Читать книгу Taksojuhi päevik. Tõeline Soome elu ja soomlased läbi eestlastest taksojuhtide silmade - Toomas Tomahook - Страница 5

BOB MARLEY TEISIKUGA JÄRVENPÄÄLE JAMPPASSE

Veebruarikuisel varahommikul umbes poole 4 ajal sain Edela-Espoos, Espoonlahtis16 tellimuse ühe korrusmaja juurde. Ise arvasin, et võib-olla tuleb mõni vanapaar, kes kauemaks külapeale jäänud ja tahavad kuhugi Hesasse koju saada.

Sõitsin siis tellitud aadressile, korrusmaja juurde. Otsisin, kus see õige trepikoda peaks olema, kust klient peale võtta. Umbes minuti pärast tuligi üks tüüp trepikojast ning istus mu auto tagaistmele. Tüüp muidugi kergelt kännissä, kuid selline muhe ja sõbralik. Nägi välja nagu Bob Marley, ehtsate pikkade rastapatsidega. Peas erivärviline villane „sokk” nagu need jamaikalasedki kannavad.

Küsisin siis tüübilt, et kuhu sõidame. „Järvenpääle17,” tuli vastus. Küsisin igaks juhuks uuesti, sest mulle tundus, nagu ma oleksin valesti kuulnud: „Kuskohta?!” „Järvenpääle,” tuli taas lühike konkreetne respons.

Kurat, ma teadsin umbes, kus see kaardil asub, aga kuidas sinna reaalselt saab, küll ei teadnud.

Küsisin Bobi käest siis täiesti asjatundmatu küsimuse: „Mis piirkonda see jääb, kas Vantaa või Vihti alla?” Tüüp vastas mulle, et „Eieiei, see on täitsa eraldi koht – Järvenpää. See on Vantaalt, Keravalt ja Sipoostki veel edasi.” Ise mõtlesin seda infot kuuldes, et oi vittu, kuhu ma nüüd sõitma pean veel varahommikul. See on ju ikka eriti pikk ots nüüd. Polnud veel nii pikka keikka’t enne saanudki.

Hakkasime tüübiga sõitma. Ise üritasin meeleheitlikult navist tüübi öeldud aadressi leida. No ei leidnud. Küsisin tüübilt veel kord üle, et mis see tänav oli, kuhu ta minna tahab. „…katule,” (ca 64 km), kostus selline bob-marlyeliku häälega vastus tüübi poolt. Bljaaaad, sa sobid täpselt sinna tänavale, my friend, mõtlesin seda tänavanime uuesti kuuldes. Bob lisas veel, et sinna saab Lahdenväylä kaudu.

Kehä 1 peale jõudnud, otsisin ikka meeleheitlikult Järvenpää aadressi ja no ikka ei leidnud. No täiesti vittus olukord jälle varahommikul. Ja aitäh taas mu „mega-giga-uhiuute” kaartidega navile.

Lõpuks lõi peas pirni põlema, et söödan navisse Lahti selle tänava aadressi, kus ma enne elasin, kui Lahtis töötasin. Okei. Toimis. Navi näitas, et oleme õigel teel ja peagi tuleb mahasõit Lahti poole. Samas ma ise ikka kindel päris kindel polnud, et kõik õigesti läheb.

Tõmbasin sõidu ajal paberist kaardikataloogi istme vahelt välja ning ca 80ga lumevaalude vahel liueldes lehitsesin kaarti. Üritasin leida, kus vittus see Järvenpää küll on ja kuidas ma sinna saan.

Lõpuks leidsin ja nägingi kaardil, et Järvenpääl selline linnaosagi nagu Jamppa. No muidugi. Normaalse nimega koht ikka. Muigasin endamisi, et vot sinna ongi kõik Soome ganja-mehed ühe aia taha isoleeritud.

Tõmbasin siis auto Kehä 1l päris tee äärde ja pidasin kinni. Püüdsin navist uuesti aadressi leida ja seekord õnnestus! Juhuuuu! rõõmustasin. Nüüd võis edasi sõita.

Andsin tuld siis Lahdenväylä poole ja vaatasin peeglist, et tüüp ka olukorraga rahul. Ise nuputasin samas, et miks vittu ta sellisel ajal niiiiii pikka otsa sõidab. Kahtlane ju.

Vaatasin navist siis, et mingi 42 km minna veel – siit tuleb räme arve talle. Hakkasin kahtlema, kas ta ikka maksab või paneb jooksu või juhtub midagi huvitavamat tee peal. Keerutasin endal erinevaid stsenaariume peas.

Küsisin tüübilt siis kontrollküsimuse, et „Kuule sorry, et küsin, aga miks sa hommikul nii vara nii kallist otsa sõidad?” Tüüp vastu, et „Naine ootab mul kodus ja pean koju minema. Mul läks õhtu lihtsalt vähe pikale ja ei jõudnud varem koju.” „Okei,” ning lisasin omaltpoolt, et „Küll peab ikka hea naine siis olema, et sellist otsa sellisel ajal sõita.” Tema omakorda vastu: „Vahel on jah.”

Keerasin Lahdenväylä peale ja kuulsin, et tüüp nahistab midagi tagapingil. Tahavaatepeeglist ma ka suurt midagi ei näinud, sest väylä peal said just sellest kohast alates ka tänavavalgustuspostid otsa. Ümberringi oli kottpime.

Mõtlesin jälle, et „No kisub huvitavaks ikka hommikul. Kui mingi jama tekib, siis ma tõmban siit teelt kas või 100–110 pealt lihtsalt kõrvale lumevalli ja siis vaatan edasi, mis saab.” Selline plaan sai peas paika.

Lõpuks jäi sahistamine tagaistmel järele. Vaatasin üle õla tagaistmele, et aru saada, mis toimub üldse. Nägin, et tüüp magab, pea rinnal. Okei, normaalne. Keerutasin siis järgmist küsimust peas: „Huvitav, kas tal raha ikka on või ütleb reisi lõpus, et pole, paneb autost jooksu ning ma pean jälle politseiga tegelema.”

Vahepeal nägin tahavaatepeeglisse piiludes, et tüüp ikka ka ärkab vahepeal ja kontrollib, kas oleme õigel teel. Oleme.

Lõpuks jõudsime tüübiga tema kodu juurde, kus ta hakkas arvet maksma. Esimesel korral söötis ta PINi valesti sisse. „No mine vittu, ära hakka nüüd siin naljatama jälle,” mõtlesin eelnevate kogemuste peale. Tüüp küsis veel, et kas ta saaks nii maksta, et ma lasen PINi mööda ning ta maksab arve ilma koodita. Ma vastu: „Ei saa.” Tegelikult oleks saanud.

Panin kaardilugejasse taas ta kaardi sisse ning ulatasin lugeja tüübi kätte, et ta uuesti PINi sisestaks. Toimis. 106eurine, mu senine suurim, rekordtšekk jooksis printerist välja. Mul suur kergendus muidugi, et raha sõidu eest käes. Tüüp tänas küüdi eest ning tuigerdas kodu poole oma kalli naise juurde. Mina aga sõitsin vähe eemale, et tšekipaberirull, mis oli just tühjaks saanud, ära vahetada.

Otsustasin ka ühe suitsu teha enne tagasisõitu Espoonlahti ning paarimehele helistada, et olen autovahetusse pool tundi hiljaks jäämas. Seletasin talle et, sattusin hommikul vara täiesti ootamatult kodukandist kaugele. 66 kilomeetrit tagasisõitu ootasid ees.

KESKUSE VIGA AADRESSI EDASTAMISEL. SÕIT NAGU VENE SOOMUKIS

Samal märtsikuu õhtul, kui Espoos, Saunalahtis ühe soome töömehega mu auto esiklaasi kuuma veega jääst puhastasime ning sealt ta Hesassse tõin, sain pärast seda keikka’t uue tellimuse.

Kuna ilm oli ikka päris hulluks keeranud, otsustasin läbi linna tagasi Westendi poole sõitma hakata, lootes ka kesklinnast mõned kliendid saada, kes sellise koerailmaga jalutada ei tahtnud.

Kesklinnas, raudteejaama juures viskaski mulle Data’sse tellimuse Oikotiele. Pika kärutamise ja liuglemise peale ülilibedatel, lund täis ning kitsastel munakivistel Hesa tänavatel, jõudsin Data tellimuses näidatud sihtkohta.

Maja aadress oli Oikotie … D. Majal, mille juurde mina jõudsin, oli aga ainult A ja B trepikoda. Helistasin siis tellimuses näidatud telefonil, et kliendilt küsida, kus see D trepikoda veel on. Selgus, et ma olin vales kohas! Õige aadress oli tegelikult Oikokatu, mis oli sellest kohast üle 3 km kaugusel. Voi vittu küll, keskus! Kuidas te suutsite sellise ämbri panna nüüd! Väga vahva on sellistes tingimustes isegi 3 km sõita ja lasta kliendil oodata. Ise muidugi kartsin, et klient üldse loobub sellest tellimusest ning tellib uue takso. Õnneks oli aga see klient mõistev ja kannatlik, öeldes, et ootab mu kindlasti ära.

Tahtsin siis Oikotie maja eest ära sõita, aga maja ees hoovis oli lume all puhas kiilasjää. Minu mersu nagu ikka sellistes tingimustes, kiskus külje ette, aga edasi ei liikunud. Oleksin veel peaaegu vastu endast paremal pool asuvat garaažiust vajunud.

Pärast 4–5 üritust pääsesin siiski sellest libedast „kulbist” minema ja jõudsin õigele aadressile. Tänavanurgal ootas mind noor tüüp. Vabandasin tüübi ees, et nii kaua läks ja et tellimiskeskus sellise ämbri pani. Õnneks oli ta heas tujus ning oli rahul, et üldse takso sai selles õhtuses lumemöllus.

Sõitsime tüübiga siis ühele ta sõbrale järgi, et nad siis koos kuskile edasi napsutama viia.

Sihtkohta, ühe burksiputka juurde oli sõita ca 6–7 km. Kohale jõudes selgus, et ühe sõbra asemel ootas teda hoopis kaks.

Võtsime ta sõbrad peale ja pidime sõitma kesklinna tagasi. Sellest tuli muidugi huvitav sõit, sest alko tarbimine autos talvel ei ole soovitatav sellistes tingimustes. Väljahingatud alkoholiaurudest olid kõik autoklaasid seestpoolt jäässe läinud. Lisaks sadas väljastpoolt paksult lund ainult lisaks. Kõik see tipnes sellega, et kojamehed nühkisid kuivalt jääd esiklaasil edasi-tagasi ning nähtavus oli pea olematu. Esiklaas oli üleni jääs, millele sadas peale tihedalt lund. Lisaks läks klaas ka seestpoolt niiskuse ja alkoaurude tõttu täiesti uduseks.

Nähtavus läbi jäätunud esiklaasi oli nagu vene soomustransportööri juhiluugist. Suutsin esiklaasil olevasse jäässe mingi käelaba suuruse augu sisse hõõruda, et vähegi näha, kuhu ma sõidan ja mille otsa ma võiksin sõita. Paaril korral valgusfooride all tulin ka autost välja ja kloppisin kojamehi aeg-ajalt puhtaks. Aga sellest oli abi vaid korraks. Kohe sadas uus lumi neile ja klaasi peale ning kogu supp jäätus jälle klaasi külge. Ei aidanud ei mingid salongi- ega aknasoojendused – nullefekt lihtsalt. Muidugi s..t kees kogu selle mersu kvaliteedi peale ja väsitavast sõidust. Sõiduks olid ju loodud kõik ebameeldivad tingimused – udused, jäätunud klaasid, nullilähedane nähtavus, lumest lahtilükkamata tänavad ning meeletu libedus.

Viimaks, pärast ca veerandtunnist „higistamist”, jõudsime sihtkohta. Tüübid läksid autost maha ja ise parkisin ka end bussipeatusse, et üks rahustav suits teha ning lasta autol vähe sulada. Seda muidugi eriti ei juhtunud, sest lund sadas endiselt.

Ja nii kaua, kuni lund sadas, niikaua ka need aknad jäätusid ja mina oma närve põletasin olematu nähtavusega sõitmisega. Mitu klienti ütlesid veel, et „Kuule, äkki klopid kojamehi vahepeal.” Paar korda ka presenteerisin neile selle tegevuse kasutust.

Autol olid klaasisoojenduspuhurid väljaspool autot, kapoti serva all, aga need olid lihtsalt lund täis sadanud ja ära jäätunud. Lõpuks, kui öösel sadu vähe järgi andis, sain need avad ka korralikult puhastatud. Pärast seda võttis auto nii seest kui väljast jälle normaalse, kaubandusliku välimuse ja oli võimalik vähe pingevabamalt punktidest A punkti B kulgeda.

KAKS TÕSIST PILOOTI – „LEMBIT ULFSAK” JA „MATTI NYKÄNEN”

Märts. Sain tellimuse Lõuna-Espoost,Westendist ühest baarist.

Sõitsin baari juurde kohale ja autosse tulid kaks ca 50ndates tüüpi. Üks nägi välja nagu Matti Nykänen ja teine nagu Lembit Ulfsak. No tõesti, kui esimest venda vaatasin ja teda kuulasin, siis mõtlesin, et ega ta ometi tõesti Mattttti ei ole, kes jälle baarides ringi tuuritab.

Matti teisik tahtis Haukilahti (ca 1 km) sõita ja Lembitu koopia pidin Espoo-Helsingi piirile Lauttasaari18 Vattuniemenkujale viima. Kujutad sa ette, kui „süsi” vend sulle selle tänava nime ütleb, siis mismoodi see kõlab– „Waddduunjieeemengujaaa.”

Ühesõnaga, esimest poolt nimest ma kuulsin, aga teist, seda kuja-poolt mitte.

Leidsin navist Vattuniemenkatu ja jõudsin Länsiväyläle, kui märkasin, et Lemps magab mul kõrval istmel. Ütlesin talle, et „Kuule, ära jää magama. Ma ei tea, milline maja sul täpselt on, mille ees peatuda.” Aga ei midagi. Vana kummik oli ikka ära väsinud ja üles ei ärganud.

Jõudsin siis Vattuniemenkatule ja nägin nr 13 maja. Pidasin auto kinni ja üritasin tüüpi äratada. Algul vaikselt, siis järjest kõvemal häälel. Lõpuks karjusin ja tagusin käega tüübile vastu õlga, et „Tra, ärka üles nüüd!” Aga ei midagi. Taas tulutult.

Mõtlesin, et mis teha. Siis mul tuli meelde, et külm õhk aitab ju. Lasin autol kõik neli küljeklaasi alla ja tõmbasin 70 km/h tänaval sisse, et vennal vähe ajud tuulduda saaksid. Samal ajal jätkasin Lempsi verbaalset ja füüsilist „töötlemist.”

Peatänava lõpus tuli vend teadvusele ja pidasin auto kinni ning küsisin temalt valjul karuhäälel: „KUS KURAT SU MAJA ON???!!!” Vend vaatas ringi ja ei saanud üldse aru, kus ta on. Näitas algul ühe hoovi poole ja siis ikka, et „Ei, see pole see”. Mees uuris hoopis: „Kus me oleme?” Seletasin talle valjuhäälselt: „Sa oled LAUTTASAARIS!” Ja nii mitu korda. V…u küll.

Sõitsin siis tänaval vähe edasi, kuni tuli üks pood, mille Vana Kummik ka ära tundis. „Aaaaa, keera siit paremale ja siis veel paremale. Ja ma ütlesin ju KUJALE,” hakkas Lemps veel lõpuks targutama. „Vittu sa ei öelnud midagi arusaadavat. Hea, et ma üldse aru sain, mis tänavalegi sa tahad sõita. Sinu keelest on keeruline aru saada!”

Kassa oli juba kinni. Viisin Lempsi siis tasuta ca 400–500 m ümber nurga kohale, kus tema õige maja oli. Lemps oli ihan tyytyväinen, että pääsi perille.

Maksmisega läks ka muidugi aega, sest sel hetkel, kui ta pangakaardi rahakotist üles leidis, helistas talle keegi tuttav. Sellele hakkas ta kurtma, et ta on nüüd eksinud ja umbes midagi sellist, et teda röövitakse. Idioot!

Samal ajal, kui ta ühes käes kõrva ääres kännykä’t19 hoidis, oli tal teises käes juba kaart. Rebisin tal peost selle ära ning toppisin kiirelt kaardilugejasse, et tast kiirelt lahti saaksin.

Kõne lõpetades suutis ta ikka kolmandal korral PIN-koodi ka õigesti sisestada ning lõpuks sain talt „lõbusõidu” eest raha ka kätte. Pärast seda jäi ta aga mind ikka tänama ja tänama, et ta koju ära tõin. Ütlesin lõpuks talle, et „Kuule, lahku nüüd autost, ole hea, teine klient ootab,” sest mul tuli vahepeal juba teine tellimus.

Sain tast lõpuks lahti ja läksin kena blondi väikse tütarlapse ja koerajärgi, kes Kauniaisesse sõitsid.

NAGU KANUU OLEKS PÕHJA PIDI LUMEVALLI OTSA VISATUD

Märts. Olari taksopeatus.

Olin postile jõudes esimene takso. Nägin üht ca 22–23aastast üle keskmise pehmet selli postil seismas. See ronis kuidagi autosse mu kõrvale esiistmele ja sõnas venival toonil: „Sõida sinna nurga peale,” näidates mulle 30 m ettepoole vasakule kurvi nurgale, kus veel üks baar asub.

Tyri ma mõtlesin, et ta teeb lolli nalja ja et tahabki ainult 30 m sõita. Läksin selle mõtte peale nii leili, et jälle mingi kuradi kukk, kes täis peaga autosse laiama tulnud. Karjusin ta peale, et „Tra mine jala, see on ju siinsamas! Nahhui ma pean postilt sinu pärast ära tulema, et sa 30 m sõita tahad.” Sell vastas ehmunult mulle, et „Ei-ei, mul sõbrad sealt baarist ka tulevad kohe.” „Aaa, no selge, sorry, teine asi,” vabandasin õrna piinlikkusega tüübi ees. Liiga kiirelt reageerisin. Mul just eelmine kukkedega ebameeldiv keikka tuksus veel lihasnärvides.

Sõitsin siis teenurgale ja 5 min pärast tulid ka selli sõbrad.

Sõitsime Matinkyllä20 (ca 1,5km). Tüübid olid igati rahul, et takso said. Kaks autosse lisandunud tüüpi ei suutnud ära imestada, kuidas nende sõber takso suutis ikka nii kiirelt defka-ajal sebida.

Tüübid läksid Matinkyläs ühel põiktänaval autost välja ja mina hakkasin autot põigi peal ringi keerama.

Vaatasin, kuidas kuked üle tee minema hakkasid. Kuna alko oli sellidega oma töö teinud ning pakane tänavaga oma, siis libeda lumevalli otsas võttis loodus ka oma – üks tüüp, kes hakkas üle jäätunud lumevalli ronima, käis sellel käed kõrval kõhuli nagu kumminukk. Ta ei ka jõudnud käsi ette panna. Mulle kangastus sellega pilt kui visata kanuu põhjaga lumevalli otsa – nina käib vastu maad ja ahter õhku. Ma niimoodi naersin seda pilti nähes autos ja kutid tegid sedasama tänaval. Lootsin ainult, et kukkunud tüübil vastu jäätunud lund käinud moll terveks jäi. Aga vist jäi. Abi tüübid igal juhul ei küsinud minult. Nii ma ka siis heatujuliselt nende seltskonnast lahkusin.

KESKÖÖL … „MA TULIN JUST SUUSATAMAST!”

Ühel märtsikuu nädalavahetusel, kui olin kliendi Helsingisse viinud, pöördusin tagasi Espoo, Westendi suunas. Ca 400 m enne Länsiväyläle keeramist, Hietalahdenkatu otsas lehvitas mulle üks suuskadega tüüp!

Pidasin auto kinni. Toppisime ta spordivarustuse kahe istme vahele nii, et ühed suusaotsad puudutasid tagaistme kohalt lage ning teised otsad raadionuppe auto armatuurist. Hea, et automaatkastiga auto oli, muidu olnuks keeruline käike vahetada.

Tüüp oli muidugi vähe burjuz ka – nädalavahetus ju ikkagi. Küsisin siis, et „Kas ta käis suusatamas veel sel kellaajal?!” Mille peale ta näitas Länsiväyläle jõudes näpuga meist paremale poole jäävale lahele ning sõnas: „Jah, seal all lahe peal. Seal on hea rada.” Uurisin lisaks, et „Kui palju siis kilomeetreid ka tuli.” „No umbes 10,” vastas kohalik Kirvesniemi. Sellega meie vestlus lõppeski.

Haukilahti 21 kohale jõudes, kuhu ta läbi kõrvalasuva Niittykumppu Mäkkari tahtis sõita, hakkas ta Länsiväylä peal juba mingit jama ajama, et ta tahaks maha minna. Küsisin, et „Kas siin, keset kiirteed või?” „Einoh, et kuskil, kus sa peatuda saad,” pakkus ta välja. Ütlesin, et „Oot, aga sa tahtsid ju läbi Mäki koju minna.” Tüüp vastu ikka, et ei, ta tahaks juba kohe maha minna. No vot saa aru mõnedest kodanikest. Ajupuudulikkust ikka esineb. Tahaks kohe keset 4–5realist kiirteed maha minna keskööl.

Keerasin Länsiväylält maha Nittykumppu22 poole. Sõnasin tüübile, et „Ma võin kohe kinni pidada, siin tuleb üks teeots,” ise samal ajal kiirust maha pidurdades. Küsisin üle veel, et „Kas sobib siin?” „Eeeee, eieiei, sõida ikka edasi veel,” pakkus Suusakunn. Küsisin siis täpsustuseks: „Kuhu edasi, kas Mäki poole või?” „Nojah, sõida sinnapoole, ma ütlen, kui peatu,” soigus tüüp vaevaliselt. Tundus, et talle hakkas vist auto soe õhk mõjuma. Ühesõnaga õhuvahetus hakkas koos alkoga pähe.

Umbes minuti pärast jõudsime Mäki juurde. Seal teatas tüüp: „Pea nüüd kinni!” Pidasin auto kinni. Suusakunn maksis arve ära ja läks oma Visudega teadmata suunas. Ju siis oli mehel ka kindel eelarve taksosõiduks, millest ta korralikult kinni pidas nagu Jürgen Eesti Vabariigi omast.

KOOMAS KLOUN JA VÄSINUD VÄLISMAALANE TAPIOLA HOTELLIST

Aprill. Argipäeva keskööst oli möödunud umbes pool tundi. Istusin Tapiola23 postil ja sain tellimuse lähedalasuvasse hotelli.

Küüti tuli inglise keelt rääkiv ülikonnas härra, kes oli päris „väsinud” olemisega. Oli näha, et ta oli päriselt ka väsinud ja lisaks oli teda ka alkohol uimastanud.

Härra tahtis Hesa taha Itäkeskusesse24 (ca 23 km) saada. Enne, kui me liikuma saime hakata, hüppas keegi ta soomlasest purjus kompanjon esiistmele, öeldes, et nüüd võime sõita. Vaatasin klounile imestunult otsa ja siis küsivalt tagaistmel istuvale härrale, et kas ta tunneb seda klouni. Selgus, et tunneb. Kloun lisas selgituseks, et tal on vaja sõbraga juttu ajada, küsimata väsinud sõbralt, kas tema tahab üldse oma soomlasest kompanjoniga rääkida.

Küsisin sommilt, et kas ta läheb oma sõbraga samasse kohta. „Jooojooo, kyllä-kyllä, me lähme Hesasse baari,” tuli üliveendunud ja – enesekindel vastus. Ta ei täpsustanud küll, millisesse täpsemalt. Tagaistmel istuv ja küljeaknast välja vahtiv apaatse olekuga sõber polnud just eriti vaimustuses kõrgetel alkotemperatuuridel keeva põhjamaalase ideest.

Somm hakkas siis mingist päevakoosolekust omapoolset kokkuvõtet tegema, mis kujunes monoloogiks. Ingliskeelne sõber vaid noogutas ja jaatas kaasa soomlase küsimustele. Neile küsimustele ja avaldustele jättis välismaalane reageerimata, kus somm oma mõningaid kolleege kirus ja üritas sõbralt oma kirumisele toetust saada.

Kehä 1 peal, Haaga25 mahasõidu juures, kui olime sõitnud ca 10 km, selgus klientide omavahelise arutelu käigus, et ingliskeelne sõber ikka ei taha soomlasest sõbraga baari minna. Tema soov oli hoopis koju puhkama minna. Somm oli äraütlevast vastusest muidugi pettunud. Siis ta sai aru, et sel juhul sõidab ta küll väga vales suunas. Somm lisas kohe, et ta peaks ida suuna asemel hoopis läände, Kirkkonummele26 (ca 35 km) sõitma.

Küsisin siis sommi käest, et „Kuidas me selle probleemi nüüd lahendame siis? Kas panen su siin tee ääres maha ja tellid ise omale takso?” „Eiiii, et kas sa ei saaks mulle ise talle teise takso tellida,” küsis selgelt murelikuks muutunud vennasrahva esindaja vastu. Vastasin, et „Saan ikka, aga peame mingi vähe asustatuma punkti otsima. Ma ei saa sind keset ööd kuskil Kehä 1 suvalisse bussipeatusse ka maha jätta ju.” Selgitasin talle edasi: „Esiteks ei leia sind uus taksojuht üles ja teiseks lähed sa võib-olla siin veel edasi seiklema. Pärast saan mina tellimiskeskusest pahandada, et su vabasse loodusesse hullama lasin.”

Selle jutu peale sõitsin järgmisest, Pakila27 ülessõidust üles ning keerasin vasakule bensuka poole. Lootsin, et see on lahti ja saan Klounile sinna takso kutsuda ning ise teise kliendiga edasi sõita.

Tyri, muidugi oli tankla kinni, sest enamik neist suletakse kella 23–24 ajal. Kell oli aga juba 1 öösel.

Sõitsin siis tankla juurest edasi esimese ristmikuni ning pidasin seal kinni. Helistasin tellimiskeskusse ja kirjeldasin hetkeolukorda. Teatasin, et oleks teist taksot vaja ühe kaveri veoks Kirkkonummele.

3–4 minuti pärast tuligi teine takso ja somm kolis läände sõitvasse autosse üle. Meie sõitsime inglise keelt kõneleva härraga aga tagasi ida suunas. Härra oli aga kogu õhtust nii väsinud, et see jäi sõidu algul kohe magama ning ärkas alles oma kodu ukse ees.

Välismaalase maha jätnud, sõitsin Itäkeskusest Tapiola poole tagasi. Kehä 1 peal, taas Pakila kohal, helises mu keikka-telefon28. Helistati tellimiskeskusest. Vaatasin telefoni ja mõtlesin, et mis nüüd siis lahti? „Kuule, sul oli üks klient peal ja sa tellisid talle teise takso, mis Kirkkonummele läks?” „Jaa, tellisin, mis sellega nüüd on siis?” uurisin vastu. „Nüüd see klient väidab, et tal jäi rahakott sinu autosse. Et kas on seal või?” uuris Kiisu mu käest. Vastasin, et „Oota, ma pean auto kinni, muidu ma siin 80–90 pealt vajan ise pärast otsimist.”

Pidasin auto esimeses bussipeatuses kinni. Vaatasin autos ringi, aga ei näinud midagi võõrast. Teatasin Kiisule, et „Mina küll ei näe siin ühtegi rahakotti. Siin pole ühtegi võõrast asja autos.” Selle peale ütles Kiisu ainult „Selge, ütleme kliendile edasi.” Sellega vestlus lõppeski. Ise sõitsin aga edasi Espoosse ning lõpetasin õhtu selle seiklusega. Vajasin ka ise väikest puhkust.

Ei kujuta ette, kuhu see Kloun oma rahakoti pani. Võib-olla jättis ta selle taksosse kiirustades juba hotelli. Igal juhul Espoosse tagasi jõudes vaatasin veel kord auto alt ja pealt üle, aga rahakotti ei leidnud.

PURUNEMATU VANA, KES OLI SILLALT ALLA KUKKUNUD

Maikuu õhtu. Oli hilisõhtu. Istusin Ida-Espoos, Kilo29 postil, et väike paus ja suitsu teha. Ei jõudnudki seda lõpuni tõmmata, kui juba viskas Data’le keikka – Espoo politseijaoskonda. Normaalne. Kuna väljas oli juba pime ja aadress oli vastav, siis ootasin sealt ka juba vastavat klienti. Mõtlesin, et huvitav, kaugele ma selle kliendiga jõuan, kuni ma peaksin talle uuesti mendid järgi kutsuma.

Kuna see politseihoone on suur kompleks, siis õige majaukse leidmine polnud just lihtsate killast. Tiirutasin ümber maja. Sõitsin ka maja taha. Uksi oli mitmeid.

Sõitsin tagasi maja ette teise värava juurde, aga mitte kedagi väljas polnud. Tagurdasin just, et autot ümber pöörata, kui nägin maja ühest nurgast uksest väljuvat mingit kõhetut, väsinud oleku, prillidega kuju. Tüüp oli vanuses hea 50. Seljas olid tal vana väsinud välimusega pruunikashall jope, jalas kulunud, määrdunud teksad. Ise hindasin esmapilgul, et sellel tüübil küll raha pole ja mida see Vana üldse siin majas tegi – et miks ta siin on või miks ta siia toodi?

Vana tuli auto juurde. Küsisin ta käest, et kas tema on tellinud auto. Selgus, et oli. Kutsusin ta siis autosse.

Kõigepealt küsisin kõverate, räsitud prillidega Vanalt, et kas tal raha on üldse. „Onon,” vastas Vana. Ütlesin, et „Näita, ma ei usu muidu.” „Onon noh, ära muretse,” vastas Vana mu nõudmise peale. Kordasin uuesti, et „Näita, ma ei sõida enne kuhugi muidu.” Siis näitas vanamees mulle kortsus 20st. Küsisin siis, et „Kuhu sõita tahad?” „Espoosse, …tiele.” Ojaaa, muidugi, tuttav koht. Väga vahva seltskond elab teil ikka seal, mõtlesin ise.

Hakkasime Espoo keskuse poole sõitma. Tee peal uurisin, et mis teda sinna politseimajja tõi, kuhu keegi just vabatahtlikult tulla ei soovi. „Ma kukkusin sillalt alla,” vastas Vana. „Misasja!? Mismoodi, sillalt, kuidas siis?” tekkis mul imestusest kohe mitu küsimust. Vana seletas lahkelt: „Ma vaatasin sillalt kalu ja kõõlusin liiga palju üle käsipuu. Kaotasin tasakaalu ning kukkusin pea ees alla, aga vastu asfalti …” „Oot, aga kus need kalad olid siis?” küsisin vastu. Ma ei saanud päris hästi aru ta jutust. „Ma ka ei tea, kus nad olid. Ma olin liiga purjus,” andis Vana mulle vähe loogilisema vastuse. Einoh, normaalne tegelane oled ikka, mõtlesin. Uurisin siis edasi, et „Kas sa midagi siis ära ei lõhkunud endal?” „Aa, eiei, kõik läks hästi. Maandusin nagu noor kass. Prillid põrutasin vähe kõveraks,” andis Vana taas uskumatu vastuse. Vaatasin vilksamisi Vana ja tõdesin, nojah, prillid on tõesti vähe kannatada saanud. Mulle ei andnud aga ikka rahu, et kuskohas tal see kõik juhtus ja pärisin edasi: „Kuskohas või milliselt sillalt sa alla kukkusid?” „No sealt, mis on Espoo keskuses seal kiriku juures,” seletas Vana taas.

Ma tean seda silda. Sellest üle läheb tegelikult sõidutee ja selle all on tegelikult jalakäijate tunnel. Arusaamatu ainult, kuidas ta seal kalu nägi … Ju siis pidi ikka päris kõva promill sees olema, et asfaldi sees kalu nägema hakkas …

Mees ise oli muidugi väga positiivselt meelestatud. Vahepeal ümises kaasa raadiost tulnud Boney Mi irooniliselt tähenduslikule „Rivers of Babylon” loole. Eks oli ka põhjust – ca 3 meetri kõrguselt asfaldile kukkuda ja niimoodi tervena pääseda. Ulme ikka.

Lõpuks jõudsime ta maja ette. Vana maksis arve ja küsis siis, et kus ta seljakott on. Vastasin: „Sul polnudki seda. Sa tulid kaks kätt taskus autosse.” „Ahaa, nojah, ju siis jäi jaoskonda,” võttis mees asja endiselt rahulikult.

Nii ta lahkuski. Mina mõtlesin ikka jupp aega, et kuidas ta sealt sillalt Toomkiriku juures, kus ta väidetavalt alla kukkus, veel nii terveks jäi. Uskumatu ja samas pisut koomiline lugu.

NAINE HELISTAS PÄÄSTEAMETISSE, SEST MEES EI VASTANUD TELEFONILE

Juulikuu. Argipäeva varahommik. Umbes kella 4 ajal võtsin Edela-Espoost,Kivenlahti¹ ühe korrusmaja eest peale haige jalaga, lonkava, ca 30–35se tüübi. Unine, alkoholijoovet ja juba pohmelli-kombinatsiooni põdev tüüp, kes tahtis teise korrusmaja juurde, Messupubi taha minna. Sõita oli umbes kilomeeter. Selle lühikese aja jooksul tegi tüüp mulle kiire ülevaate, kust ta tuli ja mis tal juhtunud oli.

Sell rääkis, et olid sõbraga selle juures vähe õlut lasknud õhtul ning telekat vaadanud. Õlut oli rohkem kui vaja saanud ning tukk oli peale tulnud. Tüüp oli teleka ette magama jäänud. Õhtul oma kodust lahkudes oli ta aga oma naisele öelnud, et ta tuleb keskööks koju tagasi. See plaan aga ei õnnestunud.

Kahe-kolme ajal öösel oli naine talle helistanud telefoni peale, aga ta ise ega ka sõber polnud seda kuulnud. Tüübid magasid rahus oma õlleuimast und. Lõpuks, hommikul 4 ajal oli uni vähe õrnem juba olnud ning naise mitmeteistkümnes kõne oli ta siiski üles ajanud. Naine olevat ta peale nüüd nii vihane, et ta pole kindel, kas tuppagi lastakse. Tüüp seletas, et ta naine on haiglaslikult armukade ka veel. Naine oli arvanud, et ta mees on mingi teise muija30 juures muud lõbu nautimas. Lisaks oli ta eit helistanud juba hädaabikeskusesse ning lasknud tüübi tagaotsitavaks kuulutada … Selle peale küsis tüüp minu käest: „Kas sa võid ette kujutada, kui haige fantaasiaga peab inimene olema, et ta sellist asja teeb? Ma jään lihtsalt sõbra juurde magama ja mutt laseb mind kohe tagaotsitavaks kuulutada …” Ma ei osanud tõesti selle peale midagi kommenteerida. Oskasin vaid endamisi mõelda, et kes see sul käseb siis üldse sellise naisega koos elada … Vaba valik ju.

„KUULA TAKSOJUHTI TEINEKORD!”

Juulikuu. Argiöö. Kell oli 3 saamas. Kus mujalt ikka seiklusi saab, kui mitte Loode-Espoost, Espoo keskusest31.

Istusin seal postil ja küüti tuli üks ca 30ne tüüp. Küsisin, et kuhu lähme. „Kivenlahti”32, sain vastuseks. Pärisin edasi, et „Mis tänavale täpsemalt?” „Yläjuoksu,” sain vähe täpsema sihtkoha kirjelduse.

Söötsin aadressi navisse ja hakkasime liikuma. Tüüp hakkas samal ajal kuskile helistama. Ca 200 m postist tuli ristmik, kust mul navi näitas, et peaksin paremale keerama. Mina hakkasin paremale keerama, aga telefoni otsas rippuv tüüp, kes mu kõrval istus, vehkis käega, et „vasakule-vasakule.” Ütlesin talle: „Tegelt saab siit paremalt ka Kivenlahtisse ja mu meelest on see isegi otsem tee,” aga vend vaidles sellele vastu. Telefonikõne kõrvalt võttis ta korraks sõna, öeldes tähtsalt: „Ma olen Espoos 35 aastat elanud ja ma tean, kustkaudu otsemini Kivenlahti saab.” Andsin alla ja vastasin: „Ei, ega minul ei olegi vahet, kust sõidame. Peaasi, et sulle sobib,” ja lisasin: „aga ausalt öeldes ma küll ei tea, et Kivenlahtis Yläjuoksu tänavat oleks”. „On-on, ma tean,” vaidles tüüp jälle enesekindlalt vastu mulle ning siis rääkis telefoniga edasi.

Sõitsime siis Kivenlahti suunas. Iga ettetuleva ristmiku eel näitas navi, et „Tee U-pööre”. Ise mõtlesin neil hetkil, et ju siis navi järgi oleks pidanud ikka sealt Kauklahti33 kaudu sõitma. Sealt, kus ma esimeselt ristmikult kohe paremale tahtsin keerata.

Lõpuks jõudsime Espoonlahti34 piirile, kus navi näitas, et ma peaksin keerama Länsiväyläle, Hanko suunas. Ütlesin seda ka tüübile ning küsisin kohe: „Kas sa oled ikka päris kindel, et see Yläjuoksu asub Kivenlahtis?” Seletasin talle, et „Mul navi järgi näitab sinna tänavale veel 24minutilist sõitu … See tundub kuidagi kaugemal olevat …” Selle peale sattus tüüp ärevusse ja otsustas aadressi siiski veel kord kontrollida.

Ta helistas oma tüdruksõbrale, kelle juurde ta minema pidi. Kuulsin tüüpi pärimas: „Kuule, mis piirkonnas see Yläjuoksu tänav asub? Kivenlahtis ikka, eksole?” Kuulsin taas, kuidas sõbrants talle midagi vastas, mille peale tüüp imestas valju häälega: „Niiiiippperis35 või???!!!!” ning vandus: „Voi vittu!!!”

Tüüp lõpetas kõne. Vaatasime teineteisele otsa ning hakkasime mõlemad valjult naerma. „Niipperis. Jajaaa, ma tean, ma olen siin 35 aastat elanud,” kordasin ironiseerivalt ta ülimat enesekindlat tarkust. Tüüp tunnistas ise ka: „Jaaa, sul oli õigus, sul oli õigus. Ma oleksin pidanud ikka sind kuulama ja sealt esimesest ristmikust kohe paremale keerama ning navi järgi sõitma.” Tüüp kirus ennast edasi: „Mis kuradi Kivenlahti! Muidugi on see koht Niipperis ju!”

Tüüp oli vist mingi aine laksu all ka, sest vahepeal ta rääkis tee peal omaette. Ja siis vahepeal rääkis ta jälle minuga. Küsisin mitu korda ta käest sõidu jooksul: „Kas sa ütlesid mulle midagi või?” mille peale ta lihtsalt vastas: „Aa, ei, ma lihtsalt mõtlesin korraks kõva häälega.” Tüüp paistis välimuselt ka natuke selline rastaliku välimusega olevat. Ei imesta, kui ta oli eelnevalt mingeid taimesaadusi suitsetanud, mis oli ta orienteerumisvõimeid pisut kahandanud.

Igal juhul jõudsime lõpuks õigele aadressile ning tüüp kohtus lõpuks ka oma tütarlapsega, kes teda juba tänaval ootas.

Kui ma ise hiljem huvi pärast navist kontrollisin, palju on sealt tšiki juurest tagasi Espoo keskusesse ning kui palju tuli tegelik reisi pikkus, siis selgus, et tegime tüübiga 16kilomeetrise ringi.

„KURAT! MU 7 AASTAT VANAD HISPAANIAST TOODUD KINGAD VARASTATI JUST ÄRA!”

Juulikuu. Varahommik. Päike oli juba tõusnud. Espoo kaguosas,Tapiola taksopeatusest ca 500m kaugusele ühe bussipeatuse juurde tuli tellimus. Sealt võtsin küüti ühe keskmiselt pehme, ca 30se meeskodaniku.

Tüüp oli ca 30aastane. Seljas oli tal T-särk ning jalas lühikesed püksid. Kui ta autosse mu kõrvalistmele istus, märkasin, et ta on paljajalu. Küsisin ta käest: „Kas sul jalas polnudki midagi? Olidki paljajalu või on sul jalanõud ka kuskil siin lähedal?” Selgus, et ei olnud. Härra seletas, et ta oli baarist tulles KORRAKS bussipeatusse pingile tukkuma heitnud. Oli tahtnud vähe puhata. Puhkus oli aga vähe pikemaks veninud. Kui ta umbes 1,5 tundi hiljem ärkas, sai ta aru, et keegi oli vahepeal tal vanad itaalia kingad jalast ära varastanud. Tüüp kurtis: „Kurat küll! Ma ise 7aastat tagasi Hispaaniast tõin need kingad ja ma ei saa aru, kellele neid läbi higistatud ning väljaveninud käimasid vaja küll läks hommikul.”

Ega see vargus teda väga rohkem ei morjendanudki. Pigem oli ta häiritud, et need kingad olid tal ise Hispaaniast toodud ning 7 aastat tublilt vastu pidanud.

Küsisin ta käest, et kuhu ta nüüd tahab minna. Tüübi esimene soov oli kohe, et „lähme Suomenoja36 Shelli (ca 7 km) suitsule tuld ostma – hirmsasti tahaks suitsu tõmmata.”

Sõitsime siis Shelli. Kui tüüp seal oma esimese tõrvapulga sisse imes, liikusime edasi Siuntio37 (ca 30 km) poole.

Teel rääkis tüüp mulle muuhulgas, kuidas liikluskaamerad toimivad, millise kiirusega võib neisse sisse sõita, et trahvi ei saaks ja kuidas üldse trahvi ei saaks.

Varahommikuse kellaaja kohta oli ta isegi teravama ajuga kui mina pärast 12tunnist töövooru. Mul oli päris raske temaga sellistel intelligentsetel teemadel kaasa rääkida. Tundus, et talle polnud kõva pidutsemine eriti kahjustavalt mõjunud. Minule aga terve öö sellises konditsioonis kodanikega küll.

Meie „loovuse vili” pühapäeva hommikul pärast 13tunnist sõiduvooru

Viisin paljasjalgse kaveri koju ära ning lõpetasin ka enda seiklused selleks korraks. Kell näitas 8.30 hommikul. Olin sõitnud ööga 350 km ning sõidus olnud 13 tundi.

Kui olin auto „puhkama” pannud, kohtusin veel oma soomlasest sõbra Richardiga, kellega paari longero kõrvale veel ühe tooli valmis meisterdasime. Näete nüüd ise, milliseid asju aju hommikuks pärast selliseid töövoore välja genereerib.

MODELL ERIKA, SÕBRANTS MARIKA JA SÕBER RIKU

November. Nädalavahetus. Kell oli öösel 3 saamas. Tuli tellimus Edela-Espoos, Kivenlahti kõrvale, Saunalahtisse38.

Algul oli õige maja leidmisega raskusi. Parkisin end kõigepealt õige maja naaberhoovi. Õnneks üks õigest majast väljunud preilidest nägi mind ja palus mul õigesse hoovi sõita.

Sihtkohast tulid küüti üks tüüp ja kaks piigat, ca 25sed ehk. Üks neist, nagu hiljem autos juttu ajades selgus, oli modell. No tõesti, piltilus, täiusliku figuuriga ca 175 cm pikk neiu. Tema tahtis Hesa kesklinna (ca 20 km)sõita.

Teel Hesasse sain seltskonnaga tuttavaks. Modell oli Erika, sõbrants tal Marika ja tüüp oli Rikard. Meeldivalt napsused soomlased.

Algul lobiseti teel lühidalt, kuidas õhtu möödunud oli. Nagu ikka, et mis ja kellele õhtust kõige enam meeldis.

Siis võttis uue teema üles Marika. Ta hakkas seletama: „Kui Ma tahan Riku tähelepanu saada, siis ma ütlen Riku-Rakas (Riku kallis), Riku-Muru (Riku-Musi vms). Aga kui ma ta peale vihane olen ja tahan ta tähelepanu, siis ma ütlen talle kurjalt: „Rrrrrricharrrd! Rrrrrikkkaarrrrrdo! Ja siis ma saan Rikardi tähelepanu endale.” Seltskond itsitas Marika sellise „taktika” peale. Marika rääkis edasi: „Teate küll, meil see sõbrants nimega Hilja (soome keeles: „vait!”). Kui Hilja meie seltskonda tuleb, siis kõik jääb Hiljaiseeksi (soome keeles „vaikseks”).” Marika jätkas teemat: „Ja üldse. Kas pole nii, et kui Hilja on meie hulgas, siis kõik on Hilja (soome keeles „vait”)?” Marika jätkas: „Ja jos Hilja sanoa „hilja nyt!”, sit kaikki muut jää hiljaiseksi.” (Eesti keeles: „Ja kui Hilja ütleb „Hilja nüüd!” Siis kõik teised jäävad vait …”

Soome keeles kõlas see tekst muidugi palju paremini. Marika muudkui korrutas seda Hilja teemat erinevates versioonides, nii et kogu seltskond naeris laginal südamest. Mina muidugi kui autojuht ja teenusepakkuja üritasin tõsine ja asjalik olla ning hoidsin naeru tagasi. Püüdsin mitte seda tsirkust kuulata ja mõelda üldse jalgpallile. Või lumehangele … Nagu mehed ikka teatud olukorras midagi tagasi hoides teevad.

Marika aga küttis oma humoorikate versioonidega Hiljast „puid ahju juurde” ja kõik naersid veel kõvemini. Erikal minu kõrval olid naerust pisarad silmis juba. Nii kui ma talle otsa vaatasin ning ta hapnikupuuduses nägu nägin, ei saanud ka mina enam pidama ja hakkasin ka kõva häälega naerma. Lõpuks naeris Marika ka nii kõvasti ja nakkavalt, et me ülejäänud seltskonnaga naersime juba Marika enda naeru, endil õhk lõppemas.

Nii me siis jõudsime neljakesi täiest südamest naerdes õnnelikult ja silmad märjad peas Hesasse. Palju ei puudunud, et oleksin suures, lämmatavas naeruhoos veel teelt välja sõitnud. Hea, et see Länsiväylä on ikka suur ja lai tee.

Viimaks jõudsime Vuorimiehenkatule, kus Erika maha läks. Meie Marika ja Rikuga jätkasime sõitu Itä-Helsinkisse, Tammisalosse39. Muideks, täpselt samanimelisele tänavale, kust nad ka Saunalahtist peale tulid.

Panin selle lõbusa paari maha ja sain uue kliendi otse tänavalt, Hesa kesklinna tagasisõitu alustades. Ise aga ei suutnud ikka veel naermist lõpetada, mõeldes vaid, et oleks rohkem selliseid seltskondi, kellega koos üks mõnus teekond läbida.

Vaade Saunalahtile Kauklahdenväylält

Pühapäevane ostukeskuse väsinud ostleja Espoonlahtis