Читать книгу Põhja Nõid - Tuuli Tolmov - Страница 5

Tuhanded hääled ja lõhnad matsid Säde enda alla. Kaugete maade vürtsid, mis panid aevastama, magusad viljad, mis peibutasid meeldiva lõhna ja värvidega, ning nende aroomidega segamini hõljus õhus värske hobusesõnniku ja jäätmekastide hais. Magus ja hapu, meeldiv ja eemaletõukav segunesid ning Säde ei teadnud, kuhu vaadata ja millal hinge kinni hoida. Märkamatult oli ta nihkunud Raho suurele kogule lähemale. Ta kahtles, kas leiaks ise tagasitee nende peatuspaika.

Lisaks üleküllastunud lõhnameelele oli ta keset kurdistavat müra. Temaga üritati mitmes eri keeles rääkida, mööda turgu kaikusid võõrapärased kutsungid. Mõni kaupmees oskas paari sõna saaremurrakus ja üritas Säde tähelepanu sellega haarata. Ta möödus letist, kus kaupmees oli ostjaga käsipidi kokku minemisest mõne lause kaugusel ning nende vali karjumine saatis neid veel tükk aega. Lisaks inimhäälte kompotile ruigasid turule müügiks toodud põrsad, hobused korskasid ning kostus veel sadu hääli, mida Säde ei suutnud endasse haarata.

Satamaani küla oli miski, mida ta ei oleks osanud eales ette kujutada. Raho oli küll öelnud, et see on põhjamaade üks suurimaid kaubandussüdameid, kuid Säde ei oleks isegi unes suutnud seda ette kujutada. Säde õlad olid ettepoole kaldu, justkui enese kokku tõmbamine suudaks ta sellest üleküllusest päästa.

«Siia,» nügis Raho teda lettide ja telkide vahele.

Ümbrus muutus. Melu oli endiselt nende ümber, ahistav ja rõhuv, aga inimesi liikus vähem. Kauplejaid jäi vähemaks ning nad ei hüüdnud kliente enda juurde. Nad põrnitsesid Raho ja Sädet liikumatult, nende silmad saatsid neid, kuni nad vaateväljast kadusid. Säde silus närviliselt lühikeseks pügatud rukkikarva juukseid, mis kippusid igas suunas isepäiselt turritama, ja sättis pidevalt lohvakat särki, lootes et ta annab piisavalt poisi mõõdu välja. Ta oleks võinud taas naisena riietuda, kuid talle meeldis meesteriietega kaasnev nähtamatus.

Lärmist vabanedes suutis ta taas enda mõtteid kuulda ja sellega koos naasis ka tema kimbatus. Ta hoidis end vägisi tagasi, surudes hambad nii kokku, et lausa valus hakkas. Muidu oleks ta proovinud Rahot ümber veenda. Jälle. Ta oli seda üritanud terve laevareisi üle Põhjamere ning Satamaanis olles. Ta ei kiitnud Raho plaani heaks ja mees teadis seda väga hästi. Aga kui ta ei saa Raho meelt muuta, tuli ta vähemalt kaasa, et mehel silm peal hoida.

Väekauplejaid ei saa mitte kunagi usaldada.

Hääled ja lõhnad kaugenesid. Enam ei olnud avatud lette, vaid suletud telgid. Ka inimesi oli vähem. Telkide vahelt paistis nahkadesse mässitud püstkoja tipp.

«See,» sõnas Raho ebavajalikult. Säde tabas selle niigi ära. Võib-olla tundis ta telgist õhkuvat väge ja ohtu, võib-olla nägi see nahkade ja siniste väesõnadega kaetud tipi välja nagu kahtlane koht. Või oli vihjeks see, et mõlemal pool ust seisid valves kaks väga suurt ja kurjakuulutava olemisega meest. See nägi välja täpselt selline, nagu Säde oli ühe väekaupleja telki ette kujutanud.

Raho peatus neist mõne meetri kaugusel ja ütles midagi põhja keeles. Säde sai mõnest sõnast aru. Üks neist oli «osta» ja teine «kuld». Üks meestest läks telgiuksest sisse sõna viima, samal ajal kui paigale jäänud mees kannatamatult pöidlaga vastu kirvevart kopsis ning neil varjamatult silma peal hoidis.

Mõne hetke pärast püstkoja sissekäigu nahad kerkisid ja valvur viipas nad sissepoole.

Sees avanev pilt pani Säde tahtmatult ahhetama. Ta oli Satamaanis palju imepäraseid asju näinud, mida ta saarel elades ealeski ei oleks ette osanud kujutada, kuid mitte kunagi polnud ta näinud hoonet, mis oleks igas suunas karjunud talle «maagia».

Telk oli seest kaetud siniste ja punaste maalingutega, mis kujutasid teispoolsust ja paljusid jumalaid. Püstkoja laest rippusid alla kuivatatud taimede segud, võõrad linnusuled ja punutud ohutised. Maapinnal olid üksteise otsas mitmed kirstud, mõned avatud, mõned suletud isegi kolme, ja ühel juhul viie lukuga.

Kogu oma varanduse keskel seisis loomaluudest loodud kõrge seljatoega tool. Sellel istus naine, keda nad olid otsinud.

Kuldne Nõid oli rüütatud pikka nahksesse kleiti, mis rõhutas tema haprust. Kleit oli kaunistatud paljude helmeste ja paeltega. Pikad valged juuksed olid punutud sulgedega seotud keerukasse soengusse. Ta kortsus ning soonilised käsivarred olid täis erinevaid käevõrusid ning igas sõrmes oli mitu sõrmust. Kaelas kandis ta vaid ühte ripatsit, mis oli peidetud nahkse kleidi alla. Isegi siis, kui ta toolil istus, tundus ta Sädele pika naisena.

Kuldne Nõid puuris neid külmal pilgul. Säde märkas, kui ebaharilikult heledad ta silmad olid, ja rebis oma pilgu lahti.

Raho nõksatas tervituseks peaga ning jutustas kiirelt midagi. Kuldne Nõid vastas talle. Nad rääkisid Raho emakeeles, millest Säde vaevu aru sai.

Aulemb peaks siin olema, tuli Sädele pähe. Kuigi tõenäoliselt langeks Aulemb nõia ette põlvili maha või teeks midagi muud tobedat. Siiski oleks Aulemb vaimustunud maagiast, mida see telk endas sisaldas.

Silmanurgast märkas ta, et kuigi Kuldne Nõid räägib Rahoga, püsis ta pilk Säde peal. Säde vältis neid helehalle, peaaegu värvituid silmi. Neisse oli ebameeldiv vaadata. Muidugi ta natuke kartis ka Kuldset Nõida. Oleks olnud rumal seda mitte tunnistada. Ta oli saanud oma nime sellepärast, et ta äritses tõeliste nõiaväega asjadega ja teenis selle pealt kõvasti kulda. Muidugi oli tal ka sünnipärane nimi, aga seda saladust varjas ta väidetavalt väga kiivalt. Kuid temas pidi endas ka ju mingit väge olema, kuidas ta muidu väe-esemed ära tundis?

Kuldne Nõid nipsutas sõrmi ning üks valvuritest avas kaks lähimat kirstukaant. Üks oli täis erinevaid ehteid, teine aga lappidesse mähitud pudelikesi. Raho raputas pead ja vehkis käega. Tundus, et nõid pakkus talle valesid asju.

Valvur sulges pudelitega kirstu, kuid jättis ehete oma lahti. Säde heitis pilgu Rahole. Kuldne Nõid ei paistnud teda üldsegi heidutavat. Ta seisis enesekindlalt sirge seljaga, massiivsed käed veidi kehast eemal ja pea püsti. Säde nihkus temast eemale, et ehetele pilgu peale visata. Ta ei mõistnud ju nagunii, mida nad räägivad.

Seal oli kõike. Haljast hõbedast sõrmuseid ja kaelavõrusid, kaunilt helkivaid helmeid ja kividega üleküllatud kalli välimusega kuldesemeid. Säde imetles nende ehteseppade meisterlikkust, kes suutsid luua niivõrd peeneid töid. Ka võõrad ja värvilised kivid oli miski, mida Säde nägi esmakordselt. Mõni helkis ohtlikult punaselt kui veri, mõni sillerdas nagu meri päikese käes. Üks kivi meenutas Suure Saare rohelisi kadakaid. Nende ehtekaupmehed küll selliseid iludusi ei müünud. Ega keegi neist ei oleks suutnud sellist varandust osta ka. Kogu selle värvidemängu keskel lebas aga valge, ebaühtlaselt tahutud ripats. See oli mässitud hõbetraatidesse ning nahkpaela otsa pandud. Pealtnäha tavaline ja tagasihoidlik.

«Säde,» sisistas Raho ja tüdruk hüppas koha peal. Ta oli ümbritseva unustanud. Raho põrnitses teda altkulmu, kuid Kuldse Nõia pilk oli taas temal. Nad olid vahepeal jõudnud vist kokkuleppele, sest Raho ees laual lebasid kolm üsna lihtsa välimusega rauast pistoda. Välimus oli aga kindlasti petlik. Kui nad oleksid tahtnud tavalisi relvi, oleksid nad võinud sadamasepa juurde minna. Raho sõnade järgi võis relvadele panna igasuguseid lisataide. Olgu selleks kaitse, mis toob kaotatud relva alati tagasi omaniku juurde, või õnnistus, mis aitab relval täpsemini märki tabada. Paistab, et midagi oli ta Kuldse Nõia juurest leidnud.

«Millele su pilk peatuma jäi, õeke?» Kuldne Nõid kõneles temaga veidi vigases mandrimurrakus, kuid Säde oli üllatunud, et ta üldsegi oskas nende keelt. Muidugi nägi Kuldne Nõid Säde maskeeringust läbi ning sai aru, et ta pole mingi poiss. Temasugust juba nii lihtsalt ei peta. Ta raputas pead, andes märku, et ei soovi midagi.

«Mul on kaelakeesid, mis panevad mehi end su jalge ette heitma. Mul on sõrmuseid, mis toovad su teele kujuteldamatu rikkuse. Kuid on ka neid, mille saad sa oma vaenlasele kinkida, et tema ilu ja tervis hääbuks. Mul on helmeid, mis toovad tõelisi unenägusid. Osuta ja ma jutustan sulle selle ehte loo.»

Raho hakkas midagi vahele ütlema, kuid Kuldne Nõid tõstis vaigistavalt käe, pilk vankumatult Sädel. Raho niheles, kuid vaikis. Säde rebis end Kuldse Nõia silmadest lahti ja vaatas ehtelaegast. Tema pilk peatus taas valgel kivil.

«Mis võime sellel on?» osutas ta. Kuldse Nõia huuled kõverdusid naeratuseks, milles ei olnud kübetki rõõmu.

«Sa oled leidnud üles ühe kõige kummalisema eseme siin ruumis, õeke. See kristall toodi mulle russide tagant mägedest. Mäekristalliks nimetavad nad seda. See on köidetud raua ja mitmete salapäraste loitsudega, mida keegi murda pole suutnud. Mees, kes selle mulle müüs, rääkis, et see toob päikesevalguse ka kõige pimedamasse koopanurka, kuid ta ei teadnud selleks õigeid nõiasõnu.»

«Kas sa tead?» küsis Säde ning Raho mühatas rahulolematult, nagu oleks Säde midagi valesti öelnud. Juba ainuüksi see hääl torkas Sädet nagu kuum nõel. Mis tal häda oli?

Kuldne Nõid ohkas veelgi sügavamalt kui Raho ja sulges silmad. Tema silmalaugudele olid maalitud sinised topeltsilmad. Säde judistas end tahtmatult.

«Ka mina pole kahjuks selle saladuseni jõudnud. Kuid ma võin sulle, õeke, pakkuda lepingut.»

«Ei,» sekkus Raho kohe ja pani käe kaitsvalt Säde õlale, nagu tahaks teda nõia juurest eemale tõmmata.

«Mis lepingut?» ei teinud Säde Rahost välja.

«Ma laenan selle sulle,» ütles Kuldne Nõid lihtsalt. «Kui sina avastad oma retkel, kuidas see töötab, saab see sinu omaks. Kui ei, tood sa selle mu juurde tagasi ja maksad mulle kõigi teadmistega, mis sa Põhja Nõia käest saad.»

Raho ja Säde vahetasid kohkunud pilgu. Nad olid nõustunud oma sihtkohta saladuses hoidma. Kust Kuldne Nõid seda teadis? Säde kõhkles. Väekauplejaid ei saanud ju kunagi usaldada. Nad olid alati enda kasu peal väljas.

«Tal ei ole seda vaja,» ühmas Raho. Noh, tal oli õigus. Sädel ei olnud vaja mingit kivi kaela, mis võib-olla mitte midagi ei tee. Aga samas… Ta heitis mõtliku pilgu rauda mähitud mäekristalli poole.

«Aga kui ma suren? Või müün selle hoopis ise maha?» nõudis Säde järsku.

«Küll ma leian viisi lepingu täitmiseks,» sõnas Kuldne Nõid tasa. «Mina leian alati üles need, kes mind petta üritavad.»

Säde vaatas viimaks Raho poole. Mees oli ärritusest punane ja raputas Säde pilku püüdes ägedalt pead.

«Miks mitte?» nõudis Säde ärritunult. «Mis juhtuda saab?»

Raho kummardas Sädele lähedale ja sosistas võimalikult vaikselt: «Kuldse Nõia lepingud on kasulikud vaid talle endale. Sul ei ole mingit maagiat. Kui sina seda kivi tööle ei saa, pead sa Põhja Nõia kohta kõik välja rääkima. Kõik, mis ta sinu kuuldes rääkinud on.»

Sädes kerkis aga puhas trots. Ja siis, kui ta peab natuke Põhja Nõia ametisaladusi puistama? Vaevalt too üldse räägib mingeid saladusi neile. Pealegi teda see ju ei kahjustanud. Äkki saab ta kristalli tööle ja neil on igavene valgus? See tuleks ju kindlasti kasuks kauges põhjas, kus ööd on pikemad kui päevad.

«Hea küll,» sõnas Säde ja tundis mingit imelikku pitsitust kurgus, kui ta lepinguga nõustus. Kuldse Nõia naeratus venis veelgi laiemaks ja Sädele tundus see järsku üsna kurjakuulutav.

«Hea küll,» kordas Kuldne Nõid. «Me oleme kokku leppinud. Pea sellest kinni.»

Ta ei hakanud ütlema: «Või muidu.» Seda ei olnud vaja. Väljaütlemata sõnad jäid õhku rippuma.

Sädele ulatati kee. See oli sõrmede all külm ning hämmastavalt kerge. Ta pani selle kaela ja peitis särgi alla, surudes alla ahvatluse seda pikemalt imetleda.

Raho lõpetas Kuldse Nõiaga tehingu kiiresti, näost punane ja silmnähtavalt ärritunud. Kui nad püstkojast välja said, ootas Säde sõimurahet. Selle asemel mees vaikis terve tee, kui nad uuesti turgu läbisid.

Alles siis, kui nad nende söögimaja ees peatusid, keeras Raho end ringi.

«Sa müüsid Kuldsele Nõiale maha enda ja Põhja Nõia veel pealekauba,» sõnas ta vaikselt.

Säde tahtis vastu vaielda, kuid Raho jätkas: «Kuldne Nõid saab alati selle, mida tahab. Ta ei oleks seda kivi sulle andnud, kui ta oleks kindel, et sa selle tööle saad. Mitte keegi ei murra Kuldse Nõiaga sõlmitud lepinguid. Kui me kunagi tagasi jõuame, on sul tema ees võlg tasuda.»

Säde puudutas läbi riide mäekristalli. See oli ikka veel naha vastas külm, võtmata üle tema kehasoojust.

«Kõigepealt leiame Põhja Nõia üles ja siis vaatame edasi,» vastas Säde. Ta keeldus laskmast kahtlusel oma hinge ronida. Leping oli tundunud õige ja vajalik.

«Kõigepealt peame ühe vahepeatuse tegema,» parandas Raho.