Читать книгу Põhja Nõid - Tuuli Tolmov - Страница 6

«Ei.»

«Ma ei ole sinult luba küsinud…»

«Ei.»

«Sul ei ole õigust…»

«Ei.»

«Raho,» vaidleja hääl kahanes kurblikumaks. Säde silme ette kerkis pilt Rahost. Pikk, laiaõlgne, pinges. See hääl oleks aga langetanud pinget Raho õlgades. Südames oli ta juba pehmeks räägitud, kuid kangekaelsus ei lasknud tal nii lihtsalt alla anda.

«Ma ei suuda siin majas olla. Ma ei suuda olla üksinda.»

Säde, Aulemb ja Vagur istusid õues sooja päiksepaiste käes puupakkudel, üritades mitte kuulata Raho ja tema õe Heljä vaidlust. Vähemalt nad kõik tegid näo, nagu oleksid nad kurdid. Kui nad oleksid tõeliselt tahtnud õele ja vennale privaatsust anda, istuksid nad kuskil kaugemal. Tõde oli see, et igaüks neist lootis sisimas, et Heljä tuleb kaasa.

«Ma leian sulle uue mehe…»

«Mida? Ühe neist tuimadest talupoegadest siin? Või veskimehe, kes joob ja kakleb? Või mõne noore karjapoisi? Raho, tunnista seda. Mu hing hävineb siin. Kui sina mind kaasa ei võta, lähen ma ise minema. Üksi.»

«Mitte mingil juhul.»

Ja ring hakkas otsast peale.

Säde märkas, et ta sõrmitseb närviliselt mäekristallist kaelakeed. See sädeles päikese käes silmipimestavalt. Sellest näperdamisest ei tohiks harjumust teha, muidu näevad seda veel valed inimesed. Ta heitis pilgu Aulembi poole, kelle pilk oli samuti mäekristallil pidama jäänud. Ta keeras pea kohe ära, kui nägi, et Säde tema poole vaatab. Kui nad Kuldse Nõia juurest tagasi jõudsid, oli Aulemb esimene, kes pakkus kohe kümneid eri võimalusi välja, kuidas see võiks töötada. Kuid mäekristall jäi neile katsetele külmaks ja kustunuks ning Aulembi ind kahanes olematuks. Säde oli kindel, et õige lahendus ilmutab end siis, kui vaja.

Aulemb nikerdas midagi, kuid see oli nii algusjärgus, et sealt ei olnud veel aru saada, mis sellest tuleb. Aulembi tumedad pikad juuksed raamisid ta langetatud kitsast nägu. Kui Säde Aulembi esimest korda unenäosidemes nägi, oli poiss kaunistanud oma juukseid metsikute lindude sulgedega, nagu külatarkadel kombeks. Nüüd hoidis ta oma juuksed enamasti madalas patsis ja sulevabana, mis muutis ta näo veelgi teravamaks ja kõhnemaks. Kas oli võimalik, et Aulemb oli tookord näinud välja veidi… lapselikum? Viimased nädalad olid muutnud neid kõiki. Teisiti ei olnud ju võimalik, arvestades juhtunut. Taevast alla sadanud leegitseva kivi toodud haigus laastas maad ja kummitas Sädet siiani unenägudes. See muutis haldjad verejanuliseks ning neile mõjus vaid raud, mis seni oli olnud väga haruldane. Pärast taevakivi hävitamist oli haigus taandunud ning haldjad taas rahumeelsed. Maaema oli aga ärkvel ja neetud taevakivi hävitamine tema võimu ei vähendanud. Ta oli endiselt elus külvates maailmas kättemaksuhimuliselt kaost. Ning ta polnud isegi mitte oma võimsuse tipul.

Pärast seda, kui Säde hävitas taevakivi, oli Aulemb teistsugune. Raske oli öelda, mis see oli, kuid mingi muutus oli temas toimunud.

Aulemb oleks justkui tajunud, et Säde teda endiselt jälgib, ning keeras kiirelt pead tema poole. Jah, miski tema näojoontes ja hoiakus oli teine. Ja need rohelised silmad, need oli kuidagi… tühjad.

«Kohe näha, et üks veri,» nõksatas Aulemb peaga maja poole, kiskudes Säde mõtisklustest välja. Säde noogutas ja saatis poisi poole kiire muige. «Kuna mõlemad on nii jäärapäised?»

Aulemb muigas kiirelt vastu, kuid tõsines peaaegu kohe.

«Raho hirm on põhjendatud. Meie retk tuleb ohtlik.»

«Raho väitis, et kui me mööda kõrvalteesid liigume, ei peaks me sekelduste otsa sattuma,» Säde nõksatas peaga toa poole Raho suunas.

«Ja kui me liiga kaua venitame, siis jõuame Põhja Nõia juurde liiga hilja,» ohkas Aulemb ning pööras pilgu mõtlikult Vaguri suunas. Too magas rahus kerra tõmbununa soojas päikeseviirus.

Säde hammustas keelde. Neil oli umbkaudne oletus, kui hilja on liiga hilja. Kõik olid veendunud, et Maaema tuleb hävitada enne talvist pööripäeva. See oli üks väekamaid päevi aastas, koos suvise pööripäevaga. Neil päevadel tehtud taidudel oli alati mitmekordne jõud. Pealegi maa puhkas talvel ning seetõttu oleks pidanud ka Maaema olema nõrgem. Mitte keegi ei osanud ette kujutada, mida ta teeb siis, kui kevadel kogu elujõud temasse voolab.

Muidugi kui nad vaid teaksid, kuidas Maaemale vastu saada. Nende ainus lootus oli Põhja Nõid, et tema kui kõige targem ja tugevam nõid maailmas oskab neile nõu anda.

«Kas sa tahad öelda, et ma ei saa hakkama?» nõudis hääl toast, vihast kõrge. «Kas ma pean sulle meelde tuletama, kui kaugele meie retked Kerkkoga ulatusid?»

«Ma loodan, et Heljä ikkagi tuleb meiega kaasa,» sõnas Aulemb järsku, näol kummaline ilme, millest Säde päris hästi aru ei saanud.

«Meile kuluks kindlasti üks ravitseja ära,» nõustus Säde. Ta tabas end jälle mäekristalli näperdamast, seekord läbi pluusi. Ta surus käed sülle ja keeras pilgu kolletavatele puudele. Siin, põhjapoole, oli sügis juba täies hoos.

«Kuigi,» Aulemb tõstis käed nagu kaalukausid üles, «see on põhi. Põhjas on alati ohtlikum. Ilmselt oleks tal ohutum siia jääda.»

«Kui ta on Rahoga üks veri, siis saab ta kõigega hakkama,» oli Säde veendunud. Aulemb ei hakanud talle seekord vastu vaidlema, vaid naasis oma nikerdamise juurde.

Toast kostis vali mütsatus. Säde võpatas ja vaatas närviliselt maja poole.

«Heljä annab Rahole ikka korraliku vati kätte. Hea kuulata kohe,» pomises Vagur, silmad endiselt kinni, nagu ta magaks. Ta sirutas end mõnuga päikesekiirte käes ja keeras end teistpidi kerra.

Säde ja Aulemb istusid mõned hetked vaikuses. Säde niheles kannatamatult, kirudes mõttes kasepakkude ebamugavust. Raho ja Heljä vaidlus oli vaibunud, nii et läbi ukse polnud enam midagi kuulda.

Välisuks lendas pauguga lahti ning raksus ähvardavalt. Säde võpatas ja kukkus kasepakult peaaegu maha. Raho täitis terve ukseava, kui ta majast välja astus, leegitsev pilk teolt tabatud salakuulajaid praadimas. Säde oli ainus, kes tegevusetult istus, nii siis langes Raho hukkamõist tema kaela.

«Pole paremat teha kui teiste asju kuulata või?»

Säde kihvatas solvumisest, kuid vaid hetkeks. Tahtmatult hiilis piinlik õhetus ta palgele. Raho oli endiselt vihane, isegi pime ja kurt saaks sellest aru ning pealegi, ega ta päriselt ei eksinud ka.

«Vennake, ega teised ei ole süüdi, et sul nii kõva hääl on.»

Heljä avaldas Raho seljale kerget survet ja mees astus kõrvale, et õde läbi lasta. Niimoodi kõrvuti seistes ei oleks esmapilgul vist keegi öelnud, et nad on sugulased. Raho kõrgus oma pikkuselt neist kõigi üle, samas kui Heljä oli umbes Säde pikkune, kuigi temast vanem. Säde võis veel pikkust visata. Raho nägu katsid helepruunid tihedad karvad, mis jooksid metsana edasi mööda rinda, tema nahk parkunud ja päevitunud. Vihasena nägi ta välja nagu karu. Samas Heljä oli kleenuke, isegi habras. Ta paksud pikad juuksed olid punakaspruunid ja ümar nägu tedretäppe täis sama tihedalt kui taevas tähti.

Kuid mida kauem nad kõrvuti seisid, seda enam oli märgata sarnasust. Nende silmavaade ja kulmukaar olid samad, nagu ka helehallid silmad. Heljä naeratas neile säravalt ja Säde märkas üllatusega, et Rahol olid täpselt samasugused teravad põselohud habeme all peidus.

«Ma pean all külas mõned asjad ära ajama enne reisile asumist,» vabandas Heljä end välja, kõndides neist pikkade kindlate sammudega mööda. Raho ei öelnud midagi. Järelikult oli Heljä sõna peale jäänud ning ta tuli ikkagi nendega kaasa.

«Noh, ka meie võiks ju varusid täiendada,» hüppas Au-lemb järsku reipalt püsti ja jooksis Heljäle järele.

«Kuhu nüüd, ilma minuta,» nõudis Vagur ja lippas neile järele.

Säde ja Raho vaatasid vaikides eemalduvaid selgasid. Raho keeras sõnatult tagasi tuppa ja Säde ei järgnenud talle. Oli palju asju, millest nad pidid Rahoga rääkima enne põhja poole asumist, kuid praegu ei olnud selleks õige aeg. Ta oli äsja vaidluses alla jäänud ja seetõttu oli talle sama lihtne läheneda kui kerratõmbunud siilile.

Säde heitis veel ühe pilgu Heljäle ja Aulembile, ohkas sügavalt ja jooksis neile järele. Tal ei olnud mitte mingit tahtmist tõreda karuga kahekesi olla.