Читать книгу Põhja Nõid - Tuuli Tolmov - Страница 4

«Emme, millal issi tagasi jõuab?»

Heljä tühjendas veepange sigadele, kes ähvardasid ta kohe-kohe jalust joosta. Mõni sai veega otse vastu pealage, kuid ega see neid ei morjendanud. Nad jooksid küna juurde kokku ja asusid häälekalt lürpima.

Heljä silmitses oma tütart Aldat, kes kõõlus väravapostide küljes, seljas pleekinud hall kleit, mis oli talle selle talvega juba liiga väikseks jäänud. Õnneks oli täna piisavalt soe kevadpäev. Viimastel päevadel oli ta Heljäl kogu aeg sabas olnud, jätmata teda hetkekski üksi. Heljä suutis talle vaid mõned jõukohased tööd välja mõelda, sest parem on ju laps tegutsema panna, kui lasta tal niisama pahandusi otsida.

«Ma ei oska öelda, päikeseke,» ohkas Heljä. Ta jäi hetkeks seisma, seirates murelikult ida suunas, kuhu tema elukaaslane, Alda isa, oli läinud teiste külameestega teed parandama. Kevadised suurveed olid olnud tavapärasest hullemad ning vana tee oli täiesti vee all. See aga tähendas, et rändkauplejad valivad liikumiseks teise tee ning nemad võivad kaubast ilma jääda. Niisiis pidid külamehed kokku tulema ja tee sõidukõlblikuks tegema.

Alda ohkas sügavalt, küllap Heljä eeskujul, ja kopsis igavusest jalaga vastu väravat. Heljä viskas pange üle õla selga ning asus pikkade sammudega taas toa poole minema. Kui õues olid kõik toimetused tehtud, võis ta oma tänase põhitöö kallale asuda. Enne suve saabumist pidi ta valmistama mitmeid savinõusid, et uued kreemid ja pulbrid ära mahutada. Alda tahtis teda ravitsemisel alati aidata, kuid oli veidi kohmakas ja kippus tema väärtuslikku kraami maha pilduma. Väikesed käed ei suutnud hoida suuri raskeid savinõusid ja isegi pisemad potsikud kippusid tema sõrmede vahelt välja libisema.

Uute nõude valmistamine oli pikk, aga nauditav töö. Vähemalt Heljäle see meeldis, eriti viimistlemise osa, kui ta sai maalida erinevaid ohutisi ja ruunimärke. See oli miski, mida ta sai ka juba Aldale õpetada. Kuna ümberringi oli suurvesi, ei oodanud ta ühtegi hädalist. Kahjuks peavad nad ise hakkama saama, kuniks tee on parandatud.

Alda kalpsas tal sabas, tumedad kohevad juuksed lehvimas nagu hobusesaba. Alda jaoks oli esimene kord savinõusid teha ja seega väga põnev kogemus. Ta oli oma välimuselt täpselt isa moodi. Heljä meelest ei meenutanud ta teda ennast üldse, kuigi tema elukaaslane vahel lohutas teda, et Aldal on Heljä naeratus ja hea süda.

Heljä tuhnis veidi aega aidas, otsides õigeid tööriistu ja vahendeid. Ta mässis toore savikamaka riidenutsakust välja. Üsna vähe, aga selle hooaja peab hakkama saama. Ta laotas pargitud naha ukseavasse istumise alla, veeretas paku lähemale ning asus toorest savi kiviga peenemaks toksima. Alda vaatas tema tegemisi tükk aega suurte silmadega pealt, kuid üsna pea tüdines, eriti kui Heljä vanu savinõusid sisse purustama hakkas. Algus oli ikka üksluine.

«Emme, kuidas sina ja issi kohtusite?» küsis Alda järsku.

Heljä käsi vääratas ja ta lõi vanast potikillust mööda. Ta jättis töö hetkeks seisma ning vaatas Aldale tõsiselt otsa.

«See on pikk jutt. Sa oled veel liiga väike selle jaoks,» sõnas ta ja naasis töö juurde.

«Aga ma tahan teada,» vingus Alda ning kakkus samal ajal vanu rohututte maast välja. Siis muutus ta järsku natuke häbelikuks.

«Onu rääkis mulle neetud taevakivist,» tunnistas ta.

«Kas tõesti?» pomises Heljä, veidi pahane oma venna peale, kes selliseid karme lugusid nii väikestele lastele jutustab. Kui ta selle aasta jooksul veel külla satub, saab ta noomida. Siis aga meenus talle miski:

«Kas sellepärast sa ei saanudki kuu aega magada, kui ta meil külas käis?»

Alda kehitas õlgu, julgemata midagi tunnistada.

Heljä ohkas ja kallas savipuru peale vett, asudes seda töödeldavaks savitükiks mätserdama. See oli tema lemmikosa. Kuivast suvalisest purust tekib mass, millest saab vormida ükskõik mida. Hävitatust saab midagi täiesti uut. Imeline.

«Aga kas sa räägid siis?» proovis Alda uuesti. Heljä teadis, et kui tema tütar on midagi juba pähe võtnud, ei jäta ta nii pea järele. Selle koha pealt oli ta ka täiesti isasse, sama kangekaelne.

«Kui palju onu sulle taevakivi kohta rääkis?» päris ta omakorda vastu. «Kas ta Põhja Nõiani jõudis?»

«Jaa,» kinnitas Alda innukalt, jälgides kuidas Heljä käe all pehme ja ühtlane savitainas vormi võtab. «Ta ütles, et nad pidid tulema Põhja Nõida otsima. Kas ma võin pärast potte ise kaunistada?»

«Ühe ikka,» kinnitas Heljä. Ta käed tegid katkematult tööd, samal ajal kui ta ise mõtteid kogus, mõeldes, kuskohast alustada. Heljä oli palju ringi rännanud ning oma käikudest ka Aldale jutustanud, kuid oli asju, mida ta ei saanud veel rääkida. Alda oli noor, aga samas, kui ta räägib sellest teekonnast kui seiklusest, mitte hirmsast, pikast kannatusest, siis äkki ei tekita see lugu temas selliseid luupainajaid. Muidugi võiks ta paari sõnaga kohe ära rääkida, kuidas nad kohtusid, aga savipottide tegemine on pikk töö. Miks mitte selle kõrvale üks lugu pajatada?

«See on pikk jutt, sest ma pean üsna algusest alustama,» selgitas Heljä. «Noh, mitte päris algusest. Aga äkki alustame sealt, kui sinu onu mulle külla tuli ja kutsus mind endaga kaasa Põhja Nõida otsima. Eks?»

Alda silmad läksid särama ja selg tõmbus sirgu. Heljä naeratas ja alustas:

«Veel enne, kui nad Põhja Nõida läksid otsima, pidid nad leidma Kuldse Nõia…»