dea, mmida mma bäriz mmõddlen, öeeelda vvõi güzida nnnüüd dahan.” Tädi oli ikka suht segaduses omadega.

Edasi tekkis tal uus huvitav teema, mille ta üles võttis. Ta küsis minult: „Gleee, mmiz auto zee on?” Vastasin, et „Paku.” „Aaa, gui mma zedda mmärggi nnüüd eezvvaaddan, zziiz nnaggu mmerzu vvä?“ pakkus mutt. „Tubli, õige vastus!” kiitsin daami. Viimane jätkas aga ikka autoteemal: „Hhuvittavv, edd zee auuto ülldze eei hübba ddee beal.” Kommenteerisin selle peale, et „No muidugi ei hüppa. See on ju mersu, mitte Opel.” Selle teemaga oli minutiks jälle vaikus.

Kui Olarini oli veel ca 5 minutit sõita, hakkas preili Tornaado uuesti rääkima: „Ddead, zeal (Olaris) llaulabb däna Rami56.” „No selge,” oskasin ma vaid sellise info peale vastata ning küsisin täpsustuseks, et „Kus täpselt ta laulab,” mida mutt aga ei teadnud. „Lljähme vvaaddame gezguzesse jja ziiiiz ssellgub, guz däbzeld,” pakkus Tornaado oma plaani välja.

Jõudsime siis Olari keskusesse. Uurisin uuesti daamilt, et kummale poole tänavat ta baaridesse tahab minna, et kuspool see Rami laulab. Sest baarid on seal mõlemal pool tänavat. Daam vastas endiselt, et ta ei tea ja pakkus välja, et lähme vasakule. Keerasin siis vasakule taksopeatusesse ja jäin kahe pubi vahelisele alale seisma ning mutt küsis jälle uuesti: „Guuule, guzbbubis zzee Rami dänaa laulaab, gazza ddead vvõi?” Vastasin uuesti, et „MA EI TEA. Mine välja ja hüüa RAMI-RAMI, KUS SA OLED!?”

Mutt maksis arve ära, läks autost välja ning kukkus kohe midagi kätega keset õue vehkima ning küsivalt hüüdma: „Ramiiii, guzz zaa oleeedd?”

SIUNTIO METSAST ÜKS VÄGA VÄSINUD HÄRRASMEES …

Juunikuu. Nädalavahetus. Kell oli hommikul 6. Istusin Kivenlahti postil ja ootasin hommikust ETLi, et lennujaama veel saada ning siis oma sõiduvoor lõpetada. Kuna aega ETLi tulekuni oli palju, tahtsin kiiremini mõne tasuva tellimuse saada. Otsustasin oma igavust ja und väikse seiklusega peletada.

Vaatasin Data pealt mitu korda, et üks täitmata tellimus on 11 km kaugusel Kivenlahtist läänes, Kirkkonummel üleval, mis läheb tagasi Hesasse raudteejaama. See oleks olnud ca 55eurine ots. Pisut vähem kui lennujaama, aga oleksin saanud varem puhkama.

Algul mõtlesin, et mul pole mõtet selle järgi sõitma hakata, sest see oli liiga kaugel. Kui aga see oli juba üle 20 minuti „täitmata tellimuste” listis rippunud, võtsin riski ja sõitsin Kirkkonumme poole.

Teel sinna tekkis veel samasse listi veel üks tellimus, aga Kirkkonummele jõudes olid mõlemad listist kadunud – järelikult oli keegi need ära võtnud. Siis mõtlesin küll, et nüüd läks hästi – sõitsin 11 km maha ja jäin mõlemast tellimusest ilma. Nii ma siis istusin Kirkkonumme raudteejaama postile, analüüsides oma arutut käitumist ning mõtlesin, mida edasi teha.

Kui olin rahustuseks ühe suitsu sisse imenud ja autosse istunud, vaatasin uuesti, mis Data’l toimub. Märkasin, et taas on minu lähedale, ca 15 min sõidu kaugusele tekkinud üks tellimus, milles oli ka ära näidatud, kuhu see läheb – ja see ots oli juba riski väärt. Samas oli see kilomeetritelt ja ajaliselt sellisel kaugusel, et oleksin võinud keskuselt ka sõimata saada, sest võib-olla oleks mõni sellele kliendile lähem takso ise selle ära võtnud. Tellimuskoht oli 14 km kaugusel …

Sõitsin posti pealt minema ja otsustasin, et kui jõuan üles sillale ja see tellimus on veel alles, võtan selle ära ja sõidan järgi. Sillal oleks mul olnud kaks varianti – kui tellimust poleks olnud, oleksin Kivenlahti poole tagasi keeranud. Ja kui tellimus oleks rippunud veel, oleksin veel rohkem lääne suunas sõitnud.

Jõudsin sillale, kust vasakult pääses tagasi Kivenlahti ja paremale alla keerates tellimuse järgi veel enam lääne suunas, Siuntio metsadesse.

Ootamatult viskas mulle tellimuse – ja sellesama, mis kuskil Siuntio metsades täitmata oli. Polnud kunagi varem selles piirkonnas käinud.

Tellimuses oli kliendi telefoninumber ka antud, aga mõtlesin seda siis kasutada, kui olen aadressile lähemale jõudnud. Igal juhul otsustasin kindlasti tellimuse järgi minna, et näha, mis koht see üldse on. Kui isegi sel korral seda ei saa, siis järgmine korral juba tean, millega tegemist on ning kuidas sinna jõuda. Midagi targemat mul nagunii enam teha polnud.

Sõitsin siis antud aadressi suunas, jõudes suurelt maanteelt väiksemale külateele ja sealt omakorda veel metsavahelisele teele, mis lõpuks üherealiseks kitsenes. Kirkkonummelt villa poole sõites võttis mind vastu ka udusein, mis läks iga kilomeetriga ka järjest tihedamaks ning nähtavus halvemaks.

Kui umbes 5 minutit oli veel navi järgi tellimuskohta sõita, võtsin tellimuse vastu ja helistasin ka tellimuses antud numbril, et küsida, kas autot veel vajatakse. Selgus, et vajatakse. Hea uudis! Vähemalt on kindel, et saan nüüd siit tundmatust metsast ja udukogust raha eest veel tagasi tsivilisatsiooni.

Lõpuks jõudsin metsatee lõppu, mis tipnes väikse villaga merelahe kaljusel kaldal. Kedagi väljas liikumas ega mind ootamas näha polnud. Niisiis otsustasin auto teele jätta ja minna ise majja vaatama.

Autost väljudes võttis mind vastu tihe uduvihm – nagu vahtu oleks mulle peale sadanud. Majale lähemale kõndides nägin, et maja asus kõrgel kalju otsas mere kaldal. Sellest ka siis tihe udu ning vahune vihm. Kõik see niiskus tuli merelt.

Majast leidsin eest kaks soliidset, ca 50–55st soliidset ülikondades härrat, kes veel konjakit jõid ning juttu ajasid. Küsisin, kas neist keegi on auto tellinud. Selgus, et jah. Peremees teatas mulle, et klient tuleb kohe.

Kliendiks oli härra, kes oli selleks hommikuseks kellaajaks juba päris väsinud olemisega. Oli näha, et päris sündmusterikas ja tegevusrohke öö oli selles villas möödunud. Tüüp meenutas välimuselt natuke Ivar Viglat – heledate pikemate juuste ning prillidega.

Umbes 5 minuti pärast vedas härra ka end autosse tagaistmele puhkama. Küsisin ta käest aadressi ning hakkasime liikuma.

Sõita oli navi järgi ca 40 minutit! Mees parkis end korralikult ka kohe turvavöö vahele ära, mis edasist sõitu arvestades oli igati mõistlik otsus.

Jõudsime kilomeeter-paar sõita, kui kuulsin tagaistmelt mingit lörinat. Kiirelt üle õla vaadates nägin, kuidas härra pea oli vastu ukseklaasi vajunud ning ta löristas läbi suu hingata.

Pärast ca 20 km läbimist, kui Länsiväylält pidin Kehä 2 peale keerama, nägin tahavaatepeeglist, kuidas härrasmees paremalt küljelt vasakule vajus. Ta ärkas korraks, kontrollides aknast välja vaadates, kus ta parasjagu viibib ning siis uinus uuesti. Kuna ma pidin samal hommikul veel Tallinna laeva peale ka jõudma, siis aeg pitsitas tagant. Pidin 40minutilise tripi vähe „lühemaks” sõitma.

Turunväylält Kehä 1le ja Tuusuläväylält Tapanila57peale keerates juhtus sama – mees ärkas korraks ja siis uinus jälle. Kogu ülejäänud tee vend lihtsalt magas norsates. Tuusulanväylält Tapanila peale maha keeranud, tervitasid mind ka kolm jackass’i, kes trussikute väel tee ääres suitsu tegid. Ju siis inimesed tundsid suvehommikust ja märjast murust mõnu.

Kliendi maja juurde jõudes, kui selleni oli sõita veel ca 50 meetrit, ajasin vana üles. Küsisin, et kas see on õige koht, kuhu pidime jõudma. Vana vaatas uimaselt ümberringi, kuid midagi ei vastanud. Sõitsin päris tänava lõppu ja siis küsisin uuesti, „No kas nüüd on tuttav koht?” „Jaaah, jajaaa, nüüd on jahaaa,” tuli uimane vastus.

Vana ulatas mulle pangakaardi pärast paariminutilist otsimist ja tasus arve. Küsisin, et „Kas sa tšekki ka vajad ja kas peale ka kirjutan, kust kuhu sõit toimus?”„Jaaaah, anna jah,” vastas härra.

Vana vaatas tšekki ja siis vaatas mind ning küsis: „Kui palju see reis nüüd maksma läks?” Vastasin: 92.80 euri,” ja lisasin igaks juhuks, et „Matk oli 57 km pikk.” „Ahah,” vastas Vana, vaatas veel mõne hetke tšekki, pistis selle taskusse ning läks autost välja, soovides mulle veel head päeva jätku.

TULE OKSENDA MUIDUGI AUTOSSE! EGA MUJAL JU RUUMI POLE SELLEKS

Juuni. Argipäeva õhtu. Olin just ühe kena preili Helsingisse Galle ööklubisse viinud. Sama ööklubi eest sain kohe auto peale uue kliendi.